Viidumäe looduskaitseala (0)

Viidumäe looduskaitseala
Viidumäe looduskaitseala asub Lääne-Saaremaal muistse Antsülusjärve rannaastangu ümbruses. See on Saaremaa vanim ja kõrgeim osa, mis ulatub kuni 59 m üle merepinna . Viidumäe looduskaitseala on rajatud 11. juulil 1957. aastal. Looduskaitseala pindala on 1846 ha. Viidumäe looduskaitseala peamine ülesanne on haruldaste liikide, koosluste ja elupaikade, ühtlasi aga ka kogu siinse looduse mitmekesisuse kaitsmine.
Loodus
Erinevate looduslike tingimuste mitmekesisus peegeldub kõige ilmekamalt Viidumäe rikkas elustikus. Aastakümnete vältel toimunud vaatlusi ja uurimusi üldistades võib väita, et Viidumäe vetikaliikide arv läheneb 300-le, samblikke on üle 200 ja samblaid umbes 150 liiki. Looduskaitsealal elutseb umbes 69% Eesti suurliblikaliikidest, 43% jooksiklastest, 44% sipelgatest, 52% maismaatigudest ja 51% pesitsevatest linnuliikidest . Viidumäe soontaimeliikide koguarv , sõltuvalt liigikäsitlusest ja juhuliikide esinemisest, on umbes 700. Viimaste seas on 58 liiki, mis 1994. aasta Kaitstavate loodusobjektide seaduse ja sellele järgnevate muude seadusandlike aktide põhjal Eestis liigina kaitse alla on võetud. Nende seas on endeemne taimeliik saaremaa robirohi (Rhinanthus osiliensis) ja palju erinevatest kliimatingimustest pärinevaid ja siin oma levila piirimail olevaid reliktseid liike.
Kliima
Et Viidumäe paikneb Kuressaare ja Vilsandi ilmajaamadega võrreldes sisemaal , siis pole nende andmestik päris sobiv siinsete kliimatingimuste iseloomustamiseks. Sellepärast alustati looduskaitseala keskuses 1966. aastal kohalikke ilmavaatlusi, mille 15 aasta tulemused (1966-1981) on üldistatud A. Tarandi poolt (Tarand, 1982). Nimetatud töös on esitatud järgmised Viidumäe kohakliima keskmised põhinäitajad: aasta keskmine temperatuur 6,2 kraadi, seejuures aasta kõige soojem kuu (juuli) 16,4 kraadi ja kõige külmem kuu (veebruar) -3,3 kraadi; aastane keskmine sademete hulk 705 mm. Aastatel 1966- 1971 reljeefi erinevatel osadel toimunud mikrokliima vaatluste üldistusena märgitakse samas töös muuhulgas kõige madalamaid keskmisi õhu miinimumtemperatuure lagedal allikasoomassiivil ja kõige kõrgemaid astangu metsastunud nõlvalt; kõige kõrgemaid keskmisi maksimumtemperatuure astangu metsastumata osas ja vegetatsiooniperioodi soojussummade kõikumist vaatlustrassil looduskaitseala keskusega võrreldes 440 kraadi piires.
Geoloogia
Viidumäe loodusliku mitmekesisuse võti peitub paikkonna geoloogilises arengus ja selle tulemusena kujunenud tänapäevases pinnamoes. Jääajajärgne Läänemeri voolis aastatuhandete vältel välja tänase Viidumäe. Läänemere Antsülusjärve staadiumis , ca 8000 aastat tagasi murrutatud ranna- astang on looduskaitseala silmapaistvaim pinnavorm. Astangut ja selle lähiümbrust teatakse mitmete nimede all. Kohalikest mägedest tuntuim on Suurmägi kõrgusega merepinnast 50,6 m, Lümanda Suurissoost 35 ja jalamilt 18 m. Suur-Tõllu legendiga on seotud Tõldemäe nimi ja kunagine pidalitõbiste surnuaed on andnud nime Surnuaiamäele. Hiiglaslikku kivirauna meenutab suurte rändrahnudega ülekülvatud Raunamägi absoluutse kõrgusega 54,2 m. Pikisuunas kogu looduskaitseala läbiv astang on kesksel kohal mitte ainult oma asendi poolest, vaid ka sisulises tähenduses. Nimelt jaotub kogu looduskaitseala reljeefi alusel kolmeks erineva ilmega osaks: idas rannavallidest ja luidetest liigestatud kõrgem ala Lääne-Saaremaa kõrgustiku osana , keskel astang suhtelise kõrgusega kuni 18 m, kaldega kohati 25-30 kraadi (Mardiste,1981) ja sellest madalamal paralleelsetest rannamoodustistest liigestatud tasandik , mis läänekaartes liitub Saaremaa rannikumadalikuga. Need kolm reljeefi osa erinevad omavahel niiskusreziimi, mullastiku, mikrokliima ja taimestiku poolest.
Viidumäel valitseva veereziimi väljakujunemises on olnud kandev osa astangu jalamilt lähtuvatel rohketel allikatel, mille vesi pärineb jääsulavetest setitatud kruusliivadest ja on surveliselt seotud lubjarikaste siluri põhjavetega ( Kink ja Metslang, 1981). Nende allikate mõjul ongi looduskaitseala astangualusesse ossa aastatuhandete vältel moodustunud kuulsad Viidumäe allikasood.
Viidumäe muldade lähtekivimiks on kas moreen või teda katvad jääsulavete ning omaaegset Saaremaad ümbritsenud veekogude setted, mida tuul või lumesulamis- ja vihmaveed kohati omakorda ümber paigutanud on. Lähtekivimite mitmekesisusest ja omapärasest veereziimist tingituna on Viidumäe mullastikuliselt väga vaheldusrikas . Niiskusreziimi seisukohast katavad umbes ühte kolmandikku looduskaitsealast - valdavalt endise ranna-astangu vahetut ümbrust - kuivad või väga kuivad ainult sadevetest toituvad mullad . Ligikaudu 20% muldadest on ajutiselt liigniisked, millele viitab gleistumispesade esinemine sügavamates horisontides. Peaaegu poole Viidumäe muldadest moodustavad põhjaveest mõjustatavad liigniisked mullad. Viimaste puhul on suurem osatähtsus gleimuldadel; turvastunud ja madalsoomullad esinevad põhiliselt astangute kompleksist madalamal ja võtavad enda alla umbes 10% looduskaitsealast. Turvas on enamasti hästi lagunenud ja tema tüsedus keskmiselt 1 m.
Sood
Soode all on ainult veidi üle 10% looduskaitselast, kusjuures enamus nendest on astangu jalamilt lähtuvate rohkete allikate mõjul kujunenud allikasood. Soode väiksest pindalast hoolimata on Viidumäe botaaniline raskuspunkt just nimelt siin. Allikasoos kasvab mitmeid liigirikaste madalsoode jaoks tüüpilisi taimeliike: raud- ja ääristarn, pruun sepsikas, pääsusilm, lemmelill, ädalalill; esineb madalakasvulisi jässakaid mände. Siinsetesse niiskusreziimi, mikrokliima ja mullastiku poolest erilistesse tingimustesse on püsima jäänud mitmesuguse päritoluga taimharuldusi. Sutru nõlva alusest allikasoost leiti 1933. aastal uus endeemne taimeliik (Saarson, 1934), mis sai endale nimeks saaremaa robirohi (Rhinanthus osiliensis). Oma levila äärmises kirdetipus on siin tömbiõieline luga (Juncus subnodulosus) ja lõunapiiril alpi võipätakas (Pinguicula alpina). Kasvab rohkelt käpaliste sugukonna liike: lõhnav käoraamat (Gymnadenia odoratissima), soohiilakas (Liparis loeselii); kahkjaspunane, kuradi - ja Russowi sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata, D. maculata, D. russowii), soo- neiuvaip (Epipactis palustris). Kohati esineb lausaliselt hariliku porsaga (Myrica gale ) kaetud alasid ja tihedaid lääne-mõõkrohu (Cladium mariscus) kogumikke. Väga harva leidub ka mustjat sepsikat (Schoenus nigricans ).
Metsad
Viidumäe looduskaitseala on valdavalt metsane piirkond. Metsaga on kaetud ligi 85% tema pindalast ja valitsevaks puuliigiks on mänd, mis on iseloomulik puu nõmmemetsalaikudel, pohla- ja mustika-palumetsas ning soometsades, kuid võib kas valitseva või saatjaliigina esineda peaaegu kõigis siinsetes metsatüüpides. Muuhulgas esineb Viidumäel männikuid, kus kõrgete sihvakate mastimändide all teise alarindena kasvavad kümmekond meetrit madalamad jässakad tammed. Põõsarindes saadavad niisuguses metsas palumetsale omast kadakat sarapuu, magesõstar ja kibuvitsad; rohurindesse lisanduvad lubjalembesed liigid angerpist, värv-varjulill, verev kurereha . Teiseks haruldaseks metsakoosluseks Viidumäel on siin-seal paarihektariste ja väiksemate laikudena esinevad laialehiste lehtpuuliikide salud, kus puuliikideks tammed, vahtrad, jalakad, pärnad ja saared, põõsasteks kõrgekasvulised sarapuud ja rohurindes rohkete nemoraalsete liikide seas ka kaitstavaid haruldusi: vahelmine lõokannus, karulauk , varju-püsikluste ja mets- aruhein .
Viidumäe metsade suurimad neljajalgsed asukad on põder, hirv , metssiga ja metskits . Metsas on tavaliseks väikekiskjaks metsnugis , siin on ka mitmed mäkrade ja rebaste urgude kolooniad . Viidumäe metsades pesitseb rohkelt värvulisi, mitmed rähniliigid (tavalisemad musträhn, suur- ja väike-kirjurähn), karvasjalg- kakk , kodukakk, värbkakk, öösorr ja õõnetuvi. Siin elutsevad ka rongad ja 2 merikotkapaari. Looduskaitseala vahetus naabruses pesitseb juba aastaid edukalt must-toonekure paar, keda võib hea õnne korral kaitseala kohal tiirlemas näha.
Niidud
Niitude osatähtsus Viidumäe tänases maastikupildis on üsna väike. Niiduilmelised on mõned endised karjamaakadastikud ja söötijäänud põllumaad, kus kõige haruldasemaks taimeliigiks on väikeseõiene hiirehernes ühel oma Eesti vähestest leiukohtadest. Metsatekkelised puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused, mis nõuavad iga-aastast niitmist. Puuliikidest on niidule kasvama jäetud tammesid, arukaski, vahtraid ja kuuski; põõsastest - sarapuid, viirpuid ja verevat kontpuud. Kaitstavatest taimeliikidest esineb siin mitmeid käpalisi: kaunis kuldking , valge tolmpea , harilik käoraamat, kahelehine ja rohekas käokeel, vööthuul-sõrmkäpp, kärbesõis. Üllatavalt hästi taluvad iga-aastast niitmist must seahernes ja alpi ristik .