Toonekured (0)

SOOKURED
Sookurg on niisugune suur hall punase pealaega kaunis lind, keda kevadel ja sügisel Eesti põhja- ja läänerannikul üsna sagedasti näha ja kuulda võib. Neid jätkub siis taeva alla suurtesse parvedesse kui ranna madalatele ja põldudele keha kinnitama . Ega nendele väga lähedale ei pääse. Ka üksikust inimesest hoiavad nad eemale, ikka oma sajakonna meetri kaugusele. Toituva kureparve hulgas on alati paar valvurit, kes häälitsusega lähenevast ohust märku annavad. Kui aga inimene väga visalt lindudele läheneda püüab, tõusevad nad lõpuks terve parvega õhku. Taevaalune kaigub siis nende kaeblikest hõigetest. Mõne ajapärast maanduvad nad mõnele teisele põllule tükk maad eemal. Nii on nad meie kaaslasteks nädalaid .
Siis aga ühel päeval ei hooli nad enam Eestimaast ja järjest rohkem rivistub neid taeva alla kolmnurkadesse, kõigil üks suund- kevadel põhja, sügisel lõuna poole. Kõik need kureparved ongi läbirändajad. Nende päris kodu on kusagil põhja pool. Meil nad teevad ainult vahepeatusi, et puhata ja jõudu koguda. Binokkliga võib sügisel märgata,et kõik linnud parves pole ühesugused. Punakuklaliste hulgas on osa pruunipäiseid. Need on selle aastased pojad, kes on peaaegu vanalinnu suurusteks sirgunud. Kui kuulate tähelepanelikult, siis märkate, et uhke kluugutamise asemel nad hoopis piiksuvad.
Seevastu kevadeti on sookurgedel kange tantsuhimu. Kui neid keegi ei häiri, moodustavad nad tihti ringi ja alustavad hüpeldes ja tiibu lehvitades tantsu. Aegajalt viskavad pea kuklasse , tiivad ja suled tõusevad kohevile ja siis kaigub kaugele uhke trompetihüüd. Niisugust hüüdu võib kuulda üksikutel vesistel aladel ka hiljem, kui rändlinnud meilt juba ammu lahkunud on. Nii tervitavad päikesetõusu need vähesed sookured, kes meil Eesti pesitsevad.
Sookurepaar on harjunud omaette elama. Midagi kahtlast märganud sookurg libistab end pesalt ja hoidudes maadligi nagu luuraja sõjamängus, roomab vaikselt pesalt eemale. Alles tükk maad eemal tõuseb ta jalule ja hiilib veelgi kaugemale, et siis lendu tõusta.
( Rein Maran)
MUST TOONEKURG
Must- toonekurg kardab inimesi. Tema ehitab oma elamise meist nii kaugele metsalaande, kui vähegi võimalik. Valitud elupaik on tavaliselt sedalaadi mets, kus inimene pole mitukümmend aastat saega toimetanud. Taolisi paiku Eestimaal veel natuke on.
Eestimaal on must- toonekure pesitsevaid paare ligemale 30 korda vähem kui tema valgete suguvendade omi. Metsakurg on pesakoha valiku suhtes väga nõudlik . Tema armastab pesa ehitada kas siis haava või männi külgoksale- eks ikka seetõttu, et oma laiadel tiibadel oleks hea tulla ja minna. Pesa kohale peab kaitseks päikese eest jääma pesapuu latv. Puu ise peab olema üle saja aasta vana, et tema külgoks suudaks suurt ja võimast kurepesa kanda.
(Olev Merivee)
VALGE- TOONEKURG
Eestis pesitsevaid valge- toonekurgede paare on umbes 3500. Valge- toonekurgede võimsad pesad asuvad puude, korstnate või elektripostide jne otsas. Oled sa mõelnud kui raske on posti otsa kinnitada okstest ehitist, mis peaks vastu tormidele? Valge- toonekurgedele ei paista see ettevõtmine kuigi keeruline olevat, seega ei tohiks neil nagu pesaprobleeme olla, ent ometi pole see päris nõnda. Häid pespaiku on ikka vähem kui tarvis. Seetõttu tekib pesade pärast tülisid ja päris ägedaid võitlusi. Juhtub sedagi , et vanalind vüi müni poegadest hukkub pesa pärast peetud kakluses. Ohtusid on veelgi. Pesamaterjali hankides korjavad vanalinnud üles põldudel vedelevaid heinapallinööre. Nendest saab pesal askeldavatele poegadele sageli surmalõks. Ohtlik on kureperele ka tugev torm , sest olgu pesa nii hästi kui tahes ehitatud, ikkagi pudeneb neist mõni koos elanikega alla.
Augustis kogunevad valge- toonekured suurematesse salkadesse. Siis võib viljapõldudel näha mitukümmend londu jalutamas, mõni kord rohkemgi . Septembri esimestel päevadel lahkuvad meil pesitsevad valge- toonekured pikale ja ohtlikule rännuteele Aafrika suunas.
(Olev Merivee)