Eesti sood ja rabad (0)

Eesti sood ja rabad  
 
Mukri  
 
Mukri raba asub Lõuna-Raplamaal Kehtna vallas, lähim alevik on Eidapere. Raba võeti kaitse 
alla 1992. aastal. Mukri maastikukaitseala oma praegustes piirides loodi 2001. aastal. 
Kaitseala pindala on 2147 ha, sellest raba 2095 ha. 
Siinse kaitseala siht on kaitsta Mukri ja Ellamaa rabasid, sealseid ohustatud elupaiku ning 
kaitsealuseid liike. Kaitsealale jäävad I ja II kaitsekategooria linnuliikide must-toonekure ja 
metsise elupaigad, samuti kasvab siin mitut liiki kaitstavaid taimi vööthuul-sõrmkäpp, 
kahelehine käokeel, väike ja valge vesiroos. 
Kaitsealal on kaks sihtkaitsevööndit – Mukri ja Oinamurru – ja üks piiranguvöönd. 
Oinamurru sihtkaitsevööndis lastakse metsal kui ökosüsteemil areneda omasoodu, 
looduslikult. Mukri sihtkaitsevöönd on hooldatav ala. Mukri raba on nime saanud Mukre küla 
(varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre. 
Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Siiski on see tegelikult terviklik 
rabalaam, mille poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse 
Eidaperega. See üle raba kulgev tee on suisa ajaloolise väärtusega, sest on ehitatud 
puunottidele ja haokubudele. 
 
Mukri raba on kujunema hakanud preboriaalse kliimastaadiumi lõpul (umbes 10 000 – 9000 
aastat tagasi) järve soostumisel ning on Eesti vanimaid soid . Raba ehk kõrgsoo on soo arengu 
viimane staadium. Seega on kõik rabad sood, aga kõik sood ei ole rabad. 
Raba on liigivaene, kuid väga stabiilne kooslus – põhjuseks suur isereguleeruvus ja suhteline 
autonoomsus ümbritsevate alade aine- ja energiaringe suhtes. See tuleneb suurel määral 
turbasammaldest, kes toituvad sadeveest ning suudavad palju vett vastu võtta ja endas hoida. 
Raba on suur veereservuaar. Enamik veest on aga seisev ning sisaldab vähe mineraalaineid ja 
hapnikku. Humiinainete sisalduse tõttu on rabavesi pruunikas ja happelise reaktsiooniga. Just 
vähese mineraalainesisalduse tõttu ei kustuta rabavesi hästi janu, ehkki on puhas ja seda võib 
juua. 
 
 
 
Viru Raba 
 
Viru raba matkarada on 3,4 kilomeetri pikkune , kulgeb enamasti mööda laudteed ja on 
tähistatud valge-rohelise-valge markeeringuga puudel. Eraldi on tähistatud ka pikem rada, 5,5 
kilomeetri pikkune ringikujuline õpperada, mis kulgeb mööda laudteed ja loodeserval olevat 
luiteharja. Samune rabalõik on tähistatud sinise markeeringuga puudel. Raja ääres on puhke - 
ja vaatlusplatvorme ning raja keskel on suur vaatlustorn, millelt avaneb vaade tervele rabale. 
Matkamise muudavad informatiivsemaks ja hõlpsamaks mitmed rajaäärsed infotahvlid ja 
viidad .​[1]​Liiapeksi–Loksa maantee​ poolt vaatlustornini viiv laudtee osa renoveeriti aastal 
2013​ ning on nüüd läbitav ka ratastooli ja lapsevankriga. Ratastooliga on võimalik sõita 
vaatetorni esimesele platvormile , vaatetorni tõusmisel tuleb kasutada abilist.​[2]​ Lisaks kuulub 
Viru raba matkarada RMK 370 kilomeetri pikkuse Eestit läbiva matkaraja hulka, mis algabki 
Põhja-Eestist​ Lahemaa rahvuspargist ​, kulgedes läbi ​Kõrvemaa​ metsade ja ​ Soomaa  
rahvuspargi​ soomaastiku.​[3]​ Aastal 2008 26. aprillil toimunud Giidi – ja kodulookonkursil 
"Viru Raba Rääkijad" tunnistati parimaks rabagiidiks Sirje Lillemets . 
Viru raba pindala (235 ha) on suhteliselt väike, kuid sellele vaatamata näeb seal kõike, mis 
kõrgsoole​ ehk rabale iseloomulik. Esindatud on paks turbalasund, liigivaene taimestik , ​laukad 
ja ​älved​.[4]​ ​Älves​ on märg, ajutiselt veega täituv lohk , koosnedes vett täis turbast. Älvest võib 
moodustuda vabaveeline laugas , kui raba edasi kasvab. Rabale iseloomulikud veekogud 
tekivad, kui raba on vähemalt 3000 aastat vana, vähemalt ühe kilomeetrise läbimõõduga ning 
lauge pinnaga – sellisel moel ei jõua kogu sademetest tulev vesi ära nõrguda ja koguneb 
laugastesse. Huumushapete tõttu on laukavesi süngelt pruunikas. Veel on rabavesi happeline, 
sisaldades palju ​orgaanilist​ ja vähe mineraalset ainet, mis muudab vee väga puhtaks. Ja 
eelneva tõttu on laugastes peaaegu võimatu näha vetikaid või kohata veetaimi. 
 
Rabivere Soo 
 
Rabivere soo ehk Hagudi soo ehk Rabivere raba on ​raba​ Raplamaal​  Kohila vallas​ ja ​alevis​. 
Soo jääb ​Rabivere maastikukaitseala​ piiresse. 
Soo jääb alevist lääne poole. Raba on osa ​Rabivere maastikukaitsealast​, välja arvatud loode- 
ja läänepoolne osa, kus toimub ​freesturba​ tootmine. Rabast kagu poole jääb ​Kõnnu raba 
(​Kõnnu järv​), lääne poole jääb ​Pihali soo​. Mõlemad kuuluvad Rabivere maastikukaitsealale 
ja kõik koos moodustavad peaaegu katkematu rabamassiivi. Rabas on hulgaliselt laukaid 
(​Pikklaug​, ​Kaselaug​). Kuna piirkonnas on palju karsti, siis kaovad rabast väljuvad veed peagi 
maa alla (​Urge kurisu ​). Raba servades ja laugaste ümbruses kasvab laiguti jõhvikaid. Raba 
sügavuseks hinnatakse kuni 6 m, suhteliseks kõrguseks kuni 3 m, seega on turbalasundi 
paksus kohati üle 8 m. Raba on vähe uuritud. Kaitse alla võeti aastal 1981. Ei ole lubatud vee 
reguleerimist ja turba tootmist. 
 Raba on tähtis maastikuliselt, ökoloogiliselt ja veesäilitusalana, samuti jõhvikasoona ja 
karstialade toitealana. Kuid raba seisund on kohati ebarahuldav (kuivenduse ja freesturba 
pärast). Rabivere maastikukaitseala asub Raplamaa loodeosas, Hagudi ja Hageri küla vahel. 
Siin asub viie kilomeetri pikkune ning kahe kilomeetri laiune suur soostik. Praegu on 
Rabivere maastikukaitseala pindala veidi üle 2100 hektari. 
Kaitsealal asub kaks suurt sood – Rabivere ja Kõnnu ehk Seli raba. Nende vahel asuvad 
väiksesed madalsoo - ja siirdesoolaigud. Kaitsealast põhja pool asub turbakaevandus, mis 
mõjutab selle läheduses olevate alade veerežiimi. 
Kaitseala põhjaosas asuv Rabivere raba on rohkete veesilmadega. Siin asub rohkem kui 200 
puhtaveelist rabalaugast. Raba on ümbritsevast maastikust kuni kolm meetrit kõrgem. Selle 
keskosas asub kuni kaheksa meetri paksune turbakiht. 
Kaitseala lõunapoolset osa kutsutakse Seli või Kõnnu rabaks. See on vastupidiselt kaitseala 
põhjaosale laugaste poolest vaene. Siin asub aga kaitseala suurim veesilm – peaaegu ümara 
kujuga Kõnnu järv. 
Rabivere rabas ja seda ümbritsevates metsades kasvavad mitmed looduskaitsealused taimed. 
Neist on kõige haruldasem Eesti soojumikas. Soodes kasvavatest käpalistest on kõige 
tavalisem soo- neiuvaip . Sood ümbritsevates hõredates lehtmetsades õitseb juuni alguses 
kauni õiega kuldking , varjulisemates kohtades pruunikas pesajuur . 
Enamik soolindudest elab selle kõige lagedamas ja niiskemas osas. Rabivere rabas pesitsevad 
kaitsealustest lindudest sookurg , teder ning rüüt.