Kaasaegse ergonoomika alused (0)

Kaasaegse ergonoomika alused
Ülo Kristjuhan
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Käitismajanduse instituut
Tööteaduse õppetool
TTÜ Kirjastus
Tallinn 2000
Sisestamise eest eriline tänu Helenile
Ergonomics is a rapidly developing science and therefore it is important to give knowledge that are up-to- date . “Fundamentals of Contemporary Ergonomics” is a manual covering a wide variety of topics related to the development of ergonomics in 1990s .
The book is mainly for undergraduates use, although many topics are covered in grater depth and are for postgraduate study . The book contains useful information for anyone seriously interested in ergonomics. We welcome this book and recommend its translation into English .
Rachel Benedyk
Ergonomics MSc Course Tutor of the University of London

Sisukord

Sissejuhatus
Üldine filosoofia
Terminoloogia
Viimased aastakümned
Ergonoomika harud
Seosed teiste teadusharudega
Süsteemse lähenemisviisi filosoofia
Ergonoomika ajakirjad
Infouputus töökeskkonna optimeerimisel
Enesehindamise meetodid
Antropomeetriline printsiip
Kehaasend
Optimaalne füüsiline koormus
Toitumine ettevõttes
Füüsiliste iseärasuste optimeerimine
Libisemise ja kukkumise vältimine
Lamamisasendi ebasoodne mõju
Stress ja vaimne koormus
Keskkonna optimeerimine
Esmane andmetöötlus
Arvutitöö
Kognitiivne ergonoomika
Makroergonoomika
Ergonoomika arenenud kapitalismimaades
Viidatud kirjandus
Abstract
1. Sissejuhatus
Raamat annab ülevaate nüüdisaja ergonoomikast.
Terminit ergonoomika kohtab tänapäeval laialdaselt kirjanduses ja elektroonilistes andme­baasides, mis viitab sellele, et ergonoomikaalane info on praktilise tähtsusega nii spet­sialistile ja töölise ettevõttes kui ka koduperenaisele. Ergonoomika käsitleb kõikvõimalike tegevuste kergendamist. Nt käsitleb ta käsitsitööd ja tööd arvutil . Nii ühe kui ka teisega tuleb enamikul inimestel kokku puutuda.
Samas pole asjakohast väärtuslikku infot kerge saada. Ergonoomikat käsitlev kirjandus on erineva tasemega.

• Kuna termin ergonoomika on ka moesõna, siis kirjanduses, kus räägitakse ergonoomikast, ei pruugi alati olla ergonoomikalast infot. Näiteks on levinud reklaam ­prospektid, kus öeldakse, et toode on ergonoomiliselt kujundatud, kuigi teh­tud pole midagi.
  
• Veebist leiab tuhandeid artikleid, mis üksteise ebatäpsusi ja vigu kordavad. Palju on populaarteaduslikku kirjandust, mis on ühelt poolt hea, kuid samas levivad seisu­kohad, et ergonoomikaga tegelemiseks piisab loomulikust intelligentsist. Soovita­takse näiteks “adekvaatset valgustust ”, “säilitada head tööasendit” jm konkreetsemalt valgustust ja tööasendit täpsustamata. Sellised üldised soovitused ei tekita austust ergonoomika kui teaduse vastu.
  
• Vahel kasutatakse traditsiooniliste tööohutuse või töötervishoiu (töötervise) problee­mide puhul terminit ergonoomika. See on levinud eriti endistes sotsialismimaades, kus sõna ohutus ei olnud populaarne formaalse suhtumise tõttu ohutuse teoreetilis­tesse probleemidesse ja praktilisse kindlustamisse.
  
• On ka häid ergonoomikaartikleid ja –raamatuid, kus peaaegu ei kohta sõna ergonoomika ja kus autor pole kursis terminiga ergonoomika (nt Hunter , 1992). (Ka toiduainete poes ei kohta alati sõna “toit”.)
  

Ergonoomika vanus on ligikaudu 50 aastat, kuigi sellealased ideed tekkisid rohkem kui 1000 aasta eest. Juba 25 sajandit tagasi kasutati Kreekas ergonoomika kriteeriume tööriis­tade ja töökohtade kujundamisel. Samas on ergonoomika läbi teinud keeruka arengutee ning mõnigi 1950. aastatel aktuaalsena tundunud probleem on vajunud unustuse hõlma.
Ergonoomikalased teadmised on eriti kasulikud tehnika (tööpinkide ja seadmete konstrukt­ sioon ), majanduse (keerukate probleemide lahendamine ettevõttes, tööviljakuse tõstmine), tervishoiu (stressi ja haiguste vältimine, esmane preventsioon ) ja teiste erialade spetsialisti­dele, kuna võimaldavad paremini lahendada töös ette tulevaid probleeme või neid hoopiski vältida.
Kuna ergonoomika on kiiresti arenev rakendusteadus , siis tuleb esmalt anda ülevaade täna­päeva ergonoomika probleemidest. Kirjandus selle kohta on rohkem kui kolmveerandi osas ingliskeelne . Ergonoomika tegeleb esmajoones suhteliselt “normaalsete” töötingimustega, kus päevakorras on küsimus, mida teha edasi. Nüüdisaja ergonoomika küsimusi käsitlevat eestikeelset kirjandust on kahjuks vähe.
Raamatus on ka ingliskeelseid termineid, mis võimaldab soovijal edaspidi paremini orien­teeruda maailmakirjanduses. Kirjutatu on mõeldud eeskätt tulevastele kõrgharidusega spet­sialistidele, kuid ka kõigile teistele, kes tunnevad huvi ergonoomika vastu. Raamat on kir­jutatud lihtsas keeles, on välditud keerukaid termineid, valemeid ja skeeme . Kellel on soov ennast täiendada, tollel on kasulik lugeda R. S. Bridgeri ergonoomika õpikut (Bridger, 1995), käsiraamatuid (The Handbook ..., ergonoomika entsüklopeediaid (International Encyclopedia ..., 1999), uurida uusimat kirjandust (vt viidatud kirjanduse nimekirja käes­olevas raamatus) või otsida veebis (vt peatükk 8)
2. Üldine filosoofia

Ergonoomika kui universaalne metodoloogia

Ergonoomikat käsitletakse selle ala mittespetsialistide poolt ja arengumaades sageli kui teadust, mis uurib töökoha ratsionaliseerimise võimalusi. Kuigi ergonoomika sellega tegeleb, on see siiski ainult väike osa kogu teadusest. “Eesti entsüklopeedia” defineerib ergonoomikat kui teadust, mis uurib inimest (inimrühmi) tööprotsessis töövahendite ja –tingimuste optimeerimise ( parima teostusviisi, soodsaimate tingimuste või olukorra jne) saavutamise eesmärgil. Nüüdisajal tegeleb ergonoomika paljude küsimustega väljaspool tööprotsessi. Juba 1991. a XI Rahvusvahelise Ergonoomika Assotsiatsiooni kongressi devii­ siks oli Kujundamine kõigi jaoks (designing for everything). Uue “Eesti keele sõnaraamatu” järgi on ergonoomika teadus inimesele kõige soodsamatest tegevusviisi­dest, -vahenditest ja –keskkonnast. See käsitlus on lähedane maailma juhtiva ergonoomikaajakirja Ergonomics käsitlusele: Ergonomics is ... concerned with all aspects of the interactions of human beings and their work and leisure ... psychological, physiological, anatomical, and engineering design aspects ... being particularly concerned with optimizing performance .

Sisult ja struktuurilt erineb ergonoomika enamikust teadustest, kus uurimisobjekt ja rakendatavad meetodid on hästi piiritletavad. Ka teadusfilosoofid on kritiseerinud kõikvõi­malikke piiranguid teadusele, eeskätt neid, mis puudutavad uurimisobjekti, kuid ka meeto­deid, kuna need vähendavad teaduse efektiivsust (vt Bird , 1998).

Ergonoomikal üldkehtivaid rangeid reegleid uurimisobjekti suhtes pole. Uurimisobjekt võib olla mis tahes tegevus, inimene, toode jms. Mis siis ühendab ergonoomikat?

• Sageli uuritakse süsteeme inimene – seadmed – ümbritsev keskkond.
  
• Tihti taotletakse tegevuse optimeerimist.
  
• Ergonoomika metodoloogia lähtub inimteguri arvesse võtmise filosoofiast, eeskätt töö kohandamisest inimesega.
  
• Ergonoomikat on nimetatud nii interdistsiplinaarseks kui ka multidistsiplinaar­seks teaduseks. Ergonoomika ja paljude teiste teaduste probleemid kattuvad (viimast esineb muide teaduses sageli).
  
• Ergonomistid taotlevad tihedat koostööd teiste teadusharude esindajatega, et integreerida erinevaid teaduslikke huvisid.
  
• Ergonoomikal on väga tugev praktiline suunitlus, samas tegeldakse intensiivselt uurimistööga.
  

Sellist praktilist lähenemisviisi võidakse kritiseerida. Samas näitab nõudlus ergonoomiliste uuringute järele, et need on vajalikud. Miks peaks olema ainult kaks varianti , kas puhas tea­dus või puhas praktika (vt Kanis, 1997, Kanis 1998, O´Leary, 1998)?
Ergonoomika taotleb töö kohandamist inimesega. Väljaspool ergonoomikat on levinud vastupidine suund: inimese kohandamine tööga. See rajaneb postulaatidel, et iga töö jaoks eksisteerivad olulised võimed, neid on võimalik mõõta ja suhteliselt kergesti edasi arendada. Faktiliselt on asi küllalt selge ainult füüsiliselt raske ja lihtsa töö puhul.
Arvestades suuri ühiseid piirkondi teiste teadustega, on vahel õigem kasutada terminit ergonoomiline lähenemisviis (ergonomic approach ). Nii jagunevad ergonoomikakonverentsid sageli sektsioonidesse – infotehnoloogia , organisatsiooni psühho­loogia, organisatsioonide disain ja juhtimine, protsesside muutmine, kogukonna areng jne.
3. Terminoloogia
Võib küsida, kas ergonoomika mõistel, definitsioonil ja terminil on vaja lähemalt peatuda . Ergonoomika areng mitmel maal näitab siiski, et seda on vaja. Puudulik tähelepanu mõiste probleemidele võib takistada ergonoomika arengut. Nii on ergonoomilised uuringud väga laialdased Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis. Saksamaal on aga ergonoomikaühingute liikmete arv tuhande inimese kohta väiksem. Samas pole saksa auto­ritel kindlakujulist terminit: põhiliselt kasutatakse tööteadus (Arbeitswissenschaft, vt Vahlens Großes ..., 1987). Inglise keelele sarnast laialt kasutatavat mõistet saksa keeles ei ole. Sõnale Ergonomics annavad saksa sõnaraamatud erinevaid tähendusi: peamiselt tõlgen­datakse ergonoomikat kui konkreetsete teaduste kompleksi.
Kirjanduses kohtab suhteliselt sageli seisukohta, et termin ergonoomika pärineb kreeka keelest. See ei ole päris täpne. Tõepoolest, vahel kasutatakse terminit ergonoomia (ingl ergonomy). See tuleb kreekakeelsetest sõnadest töö ja seadus ning pärineb poola keelest 19. sajandi keskpaigast. Tollal seati eesmärgiks välja töötada väikesearvuliste fundamentaalsete seaduste kompleks , mida siiski ei õnnestunud teha. Katsetusi on mitu. Käesoleval ajal kasu­tavad inglise keeles terminit ergonomy praktiliselt ainult poolakad. On ka teisi puudusi: ergonomy ja economy kõlavad sarnaselt. Analoogi võib viia eksiteele. Käesoleval ajal kasu­tatakse terminit ergonoomia maailmas mitukümmend korda harvemini kui terminit ergonoomika. Eestis pole nii suurt erinevust (Interneti andmetel kasutatakse ergonoomiat eesti keeles 2-3 korda vähem). Ergonoomia on tulnud eesti keelde soome ergonomia kaudu. Soome keelele on see termin hoopis vastuvõetavam kui eesti keelele, kuna halba analoogiat teiste terminitega esineb vähe.
Nüüdisaja ergonoomikale sarnased uuringud sagenesid järsult 40-50 aastat tagasi seoses Teise maailmasõjaga ning üleminekuga rahuaja tootmisele. Seda suunda nimetati biotehno­loogiaks. Tekkis probleem piiritleda uut rakendusteadust. Tänapäeval tähendab biotehno­loogia hoopis elusorganismidele omastele protsessidele põhinevat tehnoloogiat.
Termin ergonoomika on koostatud inglise uurija F. K. H. Murrelli poolt 1949. a. (vt The Oxford ..., 1991, Webster´s Encyclopedic Unabridged ..., 1996) kreeka ja inglise keele sõna­dest εργον ja economics , mis vastavalt tähendavad “töö” ja “ökonoomika”. Ergonoomika kui teaduse struktuuri sarnasus majandusteadusega aitas piiritleda mõiste sisu (vt Chambers 21st Century ...,1996; New Shorter Oxford English Dictionary ..., 1993). Iseloomulik on tuntud ergonomisti S. Konzi monograafia pealkiri Work Design – Industrial Ergonomics (Töö kujundamine – tööstusergonoomika). On ühist ökonoomika ja ergonoomika harudel: mikroökonoomika – mikroergonoomika , makroökonoomika – makroergonoomika, tervise­ökonoomika – terviseergonoomika . Üksikud autorid eriti arvutiasjanduses kasutavad mõle­maid termineid: ergonoomikat teadusuuringute tähenduses ja ergonoomiat konkreetsete praktiliste rakenduste tähenduses (analoogselt kasutatakse sageli inglise keeles economics ja economy). Mitmes keeles on mindud ebajärjekindlat teed mööda, kasutades inglise keeles ergonomics, kuid rahvuskeeles “ergonoomia”, mis pole loogiline.
Vahel on välja öeldud, et ergonoomika mõiste sidumine ökonoomikaga ahendab tegevusvälja. See on õige, kuid tegevusväli jääb analoogselt ökonoomikaga isegi liialt suureks. On ju ökonoomika suure arvu teaduste süsteem, kuhu kuuluvad üldised majandusteadused (nt majandusgeograafia ), erimajandusteadused (nt majandusstatistika, marketing ja töö-ökonoomika) ja majandusharude öko­noomikad (nt tööstusökonoomika ja ehitusökonoomika).
Käesolevas raamatus on ergonoomika spetsialisti nimetatud ergonomistiks (ingl ergonomist), kuigi eesti kirjanduses võib kohata ka ergonoomi.
Vahel kohtab kirjanduses terminit ergonoomilised tegurid, mille all mõeldakse mõningaid füüsikalisi tegureid töökohal. See termin pole nüüdisajal hea, kuna ergonoomika tegeleb ka psüühiliste, sotsiaalsete jt teguritega.
Lähedane mõiste ergonoomikale on inimtegurite uuringud (human factors), millel on tugev aktsent psühholoogilistele aspektidele (ka human engineering ja human systems). See suund on levinud Ameerika Ühendriikides, mõnes teises Ameerika mandri riigis, kuid ka Inglismaal. Ergonoomikale lähedane valdkond on tehnopsühholoogia, inimtegurite tehnika ehk inseneripsühholoogia (human factors engineering). The Encyclopaedia Britannica käsit­leb seda ergonoomika sünonüümina, seletades, et see tähendab füüsikaliste ja psühholoogi­liste karakteristikute kasutamist inimesele vajalike seadmete ja süsteemide konstrueerimisel. Tänapäeval nende terminite kasutusalad ahenevad . Ameerika Ühendriikides nimetati Inim­tegurite Selts ümber Inimtegurite ja Ergonoomika Seltsiks. Lähedane mõiste Jaapanis on kaizen , mis tähendab parandamist. Tegeldakse töö kujundamisega (disainiga). Võetakse arvesse abinõude efektiivsust ja maksumust (Kumashiro, 1999).
4. Viimased aastakümned
käesoleva sajandi 30. – 40. aastatel öeldi enamasti madala tööviljakuse, praagi ja vigade puhul, et need “sõltuvad inimesest” lähemalt analüüsimata, kuidas nad sõltuvad ja mida tuleks teha olukorra parandamiseks. Hiljem kujunes arusaam, et uurima peab ka töölist, kes seadmeid kasutab, ja komplekssed uuringud hõlmaku ka töötingimusi. Kuni 60. aastateni tegeles ergonoomika põhiliselt probleemiga inimene-masin, inimesega töökohal ja tööpingiga.
1961. moodustati esimene ergonoomikaspetsialistide rahvusvaheline ühing – Rahvusvahe­line Ergonoomika Assotsiatsioon. Spetsialistide arv, kes viivad tänapäeval läbi ergonoomikaalaseid uuringuid maailmas, lähtudes rahvuslike ühingute liikmete arvust, on ligikaudu 20 000, kusjuures 9/10 neist töötab majanduslikult arenenud maades, umbes veerand, üle 5000 Ameerika Ühendriikides, 2500 Jaapanis ja 1300 Suurbritannia ja Põhja- Iirimaa Ühinenud Kuningriigis. Iseloomulik on Ameerika Ühendriikide Inimfaktorite ja Ergonoomika Ühingu liikmete haridustase. Ühingu liikmetest on viimastel andmetel 18,7% bakalaureuse-, 32,5 % magistri - ja 40,2 % doktorikraadiga. Ergonoomika on arenenud Põhja­maades (Soome, Rootsi, Taani, Norra, Island), kus töötab ligikaudu 1500 kutselist ergonomisti, mis nende maade elanike arvuga võrreldes on mitu korda suurem maailma keskmisest. Endistes sotsialismimaades on suurim arv spetsialiste (450) Poolas, kus muu­hulgas tegeldakse palju ergonoomika õpetamise probleemidega ja igal aastal korraldatakse ergonoomika rahvusvaheline seminar .
Paljud ergonoomikaalased uuringud on seotud riigikaitsega, mistõttu nad on salastatud. Raske on saada andmeid uuringute teemadest ja mahtudest, mis viiakse läbi lennunduses ja kosmoseuuringute vallas.
Tallinnas ja Tartus intensiivistusid uuringud 1960. aastatel. Kergetööstuse Ministeeriumi Konstrueerimisbüroos Tallinnas loodi tööfüsioloogia ja –psühholoogia laboratoorium , mis viis läbi uuringuid õmblus-, tekstiili- ja jalatsitööstuses. 1968. loodi Tartu Ülikoolis tööstus­psühholoogia laboratoorium. Tartu Ülikoolis õpetati 1969. a alates inseneripsühholoogiat (M. Kotik ). Viimasel ajal on Tartu Ülikoolis teinud uuringuid nägemise ergonoomika alal A. Luuk .
Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on alates 80. aastatest viinud ettevõtetes läbi arvukalt uuringuid (Ü. Kristjuhan, G. Kiivet, vt Kristjuhan, Linjova, 1995). Mõni Eesti teadlane (Ü. Kristjuhan) on teinud uurimistööd ka Rootsis, Soomes, Inglismaal, Jaapanis, Venemaal jne. Eesti teadlased osalevad aktiivselt Põhjamaade Ergonoomika Seltsi tegevuses. Viimastel aastatel on hakatud noorte ergonoomikaspetsialistide ettevalmistamisega aktiivselt tegelema Eesti Põllumajandusülikooli tehnikateaduskonnas. On sisse viidud rida õppeaineid: ergonoomika alused, ergonoomika põhikursus, turvaliste töökohtade loomine jt. Ergonoomikaga tegeldakse ka Tartu Ülikoolis, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, aktsiaseltsis Elcoteq (O. Rein ) ja mujal.

Päevakorras olevad probleemid

Rahvusvahelistel konverentsidel ja kongressidel näeb, et ergonoomika tegeleb äärmiselt laia probleemide ringiga, mis on seotud töö ja töövälise, sealhulgas koduse tegevusega , lisaks probleemidega, mis kaudselt seonduvad nt toodete kujundamisega (toote kasutamine kui tarbija tegevus). Ameerika Ühendriikide Ergonoomika ja Inimfaktorite Seltsi suurema liik­mete arvuga sektsioonid oli 1998. aasta augustis tööstusergonoomika – 757, arvutisüsteemid – 706, ohutus – 622, kognitiivne tehnika ja otsustamine – 505, tarbekaubad – 496, aviokosmilised süsteemid – 378, õpetamine – 332. Rahvusvahelise Ergonoomika Assotsiat­siooni viimase 13. kongressi päevakorras olid Tamperes 1997. aastal juhtimise, kesk­konna, majanduse, komplekssete süsteemide, ohutuse ja töötervise, käsitsitöö, arvuti­töö, vaimse töö ja selle koormuse, vananemise, ergonoomika teooria, metodoloogia jt probleemid. Seetõttu võib ergonomisti baasharidus, esimene kõrgharidus, olla majandus, tehnika, arstiteadus, psühholoogia, bioloogia jms. Rahvusvahelise Ergonoomika Assotsiat­siooni 14. kongress toimub San Diegos Kalifornias 2000. aastal 30. juulist kuni 4. augustini , kusjuures oodatakse 2500 osavõtjat. Regulaarsed on rahvusvahelised ergonoomikakonverentsid küberruumis (viimati CybErg 1999).
Põhjamaad korraldavad igal aastal ühe ühise konverentsi, mille päevakorras on olnud väga erinevad probleemid, kuigi iga konverents on pühendatud eelkõige mõnele neist. 1998. aasta septembris toimu­nud konverents Lundis oli pühendatud kommunikatsiooniprobleemidele. Viimane konverents toimus 1999. a septembris Taanis Nyborgis, kus käsitleti muudatuste protsesse ettevõtteis. Täna­päeval areneb ergonoomika kiiresti Brasiilias ja Singapuris. Brasiilias on üle kümne spetsialiseeri­tud ergonoomikakeskuse. Seal on välja antud ja toimib ergonoomikaseadus. Singapuris jääb ergonomistide arv miljoni elaniku kohta alla ainult Taanile.
Ergonoomikat õpetatakse suhteliselt palju Tallinna Tehnikaülikoolis, eriti mitmes käitismajanduse instituudi bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppeaines. Ergonoomika küsimusi käsitletakse ka ehitus­tootluse instituudis (ehituspraktika), teedeinstituudis (liikluskorraldus ja –ohutus), elektriaja­mite ja jõuelektroonika instituudis ( elektervalgustus , tooteloome ja leiundus), mäeinstituudis, humanitaar - ja sotsiaalteaduste instituudis, raadio- ja sidetehnika instituudis, masinaehituse insti­tuudis, biomeditsiinitehnika keskuses.
Ergonoomiliselt võib läheneda äärmiselt erinevatele probleemidele tootmises, teeninduses ja teadu­ses. Laialdaste teadmiste tõttu eri valdkondades on ergonomisti ülesanne arendada koostööd teiste erialade spetsialistide, sealhulgas ka uuringu või projekti resultaatide tarbijatega, ja saavutada vas­tastikune mõistmine küsimustes, mis puudutavad uuritavat probleemi.
Ergonoomika eri meetodite rohke kasutamine ergonomistide poolt praktikas ettetulevate problee­mide lahendamisel põhjustab vahel teiste erialade asjatundjate kriitilisi märkusi, tõstab küsimuse, kas ergonoomika nii laialt kasutades on küllalt efektiivne. Siinkohal on otstarbekas võrrelda ergonoomikat matemaatikaga, mille kasutusala vastavalt praktika vajadustele on ajaloo vältel reaal - ja humanitaarteadustes pidevalt laienenud. Viimasel ajal on tekkinud uued rakendusharud: mate­maatiline lingvistika ja biomeetria.
Ergonoomika laialdane kasutamine on tingitud ergonoomika edukusest mitmesuguste kitsas ­ kohtade ja probleemide lahendamisel: paljud firmad rakendavad nüüdisajal ergonomiste nii uute toodete väljatöötamisel kontseptuaalses faasis, detailsel konstrueerimi­sel kui ka kasutusel olevate projektide ja seadmete hindamisel.
Ergonoomikat kasutataks peamiselt ennetamiseks, kuid vahel ka retrospektiivselt, “raviks”. Kui ergonomist lülitub töösse alles siis, kui osa tööst on juba tehtud, on funda­mentaalne kaasabi enamasti välistatud.
5. Ergonoomika harud
Ergonoomika tegeleb töötingimuste, nt valgustuse, müra, mikrokliima , tööasendi ja ka informatsiooniprotsesside, töö organisatsiooniliste, psühholoogiliste jt tegurite parandami­sega. Viimasel ajal on tekkinud uusi teadusvaldkondi, kus käib intensiivne uurimistöö. Osa lähedastest valdkondadest jäetakse teistele teadustele. Sellisteks on enamasti tervist kahjus­tavate keemiliste ainete ohutuse probleemid, kui pole tegu optimeerimisega, mitte parima variandi leidmisega inimese seisukohalt, vaid olukorra normaliseerimisega, kahjuliku keemi­lise aine mõju kõrvaldamisega. Sel puhul tuleb leida tehnoloogiliselt või tehniliselt sobiv variant, näiteks asendada mürgine aine vähem mürgisega või kasutada sobivat märgis­tust. Juhul kui keemilise aine kasutamisel tekivad keerukad teaduslikud probleemid, prob­leeme siiski uuritakse ( amalgaamid , hambaravi ergonoomika, dental ergonomics). Tradit­sioonilistest ohutuse probleemidest ei tegelda tule- ja elektriohutusega, kuna nende puhul on tegu põhiliselt tehniliste probleemidega.
Kuna ergonoomika uurib sageli süsteeme, on kasutusel termin süsteemiergonoomika (systems ergonomics).
Suur osa ergonoomikast hõlmavad nüüdisajal arvutitöö ergonoomika (vt Smith, 1997), hüpertekstide ja hüpermeedia kasutamise probleemid (lähim ingliskeelne vaste – work with display units WWDU, samuti human-computer interaction HCI ja human-computer factors), mille lahendamiseks korraldatakse arvukalt rahvusvahelisi konverentse. Kiiresti kasvab ergonoomika ja informaatika ühiseid probleeme hõlmav valdkond.
Ergonoomikaalaste uuringute laia leviku tõttu laboratooriumides, kus oli kergem läbi viia täpseid uuringuid, mis aga ei võimaldanud alati praktilisi rakendus, tekkis tihedalt ettevõtte praktikaga seotud haru – rakendusergonoomika (applied ergonomics). Füüsikaliste tegu­ritega ja tegevuse mehhaaniliste aspektidega tegeleb füüsikaline ergonoomika ( physical ergonomics).
Nii nagu aastakümneid tagasi on ka nüüdisajal levinud töökohaergonoomika, mis tegeleb töökoha kujundamise ergonoomiliste probleemidega. Sellega ja arvutitöö ergonoomikaga on seotud nägemise ergonoomika ( visual ergonomics). Tänapäeva töökohaergonoomika probleemid erinevad neist, mis olid aastakümneid tagasi (töötaja liikumise tõttu muutub pide ­valt töökoht, töötamine kodus, arvutitöö).
Keskkonnateguritega tegeleb keskkonnaergonoomika (enviromental ergonomics), sealhul­gas füüsikalise keskkonna ergonoomika. Väheneb käsitsitööergonoomika osatähtsus, kiires­ti kasvab aga tarbekaupade ergonoomika osatähtsus (usability of products , ergonomic evaluation of products, ergonomics of design). Aktuaalsed on õnnetusjuhtumite vältimise probleemid tarbekaupade kasutamisel (vt Weegels, 1996). Suure osa ergonoomikast hõlmab tööstusergonoomika (industrial ergonomics, ka põhiliselt occupational ergonomics), mis käsitleb ergonoomilisi probleeme tööstusettevõtetes. Palju­des kõrgkoolides eeskätt Ameerika Ühendriikides tegeldakse aktiivselt ergonoomika raken­damisega sealses õppe- ja teadustöös (kõrgkooliergonoomika). Töötatakse välja printsiipe ja eeskirju, kuidas viia läbi laboratoorseid töid ja kasutada seadmeid.
Osaliselt kattub ergonoomika problemaatika tootmiskorralduse omaga (tuntud Nõukogude Liidus kui TTO – töö teaduslik organiseerimine ), kuid ergonoomika integratsioon teiste teadus­ tega on hoopis sügavam.
Alates 90. aastatest areneb kiiresti kognitiivne ergonoomika ( cognitive ergonomics, ka cognitive engineering), mis tegeleb vaimse töö, eelkõige tunnetusprotsessiga, probleemide lahendamisega ja teadmistega ning on suurel määral kognitiivse psühholoogia rakendusala . Käesolevaks ajaks on tekkinud arvukalt firmasid, mille toodang on probleemide lahendused. Suhteliselt uus on ka osalusergonoomika (participatory ergonomics), kus uuringute tule­muste tarbija, näiteks uuritaval tööl töötaja, osaleb ise uuringuis, aidates leida lahendusi.
Makroergonoomikat (macroergonomics) loetakse “kolmanda astme ergonoomikaks”; ta on noor teadus ja tegeleb palju inimesi hõlmavate suursüsteemide ergonoomilise uurimise ja parandamisega, näiteks kogu ettevõtte töökorraldusega, töötingimuste probleemidega tööstus­harus või kogu riigis. Viimasel ajal on tekkinud mitmeid makroergonoomika labora­tooriume. On ilmunud linnade (Bridgeport Ameerika Ühendriikide läänerannikul, Peterburi Venemaal) makroergonoomika uuringuid. Vahel kasutatakse ka terminit mikroergonoomika (microergonomics).
Hoopis laialdasemalt kui varem uuritakse käesoleval ajal kodust tööd. Ergonoomika seisu­kohalt pole põhimõttelist erinevust, kas uuritav töötab ametiasutuses või kodus, kas ta istub kontoris või oma elutoas, kus ta mõtleb. Sellega seoses on kujunemas koduse töö ergonoomika.
Oluline ergonoomika valdkond on terviseergonoomika, mis käsitleb tervise kindlustamise optimeerimist, hõlmates süsteemselt ennetuslikke meetmeid. Lähem analüüs näitab, et kulu­tuste efektiivsus ennetuslike meetmete puhul erineb tuhandeid kordi , mille tõttu on palju võimalusi olukorda parandada kulutusi suurendamata. Tekivad terviseergonoomika kesku­sed kõrgkoolides (nt Suurbritannias). Terviseergonoomika on seotud haiglaergonoomikaga ( hospital ergonomics), mis tegeleb haigla organisatsioonilise disainiga, mööblidisainiga, haigla töötajate tervisega ja haiguste ennetamisega, teenindamise kvaliteediga. Sellega on tihedalt seotud kirurgiaergonoomika (surgical ergonomics), mis käsitleb ergonoomilisi aspekte operatsiooniruumis: tööasendit, arstiriistade kasutamist, vaimset ja füüsilist koor­must, infotöötlust, meeskonnatööd.
Oluline probleem on ergonoomika ja vananemine . On korraldatud mitu rahvusvahelist konverentsi. Põhiline, millega tegeldakse, on töö- ja elutingimuste ning toodete kohanda­mine vanema, üle 45-aastase inimese organismi füsioloogiliste iseärasustega (vt Ilmarinen, 1999). Sündivuse vähenedes ja keskmise eluea pikenedes arenenud maades Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja eriti Jaapanis töötajate keskmine vanus kasvab. Suureneb üle keskea inimeste protsentuaalne osakaal. Paraneb nende majanduslik olukord ja probleem muutub üha olulisemaks. Lisaks kasvab nüüdisajal huvi kestva tervise ja pikaealisuse vastu. Need probleemid haakuvad gerontoloogia probleemidega, näiteks töövõime, -oskused ja –kogemused noorel ja vanal töötajal.
Pole õnnestunud leida selget piiri, millal on tegemist vananemisega ja millal eluaastatega seotud haigustega. Eluaastatega kaasnevad protsessid organismis sõltuvad käesoleval ajal suuremal määral keskkonnatingimustest kui geenidest . Üha rohkem koguneb andmeid, mis näitavad, et organismi funktsionaalsete võimete langus vanas eas on eeskätt tingitud haigus­test, mitte aastatest (vt van Bezooijen, 1996). Isegi õppimine võib vanadel inimestel kulgeda edukamalt kui noortel (Nygård jt, 1999). Järelikult on keskkonnatingimuste muutmise kaudu võimalik võimete langust aeglustada ning inimese eluiga pikendada. Huvitavat pers­pektiivi pakub siin ergonoomika (van Bezooijen, 1996; Kristjuhan, 1998). Perspektiivne on kognitiivse ergonoomika ja teaduse metodoloogia kasutamine vananemise aeglusta­ mise kui teadusliku probleemi lahendamisel ning keskkonnaergonoomika ja töökohaergonoomika praktiliste meetmete väljatöötamisel.
6. Seosed teiste teadusharudega
Käesoleval ajal kohtab teiste erialade (tervise, ohutusteaduse jne) teadusajakirjades artikleid, kus näidatakse, et ergonoomiline lähenemine aitab nende erialade probleeme lahendada. Raske on tõmmata piiri, kus on ergonoomika ja kus seda piiravad teadused . Vahel pole see ka otstarbekas.
Kui vaadelda, missugustes kõrgkooli erinevate nimetustega kateedrites viiakse läbi ergonoomikaalast uurimistööd, võib neid leida sadu. Kuna üldjuhul püüab ergonomist parandada konkreetse ettevõtte olukorda, peab ta olema ettevõtte tööga igati kursis. Ta peab tundma distsipliine, mida õpivad insenerid , seadmeid ja tehnoloogiat. Ergonomisti sobivaks baashariduseks on seetõttu sagedamini tehnilised distsipliinid. Suurel määral kattub ergonoomika tegevusvaldkond töökaitse, ohutushoiu, töötervise ja tööhügieeni omaga. Tihe on side antropomeetriaga, biomehhaanikaga, arvutiteadusega, ohutus- ja tervise­riski probleemidega. Inimtöös toimunud muutuste tõttu arenenud maades on suurel määral hakanud kattuma ergonoomika ja informaatika tegevusvaldkonnad . Kuna ergonoomika uurib töösüsteeme, on tihe side süsteemianalüüsiga. Lähedane ala on ka tööstus- ja toot­missüsteemide tehnika (industrial and manufacturing systems engineering).
Tihe seos on psühholoogiaga, selle niisuguste harudega nagu tööpsühholoogia, eksperi­mentaalpsühholoogia, psühhomeetria jne. Osaliselt kattuvad tööfüsioloogia ja ergonoomika tegevusvaldkonnad, seda eriti Euroopas. Ka peab ergonomist uurimistöös alati arvestama teiste füsioloogia harude ja preventiivse tervishoiu seisukohtadega, vastasel juhul võivad esmapilgul otstarbekad soovitused olla tervisele kahjulikud. Ergonoomika on seotud töömeditsiini ja kutsepatoloogiaga, mis uurivad kutsehaigusi ning aitavad neid vältida.
Ergonoomikal on seos ka kiiresti areneva uue teaduse, tervisepsühholoogiaga, mis uurib probleeme, kuidas on tervis ja psühholoogia vastastikku seotud ning uuringute alusel (toetu­des psühholoogiateadusele) näitab uusi teid tervise hoidmiseks ja tugevdamiseks. Ühist on ka meetodites (väsimuse ja diskomfordi kvalitatiivne ja kvantitatiivne hindamine), terviseedenduslikes programmides töökohal, stressi vähendamisel ja sellega toimetulekul, traumade vähendamisel ja ohutuse tagamisel . Vähem on tuntud seos operatsioonide uuri­misega, teadusvaldkonnaga, mis modelleerib matemaatiliselt tööprotsesse ettevõtetes, ees­kätt tööstuses, selgitades välja kitsaskohti. Ergonoomikal on ühist ka kunstiteadustega, eriti tööstuskunstiga ja tarbekunstiga. Mitmepalgelised on seosed inimese ökoloogiaga.
Käesoleval ajal tihenevad seosed majandusteadustega. Tehakse majanduslikke arvutusi , et uuringuid põhjendada. Ergonomistid puutuvad sageli kokku kvaliteedi, sealhulgas elukvali­teedi kindlustamisega (modelleerimisega). Paljud firmas on huvitatud selles, et saada serti­fikaati 9000 kvaliteedi kindlustamise kohta, mis tõstab firma autoriteeti ja suurendab turgu. Standardimine ei ole probleemidest vaba. Kas ei piira standardimine õppimist, loominguli­sust ja motivatsiooni? Seos on tihe tervikliku kvaliteedijuhtimise süsteemiga ( Total Quality Management ). Palju probleeme on ühised: ka ergonoomika taotleb enamasti nii toote, juhti­ mise kui ka kogu tööelu kvaliteeti (vt Eklund, 1999).
7. Süsteemse lähenemisviisi filosoofia
Kuna aktuaalseid probleeme (näiteks tööõnnetuste vähendamine) lahendada on sageli oluli­selt kergem, kui neid süsteemselt käsitleda, tegeleb ergonoomika ka süsteemidega, ergosüsteemidega (ergosystems).
Joonis 1. Ergosüsteem. Keskmes on inimene. Keskkond on suhteliselt ebamäärane.
Need süsteemid koosnevad üldjuhul inimesest või inimrühmast, seadmeist ja lokaalsest keskkonnast. Inimene on keskne . Kõik need komponendid, mida ergonoomika püüab ratsio­naalselt arvesse võtta, et olukorda parandada, mõjutavad üksteist. Näiteks, milline tegur avaldab inimesele mõju või kuidas inimene reageerib keskkonnas toimuvatele muu­datustele, millest sõltuvad inimese tööviljakus ja tervis isegi aastate pärast.
Ergonoomikas võib eristada palju süsteemitüüpe: juhtimisalaseid süsteeme, infosüsteeme, mille eesmärgiks on infootsing ja info kogumine, teadusliku uurimistööd läbi viia aitavaid süsteeme. Sageli tegeldakse lihtsate süsteemidega: kuvar – töötaja, nägemine – töökoht, ülajäsemed – tööriist. Nüüdisajal selliste süsteemide osatähtsus ergonoomikas väheneb.
Vahel on ergosüsteemi kirjeldada ja modelleerida keerukas. Nt kognitiivses ergonoomikas probleemi lahendamist teadlase puhul. Kui käsitleda tööriistadena arvutit ja sulepead, ei anna see olulisi võimalusi probleemi paremini lahendada. Olulisemad tööriistad on teaduslikud mõisted ja meetodid, mida teadlane konkreetses situatsioonis kasutab. Keskkonnaks on sotsiaalne keskkond, kus teadlane töötab, ja piirnevad teoreetilised konstruktsioonid . Keerulised on süsteemid ka tervise- ja makroergonoomikas (joonis 2).
Sotsiaalne, psühholoogiline ja materiaalne keskkond
Tehnilised ja
organisatsiooni­lised meetmed
Inimese
käitumine
Riski-
tegurid
Joonis 2. Riskitegurite kujunemise süsteem terviseergonoomikas
Ergosüsteemide analüüsiks tuleb süsteeme kirjeldada, leida, millised on kasutuspiirkonnad, seejärel modelleerida. Seda tehakse sageli paberil , kasutades analoogmudeleid. Selleks võib olla vaja kasutada anatoomia-, füsioloogia-, psühholoogiaalaseid jt teadmisi, millest igaüks eraldi piirdub ühe süsteemi komponendiga. Nüüdisajal modelleeritakse üha rohkem arvutiga.
Võib tekkida probleem, kuidas optimeerimise puhul arvestada inimorganismi keeruka füsioloogiaga, leida, mis on organismile soodsaim variant. Selleks on mitu võimalust.

• Inimene on võimeline tunnetama üliväikesi muutusi oma kudedes.
  

Ergonoomika kasutab selliseid ülitundlikke infoallikaid nagu inimese aistingud ja tundmused – diskomfort, väsimustunne jne. Seda võimaldab ajukoorde saabuv info peaasjalikult organismi perifeeriast, tundlikest rakkudest ehk retseptoritest.

• Sageli tuleb lähtuda seisukohast , et inimene on füüsikalise maailma osa ja allub põhiliselt samadele seadustele nagu teised eluta või elusad objektid.
  

See printsiip võimaldab kasutada infot ja seaduspärasusi, mis on kogutud asjade ja loomade kohta, füüsikat, mehhaanikat, keemiat jt teisi teadusi ka inimese puhul.
Näiteks põhjustavad suuremad mehhaanilised koormused nii eluta kui elusas looduses rohkem häireid kui väiksemad. Järelikult on suuremaid staatilisi ja dünaamilisi koormusi otstarbekas vähendada ka inimesel, mitte vastupidi. Teine näida: liigutuste ratsionaliseerimisel tuleb arvestada, et inimese tugi- liikumisaparaat allub kõigile mehhaanika seadustele. Sellise lihtsustatud lähenemisviisi puhul võib eksida, kuid paremaid teid inimkonna mitmekülgsete teadmiste kasutamiseks ergonoomikas pole.
Ergosüsteemide konstrueerimise, modelleerimise ja hindamise puhul peab ergonomist jälgima, kas kõiki süsteemi olulisi osi on kirjeldatud. Ettevõtetes peab kirjeldama seadmeid, töötingimusi ja tehnoloogiat. Nende leidmiseks sobivad spetsiaalsed küsimustikud.
8. Ergonoomika ajakirjad
Ergonoomika probleemide puhul võib väärtuslikku infot saada mitmesugustest ajakirjadest. 1957. aastal hakkas Inglismaal ja ühtlasi maailmas ilmuma esimene teaduslik ajakiri Ergonomics. Tänapäevaks on ergonoomika- ja inimfaktorite alaste ajakirjade arv maailmas kasvanud sajakonnale. Kõrgelt hinnatakse referatiivset ajakirja Ergonomics Abstracts, mis on saadaval ka CD-ROM-i väljaandena ja online´i versioonina. Levinud ajakirjadeks on International Journal of Applied Ergonomics, International Journal of Industrial Ergonomics, International Journal of Cognitive Ergonomics, Human Factors, Work ja Work and Stress. Väga laialdaselt, kuid eeskätt Ida- ja Kesk-Euroopa probleeme käsitleb International Journal of Safety and Ergonomics (Ohutuse ja Ergonoomika Rahvusvaheline Ajakiri), mida antakse välja Varssavis.
Mõnisada ajakirja käsitleb lisaks põhiteemale ka ergonoomika aspekte: Accident Analysis and Prevention ; Applied Cognitive Psychology; Applied Intelligence; Aviation , Space and Environmental Medicine ; Behaviour & Information Technology , Cognition; Environmental Ethics; International Journal of Computer Intergrated Manufacturing; International Design Magazine ; JETAI (Journal of Experimental & Theoretical Artificial Intelligence); Journal of Applied Physiology; Journal of Consumer Research; Memory and Cognition; Occupational Medicine.
9. Infouputus töökeskkonna optimeerimisel
Töökeskkonna optimeerimisel on tõsiseks probleemiks infouputus. Ettevõtja peab kasutama seadusi, määrusi, standardeid, direktiive, norme, tootekatalooge jne, mida on kümneid tuhandeid ja tuleb pidevalt juurde. Igaüks neist sisaldab hulgaliselt informatsiooni. Töötervishoiu normid ( valgustus , müra jne) lähtuvad eelkõige kutsehaiguste vältimisest ja majanduslikest võimalustest, kuigi aasta-aastalt saab järjest tähtsamaks inimene. Juhtudel, kui normidel on küllaltki laiad piirid nt valgustustihedus 300-500 lx, tekib küsimus optimaalsest väärtusest sõltuvalt reast töökeskkonna tegureist. Töökoha valgustustiheduse kohta on olemas Euroopa Liidu normi ettepanek DIN 5035-2, mis sisaldab 40 leheküljel mitusada valgustustiheduse väärtust. Edasi on tootjal võimalus valida rohkem kui sajaleheküljelisest OSRAMI tootekataloogist mitmesaja lambitüübi vahel.
Enamiku vajalikke andmeid saab kümneid kordi kiiremini kätte veebi kaudu, kui otsida neid paberilt. Elektroonilised andmebaasid on olulise tähtsusega. (Samas peab arvestama, et enamasti ainult 20-30% leitud veebilehekülgedest sisaldab vajalikku infot.) Mõnes raamatukogus, nt Hongkongi Teaduse ja Tehnoloogia Ülikooli Raamatukogus, töötab üliõpilane põhiliselt arvutiga (Library Handbook, 1997).
Optimaalne töökeskkonna parameetri väärtus sõltub paljudest asjaoludest. Seetõttu on raamatu ülesanne anda infot, et lugejat orienteerida põhilistes seisukohtades ja printsiipides. Uurima peaks entsüklopeedilisi teoseid. Edasi peaks töötama põhiliselt elektrooniliste andmebaasidega. Mõnel juhul on kasulikud online´i andmebaasid, nt Medline, mis sisaldab palju heatasemelist infot ja mida saab kasutada tasuta. Selliste märksõnade nagu ergonomics, human factors, workplace kaudu saab kätte sadu tuhandeid veebilehekülgi.
Kui ei kasutata mõnda vajalikku märksõna, võib otsing anda vähe tulemusi. Mingi konkreetse probleemi kohta on märksõnu hulgaliselt. Nt ohutuse kohta jagavad infot järgnevad märksõnad: accident, alarm, catatrophe, cumulative trauma disorder , danger , death , design, disaster, emergency , ergonomics, explosion, fall, fatal , fault, fire , first aid, guard, harm , hazard , human error , illness, industrial hygiene, injury, loss, occupational hazard, occupational health, risk, safety, toxic , unhealthy, unsafe, warning, jne.
Hea ülevaate ergonoomikast veebis annab Lõuna- Austraalia Ülikool aadressil http://www.library.unisa.edu.au/internet/pathfind/ergo.ht m. Elektroonilise info üheks puuduseks on asjaolu, et aadressid sageli muutuvad. See teeb otstarbekaks alustada otsingut mingi otsingumootori (Altavista), aadressi (OSHA – Occupational Safety and Health Administration, NIOSH – National Institute for Occupational Safety and Health) või täiendava tarkvara (Copernic 2000, Copernic 2000 Plus) abil. Kui ei leia vajalikke andmeid, tuleks otsida metainformatsiooni nt märksõnade Internet Resources for Ergonomics või Search Engine abil. Käesoleval ajal on mõned Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud (V. Siirak ) hakanud kirjutama ergonoomikaalase info otsimiseks õppevahendeid.
10. Enesehindamise meetodid
Ergonoomikas kasutatakse väga erinevaid uurimismeetodeid. Paljud on võetud teistest teadustest: psühholoogiast, tööfüsioloogiast, matemaatikast vm. Viiakse läbi eksperimente, küsitlusi, tehakse kronometraaži, mõõdetakse informatsiooni töötlemise kiirust, kasutatavate mehhaaniliste jõudude suurust ja sagedust, keskkonna temperatuuri, kehatemperatuuri, energiakulu, pulssi , lihaste ja peaaju biopotentsiaale, valgustust, müra jne. On ka meetodeid , mida kasutatakse eriti laialdaselt ergonoomikas.

Inimorganismi seisundi hindamise võimalused

Nii tööviljakust kui ka kvaliteeti on võimalik väljendada objektiivsete näitajatega arvuliselt, kuigi mitte alati lihtsalt. Keerukaks küsimuseks jääb, kuidas kvantitatiivselt hinnata, mis on inimesele parem?
Ergonoomika tegeleb eeskätt terve inimesega. Ebasoodsad muutused tema organismis on suhteliselt väikesed. Meditsiinil on siin lihtsam kui ergonoomikal. Ravi efektiivsust saab hinnata tervenemise järgi: kehatemperatuur alaneb , biokeemilised näitajad paranevad, haav kasvab kinni. Muutused haigetel (nt kehatemperatuuri tõus, valu) on suuremad kui tervetel.
Ergonoomika kasutab laialdaselt enesehindamist. Uuringutes hinnatakse nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt
1) psüühilist pinget,
2) diskomforti,
3) lokaalseid väsimusaistinguid ja ka üldist, raskesti lokaliseeritavat väsimustunnet,
4) kaebusi tervisliku seisundi kohta.
Igapäevases elus pöörab inimene vahel alateadlikult tähelepanu aistingutele oma kehas, hindab neid. See on vajalik mitmel põhjusel, eeskätt, et vältida ülekoormusi. Tavaliselt aga ei ole inimese tähelepanu suunatud oma enesetundele. Ent kui ta pöörab tähelepanu oma kehale või selle osadele: jalgadele , ristluupiirkonnale, sõrmele tunneb ta ebamääraseid aistinguid. Need võivad olla erineva kvaliteedi ja intensiivsusega, nii vaevu tuntavad kui ka sellise tugevusega , et segavad tööd. Kõigepealt tekib nõrk aisting, siis sümptom, seejärel kaebus (vaevus) – juhul kui inimene peab abi saamiseks pöörduma teise inimese poole. Hiljem kujuneb välja (tugi-liikumisaparaadi, südame-veresoonte jne) haigus.
Tööpäeva lõpul esinevad tavaliselt väsimusaistingud. Väsimuse uurimiseks ettevõttes on soovitatud hulgaliselt objektiivseid meetodeid. Eesti teadlased on näidanud, et jäsemete ümbermõõtude muutuste kaudu töövahetuse kestel on võimalik saada eriti väärtuslikku infot (Kristjuhan, 1995, 1992, 1987a, 1986). Siiski pole väsimust ettevõtte tingimustes võimalik objektiivsete meetoditega piisava täpsusega mõõta (vt Kristjuhan, 1994b, 1975). Kuna väsimus võib edasi areneda haiguseks, siis on väsimusaistingute kvantitatiivne hindamine olulise tähtsusega, et leida väsimuse tekke põhjused ja seega võtta meetmeid väsimuse vähendamiseks ja haiguste vältimiseks.
Laialdaselt uuritakse nii väsimust kui diskomforti. Need on osaliselt kattuvad mõisted. Vahel on väsimus meeldiv, ei tekita diskomforti, seda eriti spordis . Mõnikord esineb diskomfort, millel pole midagi tegemist väsimusega (näiteks ebamugav jalats). Mõisted komfort ja diskomfort ei kuulu samasse kontiinumi (Bishu, Goonetilleke, 1998). Et inimene töötaks efektiivselt ega rikuks oma tervist, tuleb nii diskomforti kui ka väsimust kvantitatiivselt hinnata ja vähendada.
Psühhofüsioloogid ja psühholoogid, vahel ka ergonomistid kasutavad terminit sümptom sageli nii haiguse kui ka väsimuse puhul. Seejuures on subjektiivne sümptom inimese enda poolt tunnetatu, objektiivset sümptomit näevad ka teised.
Töö ja töötajate hindamisel võtab ergonoomika arvesse ka vaevuste sagedust, intensiivsust ja lokalisatsiooni. Kahtlemata on olukord ebasoodsam, kui vaevused on sagedased ja intensiivsed. Nende uurimisel jõutakse aga sageli väärjäreldusteni, sest andmed sõltuvad sellest, kui palju oli inimesel aega pöörata tähelepanu oma kehalistele aistingutele ja kui palju tal neist meeles on.

Diskomfordi ja väsimuse mõõtmine

Enesetunde hindamise lihtne meetod on paluda uuritaval kirjeldada oma diskomforti või paluda tal vastata küsimustikule. Oluline on teada saada,
1) kus aistinguid on tunda,
2) mida nad meenutavad,
3) millal nad esinevad,
4) kui tugevad nad on.
Sageli on oluline teada, millised on uuritava töö iseärasused, millised tegurid tõenäoliselt suurendavad või vähendavad diskomforti, mida uuritav teeb diskomfordi vähendamiseks.
Täpsemaid andmeid saab hindamisskaalade abil. Levinud ja kergesti kasutatavad on visuaal -analoogskaalad (visual analogue scale ). Uuritav hindab oma aistinguid, märkides skaalal kahe pooluse vahel punkti, mis vastab tema enesetundele, kusjuures skaala otsad on tähistatud neid iseloomustavate nimetustega (nt täiesti värske – tugevasti väsinud). Kasutatakse ka numbrilisi skaalasid, nt mille puhul uuritav hindab oma aistinguid kas 7- või 10-pallises süsteemis. Verbaalse hindamisskaala puhul pakutakse mitut varianti. Uuritav märgib ära oma enesetunde, lähtudes vastavusest konkreetsele sõnale või fraasile. Sellised hindamisskaalad on lihtsad ja neid on võimalik edukalt kasutada mitu korda töövahetuse vältel.

• Euroopas ja Jaapanis on väsimuse hindamiseks välja pakutud mitmeid inimkeha piirkondade skeeme, mis enamasti jaotavad keha 10-20 piirkonnaks . Tallinna Tehnikaülikoolis (Kristjuhan, 1993, 1987b, 1983) on väsimuse detailseks analüüsiks ja kvantitatiivseks hindamiseks välja töötatud füsioloogiliselt põhjendatud skeem, mis jaotab inimese keha 100 piirkonnaks (joonis 3).
  

Joonis 3. Väsimuse piirkondade skeem
Skeemi on edukalt kasutatud tööstusettevõtteis Eestis, Soomes, Rootsis, Venemaal ja mujal. Skeemiga koos kasutatakse 10-astmelist skaalat (10 on intensiivsus, mis häirib tööd). Skeemi väljatöötamisel olid võetud aluseks järgmised aspektid:

• aistingute tüüpiline ulatus keha eri piirkondades nende väsimuse puhul
  
• anatoomilised piirkonnad
  
• piirkondade võimalikult ühesugused mõõtmed
  
• ülajäsemete oluline osa tööprotsessis
  
• tugi-liikumisaparaadi patoloogia sümptomite piirkonnad
  
• siseelundite patoloogia sümptomite piirkonnad
  
• taktiilsete aistingute ruumilävi
  
• uuritava piirkonna eristamise lihtsus
  

11. Antropomeetriline printsiip
Inimesed pole ühesugused, nende vajadused, intelligents , osavus , nägemisteravus, jõud, vanus jne erinevad. Et inimese tegevus oleks maksimaalselt efektiivne, peab sellega arvestama. Kõige lihtsam ja sageli vajalikum on arvestada inimkeha lineaarmõõtmeid ja nende suuruse varieerumist.
Sõna antropomeetria pärineb kreeka keelest ja tähendab inimkeha mõõtmist. On elementaarne, et tööpingi ja töötooli mõõtmed, tööriista käepideme kuju jne peavad vastama inimkeha omadele, nii nagu inimese mõõtmetega on arvestatud riietusesemete ja jalatsite puhul. Mõni sentimeeter võib tööolukorras suurendada traumasid ja väsimust mitukümmend protsenti (näiteks kui töötatakse ülestõstetud kätega). Neid mõõtmeid tuleks kasutada laialdaselt nii kõikvõimalike tööstusseadmete puhul kui ka sulepeale sobiva läbimõõdu leidmiseks.
Kahjuks esineb praktikas sageli olukordi , kus inimese mõõtmeid ei arvestata, kuna inimeste ettekujutus erineb oluliselt reaalsusest. Näiteks on paljudele uudiseks, et noore 20-aastase ameeriklase pikkus ületab jaapanlase oma vaid 3 cm. Inimese mõõtmete tähtsus kasvab nüüdisajal seetõttu, et üha rohkem toodangut eksporditakse maadesse, kus tarbijad võivad oluliselt erineda tootjamaa tarbijatest. Arvestada tuleb sisseveetava toodangu mõõtmetega ka impordi puhul.
Inimese mõõtmed erinevad nii populatsiooni sees kui ka populatsioonide vahel. Ameerika Ühendriikide mees on ca 10 cm pikem kui keskmine hiinlane. Samas erinevad hiinlaste pikkused tugevasti lõunas ja põhjas. Eestlase geomeetrilised mõõtmed on lähedased ameeriklase omadele, ületades neid mõne sentimeetri võrra.
Kasutatakse palju mõõtmeid: pikkus püsti seistes, silmade kõrgus, õlgade kõrgus, sõrmede kõrgus, kõrgus istudes , silmade kõrgus istudes, puusade laius, sõrme pikkus jne. Nende mõõtmete puhul on oluline aritmeetiline keskmine, standardhälve ja pertsentiilid, esmajoones 5. ja 95., mis näitavad mõõtmeid, mille sisse mahub 5 või 95% inimesi. Tihti on otstarbekas, et toote mõõtmed sobivad 95% inimestele.
Kahjuks on raamatutes ja tabelis toodud inimese mõõtmed sageli oluliselt väiksemad tegelikest, sest uuringud on viidud läbi 10-20 aastat enne raamatu kasutamist. Vahepeal on keskmine kasv aktseleratsiooni tõttu oluliselt suurenenud. Kui keskmiselt on olnud pikkuse kasv ca 1 cm 10 aasta kohta, siis viimasel ajal on see mõnel juhul olnud kuni 5 cm 10 aasta jooksul. Seega tuleb tähelepanu pöörata andmete värskusele. Kui andmed seda pole, tuleb mõõtmetele lisada proportsionaalselt teatud arv sentimeetreid.
Käesoleval ajal on noore eesti mehe keskmine pikkus 180 cm, naisel 168 cm. Eestlased on üks pikemaid rahvaid. 1986. aastal inimese pikkuse mõõtmistel oli Ameerika Ühendriikides 5. pertsentiil naistel 149,5 cm, meestel 161,8 cm, 95. pertsentiil naistel 171,3 cm ja meestel 184,4 ning standardhälbed naistel 6,6 cm ja meestel 6,9 cm.
Statistiline antropomeetriline info pole piisav töökoha või toote geomeetriliste mõõtmete leidmisel. Vahel, eriti läbikäikude puhul, tuleb arvestada ka raseda naisega, kes võib viimastel raseduskuudel nii töötada kui olla tarbija. Peab arvestama töö iseloomu ja toote kasutamist ning mis konkreetselt juhtub, kui ei ole vastavust. On vahe, kas uks on pikale mehele liialt madal trepil või vähekasutataval ruumil . Esimesel juhul võib mees kukkumise korral saada surmava trauma. Läbikäikude kõrguse puhul tuleb arvestada meeste pikkuse 99. pertsentiiliga ning lisada veel 20 cm kingakontsade ja peakatte jaoks. Kui läbikäiku ümbritsevaid pindu ei ole soovitatav puutuda (tolm), võiks lisada veel 20 cm.
Töökohtade kujundamisel inimeste mõõtmete alusel kasutatakse nüüdisajal sageli arvutit, mis võimaldab protsesse visuaalselt jälgida (SAMMIE – system for aiding man- machine interaction evaluation, CAD – computer aided design).
Vahel on otstarbekas mõõtmeid integreerida majandusanalüüsiga. Eri mõõtmetega toodete valmistamine suurendab tootmiskulusid, kuid suureneb ka turg .
12. Kehaasend
Ergonoomika tegeleb kehaasendi probleemidega töötamise ja üldse igasuguse tegevuse puhul, sest sageli pole neil füsioloogiliselt põhimõttelist erinevust. Tegevuse puhul on oluline teostaja asend. Õige asend kindlustab kõrge tööviljakuse, hea ja kestva tervise. Peab silmas pidama , et kiiresti kasvab inimeste arv, kes töötavad kodus, kus võib vaimset tööd teha isegi pikali. See muudab oluliselt ergonoomika probleeme.
Kehaasendeid võib kõige üldisemalt jagada püsti-, iste- ja lamamisasendiks. Koduse tegevuse ja ametitöö puhul esineb kõige sagedamini isteasend. Nüüdisajal istub inimene tavaliselt 8-12 tundi ööpäevas. Enamus inimesi on 2-7 tundi päevas püstiasendis. Remonditöid tehakse ka lamades.
Võrreldes enamiku loomadega seisab inimene rohkem. Loomariigis kohtab harva seismist kahel jalal, veelgi harvemini seismist peaaegu liikumatult, mis on suhteliselt sage inimesel. Seevastu madal isteasend ja lamamine on loomariigis tavalised . Nendega on imetajate ja ka paljude teiste loomade organism hästi kohanenud.
Kuigi püstiasend võimaldab töötaja suuremat liikuvust, on tal füsioloogilisest aspektist mitu puudust.

• Püstiasendiga kaasneb lihastele , liigestele ja ligamentidele (sidemetele) ebasoodne staatiline koormus, pehmete kudede kompressioon lihaste poolt, vedelike, sealhulgas venoosse vere kuhjumine keha allosadesse, eeskätt alajäsemetesse.
  
• Südame löögisagedus on püstiasendis ca 10% kõrgem kui isteasendis. Rohkem koormatud südame kudedes kumuleeruvad kergemini ealised muutused, mistõttu lüheneb inimese eluiga.
  
• Liikumatult seismine on seotud pideva närvisüsteemi ja tugiliikumisaparaadi tööga, et saavutada keha stabiilsus ja tasakaal. See koormab neid süsteeme täiendavalt.
  

Tööolukorras peaks olema põhiline isteasend. Kui see pole võimalik, siis on oluline sellise tehnoloogia kujundamine ja töö organiseerimine nii, et töö ajal oleks aega ja võimalus vahel mõni minut ka istuda. Parim variant on püsti- ja isteasendit tööaja jooksul sageli vahetada, varustada kõik püstiseisuga seotud töökohad istmetega. Ka kodus on oluline vahel seista, vahel istuda ja käia.
Keerukas probleem on optimaalne istme kõrgus. Traditsiooniliselt ei arvestata kahjuks südame ja vereringesüsteemi koormusega. Mida madalam on iste, seda väiksem on hüdrostaatiline rõhk alajäsemete veenides ja väiksem venoosse vere valgumine sinna. Istme kõrguse leidmiseks on teadus põhiliselt kasutanud diskomfordi hindamist ja elektromüograafiat. Tööolukorras soovitatav kõrgus 40-45 cm baseerub eurooplase või ameeriklase traditsioonilisel eluviisil. Madal iste on eurooplasele ebamugavam kui kõrge, mis on tingitud kasvatusest ja harjumustest. Kahjuks soovitatakse sellist harjumuspärast kõrgust kõigile sügavamalt mõtlemata, kuidas see on leitud, ning teadmata, et paljud rahvad eelistavad teistsugust kõrgust.
Madala istme kasutamise harjumust on vaja kasvatada lapseeast. Kui inimene on harjunud madala istmega lapsest saadik, ei tundu see talle ebamugav ka täiskasvanult. Seda näeb paljude rahvaste juures. Tavaline töö- ja puhkeasend Jaapanis, Indias, Kagu-Aasias, Aafrikas, Mehhikos on istudes, alajäsemed maas . Istudes põlvedele toetumine on viimasel ajal levinud ka Euroopas ja Ameerika Ühendriikides (seda võimaldab Balans tool ).
Uuringud näitavad, et Euroopas vanematel inimestel levinud lülisamba lumbaalosa kõhrketaste degeneratsioon on Lääne ühiskonna traditsioonilise eluviisi ja istumisasendi tagajärg. Kõhrketaste degeneratsiooni esineb hoopis vähem nt hindude juures. Lisaks on neil mitu korda vähem ka veenilaiendeid . Üheks hüdrostaatilise rõhu vähendamise vahendiks on jalapink, mis hoiab jalad kõrgemal.
Istme kuju võib olla sõltuvalt vajadusest väga erinev. Vahel on vajalikud käetoed, vahel kõrge seljatugi. Vahel sobib madal seljatugi, et istuda saaks erinevates poosides ja seejuures sooritada liigutusi, mis on seotud keha kallutamisega. Sageli peaks iste olema ratastega. Istme eesserv peaks olema piisavalt kumer, et see ei suruks kokku reieveene.
13. Optimaalne füüsiline koormus
Optimaalne füüsiline koormus kindlustab kestva tervise ja pika eluea. Eeskätt tuleb arvesse võtta tugi-liikumisaparaadi ning südame- ja veresoonte haiguste vältimist. Inimese organism vajab teatud suurusega füüsilist koormust.
Viimastel aastakümnetele on kogunenud palju andmeid selle kohta, et oluliselt parandavad tervist ka suhteliselt tagasihoidlikud koormused (vt Workplace Health ..., 1996). Samas on inimese organismile, igale tema lihasele , liigesele jne olemas optimaalne mehhaaniline koormus. Liiges püsib töövõimelisena seni, kuni teda kasutatakse. Liigutuste suunad, ulatus ja kasutatavad jõud peavad olema liigese töövõime säilitamiseks optimaalsed. Kahjuks on vähe teada, millised on optimaalse koormuse parameetrid . Nii näiteks on soovitatud käia üks tund intensiivselt või 10 000 sammu ööpäevas. Seejuures peaks saavutama ülepäeviti mitmekülgse kehalise koormusega südame löögisageduse 60% maksimaalsest.
Sageli on epidemioloogilistes uuringutes võrreldud haigestumust (eriti südamehaigustesse) mitmesuguse füüsilise koormusega (sooritatava mehhaanilise töö võimsusega) kutsealadel. Peaaegu alati on leitud, et füüsiline koormus mõjub soodsalt . Peaaegu pöördvõrdeline seos on kahe näitaja vahel: energiakulu tootmistööl ja südamehaigustesse haigestumise risk. Samas peab arvestama, et üldiselt lähevad raskele tööle füüsiliselt tugevamad ja tervemad inimesed. Selgitades füüsiliste koormuste ja haiguste vahelisi seoseid , võib uurija sattuda kergesti eksiteele.
Kompenseerivaid füüsilisi koormusi on võimalik rakendada nii töö kui ka töövälisel ajal, tegeledes mitmesuguste kehakultuuri vormidega. N Liidus, sealhulgas Eestis, tehti ettevõtetes aastakümneid töövahetuse ajal võimlemisharjutuste komplekse (tootmisvõimlemine). Olulised on ka füüsilised koormused väljaspool tööaega. Need võivad olla treeniva mõjuga. Siis on kerge anda eri lihasgruppidele vajalikku koormust.
Eelistatum peaks aga olema esimene variant. Et töötaja ei raiskaks oma vaba aega töö ebasoodsate mõjude likvideerimiseks, peaks tööprotsess ja töökeskkond soodustama töötaja teatud parameetritega (eri jäsemete liigutuste arv ajaühikus, liigutuste ulatus, trajektoorid, kasutatavad jõud jne) füüsilist aktiivsust. Kahjuks on seni optimaalsete töökoormuste sisseviimist tööprotsessi vähe kasutatud ja tundma õpitud.

Kehaliste harjutuste programmid tööl

Üks töövõime tõstmise moodus on mõnel maal levinud tööks karastamise (work hardening programs) ja sobivuse saavutamise programmid (vt Bridger, 1995; Workplace Health ..., 1997), mis kujutavad endast füüsilise treeningu programme eesmärgiga vähendada ametitöö ebasoodsat mõju ja on suunatud jõu, painduvuse ja vastupidavuse suurendamiseks .
Tööks karastamise programm viiakse läbi mõne nädala jooksul. Et programm oleks efektiivne, peab ta:
1) olema suurema intensiivsusega kui töö,
2) kasutama harjutusi, mis sarnanevad tööliigutuste ja tööasendiga,
3) olema hinnatud testidega, mis sarnanevad tööga.
Sageli kasvab programmi tulemusena oluliselt uuritavate jõud, painduvus ja vastupidavus. Arvestades tööviljakuse tõusu, tasub programm ennast enamasti ära. Need positiivsed nihked vähenevad oluliselt mõne nädala jooksul pärast programmi lõppu ning mõne kuu möödudes kaotab programm oma mõju.
Mitmesuguseid kehaliste harjutuste programme on välja mõeldud ka töötajate jaoks, kes töötavad pidevalt arvutiga. Harjutusi tehakse enamasti töökohal. Need harjutused peavad:
1) pidevalt koormatud ja pingul olevaid lihaseid lõdvestama,
2) andma mitmekülgse kerge koormuse lülisambale,
3) koormama pidevalt lõdvestunud lihaseid,
4) tühjendama alajäsemete veene.
Nende harjutusprogrammide läbiviimist võib takistada asjaolu, et töötaja, kartes kaotada autoriteeti, häbeneb näidata oma füüsilisi võimeid. Vahel võib nappida ruumi harjutuste tegemiseks või ei ole õhk küllalt värske.
14. Toitumine ettevõttes
Ergonoomika ja toitumise küsimustega tegelevad tavaliselt eri spetsialistid ning ergonoomika ja toitumise probleeme käsitletakse eri raamatuis, kuigi need aspektid on organismis tihedasti seotud. See viib mõnel juhul vastukäivate ja ekslike järeldusteni ning soovitusteni. Organism peaks saama optimaalse koguse süsivesikuid, vitamiine, mineraalaineid ja teisi toidu komponente, mille vajadus sõltub omakorda tegevusest.
Spordis on seosed toitumise ja töö vahel lihtsamad kui tööl. Sageli kindlustab valgu- ja kaloririkas toit head treeningu tulemused. Hästi tuntakse ka arenenud ja arengumaade spetsiifilisi probleeme. Siinkohal peab arvestama, et Eesti on rahvusliku koguprodukti poolest ühe inimese kohta, mis on ca 4000 USD aastas, arenenud ja arengumaade vahepeal.
Arengumaades on probleem, kuidas saada piisavalt toiduenergiat. Madala elatustaseme tõttu elavad seal paljud vaesed inimesed poolnäljas või peavad leppima madalakvaliteedilise toiduga. Kasutatakse suhteliselt odavatest sünteetilistest komponentidest koosnevaid jooke. Ühekülgse toidu tõttu tekib organismis mineraalainete ja vitamiinide puudus. Halb toitumine tingib töövõime languse ja kehva tervise.
Ka Eestis on paljude inimeste toidulaud suhteliselt ühekülgne, millega ollakse aga harjunud. Toit Eestis sisaldab üldiselt vajalikke komponente, mistõttu nüüdisajal ei esine sellist haigust nagu skorbuut (vitamiini C puudusel ). Siiski ei ole vajalikke toidu koostisosi optimaalses koguses, mis vähendab töövõimet, põhjustab tervisehäireid, suurendab paljude haiguste tekke võimalusi ja lühendab eluiga. Liiaga saab inimene sageli rasva ja keedusoola , vähe aga mõnd vitamiini ja kiudaineid. Ebaratsionaalset toitumist õhutavad ka mõned vanasõnad. (Parem suutäis soolast kui maotäis magedat. – Laiuse vanasõna. Kes palju sööb, see palju sööb. – Äksi vanasõna.)
Arenenud riikides (Ameerika Ühendriigid, Saksamaa) on levinud liiaga toidukalorite tarvitamine, mis põhjustab südame- veresoonkonna haigusi ja töövõime langust. Lisaks esineb ühtede toidukomponentide üleküllust ja teiste puudumist, mis võib olla tingitud meeldiva välimusega, kuid bioloogiliselt väheväärtuslikust toidust.
Ettevõttes tuleb arvestada, et liialt väikese koguse toidukalorite korral võib töövahetuse jooksul langeda veresuhkru tase, mis põhjustab kiiret väsimist. Söögiaeg on ühtlasi ka aktiivseks puhkuseks .

• Enamasti on sobivam kergete (kalorivaeste) roogade korduv tarbimine töövahetuste ajal (välja arvatud füüsiliselt raskel tööl).
  
• Ettevõtte söökla, baari või puhveti toit peaks olema mitmekülgne ja odav, mis on rahaliselt tasuv ka ettevõtjale, kuna töötajate töövõime ja tööviljakus optimaalsele lähedase toitumise puhul märgatavalt kasvavad.
  

Peab märkima, et teadlastele pole päris selge, missugused on toitainete (sealhulgas vitamiinide, mineraalide jne) optimaalsed kogused ning need täpsustuvad pidevalt. Vitamiinide puhul on rohkem tundma õpitud minimaalseid koguseid, seejärel maksimaalseid. Kõige ebaselgem on olukord optimaalsete koguste suhtes. Nii on minimaalne C-vitamiini kogus 50 mg ööpäevas. Erinevad autorid soovitavad 60-200 mg ööpäevas. Suurimad lubatavad kogused ületavad 2000-3000 mg ööpäevas.
Nagu näitavad arvukad uuringud katseloomadel ja ka inimeste puhul, peaks enamik inimesi nähtavasti vähendama saadava toiduenergia kogust. Väikese füüsilise koormuse ja täisväärtusliku toidu puhul on enamasti inimese toiduenergia vajadus all 2500 või isegi alla 2000 kcal ööpäevas, samas kui enamikus keskmiselt arenenud ja rikastes maades tarbitakse faktiliselt üle 3000 kcal. Koostiselt väheväärtuslik, kuid kalorivaene toit vähendab kehakaalu, takistab vanema eluea haiguste teket ja mõjub soodsalt tervisele, kuid samas ei vähenda tööviljakust vaimsel ja füüsiliselt kergel tööl. Peamiselt langeb tööväline füüsiline aktiivsus ja kehakaal . Ligikaudu arvestatakse, et toiduenergia vähenemine 50% võrra vähendab kehakaalu 25%; 25% vähem toiduenergiat vähendab kehakaalu 12,5% jne.
15. Füüsiliste iseärasuste optimeerimine
Kõige lihtsamalt võib töid jagada vaimseteks ja füüsilisteks (täpsemalt mehhaanilisteks). Sagedamini esineb töid, mis ei nõua inimeselt vaimset pingutust.
Töö tegemisel kasutab inimene peamiselt ülakeha: käsi, pead, õlavöödet, selja ülaosa. Selles piirkonnas asuvad peaaju ja süda. Paljud tugi-liikumisaparaadi, perifeerse närvisüsteemi, südame-veresoonte jt töö tagajärjel tekkinud haigused on seotud ülakeha tegevusega. 50. eluaastaks on pooled inimesed kannatanud selles piirkonnas mitu päeva kestvaid valusid. Nende haiguste arv kasvab koos eluaastatega, kuigi vaevusi esineb igas vanuses. Seljavalude osatähtsus on kooliõpilastel ainult pisut väiksem kui töölistel. Kuna haigus ei teki ülakehas alati seoses pingelise tööga ning vanematel inimestel esineb neid haigusi sagedamini, on lihtne sada korrelatsioone vanusega, mis loob illusiooni, et need haigused kaasnevad tingimata eaga . See pole siiski nii. Samas on raske täpselt välja selgitada tööolude osatähtsust.
Tegevuse tagajärjel tekkiva väsimuse ja haiguse põhjused võivad esineda ka väljaspool ametitööd: koduses tegevuses, teel tööle ja koju, sportimisel. Sageli on soodustavateks teguriteks keskkonnatingimused, nt paikne jahtumine.
Sagedamini esinevad väsimuse ja diskomfordi aistingud keha piirkondades, mis on otseselt seotud füüsiliste pingutustega, nii staatiliste kui ka dünaamiliste koormustega. Need aistingud saavutavad haripunkti tihti töövahetuse lõpul, vahel ka õhtul enne magamaminekut. Ebasoodsates tingimustes arenevad nad päev-päevalt edasi, andes lõpuks haigussümptomeid. Võib eristada olukordi,
1) kus töö mõjutab inimorganismi, põhjustades muutusi organismis ja haigussümptomeid; 2) kus valulikud sümptomid tulevad ilmsiks töö ajal.
Kui töö põhjustab diskomforti ja väsimust, siis kerkib küsimus, mis konkreetselt ja mil viisil avaldab ebasoodsat mõju. Sageli loetakse väsimuse põhjuseks suurt koormust. Siiski kohaneb organism sellega oluliselt nädalate ja kuude jooksul.
Ebasoodsat mõju võib rohkem täheldada staatiliste pingutuste ja ekstsentriliste koormuste korral, mil lihas pikeneb sel ajal, kui lihaskiud kokku tõmbuvad.
Olulise tähtsusega on ebaharilikud pingutused ja ebareeglipärasused töös. Näiteks võiks siin olla intensiivne töö pärast aastapuhkust.
Tavatud pingutused võivad põhjustada ainevahetusjääkide ja vedelike kogunemise lihasesse ja üksikute lihaskiudude kahjustusi. Võib suureneda rakkude hukkumine kõõluse ja sidemete piirkonnas, kuna verevarustus on lihaste pingutuse ajal piiratud (isheemia –verevaegus).
Ohtlikud on ekstreemsed kehaasendid. Selliste keha positsioonide puhul võib tekkida kõõluse tugev surve pehmetele kudedele ning sellega kaasnevad isheemia ja kahjustused. Ekstreemne asend on ohtlik liigesele, mille mõnes osas tekib tugev mehhaaniline surve. Mehhaaniline surve võib kahjustada ka närve.
Kahjulikud võivad olla palju korratud ühetaolised liigutused, eriti kui nendega kaasnevad ebasoodsad tegurid. Hõõrdepindade tõttu satub kõõlus kõõlusetupes ebasoodsasse mehhaanilisse ja biokeemilisse olukorda ning tekkida võib kõõlusetupe põletik.
Liigesele on ebasoodne ka liigutuste puudumine ja kestvad staatilised koormused, kuna ainevahetus toimub liigeses normaalselt ainult regulaarsete, kuid mitte väga aeglaste ja piisavalt suure ulatusega liigutuste korral.
Ingliskeelses kirjanduses on levinud terminid-sünonüümid cumulative trauma disorder (CTD) ja repetitive strain injury (RSI), mida kasutatakse haiguste puhul, mis on tekkinud ülajäsemete (käte, küünarvarre, õlavarre) palju korratud pingutustest. Levinud on ka carpal tunnel syndrome (CTS) – ülajäseme mediaannärvi ja kõõluste põletik.
Ülakeha diskomfordi ja väsimuse vähendamiseks on olulised töö organiseerimine ja tööriistade kujundus. Tööriista käepideme mõõtmed ja käepideme asend, arvutihiire kuju jne peavad vastama inimese käe anatoomilistele ja füsioloogilistele iseärasustele. Selle vastu eksivad tootjad sageli.
Peab vältima sageli korduvaid ühetaolisi liigutusi, eriti kui koormus päeviti erineb. Selliste tööde puhul tuleks vältida käe ja randmeosa jahtumist, mistõttu pole soovitatavad lühikesed käised.
Küsitlused näitavad, et pikka aega tööriistu kasutanud inimesed võivad pakkuda hulgaliselt otstarbekaid lahendusi isegi selliste lihtsatel vahendite puhul nagu kruvikeeraja või pastapliiats, mis on enamasti liialt väikese läbimõõduga. Vajalikud oleksid sageli variandid nt 5-50 ja 50-95 pertsentiilile. Üldiselt on tööriista käepideme kuju traditsiooniline, kuid mitte alati parim kasutaja seisukohalt. Käepideme suuruse puhul on tavaliselt arvestatud ainult meestöötajaga. Seetõttu peab naine kasutama jõudu, mis on talle liialt suur, nt sõiduauto pisiremondil, mida ta on teel sunnitud tegema. Kruvikeeraja pea läbimõõt peaks olema enamasti ca 30 mm, maksimaalselt 40 mm. Pastapliiatsi tavaline läbimõõt (8 mm) võiks olla 50% suurem.
Oluline on tööriista käepideme kujundamisel, et töötaja ranne jääks neutraalsesse asendisse. Sageli seda ei jälgita isegi selliste laialt levinud tööriistade puhul nagu käärid, kruvikeerajad ja haamrid. Töö puhul pole küünarvars enamasti risti tööriista käepidemega; ta on samas suunas.
Kui käsitööriistadega töö nõuab märgatavat jõudu, peab püüdma vähendada sõrmelihaste staatilisi pingeid ja suurendada kontaktpinda käe ja instrumendi vahel. Otstarbekas oleks kasutada ka suure hõõrdeteguriga käepideme materjale ning reljeefse (kuni 3 mm soonistega) pinnaga käepidemeid. Naistöötaja puhul peab arvestama, et tema jõud moodustab keskmiselt 70% meestöötaja omast.
Õlapiirkonna väsimuse ärahoidmiseks oleks üldiselt vaja töötaja kätega mitte kõrgemal kui talje ja kere lähedal. Kui käsi on vaja tõsta õlgadest kõrgemale, siis ei tohiks õlavars tõusta suurema nurga alla kui 35o horisontaalpinnast ning olla üleval kauem kui 20 sekundit iga tööaja minuti kestel. Otstarbekas on sellistele töödele võtta pikemat kasvu töötajaid, eriti juhul kui töökohta pole võimalik kohandada . Samas on otstarbekas, et kätt tõstetakse mõni kord tunnis. (Sõites kaua püstiasendis bussis või trammis, on kasulik vahetevahel laekäepidemest kinni hoida.)
Üha sagedamini põhjustab nüüdisajal tervisehäireid arvutite klaviatuuri kasutamine. Kui kirjutusmasina puhul tuli iga rea järel teha käega teistsuguse trajektooriga liigutus , siis arvutil on suurem arvu ühetaoliste liigutuste tõttu kirjutamine tunduvalt monotoonsem, millega kaasneb tugi-liikumisaparaadi haiguste tekke tõenäosus. Oluline on, et arvutil töötaja teeks vahetevahel muid tunduvalt erinevaid töid.
Kõige sagedasem tugevate väsimusaistingute ning tugi-liikumisaparaadi haiguste regioon on inimestel lülisamba või selja alaosa.
Iseenesest skeletti vertikaalasendis hoidva ja stabiliseeriva struktuurina ei oma lülisammas märgatavat tugevust. Mis siis hoiab inimest püsti? Seda teevad arvukad kerelihased, mille aktiivsus suureneb vastavalt keha asendile. Sellest ka nende lihaste mõju lülisamba seisundile. Vastavalt asendile on olulised kas selja-, rindkere - või kõhulihaste pingutused. Kui inimene nõjatub taha, siis suureneb oluliselt kõhulihaste bioelektriline aktiivsus. Raskuse tõstmisel maast on vastupidi intensiivne bioelektriline aktiivsus seljalihastes. Lülisamba biomehhaanikas etendavad tähtsat osa arvukad ligamendid ehk sidemed. Selgroolülide vaheliste kõhrketaste ainevahetuse normaalseks funktsioneerimiseks on vajalik, et mehhaanilised surved-tõmbed vahelduksid.
Lülisamba allosa kannab eriti suuri staatilisi koormusi, mis on põhjustatud nii kõrgemal seisvate kehaosade raskusest kui ka tegevusega seotud jõumomentidest. Olulisteks riskifaktoriteks haiguste kujunemisel on istuv töö, raksuse tõstmine, kutseline autojuhtimine, korduv sünnitamine.
Lülisambal on suur osa inimese tasakaalu säilitamisel. Kui lülisamba stabiilsus on vähenenud, komistab, libiseb ja kukub inimene hoopis sagedamini.
16. Libisemise ja kukkumise vältimine
Enamik inimesi on libisemise ja kukkumisega niivõrd harjunud, et käsitab neid kui paratamatust. Samas põhjustab kukkumine sageli raske kehalise trauma ning rikub kehakatteid.
Teoreetiliselt kukub inimene kergesti asjaolu tõttu, et ta raskuskese on suhteliselt kõrgel. Enamik loomi ja linde kukub hoopis vähem. Tasakaalu kaotus libisemisel ja seejärel kukkumine on inimesel üks olulisemaid traumade (põrutuste, muljumiste ja luumurdude) põhjuseid. Kahjustada saavad eeskätt ala- ja ülajäsemed. Seoses lihaste pinge järsu muutumisega kukkumise ajal esinevad lisaks jäsemete luumurdudele ka pea, selja ja kaelapiirkonna traumad .
Inglismaa ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigis hukkub aastas kukkumise tagajärjel ligikaudu 6000 inimest. Eriti ohustatud on vanemad inimesed. Eestis esineb sageli kiilasjää. Libedate teede ajal talvel tõuseb Eesti traumapunktides abivajajate arv ööpäevas mitu korda, ulatudes üle tuhande.
Inimene libiseb põhiliselt siis, kui jalatsi talla ja põranda või maapinna vahel on hõõrdumine ebapiisav. Oluline on ka jalatsitalla reljeef. Nüüdisajal on hõõrdetegur enamasti vahemikus 0,2-0,4 (talvel sooja ilma ja lumega isegi alla 0,1), mis on liialt madal. Aastatuhandeid elas inimene looduses, kus hõõrdetegur oli märksa suurem. Libisemine polnud tavaliselt probleemiks.
Ameerika Rahvusliku Ohutuse ja Tervise Instituudi (NIOSH) soovituste kohaselt peaks jalatsi talla hõõrdetegur olema vähemalt 0,5. Sageli on oluline suurendada jalatsi talla ning selle aluse vahelist hõõret. Juhul kui seda pole võimalik teha, tuleb ohtlikud kohad või kalded märgistada. Sobiv tähistus on kollased ja mustad triibud.
Trepil kukkumine lõpeb sageli raskete vigastustega, kusjuures harvad pole surmajuhtumid. Oluline on trepiastmete kõrgus ja laius. Kõrgus, sõltudes jala mõõtmetest ning traditsioonidest, võiks olla 15-20 ja laius 25-33 cm. Ebaühtlased astmed või sobivast vahemikust erinevate mõõtmetega astmed on ohtlikud.
Et trepil mitte libiseda ja kukkuda, on olulised ka sobiv valgustus ja lülitite asukoht. Vahel segavad trepil käimist tekkivad varjud . Halvasti kättesaadavat või raskesti leitavat lülitit sageli ei kasutata, mis soodustab kukkumist.
17. Lamamisasendi ebasoodne mõju
Viimase aja uuringud on näidanud, et haiguste põhjuste uurimisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka teguritele väljaspool tööaega. Vähe on käsitletud lamamise ja magamise ebasoodsat mõju. Meditsiinistatistika näitab, et inimene sureb enamasti voodis ja just varastel hommikutundidel kella 3-5 paiku. Samas on populaarteaduslikus kirjanduses ja argiteadvuses levinud ettekujutus, et magamisel on igati tervistav mõju. Ülakeha diskomforti ja kaebusi põhjustavad sageli siiski olud, mis on seotud magamisega. Kõikidel lamamisasenditel on miinuseid.

• Inimese plaadikujuline ülakeha on halvasti kohanenud küljeli magamiseks. Erinevalt enamikust loomadest on inimese rindkere sel juhul füsioloogiliselt ebaloomulikus deformeeritud asendis. Küljeli magab inimene aga sageli. Vasakul küljel magades on täiendav surve südamelihasele. Küljeli magades jääb vahel ülajäse keha alla, mistõttu selle verevarustus häirub.
  
• Selili ja kõhuli on takistatud hingamisliigutused. Selili vajub keel taha, mis takistab õhuvoolu trahheasse ja kopsudesse, mille tagajärjel võivad tekkida hingamispausid. Inimene hakkab norskama , millega kaasneb suurenenud haigestumus südame-veresoonte haigustesse .
  

Ratsionaalset lahendust pole kerge leida.

• Pehmet voodit ei ole pikka aega hea kasutada, kuna see soodustab ebafüsioloogilist lülisamba asendit. Üldiselt peaks inimene asendit magades sageli muutma . Seda tehakse, kui magatakse kõval madratsil või muul kõval alusel.
  
• Kasulik on lai voodi ja üksinda magamine . Siis on kehaasendit kerge muuta.
  
• Kui magatakse peamiselt küljeli, peaks liigeste deformatsioonide ja pingete vältimiseks lülisamba kaelaosa olema ligikaudu samal sirgjoonel nagu lülisamba teised osad. Pea all peaks olema suhteliselt kõrge padi (rull), mis hoiaks pead kõrgemal alumisest õlaliigesest.
  
• Selili või kõhuli magades on kasulik madal padi.
  
• Aidata võivad ka spetsiaalse reljeefiga padjad, rullid ja kaelused.
  

18. Stress ja vaimne koormus
Tunnustatud on seisukoht, et stress soodustab ohtlikke südame-veresoonte haigusi ning nõrgendab immuunsüsteemi. See aga soodustab infektsioonhaiguste ja kasvajate teket (vt Sarafino, 1994). Seega peaks ülemäärast stressi igati vältima ning ainult juhtudel, kui see tööl pole võimalik, kasutama meetmeid väljaspool tööaega.
Üks ergonoomika eesmärk on kujundada tegevust ja kõiki töötingimusi selliselt , et viia miinimumi mittevajalikku stressi.
Inimesed ütlevad, et see või teine asi tekitab neis stressi. Sõna stress kasutatakse mitmetähenduslikult. Seda on raske defineerida. Seetõttu soovitatakse vahel terminit stress üldse vältida. Üks levinumaid stressi määratlusi teaduses on stressori kaudu. Stress on vastus stressorile. Sellisel juhul kõik asjaolud , mis põhjustavad pinget inimese psüühikas või füsioloogilistes funktsioonides, on stressorid . Stressil on seejuures ka positiivne efekt, ta ergutab tööd tegema.
Kuna mõni pingutus mõjub soodsalt, teine aga ebasoodsalt, kasutatakse ka termineid eustress ja distress . Esimene on organismile kasulik, teine mitte. Kuid ka see käsitlus pole puudusteta, kuna see, mis on ühele stress, võib olla teisel distress. Mõnevõrra selgust loovad autorid, kes psühholoogiliste ja füsioloogiliste vastureaktsioonide puhul kasutavad terminit pinge (strain), jättes stressi välisfaktori iseloomustajaks.
Stressi allikad võivad olla isikusisesed, teised inimesed ja mitmesugused olukorrad.

• Stressi allikad võivad olla isikusisesed, nt haigus või tervisehäire. Stressi võib tekitada eesmärkide konflikt.
  
• Allikaks võib olla teine inimene, sealhulgas töökaaslane ja pereliige, näiteks kirja puudumine sõbralt või pereliikme haigus.
  
• Stressoriteks võivad olla mitmesugused olukorrad, näiteks sisenemine tundmatusse või tugeva müraga ruumi, loengupidamine, sõit lennukiga, automootori rike .
  

Stressi tööl põhjustavad mitmesugused tegurid.

• Tööülesanded võivad olla konkreetsele inimesele liialt rasked.
  
• Halvad töötingimused: füüsikalised töötingimused, halb psühhokliima, tunnustuse puudumine ülemuse poolt, töökoha kaotamise oht.
  
• Inimene hindab oma suhteliselt normaalseid töötingimusi raskeks, tunnetab enda sobimatust.
  
• Vastutustunne . Mis juhtub, kui tööd tehakse halvasti?
  

Toimingud , mis viivad stressini, sisaldavad seega kognitiivse (tunnetusliku) hindamise protsessi, mis koosneb esmasest ja teisesest hindamisest:
1. Kas nõudlus ohustab enda heaolu?
Kui inimene puutub kokku potentsiaalsete stressoritega, püüab ta esmalt hinnata nende mõju tähtsust endale.
2. Kui ohustab, kas tulen toime?
Teisene hindamine järgneb esmasele kas vahetult või hiljem. Kui nähtavasti ei tulda toime või stressorid ei allu kontrollile , on stress tugev. Seega on oluline optimism ja sotsiaalne toetus.
Nii esmane kui teisene hindamine ei ole objektiivne, ei vasta täpselt tegelikkusele, sõltudes subjektist.
Seega on stress ja tunnetus tihedalt seotud. Ühelt poolt mõjutab stress tunnetust, teiselt poolt mõjutab tunnetus stressi. Viimane on sageli suure tähtsusega. Nt kui meestöötaja näeb talle meeldivat naiskolleegi vestlemas mõne noormehega, võib see temas kutsuda esile stressi.
Stressiga kaasnevad füsioloogilised muutused. Inimene, kes on tundnud hirmu või erutust, teab, et sel ajal südame löögisagedus ja higieritus suurenevad ning hingamine tugevneb. Adaptiivsed muutused stressi puhul on organismi füsioloogiliste süsteemide adekvaatne vastus ohule. Osa organismi reaktsioone on spetsiifilised ja osa mittespetsiifilised, analoogilised kõigis stressisituatsioonides. Suur tähtsus on suprarenaalnäärmete sekretsioonil.
19. Keskkonna optimeerimine
Töökeskkonnas esineb arvukalt tegureid, mis mõjutavad töötaja tervist: mürgised ained, infrastruktuur - ja ultrahelid, sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid, füüsilised koormused, muutused tehnoloogilise protsessi kulgemises jne. Tööstuses kasutatakse üle 100 000 keemilise aine, millest enamik on mürgised. Kümneid tuhandeid selliseid aineid kasutatakse igapäevases elus. Käesoleval ajal kasvab eriti psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite osatähtsus, mida näitab Põhjamaade Ergonoomika Ühingu konverentside temaatika .
Tegurite mõju sõltub nende kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest (kontsentratsioon, kogus, intensiivsus) parameetritest, tegurite koosmõjust. Muutused tervises võivad ilmneda aastakümnete pärast, näiteks tekib pahaloomuline kasvaja.
Ergonoomika käsitleb olukordi,

• mis vajavad kompleksseid lahendusi
  
• mille puhul esineb probleeme
  
• mis esinevad sageli
  

Mikrokliima

Üheks olulisemaks keskkonnatingimuseks on mikrokliima – see on õhutemperatuur, õhuniiskus, õhu liikumine, soojuskiirgus töökohal või mujal inimese lähemas ümbruses. Nüüdisajal töötab inimene põhiliselt ruumist, kus mikrokliima on suhteliselt stabiilne. Samas tuleb tal paljudel juhtudel 10-20% tööajast olla väljaspool ruumi (tänaval, autos), kus ta puutub kokku erineva ja kiiresti muutuva mikrokliimaga.
Tallinnas on veebruarikuu keskmine ööpäevane temperatuur –5 oC, juulis aga +17 oC. Keskmised päevased temperatuurid on mõni kraad kõrgemad. 90% maailma inimestest elab soojemas kliimas. Enamikus Euroopa maades on temperatuur külmal aastaajal 5-10 oC kõrgem ja soojal aastaajal 2-5 oC kõrgem kui Eestis. Londonis oli kõigi aegade madalam temperatuur ainult –9 oC. Ameerika Ühendriikides on kliima võrreldes Euroopaga soojem.
Eestis on sagedased “külmetushaigused”. Organismi märgataval jahtumisel algavad lihaste motoorsete ühikute sagedad kokkutõmbed, külmavärinad, millega kaasneb soojusenergia tootmise järsk kasv. Ohtlikud on ootamatud organismi või selle osade ülejahtumised. Need toimuvad kergesti, kui ruumis on pidevalt üks ja sama temperatuur, kuna see jätab organismi adaptsioonimehhanismid tööta ning treenimata, mistõttu organismi jahtumise korral ei käivitu kaitsereaktsioonid.
Inimkeha soojuslikku seisundit võib hinnata naha- ja kehatemperatuuri järgi. Kehatemperatuur (rektaalne temperatuur) on inimesel enamasti stabiilne 37,3 – 37,5 oC. Nahatemperatuur ja temperatuur organismi perifeerias on 33 - 34 oC, seejuures jäsemete distaalsetel osadel kõigest 27 – 28 oC. Kui keskkonna temperatuur langeb, suureneb erinevus naha- ja kehatemperatuuri vahel. Kui temperatuur tõuseb, siis see erinevus väheneb. Inimese soojusbilanss sõltub oluliselt riietusest, soojuskiirgusest, ruumi temperatuurist, organismi soojusproduktsioonist (peamiselt töö füüsilisest raskusest).
Riietuse soojusisolatsiooni hindamisel on mõõtühikuks CLO, mis vastab ülikonnas inimese soojusisolatsioonile. Tavaliselt on riietus õhem, seega on soojusisolatsioon 0,8 CLO-d ja vähem. Orienteeruvalt CLO-des:

• sokid – 0,04
  
• kingad – 0,04
  
• T-särk – 0,08
  
• pikkade käistega päevasärk – 0,25
  
• pikad püksid – 0,3
  
• pintsak – 0,4
  
• kleit – 0,5
  

Mida paksem ja õhku sisaldavam on riietus, seda rohkem isoleerib ta organismi väliskeskkonnast. Samas takistab paks ja raske riietus tööliigutusi ning kui inimene palju higistab, langeb riietuse soojusisolatsioonivõime. Paksud riided takistavad ka naha hingamist, milleks nahk kasutab ümbritsevat õhku. Seetõttu peaks püüdlema selle poole, et tööriietus oleks õhem, keskkonna temperatuur aga kõrgem.
Toatemperatuuril on organismi soojuslikule seisundile suure tähtsusega organismi soojuskiirgus, mis võib moodustada kuni 50% kogu organismi poolt äraantavast soojusest. Seda alahinnatakse. Hele riietus väldib organismi kiirguslikku soojuskadu ning ülesoojenemist, kui kiirgusallikad on väljaspool.
Maailmas on palju õhutemperatuuri norme sõltuvalt töö füüsilisest raskusest, aastaajast ja soojuseraldustest tööruumis (sealhulgas Eesti vabariiklikud normid). Ergonoomika lähtub seisukohast, et raske töö tuleb mehhaniseerida. Füüsiliselt kergel ja vaimsel tööl on soovitatav ruumi temperatuur enamasti 22 - 24 oC. Alati pole mehhaniseerida võimalik, sel juhul võib optimaalne õhutemperatuur olla alla 20 oC.
Probleemiks on, kuidas sobitada optimaalne temperatuur inimeste individuaalsete iseärasustega, nt võib optimaalne õhutemperatuur mõnel inimesel olla kõigest 19 oC. Sageli sõltub see temperatuur harjumuspärasest riietusest. Lihtsam on toimida, kui töötaja on omaette ruumis või kui inimest on vaja ainult kergelt jahutada, milleks kõlbab lauaventilaator, mida kahjuks tööliste puhul kasutatakse harva.
Keskkonna temperatuur mõjutab ka tööviljakust. Optimaalsest kõrgem ja madalam temperatuur võib tööviljakust märgatavalt vähendada. Optimaalsest kõrgema õhutemperatuuri puhul langeb töö motivatsioon . Alati pole see siiski nii. Kui töös pole piisavalt stiimuleid, võib optimaalsest mõnevõrra erinev (eeskätt madal) temperatuur tööviljakust soodustada.
Optimeerides ruumi mikrokliimat, peab arvestama ruumis olevate seadmete soojuseraldusega, küttega, päikesekiirgusega, tuule suunaga ja tugevusega, puudega hoone ümber.

• Tugeva tuule korral võib temperatuur hoones tunduvalt erineda sõltuvalt sellest, kas ruum asub allatuult või pealetuult. Külma ilmaga on pealetuult ruumid jahedad, allatuult soojad .
  
• Päikesekiirgus hoonele ja aknast sisse on üks peamisi ruumi ülekuumenemise põhjustajaid soojal aastaajal.
  
• Hoone soojenemine sõltub hoone välisseinte värvusest: mida tumedamad need on, seda rohkem soojeneb hoone päikesepaistel ning jahtub külma ja sombuse ilmaga.
  
• Vahel aitab puude istutamine hoone lõunapoolsesse külge. Puud hoone ümber stabiliseerivad hoone mikrokliimat, nõrgendavad talvel tuuli ja vähendavad suvel päikesekiirgust.
  

Tihedalt on seotud ruumi temperatuuriga relatiivne õhuniiskus (protsent maksimaalsest võimalikust veeauru kogusest õhus). Ohtlik on tervisele esmajoones kõrge üle 70% õhuniiskus. See tugevdab nii liialt kõrge kui madala õhutemperatuuri ebasoodsat mõju. Õhuniiskus alla 30% põhjustab halba enesetunnet – nina ja silma limaskesta ärritust. Siiski on oht üldiselt väiksem kui kõrge õhuniiskuse puhul. Optimaalne õhuniiskus on enamsti 40-60%. Optimaalne õhu liikumise kiirus on 0,03-0,1 m/s, mille aga tervishoiunormid jätavad sageli lahtiseks, öeldes nt, et optimaalne õhu liikumise kiirus on kuni 0,1 m/s. Liialt madala õhu liikumise kiiruse puhul koguneb inimese lähedusse väljahingatud õhk ja häiruvad naha ainevahetusprotsessid. Kahjuks esineb sellist olukorda sageli.
Optimaalse mikrokliima tingimuste kindlustamiseks on arvukalt võimalusi, kusjuures eriti perspektiivne on õhu konditsioneerimine, mis tagab optimaalsete parameetritega õhu tööruumis.

Valgustus

Kuna nägemise kaudu saab inimene ca 90% infost, mida ta töös kasutab, on valgustus üks tähtsamaid mõjureid töökohal. Halb valgustus madaldab tööviljakust, soodustab silmade väsimist ning silma-, närvi-, südame-veresoonte jt haiguste teket ja arengut. Esmajoones on oluline töökoha valgustatus (ehk valgustihedus ).
Valgustuse probleemidega tegelevad eeskätt valgustusinsenerid. Ergonomisti ülesanne on käsitleda probleemi laiemalt, süsteemsemalt, seades eesmärgiks tagada mitte ainult normidekohane, vaid optimaalsele lähedane valgustus. Optimaalsed valgustatuse väärtused ei ole selged. Kuni viimase ajani oli levinud seisukoht: mida tugevam on tehisvalgustus , seda vähem töötaja silmad väsivad ja seda suurem on tööviljakus. Nüüdisajal arvatakse, et ka liialt suur valgustatus on silmadele halb. Mis puutub päikesevalgusesse, siis peaks inimene päikese käes peaaegu alati kasutama päikeseprille.
Pinna, sealhulgas tööpinna valgustatust mõõdetakse luksides (lx), valgusti valgusvoogu luumenites (lm). Valgustuse normeerimine algab valgusallika valgustugevusest, mille ühikuks on kandela (cd), mis vastab etalonile – monokromaatilise (540.1012 Hz) valgusallika kindlale võimsusele (vastab ligikaudu ühele steariin- või parafiinküünlale). Kui valgusallikas üks kandela kiirgab ruuminurka üks steradiaan (sr), on seal valgusvoog üks luumen. (Steradiaan on ruuminurk, mis hõlmab raadiuse ruuduga võrdset sfääri pinda; seega on sfääri ruuminurkade summa 4π steradiaani.)
Kui valgusvoog üks luumen langeb pinnale üks m2, on pinna valgustatus 1 lx. Seega võib orienteeruvalt hinnata, et küünla-tugevune valgusti (kuni 1 kandela) annab valgusvoo 13 lm ja ühe meetri kaugusel valgustatuse 1 lx. Seevastu 5 korda lähemal, 20 cm kaugusel küünlast, on valgustatus 25 lx või üle selle, kui on peegeldumist (kuna valgustatus on pöördvõrdeline valgusallika kauguse ruuduga). On maid, kus pinnamõõduks kasutatakse ruutjalgu mitte ruutmeetreid, mille puhul on valgustatuse arvulised väärtused ca 10 korda väiksemad.
Looduslikul valgusel on palju puudusi. Looduses kõigub valgustatus miljoneid kordi. Valgustatus võib olla suvel selge taeva puhul, kui päike on kõrgel, 100 000 lx, pilvituse korral 10 000 lx, pilves ilmaga talvel 2000 lx, kuuvalgel maksimaalselt 0,5 lx. Mida kaugemal on töölaud aknast, seda nõrgem on valgustatus. Päikesepaiste mõjutab oluliselt ruumi temperatuuri. Aknad ei võimalda privaatsust. On ka eeliseid : vahel on aknast kena vaade.
Tööruumi valgustuse puhul on olulised sealsete pindade peegeldumistegurid, kuna neist sõltub valgustatus ruumis. Need näitavad pinnalt lähtuva ja sinna langeva valgusvoo suhet. Valge paber peegeldab kuni 95% sinna langenud valgusest, puit 45%, must matt paber ainult 5%. Enamasti on otstarbekas, et tööruumi pindade (eriti lae ja seinte ülaosade) peegeldustegurid on kõrged, kuna siis säästetakse valgusenergiat.
Maailmas eksisteerib sadu valgustatuse norme, mis sõltuvad konkreetse maa majanduslikest võimalustest, kuid ka töö täpsusest, vastutusrikkusest, objekti kontrastist fooniga, fooni tumedusest, töötaja vanusest jt teguritest. Vaesemates maades on valgustuse nõuded väiksemad. Kõige levinumatel töödel, näiteks lugemisel ja kirjutamisel , nõutakse Euroopas enamasti valgustatust vähemalt 400 lx. Encyclopaedia of Health and Safety (1998) soovitab sel puhul 500 lx. Optimaalsed väärtused on siiski mõnevõrra suuremad. Kui pidevalt loetakse või kirjutatakse , peaks tööpinnal olema 500-900 lx. Vahel väga peene töö ja nõrga kontrasti korral soovitatakse töökohal mitu tuhat luksi.
Ergonoomika seisukohast ei ole suurt nägemisteravust nõudev töö väikeste objektidega optimaalne, kuna see pingutab ja väsitab tugevasti nägemisaparaati. Järelikult peaks sellistel juhtudel püüdma muuta kas töö iseloomu, tehnoloogiat, töö automatiseerima, kasutama suurendust (luubiga ühendatud valgusti) jt lahendusi. Viimasel ajal on tendents vähendada soovitatavat valgustatust.
Uued töö organiseerimise vormid, ruumiliselt paindlike töörühmade teke ning laialdane arvutite kasutamine töökohtadel tingivad tänapäeval optimaalse valgustuse soovituste modifitseerimise: enamasti on töökoha eri piirkondades vajalik erinev valgustatus. Eeskätt on see seotud arvutitega: kuvari ekraan peab üldiselt olema valgustatud hoopis nõrgemini kui töölaud, klaviatuurile on vaja rohkem valgust ja paberile kõrval veelgi rohkem.
Valgustatuse jaotus kogu ruumis: töökohal, seintel , laes, seejuures varjude vältimine ja kontrasti iseärasused on olulised ja sõltuvad tööst. Probleemile, et kõik vaadeldavad objektid on vahetuse vältel sama tugevasti valgustatud, on ka teadlased pööranud vähe tähelepanu. On parem, kui objekti valgustatus on dünaamiline, mõningal määral muutub (kõigub) ajaliselt, millega inimorganism on kohanenud looduses aastatuhandeid.
Enamasti on ratsionaalne, kui töökohta valgustab kaks valgustussüsteemi, üld- ja kohtvalgustus. Kui valgustussüsteem on integreeritud laega (üldvalgustus), on raske kindlustada töökohtadel optimaalset valgustatuse jaotust. Palju tähelepanu nõuab ruumi üldvalgustuse konstruktiivne lahendus, kuigi tööolukorras on üldvalgustust kasutada lihtsam. Peab jälgima mitut aspekti.

• Oluline on see, et töökoha juures poleks läikivaid pindu ega peegeldumisi. Kahjuks esineb peegeldumisi sageli nt poleeritud või isegi suhteliselt matilt töölaualt või paberilt (raamat). Lagi , seinad ja mööbel võiksid olla matid. Kui võimalik, peaks eelistama matti paberit. Oluline, kuigi keeruline on vältida peegeldumisi kuvari ekraanilt.
  
• Otsesest valgustusest on parem kaudvalgus (300-450 lx).
  
• Lae ja seinte ülaosa heledus ei tohiks üldjuhul ületada 200 cd/m2, peegeldumistegur peaks olema vähemalt 0,8.
  
• Ühe armatuuri valgusvoog võiks olla kuni 5 kiloluumenit, mille alusel tuleks valida valgustite arv.
  

Sageli alahinnatakse seda, et iga töötaja vajab individuaalset valgustust vastavalt eluviisile, organismile (silmadele) ja tehtava töö iseärasustele. Lühinägelikud ja vanemad inimesed vajavad rohkem valgust, mis võib tekitada täiendavaid probleeme. Faktiliselt võib ühel ja samal töökohal, kuid eri vahetustes töötada 20- ja 50-aastane inimene, kusjuures 50-ne vajab kaks või rohkem korda tugevamat valgustatust. Selle võib tagada kohtvalgustiga, viies lambi 30% vaadeldavale objektile lähemale. Kohtvalgusti puhul on oluline, et lampi oleks tööajal kerge seada sobivasse asendisse, eelkõige optimaalsesse kaugusesse vaadeldavast objektist.
Teatakse kümneid võimalusi, kuidas muundada elektrienergia optiliseks kiirguseks. 20. sajandi 70. aastateni kasutati Euroopas peamiselt suhteliselt madala viljakusega (ca 10lm/W) hõõglampe. Neil oli lühike tööiga – 1000-2000 töötundi. Nende spekter erines tunduvalt päikesevalguse omast, olles nihutatud infrapunase kiirguse suunas. Nüüdisajal kasutatakse põhiliselt luminofoorlampe, eeskätt elavhõbelampe, kus elektrienergiat muundab kiirguseks elektrilahendus. Nad kindlustavad kitsa spektri tõttu hea nägemisteravuse, on suure valgusviljakuse (50-100 lm/W) ja pika tööeaga (kuni 25 000 töötundi). Käesoleval ajal on maailmas nende osatähtsus tehisvalgustuses üle 80%.
Luminofoorlampide kasutamine kohtvalgustuses ja lambi pinna madalam heledus võrreldus hõõglampidega vähendavad läikimise ja pimestamise probleeme.
Tavalistest hõõglampidest efektiivsemad on ka halogeenlambid, mille valgusviljakus on 2-3 korda kõrgem ja spekter parem. Üldvalgustuses on otstarbekad kuni 70 W võimsusega luminofoorlambid. Kohtvalgustitesse sobivad 11 W luminofoorlambid ja 20 W halogeenlambid. Kuna need on kallimad kui tavalised hõõglambid, tasub nende muretsemine end ära alles mõne aasta jooksul.
Normaalselt kujundatud töökohtadel kulub valgustuseks töövahetuse ajal võimsust maksimaalselt 20 W/m2, säästlikul elektrienergia kasutamisel (nt kohtvalgusti lülitatakse alati välja, kui seda ei vajata) isegi ainult 10 W/m2.
Tekstitöötluse ergonoomika probleemid
Nüüdisajal tuleb ettevõttes tegeleda palju tekstitöötlusega, isegi üle 50% tööajast. Vahel võib kohata ainult suurtähtedega (upper case ) tekste . Üldiselt peaks seda vältima, sest väiketähed ( lower case) on paremini loetavad kui suurtähed. Väiketähtede puhul ei pea lugema iga tähte eraldi, kuna mõnda neist märkamata ei teki eksitusi.

• Suurtähti tuleb kasutada vaid erijuhtudel ja üksikult. Ka pealkirjade ja reklaami puhul olgu eelistatud väiketähed.
  
• Tähe joone keskmine laius võiks olla 1/7 tähe kõrgusest. Eriti väsitavad silmi peene joonelaiusega tähed.
  
• Soovitav on kasutada levinud tähekuju ( Times New Roman ), mis võimaldab kiiret lugemist. Suhteliselt hea loetavusega on ka BernhardMod.
  
• Psühhofüsioloogia seisukohast on soovitav viia read ühele joonele ainult vasakult poolt, mitte aga ühtlustada paremalt, mida sageli tehakse. Ühtlustades paremalt poolt, viiakse sisse ebatüüpilised sõnavahed. See halvendab loetavust, kuna nägemisaparaat otsib tähti kindlate vahemaade tagant.
  
• Et vähendada vaimset koormust, on mõtteühikud soovitav eraldada tühja reaga , mitte aga taandreaga.
  
• Ergonoomika seisukohalt on oluline ridade vahe: mida pikemad on read, seda suurem tuleb see valida. Üldiselt võiks ridade vahe olla kirjutamise ajal vähemalt 1/30 rea pikkusest (spacing 11/2 või 2 lines).
  

Kuna mõned tähed ja märgid on sarnased, näiteks O ja Q, 1 ja I, O ja 0, läheb lugemisel vahel kaotsi oluliselt aega ning tekib täiendav närvipinge. See probleem on raskesti välditav, välja arvatud üksikud juhud , kus neid tähti võib mitte kasutada.
Müra
Müra on ebameeldiv heli, füüsika seisukohalt atmosfäärirõhu kiired ostsillatsioonid.
Tänapäeva inimene puutub müraga kokku ettevõttes, transpordivahendis, kodus. Müra tase ruumis on seotud eeskätt ruumisiseste müraallikate ja reverberatsiooniga, müra peegeldumisega, aga ka ruumi tuleva müraga väljastpoolt. Reverberatsioon toimib, kui müra ei absorbeeru ruumi seintel, sisustusel, seadmetel, kui nende pinnad on siledad.

• Ergonoomika ei uuri enamasti probleeme, kui müra vähendamise vajadus on ilmselge, kui esineb norme ületav tugev müra, mille vähendamine on seotud eeskätt tehniliste probleemidega või antifoonide kasutuselevõtuga.
  
• Ergonoomika käsitleb esmajoones keerukaid situatsioone. Siis tuleb otsida lahendusi, mis on ettevõtte seisukohalt, sealhulgas majanduslikult vastuvõetavad.
  

Müra spekter koosneb enamasti erineva sagedusega helidest. Inimese kõrv on suuteline vastu võtma helisid vahemikus 16-20 000 Hz. Suurema tundlikkusega on kõrv vahemikus 1000-4000 Hz. Vanusega kuulmine halveneb eriti kõrgsageduslike helide suhtes. Helisid sagedusega üle 10 000 Hz kuulevad vanemad inimesed (üle 50 eluaasta) üldiselt halvemini kui teised. Püüdes vähendada müra, peab silmas pidama järgmisi seisukohti.

• Müra on peaaegu alati organismile kahjulik, koormates kuulmiselundit ja peaaju, välja arvatud väga nõrgad helid.
  
• Müra soodustab väsimist ja paljude haiguste teket, nt vereringesüsteemi haigused (hüpertooniatõbi). Vahel ahenevad müra puhul peened veresooned –arterioolid.
  
• Müra võib ergutada tööle.
  
• Müra võib anda olulist infot seadmete töö kohta (nt tekstiilitööstuses), mis nende korrashoidu kergendab.
  
• Vahel hoiab müra ära õnnetusjuhtumeid. See võib esineda ettevõttes, kuid sagedamini tänaval, kus inimene kuuleb läheneva liiklusvahendi mürinat.
  

Kuna kuulmiselundi poolt vastuvõetav helirõhu tase kuuldelävest kuni valuläveni võib olla äärmiselt erinev, siis kasutatakse müra iseloomustamiseks helirõhkude logaritmil baseeruvat detsibellide skaalat, mis algab kuuldelävest. Vähim eristatav helirõhu taseme vahe on ligikaudu 1 dB. Müra iseloomustamiseks kasutatakse praktikas sagedamini A-skaalat. Sel juhul ei uurita müra spektrit (müramõõtja filtri sageduskarakteristik võtab arvesse ka müra erinevad sagedused ). Täpsemaks uurimiseks tuleb mõõta müra erinevate sagedusvahemike puhul.
Insener või majandusjuht peab kujutama ette, milline on müra.

• Sosin 1 m kauguselt on 20 dBA
  
• Praktiliselt vaikne ruum – 40 dBA
  
• Keskmise valjusega jutuajamine – 60 dBA
  
• Inimesi täis ruum ja enamik tootmistsehhe – 75 dBA
  
• Sõiduauto 15 meetri kauguselt – 75 dBA
  
• Tiheda liiklusega tänav – 80-90 dBA
  

Päris müravabas keskkonnas ei tunne inimene ennast hästi.
Optimaalne müra 10-20 dBA esineb vaikse ilmaga vabas looduses. Kontoris on vastuvõetav müra 50-55 dBA, mis ei sega tööd. Üle 60 dBA müra hakkab segama keskendumist. Seda teeb eriti katkendlik ja impulssmüra, näiteks telefonihelin, teiste inimeste jutt, sissekostev tänavamüra (autod). 70 dBA segab telefoniga kõnelemist, 80 dBA inimeste omavahelist suhtlemist. Ootamatu müra on häirivam ja tervisele kahjulikum kui harjumuspärane.
Et hinnata müra, mille intensiivsus ajaliselt muutub, kasutatakse müra doosi mõistet. Müra valjust mõõdetakse foonides.
Müra vähendamise kohta on olemas palju kirjandust, näiteks noise control tüüpi käsiraamatuid, andmebaase ja ajakirju, kust saab vajalikku infot. Müra vähendamine nõuab sageli suuri kulutusi.
Müra mõju vähendamiseks on hulgaliselt mitmesuguseid teid (vt Narang, 1995).

• Tänavalt ruumi tulevat müra aitavad vältida aknaraamid , mil on mitu erineva paksusega klaasi.
  
• Piirded ja vahelaed peaksid kindlustama helirõhu taseme languse 40-50 dBA. Kui nad seda ei tee, peaks heliisolatsiooni parandama. Mida suurem on materjali mahumass , seda parem on ta mürakindlus.
  
• Seinte või lae katmine helineelavate poorsete ja urbsete materjalidega vähendab müra kuni 10 dB.
  
• Müra tekitavate seadmete paigutamine omaette ruumidesse.
  
• Ventilatsioonitorustike katmine plastmaterjaliga.
  
• Tonaalse, kindla sagedusega müra puhul kasutada antimüra, mis on vastupidises faasis, kuid sama amplituudiga heli.
  
• Töötajate omavaheline vestlus ei tohiks segada teisi ruumis viibijaid, tekitada müra üle 55 dBA; kui see pole võimalik, siis suhtlusvajaduse korral peaks selleks olema omaette ruum; selle puudumisel tuleks tööruumist väljuda.
  

Kui töötajad räägivad vähe ja seejuures neid huvitavatel teemadel, on see ettevõttele ilmselt kasulik, sest see toob töösse vaheldust ja vähendab väsimust.
20. Esmane andmetöötlus
sageli tegeleb inimene lihtsa vaimse tööga, infotöötlusega, mis ei nõua probleemide lahendamist ja otsustamist. Põhimõtteline arusaamine info töötlemisest inimese ajus võimaldab seda optimeerida ja vähendada organismi koormust.
Aastasadu on inimest huvitanud küsimus, kuidas toimub info töötlemise ajus. Püüti leida seoseid peaaju anatoomiliste alade ja psüühika vahel. Need uuringud andsid vähe ideid, kuidas lahendada ettevõttes praktilisi probleeme. 20. sajandi 50. aastatel tekkis arusaam, et inimese aju võib kujutada infotöötluse süsteemina. Teadusartiklitesse ilmusid anatoomiliste jooniste asemel informatsiooniprotsesse selgitavad skeemid. Kasutades analoogiat arvutiteadusega, võib öelda, et varemalt oli pearõhk pööratud riistvarale, hiljem aga tarkvarale .
Inimesele avaldavad alatasa mõju tema meeleelundite ärritajad. Kõigepealt on vaja optimeerida protsesse, mis puutuvad aistinguisse, tajusse ja mälusse. Kui signaalid väliskeskkonnast tekitavad esmaseid närviprotsesse, siis on tegu aistinguga, nt kuulmis - või nägemisaistinguga. Üldiselt on parem, kui aistinuid saadakse tööülesande puhul vähem, mille tõttu ergonomist peaks püüdma nende arvu vähendada.
Aistingute puhul tekib taju, mis on modifitseeritud indiviidi iseärasustest, iseloomu omadustest ja meeleolust. Taju, olles esemete ja nähtuste meeleline tegevus, määratleb objekti kontuurid ja peamised tunnused. Nt kas number on kaks või kolm. Aistingu ja taju eristamine on ergonoomikas praktilise tähtsusega, kuna taju hõlmab hoopis rohkem ajurakke, mis viitab organismi suuremale koormusele.
Infotöötluses on suur osa mälul. Samas saab mälu koormust arvuti abil suhteliselt kergesti vähendada. Info säilitatakse lühi- ja püsimälu abil. Vahel eristatakse ka ülilühimälu. Lühimälu tegutseb puhvrina, ta suudab talletada 5-30 sekundiks väikese koguse infot. Peamine teadmine säilitatakse püsimälus, mille maht on võrreldamatult suurem. Püsimälu on olemuselt assotsiatiivne , uued andmed säilitatakse kontekstis vanadega, kergesti meelde tulevatega.
21. Arvutitöö
Nüüdisajal kasutatakse arenenud maades arvuteid enamikul (50-60%) töökohtadel ning ka kodus. Seoses sellega on tekkinud palju uusi probleeme nii töö organiseerimise, töökoha kujundamise kui ka tervise valdkonnas. Arvutite laialdase kasutamise tagajärjel on tõusnud tugi-liikumisaparaadi ja silmahaiguste arv. Tähtsamad töötervishoiu nõuded arvutitega töötamisel on toodud ISO standardis 9241. Palju kirjandust on internetis.
Käsitledes arvuti mõju, tuleb kõigepealt eristada kaasaskantavaid sülearvuteid ja elektronkiiretoruga arvuteid statsionaarsetel töökohtadel. Kaasaskantavate arvutite puhul on töötervishoiu, eeskätt sundasendi probleemid, väiksema tähtsusega. Kasutatakse ju sülearvuteid ainult mõni tund päevas. Samas on neil teksti nähtavus enamasti halvem ja kui sülearvutiga palju töötada, võib ta silmi koormata rohkem kui elektronkiiretoruga arvuti. Sageli on sülearvuti pointerit ebamugav liigutada.

Tööasend

Statsionaarse elektronkiiretoruga arvuti töökohal on üheks oluliseks probleemiks pidev isteasend ning lihasegruppide ja liigeste staatiline pinge. Seetõttu on sellisel tööl levinud tugi-liikumisaparaadi haigused (nt radikuliit). Järelikult on staatilisi koormusi vaja töökohal maksimaalselt vähendada ja ühtlustada need eri kehapiirkondade vahel.

• Töölaud peab olema küllalt suur (pikkusega ca 11/2 m), et töötaja peaks tegema suurema ulatusega liigutusi.
  
• Kui telefoni kasutatakse sageli (palju kordi tunnis), peab ta olema lähedal (kuni 50 cm), kui harva (mõni kord päevas), siis kaugel (üle 1 m).
  
• Töötool peab kergesti liikuma, nt olema ratastega, soodustama üla- ja alakeha , sealhulgas jalgade, liigutusi.
  
• Töötaja peab piisavalt sageli nõjatuma seljatoele.
  
• Töökoht peab olema kergesti ja operatiivselt kohaldatav vastavalt töötaja soovile ja konkreetse päeva töö iseloomule .
  
• Töötajale peaks andma ka selliseid ülesandeid, mis nõuavad käimist ja kehaasendi muutmist . Vahetevahel on kasulik ennast sirutada ja jalutada.
  
• Soodne on ka kehaliste harjutuste võtmine töötaja töörežiimi: teha lülisamba-, kaela- (ringitada pead), sõrmede (suruda sõrmed rusikasse, lõdvestada), jalgade harjutusi.
  
• Iga töötunni järel peaks olema lühike (vähemalt 5 min) puhkepaus.
  

Silmade väsimine
Tähtis on kujutuse kvaliteet ekraanil . Kuvari pilt peaks olema maksimaalselt stabiilne. Vahel pilt väreleb. Seda võib põhjustada nii arvuti kui ka abiseadmed, millest lähtuvad magnetväljad ( printer ).
Vigade arv ekraanilt lugedes on kuni 30% suurem ja lugemise kiirus samavõrra väiksem kui paberilt lugedes. Et suurendada tööviljakust, vähendada vigu ja silmade väsimist, peaks arvestama järgmisi seisukohti.

• Must tekst valgel taustal väsitab silmi vähem kui valge tekst mustal taustal.
  
• Tähed (tärgid) peaksid olema sellise kujuga (Times New Roman), et nad oleksid kergesti eristatavad ja loetavad.
  
• Tähe suurus peaks pideva töö puhul olema 14 punkti (point 14) või kasutatagu suurendust 150%.
  
• Et mitte koormata konvergentsi ja akommodatsiooni tagavaid silmalihaseid, võiks ekraani kaugus töötajast olla 60 cm. Sobiv kaugus sõltub tööst ja konkreetsest inimesest ning võib olla 0,5 – 1 m.
  
• Optimaalne kontrast on umbes 10:1.
  
• Värvilise ekraani puhul peaks värve olema 2-4.
  
• Sageli on parim kombinatsioon värviline info hallil taustal. On ka teisi soovitatavaid kombinatsioone, nt sinine taust ja kollased tähed, roheline taust ja sinised tähed, violetne taust ja rohelised tähed.
  
• Eri värvused peaksid olema ligikaudu sama heledusega.
  
• Vahel on otstarbekas kasutada ekraanifiltreid (polariseerivaid filtreid), mis parandavad kujutise teravust ning seega vähendavad silmade väsimist. Mõni neist on ette nähtud ka elektri- ja magnetväljade nõrgendamiseks.
  
• Objekti vaatenurk ekraanil võiks olla 10-20o allapoole horisontaaltasapinda.
  
• Arvutil töötamine võib nõuda teistsuguseid prilliklaase kui lugemisel ja kirjutamisel vaadeldava objekti suurema kauguse tõttu.
  

Vastavalt sellele, kui palju tuleb vaadata ekraanile ja seal olevale infole, peaks ruumi valgustus olema 100-1000 lx. Et leida optimaalset töökoha valgustatust, peab arvestama,

• et silmadel oleks vaja vähem ümber adapteeruda,
  
• mida rohkem valgustab ekraani ümbritsev keskkond, seda väiksemaks jääb teksti kontrast fooniga.
  

Enamasti on sobivaim valgustatus ekraanil 200 lx, klaviatuuril 300 lx ja vaadeldavatel paberitel 400-500 lx. Bridger (1995) soovitab arvutiga töökohal 300-500 lx, kusjuures madalamaid väärtusi, kui ruumis ka räägitakse. Kõrvalasetsevates ruumides, et silmad vahel puhkaksid, võiks olla 50-100 lx. Oluline on vältida peegeldumist ekraanilt. Ruumis ei tohi olla peegelpindu, välja arvatud mõni seinapeegel.
Elektri- ja magnetväljad
Vahel tekitab terviseprobleeme ka arvuti elektri- ja magnetväli: optiline, infrapunane ja ultravioletne kiirgus, röntgenikiirgus, raadiosagedusega kiirgus, staatiline elektriväli, madalsageduslikud elektromagnetväljad. Ebasoodsalt mõjub sagedamini staatiline elektriväli, mis on tingitud 10-30 kV pingest elektronkiiretoru sees, ja madalsageduslik elektromagnetväli. Magnetväli, mis võib teatud tingimustel olla kahjulik, ulatub kuni 60 cm kaugusele kuvarist. Enamasti on need väljad aga nõrgemad kui lubatud piirväärtused. Tervisehäired tekivad juhul, kui inimesel on elektriline ülitundlikkus. Samas peab märkima, et nende väljade, eriti väljade kombineeritud mõju kohta pole teaduses lõppenud diskussioonid, mistõttu ei saa tervisele ebasoodsat mõju välistada ka siis, kui elektri- ja magnetväljade tugevus vastab normidele.
Klahvistik ja hiir
Ülajäseme koormus sõltub klahvidele vajutamise sagedusest ja vajutamise jõust ning oleneb seega ka inimesest. Vajutama peaks võimalikult nõrgalt, mida annab õppida. Vahetevahel tuleks küünarvarrega toetuda lauale või eripadjale. Kui parasjagu töötatakse käega, on parem küünarvarrele mitte toetuda, kuna see võib takistada venoosset vereringet. Soovitav klahvistiku kalle on 5-15o.
Kui hiire kasutamisel on märgata ebamugavusi, näiteks liialt raske on liigutada pointerit, tuleb välja selgitada põhjus. Vahel vajab hiir lihtsalt puhastamist. Toodetakse ka üha uusi ergonoomilisemaid hiiri , mis hoiavad käe neutraalses asendis.
Käsitledes arvutiga tööl keskkonnatingimusi, peab märkima, et on vahe, kas kasutada arvutit lühikest aega või töötada arvutiga tööpäev läbi. Juhukasutajad pole nii tundlikud mikrokliima kõrvalekallete (soojuskiirgus, tõmbetuul) suhtes.
Ergonoomika arvutite puhul ei piirdu ainult töökohaga, vaid käsitletakse ka muid probleeme. On kasutusel termin tarkvaraergonoomika.
Tarkvaraergonoomika
Paljudel juhtudel tuleb arvutispetsialistil tegeleda tarkvara probleemidega, sisuliselt kognitiivse ja makroergonoomikaga. Sel juhul on uuring suunatud arvutisüsteemi kasulikkuse suurendamisele, kättesaadavusele, kasutatavusele, suutlikkusele, ohutusele.

• Kasulikkus näitab, missuguseid ülesandeid täidetakse arvutisüsteemi abiga.
  
• Kasutatavus näitab, mil määral on süsteem õpitav ja kasutatav.
  
• Suutlikkus näitab, mil määral suurendab süsteem kasutaja tööviljakust.
  
• Ohutus näitab, mil määral on tagatud inimeste ohutus ja seadmete töökindlus.
  

Käesoleval ajal ei ole arvutikasutaja enamasti arvutispetsialist ega insener. Seetõttu peavad süsteemid olema kergesti õpitavad. Kuna kasutajad võivad olla mees- ja naissoost , eri vanusega, kultuuritaustaga ja kogemustega, peab arvutit saama kasutada paindlikult. Lõpuks, kuna kasutajad võivad töötada erinevates majandussektorites ja teha mitmesugust tööd, peab sellega maksimaalselt arvestama.
Tarkvara ergonoomikaga tegelevad intensiivselt juhtivad arvutifirmad. Viimastel aastatel on kogunenud veebi märkimisväärne hulk ergonoomilisi soovitusi .
22. Kognitiivne ergonoomika
Tehnoloogia areng nüüdisajal on muutnud tööde iseloomu selliselt, et tunnetusprotsessid, sealhulgas teadmiste omandamine, on üha suurema osatähtsusega. Nii toimitakse komplekssete tööülesannete puhul, kus töötaja peab probleeme lahendama ja otsuseid langetama. Eriti oluline on see firmajuhil , arstil, õpetajal, teadlasel. Tekivad uued ametid, näiteks teadmiste insener, kes ei tunne sügavalt konkreetset ainevaldkonda, kuid on kasulik probleemi lahendamisel. Üha rohkem tegeldakse virtuaalse keskkonnaga (vt Ahasan ja Väyrynen, 1999). Seega on tänapäeval välja kujunenud infoprotsesside ergonoomika, mis baseerub esmajoones kognitiivsel (tunnetus-) psühholoogial.
Kirjanduses leiab palju infot kognitiivse psühholoogia kohta. Kognitiivne psühholoogia on psühholoogia suund, mis käsitleb teadvuses peegelduvat tõelisuse mudelit isiksuse aktiivsuse põhitegurina, rõhutab tunnetusprotsesside ja teadmiste tähtsust inimese hingeelus ja käitumises. Ta on tihedas seoses infotöötluse psühholoogiaga ja tehisintellektiga. Kognitiivse psühholoogia laboratoorsed uuringud annavad oluliselt materjali kognitiivse ergonoomika jaoks (vt Best , 1998).
Kognitiivne ergonoomika optimeerib tunnetustegevust, sealhulgas probleemide lahendamist. Kognitiivne ergonoomika on uus teadusharu , mis sisuliselt eksisteerib alates 90. aastatest ning on eelkõige kognitiivse psühholoogia praktiline rakendus. Samas käsitleb kognitiivne ergonoomika teiste teaduste valdkondi. Näiteks tungib ökonoomikasse, et vähendada kulutusi probleemide lahendamisel ja otsuste langetamisel.
Ettevõtte juhtkonna üheks põhitegevuseks on probleemide lahendamine ja otsustamine. Need võivad olla seotud materjalidega, tehnoloogiaga, töötingimustega, toodanguga, tööjõuga, finantsidega, turustusega ja paljude teiste valdkondadega. Võib näida, et oleks tore, kui probleeme poleks vaja lahendada. Kuid siis poleks vaja ka ettevõtte juhtkonda. Selline ettevõte poleks turumajanduses konkurentsivõimeline, kuna konkurentsivõime sõltub oluliselt probleemide lahendamise efektiivsusest.

Probleemide lahendamine ja otsustamine

Probleem tekib siis, kui praktilise või teoreetilise ülesande lahendamiseks ei piisa senistest teadmistest ja puuduvate teadmiste hankimise algoritm pole teada (Eesti entsüklopeedia). Igapäevase tegevuse puhul esineb niisugune olukord siis, kui on tegemist uudse situatsiooniga ja puudub kindlaks määratud tegevuskava. Kui on teada lahendamise algoritm, siis probleemi pole.
Otsustamine on enamasti valiku tegemine alternatiivide vahel, mis toimub üldiselt neljas etapis : info kogumine, alternatiivide hindamine, ühe alternatiivi täideviimine, tulemuste hindamine. Probleemi lahendamise üheks etapiks on enamasti otsustamine.
Probleemi lahendamine ja otsustamine on lähedased tegevused, mil on ka olulisi erinevusi. Probleemi puhul praktikas või teaduses on tegemist keeruka situatsiooniga, vajadusega kasutada lahendamiseks eri valdkondade teadmisi, kusjuures ettekujutus lahendusvariantidest on algul ebamäärane. Sageli pole isegi teada, mis laadi on lahendus. Selliseid probleeme nimetatakse halvasti struktureeritavaiks.
Probleeme lahendatakse ka nt söögi valmistamisel, ostude tegemisel ja auto juhtimisel. Kui raadio ei tööta, on see probleem. Põhjuseks võib olla voolukatkestus, halb kontakt vooluvõrguga, raadio rike. Kas pöörduda tuttava raadioparandaja poole või kutsuda meister töökojast? Kas on veel muidki lahenduse variante ? Kui aga minnakse välja ja valitakse mantlit, ei ole tegu probleemi lahendamisega. Palitu valimine nõuab otsustamist. Valik on vaja teha ainult mõne riietuseseme vahel.
Keerukaid probleeme on inseneridel ja teadlastel. Inseneritööl võib probleemi lahendamise jagada 5 etapiks: probleemi defineerimine , probleemi analüüs, lahendusruumi otsing, alternatiivide hindamine, lahenduse detailiseerimine ja müümine. Probleemiks võib nt olla seadmele uue konstruktsiooniga sõlme loomine. Teadlase puhul jaguneb lahendamine enamasti 4 etapiks: probleemi püstitamine, mudelite või hüpoteeside konstrueerimine , mudelite analüüs või eksperimendi läbiviimine, saadud andmete võrdlemine prognoosiga.
Psühholoogid uurivad probleemide (sageli sisuliselt mõistatuste) lahendamist laboratooriumi lihtsustatud tingimustes. Ergonomistid seevastu tegelevad aktuaalsete probleemidega ettevõtteis ja pakuvad välja lahendusi keerukatele (suure probleemiruumiga) probleemidele.
Probleemide lahendamiseks kasutatakse ettevõtteis enamasti kogemustel põhinevaid toiminguid , proovide ja vigade meetodit, heuristilisi võtteid, koosolekuid, ajurünnakut jne. Lahenduseni võib viia inspiratsioon ja intuitsioon .
Perspektiivseks valdkonnas kognitiivses ergonoomikas on esmajoones probleemide lahendamine. Õige lahendamise tehnoloogia võimaldab:

• oluliselt kokku hoida lahendaja jõupingutusi (vahel kümneid kordi)
  
• lahendada probleeme, mis näivad lahendamatuina
  
• säästa tervist
  

Probleemide lahendamine võib olla huvitav, kutsuda esile positiivseid emotsioone. Seda võidakse teha meelsasti (ristsõnad). Probleemi lahendamine võib olla ka tervisele kasulik, kuna pakub vaheldust. Eriti otstarbekas on probleeme lahendada neil, kelle vaimne töökoormus on madal.

Probleemide lahendamise uurimismeetodid

Probleemide lahendamise analüüsil kasutavad psühholoogid lahendaja mõtlemise verbaalse kirjelduse uurimist , nende protokollide analüüsimist, sooritatud vigade arvestust , subjektiivseid hinnanguid lahendamise raskuste kohta jt allikaid .
Ergonoomika kasutab rohkesti modelleerimist kognitiivsel tasemel, infoprotsesside skemaatilist kujutamist paberil või arvutis. Mudelid võimaldavad oluliselt vähendada vigu probleemi lahendamisel, aitavad määratleda tingimusi, mil töötaja, näiteks operaator , pole võimeline lahendamist juhtima . Mudelid on kirjeldavad , iseloomustades faktilist olukorda, ja normatiivsed, püüdes leida optimaalseid lahendamise teid. Nii ühtedest kui ka teistest on kasu. Sageli alustatakse kirjeldavast mudelist, mis on koostatud seniste paremate lahenduste alusel, ja hiljem minnakse üle normatiivsele.
Probleemi lahendamise efektiivsus sõltub sellest, milline on kognitiivne stiil. See võib oluliselt erineda ka juhul, kui ta on probleemi lahendamise seisukohalt ühtevõrd väärtuslik. On inimesi, kes eelistavad visuaalset kujutust. Sageli on efektiivne probleemi verbaalne analüüs. Tõhus võib olla probleemi struktuuri analüüs. Probleem jagatakse alaprobleemideks, kusjuures pakutakse välja mitu varianti. Neid variante uuritakse ja püütakse lahendada ükshaaval.

Psühholoogilised takistused probleemide lahendamisel

Probleemi lahendamisel esineb arvukalt takistusi, mis sõltuvad inimese psühholoogilistest iseärasustest. Kognitiivne ergonoomika pakub lahendusi, mis väldivad või minimeerivad tüüpilisi puudusi inimese mõtlemises. Selleks peab kõigepealt neid takistusi teadma.

• Probleemi mitme aspekti tähtsuse ebaobjektiivne hindamine, mille tagajärjel võib mõttetegevus kulgeda vales suunas. Kui inimesele öeldakse, et selle protseduuri tagajärjel 10% patsiente sureb, kardab ta seda protseduuri hoopis rohkem, kui talle oleks öeldud, et 90% jääb ellu. Inimene on subjektiivne, ta väärtushinnangud sõltuvad elukogemustest, sõprade ja tuttavate arvamusest, isegi moest. Kõrgelt hinnatakse sageli oma ja madalalt teiste teadmisi.
  
• Kui inimene probleemi mingist aspektist mõtleb, hakkab see tunduma talle järjest tähtsam, mis sunnib sellega edasi tegelema, mistõttu pidurdub peaprobleemi lahendamine.
  
• Sündmuse matemaatilise tõenäosuse ignoreerimine. Inimene oletab sageli, kas mingi asi saab juhtuda või ei saa juhtuda (tõenäosus 1 või 0), selle asemel, et opereerida sündmuste tõenäosustega. Kognitiivse psühholoogia spetsialistid on näidanud, et isegi eksperdid on tõsistes raskustes hinnates tõenäosusi. Hinnang sõltub tugevasti infost konkreetse inimese mälus. Nähes tänaval keskealist prillidega soliidset meest, kaldub inimene arvama, et tegu on kõrgkooli õppejõuga. Samas on selliste inimeste hulgas kõrgkooli õppejõude vähem kui 1%. Tõenäosus on seega alla 0,01.
  
• Andmete saamise aeglus püsimälust. Seetõttu võivad olulised aspektid jääda arvestamata.
  
• Kinnitavat tõestusmaterjali eelistatakse infole, mis ei kinnita ideesid. Inimesele näib, et lahendus ei ole enam kaugel. Kui firmast on halb arvamus, pööratakse tähelepanu eeskätt faktidele, mis seda kinnitavad. See eelistus (fiksatsioon) ei lase probleemi vaadelda uuest vaatenurgast, viib korduvale ebaefektiivsele stereotüüpsele käitumisele, millest on raske lahti saada. On teatud analoogia kärbsega, kes püüab lennata läbi aknaklaasi.
  
• Ignoreeritakse ebareeglipärasusi ja vasturääkivaid infoallikaid. Samas viitavad ebareeglipärasused just lahenduse leidmise suundadele.
  
• Edukaid lahendusi seletatakse enda tõhusa tööga ja vaevalist lahenduskäiku halva õnnega ja probleemi raskusega. Seetõttu võidakse ülehinnata enda võimeid. Kui ettevõte on viimasel ajal saanud paar head töötajat, võib juhataja arvata, et kaadri valikuga on kõik korras.
  

Arvutite kasutamine probleemide lahendamisel

Probleemi lahendamise hõlbustamiseks kasutatakse üha enam arvuteid, näiteks lahendamiseks vajamineva info saamiseks. Seega seostub kognitiivne ergonoomika üha rohkem arvutiteadusega ja tehisintellektiga, mida võib käsitleda kui arvutiteaduse ja kognitiivse psühholoogia hübriidi.
Tüüpiliseks arvutite kasutamise näiteks probleemi lahendamisel on diagnostika tehnikas ja meditsiinis.
Nt meditsiinis kasutatakse mudeleid , mis on teatud iseärasustega ja tugevusega sümptomite alusel panevad haigele diagnoosi. Kui patsient kaebab valu rinnas, võib põhjuseks olla südameinfarkt, stenokardiahoog, närvide, mao jt organite haigused. Arvuti võtab inimesest täpsemalt arvesse tuhandete eelnenud haigusjuhtude sümptomid. Sageli kasutab arvuti otsuste puud.
Samas, kui inimene satub kardioloogi vastuvõtule, kellele arusaadavalt on lähedased südamehaiguste probleemid, võidakse ebaobjektiivselt madalaks hinnata teiste haiguste tõenäosust. Muidugi võib hea arst jõuda intuitiivselt vägagi täpse diagnoosini, kuid pole paha, kui temalgi on abiks arvuti.
Selliste arvutisüsteemide puhul on oluline, et arvuti võtaks arvesse metateadmisi (teadmisi teadmiste, näiteks nende usaldusväärsuse kohta) ja sõnades raskesti väljendatavaid teadmisi (tacit knowledge). Neid on probleemi lahendajal raske leida ka kirjandusest, kuid need teadmised on ekspertidel. Siin on kognitiivsel ergonoomikal side eksperdisüsteemidega.
Kaugeltki mitte alati ei kasutata kognitiivses ergonoomikas arvutisüsteeme. Kognitiivse ergonoomika teoreetiliseks baasiks jäävad ikkagi eeskätt kognitiivne psühholoogia ja eksperimentaalpsühholoogia. Sellise uuringu näiteks on haigepõetajate uuringud Florianopolises Brasiilias ( Benito jt, 1997). Eesmärk oli välja töötada ettepanekud, kuidas kindlustada nii haigete kui põetajate parem tervis ning vältida terviseriske. Uuriti tegevusi töövahetuse jooksul ja viidi läbi vaimset tööd hõlmavate tegevuste modelleerimine . Erilist tähelepanu pöörati ergonoomilistele lahendustele, mis võimaldasid vähendada põetajate ja haigete vaimset pinget.
Juhul, kui vaatamata suurtele pingutustele ei õnnestu probleemi lahendada, tuleks süstemaatiliselt välja töötada probleemi lahendamise strateegia.
Probleemi lahendamise strateegia all on teaduslikus kirjanduses enamasti käsitletud mitmesuguseid lahendamise aspekte ja meetodeid, näiteks deduktiivset või induktiivset mõtlemist, proovide ja vigade meetodit, hüpoteeside katsetamist jne. Võib lugeda massilisest strateegiate genereerimisest, mis on aga peaaegu praktilise tähtsuseta. Käesoleval juhul käsitletakse eelkõige sellise strateegia väljatöötamist, mis on igakülgselt läbi töötatud põhjalik instruktsioon, ratsionaalne sihile viiv tegutsemise skeem.
Probleemi lahendamise strateegia koosneb kolmest järgust: teadmistevajaku otsingust, strateegia hüpoteeside (oletuste) väljatöötamisest, strateegia eksperimentaalsest kontrollist (vt Kristjuhan, 1994a). Kõige suuremat tähelepanu tuleb pöörata esimesele etapile. Teadmistevajaku otsingul tuleb uurida mõisteid, vastuolusid faktide, hüpoteeside ja teooriate vahel, probleemi lahendamise võimalikke struktuure, lahendamiseks kasutatavaid meetodeid. Nende uuringute puhul on efektiivsed analoogiameetod, morfoloogiline analüüs, süsteemianalüüs jt meetodid, mis võimaldavad leida rohkem variante ning seega efektiivsemalt otsida parimat strateegiat. Eriti efektiivne on analoogia kasutamine. Selleks tuleb otsida analoogia baasalasid kaugemal seisvates teadusharudes.
23. Makroergonoomika
Hoopis vähem kui vajalik on seni pööratud tähelepanu makroergonoomikale, mis pakub mitmeid uusi võimalusi inimtegevuse optimeerimiseks (Zink, 1999; Axelsson, Forsberg, 1998; Hendrick, 1993; Imada, 1993).
Makroergonoomika (inglise keeles kasutatakse nii macroergonomics kui ka macro -ergonomics) on välja kujunenud viimastel aastakümnetel. Makroergonoomika lähtub sellest, et kogu ühiskonnakorraldus on süsteem, mis koosneb inimestest, tegevustest ja keskkondadest. Makroergonoomika eesmärk on suurte sotsiotehniliste süsteemide, töösüsteemide ja organisatsioonide optimeerimine, arvestades personali, selle psühholoogilisi iseärasusi, keskkonnatingimusi ja tehnoloogiat, mis kõik on vastastikku seotud. Lähedased valdkonnad on sotsiotehniliste süsteemide teooria, kuid ka linnaplaneerimine , keskkonnateadused jt teadusharud. Eesmärk saavutatakse , uurides alasüsteeme (sageli nelja, vahel aga rohkemat): personali, tehnoloogiat, organisatsiooni struktuuri ja väliskeskkonda. Makroergonoomiline sekkumine ( intervention ) on uuritud alal tegevuse organiseerimise laiahaardeline restruktureerimine.
Kogu süsteemi optimeerimiseks on vaja arvestada alasüsteemide tihedaid vastastikuseid seoseid, neid modelleerida,

• uurides olemasolevat infot kogu süsteemi kohta ja viies läbi küsitlusi, et välja selgitada faktilist olukorda
  
• viies läbi uuringuid osalusergonoomika printsiibil koostöös uurimistöö tarbijatega
  
• pöörates tähelepanu suhtlemisele eri erialade spetsialistide vahel ning meeskonnatööle
  

Keerukaks probleemiks on suure arvu tegurite arvessevõtt. Selleks on vaja interdistsiplinaarseid kvantitatiivseid mudeleid. Muidu võib tekkida olukord, et ühte alasüsteemi optimeerides mõjutatakse vastupidiselt teist alasüsteemi. Tagajärjeks on uuringu soovituste madal efektiivsus.
Makroergonoomilisi uuringuid teostatakse ettevõtte, linna, tööstusharu ja laiemas ulatuses. Eesmärk on harmooniline süsteem makro- ja mikrotasandil , milleks sageli täiustatakse infosüsteeme või püütakse vähendada haigusi ja õnnetusjuhtumeid (vt Wilpert, Fahlbruch, 1998; Wright, 1998).
Üheks alaliigiks on ekistilise makroergonoomika (ekistic macroergonomics) uuringud, mis käsitlevad inimasunduste geograafilisi, demograafilisi, sotsiaalseid, poliitilisi, ökonoomilisi ja kultuurilisi tegureid, kusjuures osa võtavad informaatika-, sotsioloogia-, antropoloogia-, juhtimis-, haridus - jt spetsialistid. Selliseid uuringuid on viidud läbi Ameerika Ühendriikides, Venemaal jm. Sageli käsitletakse õiguskorda, haridust, majanduslikke küsimusi. Arvestatakse globaalseid protsesse. Koostatakse mudeleid põhiprotsesside kohta ja võrkgraafikuid. Töötatakse välja tarbijasõbralikud infosüsteemid.
Mõnel juhul on uuringud suunatud töö tootlikkuse ja efektiivsuse olulisele tõstmisele. Käesoleval ajal on aktuaalne integreerida marketing makroergonoomilisse mudelisse. Tihedalt on teineteisega seotud terviklik kvaliteedijuhtimine ja makroergonoomika.
24. Ergonoomika arenenud kapitalismimaades
Käesoleval ajal tegeleb ergonoomiliste uuringutega maailmas, eeskätt majanduslikult arenenud maades, ligikaudu 20 000 kutselist ergonomisti. Uuringuid viiakse läbi peamiselt asutuste ja erafirmade tellimuste alusel, et lahendada nende probleeme. Igal aastal toimub kümneid rahvusvahelisi konverentse ja sümpoosione. Üheks selliseks oli 1997. aasta 29. juunist 4. juulini Tamperes toimunud Rahvusvahelise Ergonoomika Assotsiatsiooni 13. kongress. Kongressil esinesid 1659 ettekandega rohkem kui 50 maa esindajad 233 istungil , millest 42 oli pühendatud tööstusele või organisatsiooni juhtimisele, 29 disainile ja standarditele, 26 tugi-liikumisaparaadi häiretele, 15 vananemise probleemidele, 12 ohutusele jne.

Uuringud uutes tööstusmaades

Huvipakkuv on ergonoomika areng kiiresti arenevates uutes tööstusmaades. Mis on nende probleemid, uurimissuunad ? Lim (1997) Singapuri Nanyangi Tehnoloogiaülikoolist käsitles ergonoomika rakendusi Singapuris. Veel hiljuti oli huvi inimtegurite ja ergonoomika uuringute vastu väike. Käesoleval ajal kasvab huvi kiiresti: kõrgem elustandard on tekitanud nõudluse paremate töötingimuste ja töökohtade järele. Huvi suurendab globaalne konkurents , mille tõttu on vaja rohkem tähelepanu pöörata toodete kvaliteedile ja tooteergonoomikale.
Paremini püütakse rahuldada tarbijate nõudmisi, parandada ohutust. Eriti suureneb huvi süsteemide ergonoomika, arvutitöö ergonoomika ja kognitiivse ergonoomika vastu. Intensiivselt tegeldakse ja liiklus - ja lennuohutuse probleemidega, intelligentsete teesignaalidega, seadmete modifitseerimisega vanemate inimeste jaoks, riigikaitsealaste rakendustega. Lähedased uurimissuunad on populaarsed ka Hongkongis.

Kognitiivne ergonoomika

Maailmas kasvab kiiresti huvi kognitiivse ergonoomika vastu. Hacker (1997) Saksamaalt käsitles kognitiivse ergonoomika kasutamist konstrueerimistöös. Lähtudes sellest, et konstrueerimistöö kujutab endast mõtlemist ja probleemide lahendamist, on siin kognitiivsel ergonoomikal avarad võimalused. Eriti suurt tähelepanu tuleks osutada konstrueerimise varajastele faasidele, konstrueerija mälu koormuse vähendamisele, andes kõik mis võimalik üle arvutitele. Ülesande täpsustamine ja lahendusprintsiipide otsing tuleb jätta aga konstruktoritele.
Soome ja India uurijad (Ahasan, Sen, Ukkola ja Kisko, 1997) esinesid ühisettekandega “Virtuaalse konverentsi tunnetus: ergonomistide roll”. Internet ja elektroonilised meediavahendid muudavad üha ligitõmbavamaks virtuaalse konverentsi korraldamise, kuna see on operatiivsem ja odavam kui reaalne korraldus. Samas tuleb organiseerimisel palju tähelepanu osutada tehnilistele ja kognitiivsetele aspektidele ning sotsiaalsetele arvutilehekülgedele. Kergemini on lahendatavad sotsiaalse kontakti probleemid, näiteks vastuvõtupeo või konverentsilõuna asendamine nalju või vestlusi pakkuvate lehekülgedega.
Inglise uurijad Watson ja Richardson (1997) Loughborough´st selgitasid välja ergonomisti rolli inseneritöös. Esiteks läheb vaja inseneritöö mudelit, mis hõlmab ka inseneritöö tarbijat. Järgmine etapp on sellest lähtuv väljaõpe.

Vananemine ja ergonoomika

Tänapäeval on kiiresti kasvanud uuringute osatähtsus, mis pööravad tähelepanu seostele keskkonnategurite ja vananemise vahel. Kongressil oli mitu sellist ettekannet. Goedhard (1997) Amsterdami Vabast Ülikoolist uuris tunnetatud tööstressi ja vananemise kiiruse vahelist seost. Uuring kinnitas hüpoteesi, et stress kiirendab vananemist . Ühtlasi on sõltuvus ka vastassuunaline. Cordeiro (1997) Brasiiliast uuris diastoolset vererõhku ja töökoormust inimese elu jooksul São Paulo osariigis. Uuring näitas, et töölise vananemist võib käsitleda kaheastmelisena: bioloogilise ja kutsetööga seotud vananemisena. Viimane oli uuritud spetsiifikaga ettevõtteis (parkimistöö) olulisem.

Terviseergonoomika

Suured ravikulud ja komplekssed probleemid tervishoius on põhjustanud terviseergonoomika kiire arengu. Huvitava ettekande tervise sotsiaalsest tootmisest väikeettevõtetes tegi Eakin (1997) Toronto Ülikoolist. Autor tutvustas kolme põhilist käsitlust sotsiaalse keskkonna ja tervise suhetes: psühhofüsioloogilise stressi mudelit, eksponeerimise mudelit ja sotsiaalse konstrueerimise mudelit, mille puhul haigus ja trauma luuakse ning muudetakse kroonilisteks sotsiaalsete vastastikuste toimete kaudu. Autor uuris tervise probleemiks muutumist, millal situatsioon ja sümptom saavad töötaja tähelepanu objektiks . Kui nad selleks saavad, siis halvenevad töötajate ja nende ülemuste omavahelised suhted. Suhete halvenemine põhjustab omakorda edasist tervise halvenemist.

Tooteergonoomika

Üha sagedamini võtavad ergonomistid osa uute toodete väljatöötamisest, kus nende töö on eriti efektiivne.
Nagamachi (1997) Hiroshimast (Jaapan) käsitles tarbija nõuete väljaselgitamist uue toote väljatöötamise puhul. Uuringud algasid tarbijate massilise küsitlusega. Selgitati välja puudused toote tarbimisel. Naiste rinnahoidjate puhul oli peamine puudus nende vormi halvenemine pärast pesemist . Kui see puudus oli kõrvaldatud, lasti 2000 naisel hinnata rinnahoidja kasutamise mugavust 5-pallilises skaalas.
Den Buurman (1997) Delfti Tehnikaülioolist ( Holland ) peatus pikemalt moekaupade konstrueerimisel. Eriti suureneb elektroonikakaupade väljalase. Marketingi seisukohalt on nende toodete tulevik hea. Samas võib hiljem välja tulla olulisi negatiivseid aspekte. Et neid vältida, peab tundma tarbijat, lülitama tema teadmisi varajastesse konstrueerimise staadiumidesse, viima kasutajaid varakult ja korduvalt kokku prototüüpidega, muutma konstruktsiooni nii palju kordi kui võimalik. Konstrueerimine koosneb viiest erinevast plokist, millest esimene kujutab endast probleemi analüüsi ja kriteeriumide väljatöötamist, viies aga juba tootmist.
Butters ja Etchell (1997) Inglismaalt käsitlesid tarbekaupade hindamist. Uuringud näitasid, et pole arvestatud kõigi elanikkonna rühmade huve. Sellisteks on vanemad ja puudega inimesed. Esmajoones peaks kasutama küsitluslehti, mis võimaldavad välja selgitada toote kasutamise mugavuse.

Panganduse ergonoomika

Tõuseb panganduse huvi ergonoomika vastu. Jacobsson (1997) Helsingist uuris töökeskkonda pangas. Programmi eesmärk oli leida meetmeid, mis suurendavad tööviljakust ja keskmist pensionile mineku iga. Uuringud viidi läbi osalusergonoomika põhimõttel: uurijatele lisaks osalesid selles aktiivselt pangatöötajad. Põhjalikumalt uuriti stressi levikut ja selle põhjuseid. Viidi läbi ca 25 inimese osavõtuga seminare , et töötajad paremini mõistaksid üksteise tööd, ja korraldati konverents, kus täpsustati töös esinevaid puudusi ja nende vältimise võimalusi.

Ergonoomika suurõnnetuste vältimisel

Cipolla jt (1997) Palermost uurisid ohutuse suurendamist teatris. Ohutus teatrist oleneb paljudest teguritest, näiteks on mingi tõenäosusega võimalikud tulekahjud ja terroriaktid. Seetõttu on ka kontrollsüsteemide konstrueerimine keerukas. Olulist tähelepanu tuleb pöörata evakuatsiooniprobleemidele, tulekahjudetektoritele, häireolukorra automaatsele juhtimisele, terrorismivastastele abinõudele, mis on kõige keerukam , kuna raske on ette kujutada kõiki terroriakte.
Ergonoomika majanduslikud aspektid
Hendrick (1997) Englewoodist (Ameerika Ühendriigid) peatus majanduslikul kasul, mida annab ergonoomika uue toote väljatöötamisel. Kasu võib hinnata mitmeti: aktsiakapitali, müügi, tootlikkuse suurenemise ja õnnetusjuhtude vähenemise kaudu. Esimene neist võimalustest realiseerus ergonomistide osalusega projektis , mis käsitles harkliftide tootmist. Firma aktsia hind tõusis 6 kuni 21 dollarini. Näiteks läbimüügi suurenemise kohta oli Thomsoni satelliit -digitaaltelevisoonisüsteemi parandamine, kus kasutati laialdaselt ergonoomikat.

Ergonoomika standardid

Kiiresti kasvab rahvusvaheliste standardite arv, kus käsitletakse ergonoomikat. Kirchner (1997) Braunschweigi Tehnikaülikoolist (Saksamaa) analüüsis ergonoomika standardeid Euroopa Liidu maades. Ergonoomikat käsitleb ligikaudu 250 standardit. Järelikult on kasutajal raske kätte saada vajalikku standardit. Selleks tuli luua infosüsteem. Koostati andmebaas, kus standard otsitakse üles võtmesõna või standardi sisu järgi. Selline andmebaas võimaldab leida ka küsimusi, mida standardites on ebapiisavalt käsitletud.
Kivistö-Rahnasto (1997) Tampere ülikoolist analüüsis uut Euroopa masinaohutuseeskirja. Tervise- ja ohutusnõuded on muutunud üheks masina disaini ning tootmise tähtsamaks osaks. Uus eeskiri pole puudusteta. Ei ole enesestmõistetav, et disainer teaks kõiki vajalikke ohutusnõudeid. Sageli ei tea klient , mida ta ostab, ja tootja, mida ta müüb.

Ergonoomika uurimismeetodid

Konz (1997) Kansasest (Ameerika Ühendriigid) koos kaastöötajatega uuris tremori probleeme, kasutades katsealustena üliõpilasi. On andmeid, et väsimus suurendab tremorit. Selgitamata on aga näiteks, kas jalgade väsimine, mille all kannatavad kirurgid ja hambaarstid, mõjutab nende käte värisemist. Uuringud näitasid, et suurendab oluliselt, kuni 3 korda.
Dainoff (1997) Miami Ülikoolist (Ameerika Ühendriigid) koos Norra kolleegidega viis läbi rahvusvahelise multidistsiplinaarse ergonoomilise uuringu kuvariga töökohtadel. Osa võtsid tervishoiuspetsialistid, ergonomistid, sotsiaalpsühholoogid, tööpsühholoogid, okulistid, statistikud. Uuringuga seoses tuli läbi vaadata ja ühtlustada eri maade metoodikadokumente: kasutada samu standardiseeritud küsimustikke, samu tervise hindamise kriteeriume jne. Pidi õppima hindama ka teiste meeskonnaliikmete teadusharusid.
Finsen (1997) koos kaastöötajatega Rahvuslikust Kutsetervise Instituudist Kopenhaagenis uuris riski hindamist kaela koormuste puhul, kasutades biomehhaanilisi arvutusi ja elektromüograafiat. Selgus, et vastupidi ootustele just elektromüograafia alahindab tegelikke koormusi, näidates vähem.
Makroergonoomika
Noy (1997) Kanada Transpordist (Ottawa) käsitles inimfaktoreid nüüdisaegsetes transpordisüsteemides. Käesoleval ajal ei võta need süsteemid küllaldaselt arvesse lõpptarbijat. Eeskätt vaadeldi makroergonoomilist aspekti, liiklussüsteemide suuri muutusi seoses intelligentsete transpordisüsteemide tulekuga: digitaalseid kaarte, liiklusvahenditesse sisse integreeritud info- ja kontrollsüsteeme, andmebaase, liikluse jälgimist ja juhtimist. Eesmärk oli suurendada ohutust, ka produktiivsust ja kvaliteeti. Muutub transpordiameti roll, kes peab võtma arvesse uue tehnoloogia levikut ja selle ohutuse probleeme.
Mitu autorit käsitlesid makroergonoomika rakendusi linna sotsiotehnilise organisatsiooni parandamise võimaluste otsinguil. Põhjalikud uuringud on tehtud Ameerika Ühendriikide Bridgepordi linnas. Laialdaselt kasutati tänapäevaseid aktiivse õppimise meetodeid, et äritegevus ja tööstus vastaksid tervikliku kvaliteedijuhtimise nõuetele.

Osalusergonoomika

De Jong jt Hollandi teadlased (1997) uurisid ergonoomilise innovatsiooni evitamist ehituses. Ehitustöö nõuab sageli suuri füüsilisi pingutusi . Sellele vaatamata on käsitsitöö ergonoomikast olulisem probleemide lahendamine ja ka kasutajate osavõtt ergonoomilistest uuringutest (osalusergonoomika). Algideede genereerimine peab jääma firma töötajatele, hiljem tegelgu nendega ekspert. Sageli kohtab uuendustele vastuseisu .
Viidatud kirjandus
Ahasan, R., Sen, R. N., Ukkola, K., Kisko, K. Perception of virtual conference: the role of ergonomics. From Experience to Innovation. IEA’97. Helsinki . 1997. Vol. 5. Pp. 135-137.
Ahasan, R., Väyrynen, S. Ergonomic aspects of virtual environment. International Journal of Safety and Ergonomics. 1999. Vol. 5(1). Pp 125-134.
Axelsson, J. R. C., Forsberg, T. Macro-Ergonomic Management. ERGON-AXIA ’98. Proceedings of the First World Congress on Ergonomics for Global Quality and Productivity. Hong Kong . 1998. Pp. 157-160.
Benito, G. V., Gontijo, L. A., Jarufe, M. S. Analysis of cognitive demands of the activities of nurse. From Experience to Innovation. IEA’97. Helsinki. 1997. vol.5. Pp. 253-255.
Best, J. B. Cognitive Psychology. 5th ed. Belmont, USA, Wadsworth, 1991. ISBN 0-534-35417-3.
Bird, A. Philosophy of Science. McGill Queens University Press, 1998. ISBN 07735 17731.
Bishu, R. R., Goonetilleke, R. S. Comfort and discomfort vs. safety, quality, productivity and marketability. ERGON-AXIA ’98. Proceedings of the First World Congress on Ergonomics for Global Quality and Productivity. Hong Kong. 1998. Pp. 287-289.
Bridger, R. S. Introduction to Ergonomics. N. Y., McGraw- Hill . 1995.
Butters, L. M., Etchell, R. L. Design for all: evaluation for all. Assessing consumer products to face account of those with special needs . From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp. 202-204.
Chambers 21st Century Dictionary. Chambers, 1996. ISBN 0550 105880.
Cipolla, N., Di Benedetto, F., Fratini, L. Optimisation on safety tools in theaters. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp. 275-277.
Cordeiro, R. Association between diastolic blood pressure and cumulative work time as a measure of aging relate to work. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 5. Pp. 412-414.
Daams, B. J. Human Force Exertion in User -product Interaction. Backgrounds for Design. Delft . Delft University Press. 1995.
Dainoff, M., Aarås, A., Ro, O., Cohen , B. Strategies of international cooperation: advantages and pitfalls. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 7. Pp. 189-191.
De Jong, A. M., Vitteveen, J., Maas, G. J., Shaefer, W. F. The process of implementing ergonomic innovation at building sites . From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 6. Pp. 87-89.
Den Buurman, R. Designing smart products; a user-centered approach. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp. 3-5.
Eklund, J. A. E. Ergonomics and quality management – humans in interaction with technology, work environment and organization. International Journal of Organizational Safety and Ergonomics. 1999. Vol. 5(2). Pp. 143-160.
Encyclopaedia of Occupational Health and Safety. 4th ed. Geneva. ILO. 1998.
Finsen, L., Christensen, H., Sjogaard, G. Risk assessment of neck loads using biomechanical calculations. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 7. Pp. 201-203.
Goedhard, W. J. A. Changes of blood pressure and perceived stress: a longitudinal study. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 5. Pp. 424-426.
Hacker, W. Improving engineering design – conditions to cognitive ergonomics. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 4. Pp. 6-7.
Handbook of Human Factors and Ergonomics. G. Salvendy, ed. 1997. ISBN 0-471-11690-4.
Hendrick, H. W. The cost benefits of ergonomics in product design: some empirical results. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp. 623-625.
Hendrick, H. W. Organizational design and management (ODAM) in HCl. Work With Display Units 92. Amsterdam , North-Holland. 1993. Pp. 30-34.
Hunter, T. A. Engineering Design for Safety. N. Y. McGraw Hill. 1992.
Ilmarinen, J. Ageing Workers in European Union. Helsinki. 1999. ISBN 951-802-306-9.
Imada, A. S. Macroergonomic approaches for improving safety and health in flexible, self-organizing systems. The Ergonomics of Manual Work. London. Taylor & Francis. 1999.
International Encyclopaedia of Ergonomics and Human Factors. W. Karwowski, ed. Taylor & Francis. 1999.
Jacobsson, L. Working environment, a source of stimulation and progress. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp.
Kanis, H. Design relevance of usage centered studies at odds with their scientific status ? Contemporary Ergonomics. M. A. Hanson (ed.). 1998. Taylor & Francis. Pp. 577-581.
Kanis, H. Validity as panacea? From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 7. Pp. 234-236.
Kinoe, Y., Mori, H., Sugita, N., Hayashi, Y. Intelligent support for developing latent relationships among ideas , a methodology based on genetic programming. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 5. Pp. 193-195.
Kirchner, J.-H. European standards concerning ergonomics. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp. 367-369.
Kivistö-Rahnastö, J. New European machine safety regulations: practical evidences in design. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 3. Pp. 336338-
Konz, S. Work Design: Industrial Ergonomics. 3rd ed. Scottsdale, Arizona. Publishing Horizons, 1990.
Konz, S., Evans , M., Davis, R. Hand tremor: recovery time after exertion. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 3. Pp. 539-541.
Kristjuhan, Ü. Väsimuse mõõtmine. Tehnika ja Tootmine. 1975. Nr. 5.
Kristjuhan, Ü. Determination of small changes of perimeters of human limbs . Measurement in Medicine and its Metrological Providing . Moscow . 1986 (in Russian ).
Kristjuhan, Ü. Determining the changes of limb perimeters by ergonomic assessment of workplaces. Ergonomics of Workplaces. These of Papers of VI COMECON International Conference on Ergonomics. Moscow. 1987a (in Russian).
Kristjuhan, Ü. Methodical Recommendations for Investigation of Fatigue in Different Body Regions . Tallinn. 1987b (in Russian).
Kristjuhan, Ü. Changes of human limbs girths during workdays. Acta Physiologica Scandinavica. 1992. Vol. 146. Suppl. 608. P. 146.
Kristjuhan, Ü. Regions of peripheral changer of fatigue in industrial workers. The Ergonomics of Manual Work. London. Taylor & Francis. 1993. Pp. 395-398.
Kristjuhan, Ü. Increasing the efficiency of thinking in ergonomics research. NES ’94 arskonferens. Göteborg. 1994a. Pp. 222-225.
Kristjuhan, Ü. Subjective and objective methods for quantitative assessment of fatigue in industry. Proceedings of the 12th Congress of the International Ergonomics Association. Toronto. 1994b. Vol. 5. Pp. 298-300.
Kristjuhan, Ü. Arm and leg girths of industrial workers during a workday. International Journal of Occupational Safety and Ergonomics. 1995. Vol. 1 (2). Pp. 193-198.
Kristjuhan, Ü. Ergonomics in slowing down the human aging rate and increasing the human life expectancy. Nordiska Ergonomisällskapets arskonferens NES ’98. Lund (Sweden). 1998. Pp. 95-98.
Kumashiro, M. “Kaizen” activities at the workplace for older workers in Japanese companies. I. C. O. H. Workshop “Healthy and Productive Aging of Older Workers”. Hague, Siemens. 1999. P. 32.
Library Handbook. Hong Kong University of Science and Technology, Educational Technology Centre . 1997.
Lim, K. Y. Ergonomics applications in industry: the case of Singapore. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 7. Pp. 130-132.
Nagamachi, M. Requirement identification of consumer’s need in product design. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp. 231-233.
Narang, P. P. Noise control strategies for occupational safety and better working environments. International Journal of Occupational Safety and ergonomics. 1995. Vol. 1 (4). Pp. 311-329.
New Shorter Oxford English Dictionary on Historical Principles. Oxford, Clarendon, 1993.
Noy, Y. I. Human Factors in Modern Transport Systems. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 6. Pp. 3-5.
Nygård, C.-H., Pitkänen, M., Manka, M.-L., Arola, H., Huhtala, H. Learning effects among industrial workers of different ages during a 2- year educational program . Læring og forandring – veden til et bedre arbeidsmiljø? Denmark , Nyborg. 1999. ISBN 87-987551-0-2.
O´Leary, D. E. Knowledge management systems: converting and connecting . IEEE Intelligent Systems. 1998 May- June . Pp. 30-33.
Oxford English Dictionary, 2nd ed. Oxford. 1991. Clarendon. Vol. 5.
Sarafino, E. P. Health Psychology. 2nd ed. N. Y. John Wiley. 1994.
Smith, A. Human Computer Factors: A Study of Users and Information Systems. L. McGraw Hill. 1997.
Van Bezoojien, C. F. A. Biological ageing, theoretical ageing, age-associated diseases and their interventions. Ageing and Work. Hague, 1996. ISBN 90-803145-1-X.
Vahlens Groβes Wirtschaftslexikon. Franz Vahlen. 1987. Bd. 1.
Watson, J., Richardson, S. J. Modelling the world to the production engineer and the palce of ergonomics within it – a case study. From Experience to Innovation. IEA ’97. Helsinki. 1997. Vol. 2. Pp. 261-263.
Webster’s Encyclopedic Unabridged Dictionary. N. Y. Random House. 1996.
Weegels, M. F. Accidents Involving Consumer Products. Delft. Technische Universiteit Delft. 1996. ISBN 90-900009224-2.
Wilpert, B., Fahlbruch, B. Safety related interventions in inter -organizational fields. Safety Management. Pergamon. 1998. Pp. 235-247.
Workplace Health, Employee Fitness and Exercise . Ed. by J. Kerr, A. Griffits, T. Cox. L. Taylor & Francis. 1996.
Wright, M. S. Management of health and safety aspects of major organizational change . Safety Management. Pergamon. 1998. Pp. 207-219.
Zink, K. J. Safety and quality issues as part of a holistic (i. e. socio- technological ) approach. International Journal of Occupational Safety and Ergonomics. 1999. Vol. 5(2). Pp. 279-290.
Abstract
Ergonomics is a science of the application of scientific information concerning humans to design of objects, systems and environment for human use. By the title “Fundamentals of Contemporary Ergonomics” the author wishes to emphasise two aspects of the book: to inform the reader about basic knowledge and recent developments of ergonomics in the 1990-s.
The book considers different aspects of ergonomics: the history of the concept , problems of term , the philosophy of ergonomics including philosophy of systems approach, different branches of ergonomics, subjective methods of quantitative assessment of fatigue in 100 body regions worked out in Estonia and used also in other countries, tendencies in the development of ergonomics. The traditional problems of work safety are avoided as these have been widely discussed in the literature .
Of the branches of ergonomics office ergonomics, environmental ergonomics, cognitive ergonomics, especially psychological hindrances in problem solving, and macroergonomics are considered in greater detail. Manu up-to-date practical hints are given to sedentary, especially computer work. Some more interesting recent researches reported in the last Congress of International Ergonomics Association in Tampere in 1997 are described .
The book is meant for bachelor and master science students , but also for anybody interested in problems of ergonomics.