TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD (0)

PALDISKI GÜMNAASIUM
TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD
UURIMISTÖÖ
Andrei Sorokin
12 Õ klass
Juhendaja : Eve Muru

Paldiski 2016
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. KES ON HALDJAD 5
1.1. Haldjas eesti pärimuses 6
1.2. Tänapäeva haldjad ehk segadus sõnadega 7
1.2.1. Elfid 7
1.2.2. Feed 8
1.2.3. Piksid 9
1.3. Emadest ja isadest 10
2. HALDJATE TEKKEST 12
2.1. Looduse hingestatusest 12
2.2. Ristiusu mõjudest 13
2.3. Evolutsiooniteooria 14
2.4. Näkkide tekkest 14
3. HALDJA FUNKTSIOONIST 17
3.1. Haldjad kui abimehed ja kaitsjad 17
3.2. Haldjad kui karistajad ja hirmutajad 19
4. TÄNAPÄEVASE HALDJAPILDI KUJUNEMISE MÕJUTEGURITEST 21
4.1. Kirjandusest 21
4.2. Cottingley haldjad ehk tõestisündinud lugu 24
4.3. Rollimängudest 25
5. HALDJAMAA EHK KUS HALDJAD ELAVAD 27
6. INIMESTE SUHTED HALDJATEGA 29
6.1. Ohverdamisest ja ebausust 29
6.2. Haldjate nägemisest 30
7. HALDJATE VÄLIMUSEST 31
7.1. Tüüpiline haldjas 31
7.2. Valik haldjakirjeldusi 32
8. HALDJAD JA INGLID 33
LÕPPSÕNA 35
KASUTATUD KIRJANDUS 38
KASUTATUD INTERNETILEHEKÜLJED 38
LISAD 40
Lisa 1. Küsimustik : 40
Lisa 1.1. Küsimustikule vastanud inimeste jaotumine ea ja soo järgi: 42
Lisa 2. Küsitluse tulemused diagrammide kujul: 43
Lisa 2.1. Kes on haldjad? 43
Lisa 2.2. Kuidas/millest on haldjad tekkinud? 43
Lisa 2.3. Kas ja miks on vaja haldjaid tänapäeval? 44
Lisa 2.4. Haldjate funktsioon 44
Lisa 2.5. Milline oli vanade eestlaste suhe haldjatega? 44
Lisa 2.6. Kust oled kuulnud haldjatest? 45
Lisa 2.7. Mis keeles haldjad räägivad? 45
Lisa 2.8. Haldjate elukohad 46
Lisa 2.9. Kas haldjatele toodi ohvriande? 46
Lisa 2.10. Kas haldjate ja inglite vahel on seos? 46
Lisa 2.11. Haldjate ja inglite vahelise seose põhjendusi: 47
Lisa 2.12. Haldjate ja inglite vahelise seose puudumise põhjendusi: 47
Lisa 3. Tüüpiline haldjas: 47
Lisa 4. Illustreeriv pildimaterjal: 48
Lisa 4.1. Filmi “Sõrmuste Isand ” tegijate nägemus haldjaist: 48
Lisa 4.2. Multifilmihaldjad: 50
Lisa 4.3. Pildid Cottingley haldjatest: 51
Lisa 4.4. Valik kaasaja kunstnike nägemusi haldjatest: 51

SISSEJUHATUS

Idee uurida lähemalt haldjaid ja nendega kaasas käivaid tõekspidamisi, kujutlusi, arvamusi jne tekkis seoses kunstiga ehk haldjate kujutamisega pildis ning erapooliku tähelepanekuga, et viimasel aastakümnel on Eestis kasvanud haldjate kui müütiliste tegelaste populaarsus (eelkõige mängu- ja filmimaailma kaudu). Juurdunud on teatud arusaamad haldjatest ning antud töö on katse vaadelda nende arvamiste tagamaid ning kõrvutada seda algsete ideedega haldjaist.
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on ühest küljest luua mingisugune pilt tänapäeva eesti inimese kujutlusest haldjast ning teisest küljest püüda avada ja vaadelda haldja olemust ja otstarvet nii eesti kui ka teiste rahvaste mütoloogias. Viimane on edasi antud noppeliselt, katsudes leida ühiseid jooni erinevate rahvaste uskumuste ning tänapäevaste arvamiste vahel või rõhudes kontrastidele, mis avalduvad kaasaega ja minevikku võrreldes. Samuti on tegemist katsega tõestada, et tänapäeva haldja ja mineviku haldja vaheline seos avaldub eelkõige arusaamas haldja funktsioonist, mitte niivõrd haldja välimuses ja olemuses (st haldjas on taandunud mitmekülgsete omadustega olendist ühekülgsemaks). Seega väidab antud uurimistöö, et aja jooksul on toimunud lihtsustamine ja haldjas on liikunud eksisteerivate religioossete olendite maailmast väjamõeldud fantastiliste ja kirjanduslike tegelaste sfääri, mis peaks avalduma ka tänapäeva inimeste arvamistes. Siiski ei püüa antud uurimus piirduda mingi ühe ja selge probleemi lahendamisega, vaid käsitleda teemat ka laiemalt, et lugejal tekiks mingi pilt haldjast ja temaga kaasas käivatest/käinud uskumustest, arvamustest ja rituaalidest.
Materjalidest toetub antud uurimus peamiselt antud teemat käsitlevale kirjandusele, samuti eesti inimeste seas läbi viidud anonüümsele kirjalikule küsitlusele (vt. Lisa 1.).
Eestlasist käsitlevad haldjaid ja haldjakultust põhjalikumalt Oskar Loorits , Matthias Johann Eisen ja Uku Masing (kes toetub muu seas ka kahele eelmainitule). Et nende kolme uurimused käsitlevad peamiselt eesti (Loorits ja Eisen) ning soome-ugri, aga ka skandinaavia (Masing) uskumusi ja haldjakirjeldusi ning rituaale, siis käesolevas uurimuses on nende töid kasutatud peamiselt kirjeldav-illustreeriva materjalina võrdluses küsitluse tulemustega ning teadlikult pole püütud ainult nende uurimusi refereerida. Samuti on ohtralt alternatiivset materjali, mille mõju tänapäeva eestlastele on seoses muu Euroopa ja Ameerika kultuuri pealetungiga eriti tuntav, pakkunud ka Londoni Krüptozooloogia Ühingu raamat “Varjatud maailma looduslugu” ning erinevad ilukirjanduslikud allikad.
Küsitluse juures on veel oluline märkida, et kuna küsimused olid esitatud vormis, mis võimaldas palju erinevaid vastusi sõltuvalt vastajast, on vastuste protsentuaalne jaotus suhteliselt tinglik . Diagrammides ei ole eraldi eristatud vanuseid ja sugu, sest andmete töötlemisel ei olnud märgata nendest asjaoludest tingitud võimalikke erinevusi arvamustes. Pigem olenes vastuse laad seltskonnast, kus inimene liigub ja loetud teemakohasest kirjandusest. Siiski on lisas 1.1. eraldi väljatoodud ka vastanute sooline ja ealine jaotumine ning koguarv. Igale küsimustiku küsimusele pole tekstisiseselt viidatud ning ühtlasi pole igat vastust antud edasi diagrammi kujul, siiski on kõiki küsimusi ja vastuseid uurimuse valmimisel arvesse võetud. Pildimaterjali valikul on taas lähtutud eesmärgist anda edasi võimalikult kirju pilt, et tõestada fantaasia tähtsust haldjate kujutamisel.
Ülesehituslikult on esmalt välja toodud antud peatükki puudutavad küsimustiku tulemused, millele järgneb peatükis käsiteldava teema sügavam kirjanduslikele ja teaduslikele allikaile toetuv vaatlus. Kuigi sisu poolest on ehk mõni peatükk eelnevatest olulisem, ei saa tema juurde minna eelnevaid teemasid lähemalt vaatlemata. Haldjaid puudutavad kombetalitused ja nende välimuse, elupaiga jne kirjeldused täidavad peamiselt üldpildi ja taustinfo loomise ja edastamise ülesannet.

1. KES ON HALDJAD

Sellele uurimuse seisukohalt essentsiaalsele küsimusele vastamine osutus oodatult keeruliseks. Kokkuvõtva diagrammi tegemiseks tuli teha suuri üldistusi, sest ühest vastust küsimusele ei ole ning üldjuhul kirjeldati haldja välimust (vt Lisa 2.1.).
50% vastustest võis tinglikult liigitada maagiliste vaimolendite alla. Siia kuuluvad nii loodusvaimud kui ka võluvõimetega olevused. 25% ütles, et haldjad sarnanevad inimestega (eristavaid jooni toodi vaid välimuse põhjal: pikad kõrvad , helendav keha, kasv, enneolematu ilu) ja 15% pidas haldjaid puhtalt fantaasia viljaks ehk välistas nende eksisteerimise väljaspool filmi-, muinasjutu- ja unenäomaailma. 8%-ga asuvad tähtsal kohal ka haldjad kui surematud olendid.
Et rääkida haldjast, tuleks kõigepealt rääkida sõnast “haldjas” ehk selle päritolust ja tulemisest eesti keelde, aga ka selle vastetest teistes keeltes.

1.1. Haldjas eesti pärimuses

Sõna “haldjas” on gooti laen, mille vasteks on sõna haldan, saksa keeles halten (=hoidma, pidama, kaitsma). “Oletatakse, et ta on laenatud juba vanemal rauaajal nähtavasti Visla suudmel asuvate gootide käest.”(Masing 1998:117)
Eestis nimetatakse haldjaid mitmeti: haldijas, haldjas, hallijas, halljas, halijas, haldja, halgijas, halgjas ning helkjas (Eisen 1995:44), aga Harjumaal ka all ja Muhul aljas (Masing 1998:117).
Siiski pole haldjad tuntud kogu Eestis, sõna puudub täiesti Lõuna-Tartumaal, Võrumaal ja Lõuna-Viljandimaal, kus sama mõistet asendavad igasugused isad ja emad (Masing 1998:117), mida Eisen nimetab vaimudeks (Eisen 1995:44). Haldjas esineb üldse vähestel soome-ugri rahvastel, peale eestlaste tunnevad sõna ainult soomlased ja vadjalased. “Soomlased nimetavad teda haltia, mis on tegelikult samane haltija’ga ja see tähendab “pidaja, omaja, omanik”, ja haltu (voli, võim) ja hallita (valitseda, peremees olla).”(Masing 1998:117)
Vanad eestlased mõistsid haldja all looduses elutsevaid hingesid, algselt ei olnud haldjatel mitte mingit visuaalset keha, hiljem haldjad antropomorfiseerusid ning ei olnud enam niivõrd seotud objektiga, mida nad kaitsma pidid. Nad võisid vabalt liikuda ning tahtmisel omandada mistahes, ka inimesele silmaga nähtava, kuju. Tavaliselt oli selleks vana hall mees või naine, küllaltki tihti ka noor neiu, harvemini noormees. Kuju olenes haldja liigist. Liigitumine toimub haldjate elupaiga, kaitsmise või hoolitsemise objekti järgi: inimese-, maja-, kiriku, õue-, metsa-, rahaaugu-, maa-, vee-, laeva-, tuule-, mäe-, kivi-, udu-, jne haldjad.
Nagu juba mainitud , ei nimetatud neid olendeid siiski alati ainult haldjaiks - see nimetus on tulnud hiljem ja sama nimetuse alla on paigutatud lisaks Lõuna-Eesti emadele ja isadele ka näiteks maa-alused ehk härjapõlvlased, kratid ehk tulihännad, pakane, metsik ning näkid (Eisen 1995:56-87). Härjapõlvlaste liigitumine haldjate alla on tekitanud kahepidiseid arvamusi. Kui “Väike deemonite ja vaimolendite leksikon ” nõustub sellega, öeldes, et pimedusehaldjad elavad maa all ning neid samastatakse härjapõlvlasega (Petzoldt 2003:79), siis krüptozooloogid, kes lähtuvad evolutsiooniteooriast, käsitlevad raamatus “Varjatud maailma looduslugu” härjapõlvlasi halflingide mitte haldjate alamliigina ( Levy 2001:152).

1.2. Tänapäeva haldjad ehk segadus sõnadega

Eriti raskeks teeb haldja mõiste määratlemise ingliskeelsete vastete rohkus. Haldjana on tõlgitud sõnu fairy , pixie (ka pixy), elf ja sprite. Kuigi ingliskeelne kultuur teeb siinkohal neil siiski ka mõningast vahet, on tegemist pigem eestikeelse haldja erinevate liikide vastetega, kui erinevate olenditega. Põhijoonteks on võluvõimed ja soovil omandatav antropomorfne välimus, mis iseloomustab ka meie haldjaid.
Tänapäeval on siiski hakatud eesti keeles kasutama ka sõnu “elf”, “piksi” ja “fee”, millest viimane on tihti samatähenduslik ingliskeelse fairy’ga, kuigi fairy märgib ka haldjat üldisemas mõttes. Selline tõlkereeglite muutumine on jõudnud põhjustada ka parajalt segadust.

1.2.1. Elfid

“Elfid (saksa k Elfen, Elben, inglise k aelf, elf, mitm ylfe; skandinaavia alfr, mitm alfar). Germaani haldjatest (Elben) tuletatud vorm. Eelkõige skandinaavia ja inglise folkloorist tuntud nais - ja meessoost loodusvaimud, kes armastavad tantsu ja muusikat. Nende valitseja on elfikuningas, kelle nimetus Skandinaavias on ellerkong /.../” (Petzoldt 2003:54-55).
Elfi ja haldja ehk üksiku ja üldise eristamise juures on täheldatavad ka teatavad raskused. “Väikses deemonite ja vaimolendite leksikonis” jaotab Leander Petzoldt pimeduse ja valguse vahel haldjaid, pannes valgusehaldjad elama Alfheimi (“/.../ kohas mida arvatakse paiknevat taevas /.../” (Petzoldt 2003:79)), samas kui H.R. Ellis Davidsoni raamatus “Scandinavian Mythology ” jagunevad niimoodi elfid:
“Elves are mentioned, both light elves and dark, and Alfheim, their home, is sometimes represented as one of the nine worlds.” 1(Ellis Davidson 1969:115)
Petzoldt oma leksikonis näitab nii sõna “haldjas” kui ka “elf” pärinemist samadest saksakeelsetest vormidest ning on raske tähenduse määratlemisel tõmmata nende kahe vahele selget piiri. Kuid kui seda siiski üritada, siis siin, kuna ta toob just “elfi” puhul välja pärinemise skandinaavia alfr’ist ja Ellis Davidsoni raamat kannab pealkirja “Skandinaavia mütoloogia ”, on tegemist Petzoldti eksimusega.

1.2.2. Feed

“Feed (ladina k fatua, itaalia k Fata, saksa k Feie, Feine, inglise k fairy) Feed on keldi mütoloogia naissoost loodusvaimud, kes elavad allikate ääres ja koobastes. Nad on suguluses inglise haldjatega (fairies). Neil on võime muuta end nähtamatuks ning nad ilmuvad vahel vastsündinute juurde, et nende saatust ette ennustada. /.../ nad on erakordselt kaunid ja rõõmsameelsed, nad on eatud ning toovad inimestele õnne; nende olemuses kehastub headuse printsiip.”(Petzoldt 2003:61)
Oma jaotuse, mis määratleb sõnad fay (ehk fairy) ja elf, teeb ka Thomas Keightley mahukas uurimuses “The Fairy Mythology”. Ta kirjutab, et fay (ehk “Fairy of romance”) kuulub küll inimrassi, kuid tal on üleinimlikud võimed ning elf (ehk “Popular Fairy”) on väike olend , kes pärineb skandinaavia mütoloogiast ning on seotud sealse usuga2 (Keightley 1850:13).
Kusjuures sõna fay (fairy) päritolu otsimisel läheb Keightley palju kaugemale romaani maade folkloorist, viidates siinkohal Pärsia sõnale peri , mis märkis Pärsia legendides head kangelasrahvast, kellele omistati ka mõningaid üleloomulikke võimeid ning mis tänu p-tähe puudumisele araabia keeles muutus nende suus feri’ks. See vorm kandus ristiretkede vahendusel koos fantastiliste Palestiina lugudega Euroopasse ning muutus vastavalt fée’ks (prantsuse k), fay’ks või fairy’ks (inglise k) (Keightley 1850:7). Aja jooksul ahenes sõnade tähendus ning nad hakkasid märkima naissoost isikuid (võrdluseks prantsuse k femme), kellel on üleloomulikud võimed.
Et üks neist võimetest on ennustamine, on teiseks versiooniks fée päritolu kohta selle jõudmine prantsuse keelde “...ladinakeelsest väljendist fatua (ennustaja), mis seostub ladinakeelse sõnaga fatum (saatus).” (Petzoldt 2003:61) Prantuse keelest on ta üle läinud meile tuttava fee kujul ka saksa keelde.
Feest tuleneb ka Fata Morgana (ehk fee Morgane; prantsuse k Morgue la Faye), mille vaste leidub ka pärsia keeles - Merjan Peri, keda tuntakse kogu Idas3 (Keightley 1850:7). Tulevikuennustamise omistavad haldjaile ka keldid. Nemad, nagu ka eestlased, nimetavad haldjaid emadeks. “Walesis tuntakse siiani “emadena” (Y Maman) haldjaid, keda peeti salajaste teadmiste allikaks, eriti tulevikuennustajateks.” (Jones, Pennick 2003:119)

1.2.3. Piksid

Piksid (inglise k pixie) on pahareti kalduvustega haldjad, kelle leviku alaks märgivad krüptozooloogid Inglismaa lääneosa. Piksidele pannakse süüks hobuse- ja ponivargused. Piksid sundivat loomi ringiratast jooksma, “/.../ mille tulemusena tekivad erilised ringlõksud (gallitraps), mis meenutavad mujal maades tuntud haldjaringe.” (Levy 2001:168) Haldjaringidesse jäävad teekäiad kinni, tiirutades vahel tundide kaupa. Ringist välja pääsemiseks peab riided pahupidi selga panema . Sarnaseid vempe mängivad näiteks eesti metshaldjad, kes metsaskäijaid eksitavad. Tavaliselt on see isik neid enne millegagi pahandanud. Eisen kirjutab:“Eksijal moonutab metshaldjas silmad nii ära, et eksija võib kas 10 korda oma kodu ümbruses käia, ilma et selle ära tunneks.”(Eisen 1995:50) Ringiratast uitaja päästab eesti talurahva arvates koera haukumine või kuke kiremine.
Ka see uskumus on ristiusu mõjul muutunud, osutudes kasulikuks kirikuõpetajatele – metshaldjas eksitab nüüd pühapäeviti metsas rändavaid kütte ja marjulisi, kes on üle astunud puhke- ja kirikupäeva reeglist.

1.3. Emadest ja isadest

Tihti kasutatakse Eesti aladel ja mujal sõna “haldjas” (vms) asemel, sellele eelnevalt või sellega paralleelselt liiteid “-ema” ja “-isa”. Keltide poolt austatud oraakellike võimetega emasid “/.../ ei kutsuta /.../ emadeks lastesünnitamise võime pärast. Ema ja isa olid antiikmaailmas tihti austavad tiitlid, mis viitasid vastavast soost küpsele ning autoriteetsele isikule – nagu vaimulike tiitlid tänapäeval. “ (Jones, Pennick 2003:119-120)
Eesti rahvajuttude järgi võib arvata, et ka siin tähendas “ema” või “isa” mitte perekonnasisest staatust, vaid nii kõnetati endast vanemaid ja auväärsemaid.
Eraldi küsimus, mis nõuab samuti lähemat vaatlemist, on “emade” ülekaal “isade” üle põhjamaade ja eesti pärimuses. Üheks võimalikuks põhjenduseks on kindlasti matriarhaatlik ühiskonnakorraldus või see, et jutte haldjaist vestsid peamiselt naised. Aga paraku ei põhjenda see ennatlik seletus igasuguste imekaunite ja noorte “-neiude”, “-tütarde” ja “-neitside” rohkust ning nendega kaasas käivaid uskumusi. Näiteks “Skandinaavias on väga tavaliseks kujuteluks, et kui metsavaimuga magatakse, saadakse hää jahiõnn või midagi taolist /.../” (Masing 1998:180). Sarnaseid uskumusi liigub ka Eestis, millele viitab muu hulgas “Väike deemonite ja vaimolendite leksikon”: “/.../ mõningatel juhtudel esineb siiski erootilise varjundiga haldjanägemisi üksikutel metsaskäijatel.”(Petzoldt 2003:80) Ahvatlemist pannakse süüks ka näkkidele ja murueidetütardele:
“ Noormehi ahvatleb näkineiu sedaviisi, et kandle kivile jätab ehk uppujana appi hüüab. Tihti moondab ta meeste silmad nii ära, et need ümbrust ei tunne ja sügavasse vette hukatusse tormavad.” (Eisen 1995:61)
Veel “/.../ teab rahvasuu /.../ muruneidude vihtlemisest ja suplemisest kõnelda. /.../ Mõnele isikule näitavad nad endid oma täies toreduses, mõni jälle võib neid näha nõialt saadud võidega silmi võides. /.../ Mõnel üksikul juhtumil õnnestub kellelgi noormehel muruneiut tabada ja koju viia, kuid õnnelikuks ei saa inimene muruneiuga elades.”(Eisen 1995:51-52)
Et sellised meelitamise jutud käivad eelkõige haldjate kohta, kes puutuvad kokku nö meeste ametitega (jaht, metsategemine, kalapüük jne), siis on täiesti arvestatav Uku Masingu arvamus, et naiste ülekaal haldjate seas “/.../ mitte ei pruugi tähendada matriarkaati vaid seda, et mehed on tüdinenud õiendavatest kodukanadest ja otsivad paremaid mujalt.” (Masing 1998:158)
Kuid sellele vastukaaluks leidub jutte ka meessoost metshaldjatest, kes ausatele tütarlastele kosja tulevad. Lapsed, kes sellest abielust sünnivad on teistest inimestest tugevuse ja mõistuse poolest üle ning nende juttu on kuulda seitsme versta kaugusele4 (Eisen 1995:50).
Teine näide kõneleb näkist ja tütarlapsest. Nägus talupojariideis poiss peatas teel käiva tüdruku ja palus tal oma pead sügada. Samal ajal kinnitas ta tüdruku oma vöö külge, aga jäi ise tüdruku sügamise peale magama. Juhtus siis naine mööda minema ja küsima, mis lahti on. Tüdruk jutustas ja pääses nii rihma küljest lahti. Poiss aga magas sügavalt, avatud suust paistmas kalahambad5 (Keightley 1850:290).
Huvitaval kombel ei tee haldja ja inimese kooselu mitte kunagi inimest õnnelikuks – nii murueidetütred kui ka metshaldjad karistavad inimesi nägemisvõime võtmisega. Näkkide eesmärgiks on aga ohvri uputamine. Isegi kui haldjas esialgu head kavatseb, pöörab ta hiljem esimese eksimuse peale inimese vastu.
Järeldub, et viinamarjad on ka siin hapud. Haldjad on talurahva jaoks kättesaamatud ning kahe nii erineva rassi vahel ei saa sündida midagi head. Seda uskumust võib laiendada ka inimestevahelistesse suhetesse keskaegses kultuuriruumis - nii selgitati ja põhjendati klassisüsteemi paikapidavust ning näidati, et inimene ei tohiks ihaldada kättesaamatut/keelatut. Haldjas on alati inimesest võimsam.

2. HALDJATE TEKKEST

Küsitluse tulemuste põhjal saab öelda, et küsimusele kuidas ja millest haldjad võiks tekkinud olla, puudub ühene vastus (vt Lisa 2.2.). Kuna erinevad allikad pakuvad küsimusele tihti erinevaid vastusevariante, siis oleneb kõik küsitletute eelnevatest teadmistest (loetud teosed, vaadatud filmid jne). 20% arvas haldjaid olevat tekkinud headest mõtetest, soovidest, armastusest, hoolimisest jne. Siit järeldub ja leiab edaspidi ka kinnitust (vt Tüüpiline haldjas), et haldjaid peetakse olemuselt heatahtlikeks. 19%-ga järgnes haldjate algmaterjalina loodus – siia alla koonduvad nii looduse hingestatuse teooria kui ka pöialliisilik lilleõiest koorumine. 15% vastanuist arvas, et haldjad on kogu aeg olemas olnud ning 13%-ga järgnesid erinevad Maa-väliste jõudude teooriad, mis näitavad pigem inimeste endi fantaasiat (tähetolmust, meteoriitidest, tähtede plahvatustest jne), kui kindlaid teadmisi. 9% kogusid haldjate tekkimine surnute hingedest ning nende tekkimine inglitest või samastamine inglitega. Arvati, et haldjad on naissoost inglid, aga teati ka edaspidi kirjeldatavaid inglite taevast allaviskamise teooriaid. 5% pidas haldjaid inimeste kõrval samuti evolutsioonilise protsessi tulemuseks.
Tegelikult on haldjate tekke põhjendusi mitmesuguseid. Ühed seletavad neid kui nähtust ehk osakest kultuurist ja tavandist, teised aga kui ka tõeliselt eksisteerivaid olendeid. Järgnevalt on ka ära toodud valik tekke ja kujunemislugusid erinevatest lähtepunktidest vaadatuna.

2.1. Looduse hingestatusest

Eestlase usund oli animistlik ning seda iseloomustas dualistlik maailmavaade, kus usuti , et igal asjal ja olendil on oma hing, hiljem lisandus sellele hingele ka (vähemalt ajutiselt omanadatav) füüsiline keha – toimus üleminek üldiselt üksikule.
Oskar Loorits leiab, et selline üldiselt hingestatuselt konkreetsetele hingedele üleminek ehk loodushingede spetsialiseerumine ühele erialale kaasneb paiksele põllumajandusele üleminemine, mistõttu inimene muutub järjest sõltuvamaks ilmastikust ja viljakasvust. Nii nagu inimene on nüüd seotud kindla maa-alaga, seob ta ka loodushinged, muutes nad “aktiivsemalt mõjuvaiks kaitsevaimeks”. Sel ajal toimub Eestis ka võõrmõjude (germaanlaste) survel kaitsevaimude ümbernimetamine haldjateks ning “ /.../ loodushinged, kes on algselt oma kehade teisikud, iseseisvuvad haldjatena järjest enam oma kehadest ja omandavad /.../ välimuseltki inimkuju /.../”. Germaanlasilt kuuldakse ka mitmesuguseid muistendeid haldjaist, mis kanduvad üle meie rahvaloomingusse ja siin edasi arenevad.”(Loorits 1932:156-157)
Paganlikul ajal peeti haldjaid mitte ainult lihtsalt iga taime, kivi, koha, meteoroloogilise nähtuse jne juurde aegade algusest kuuluvateks hingedeks, vaid usuti ka, et haldjad tekivad surnutest. Eisen kirjutab: “Teise, /.../ arvamise järgi tekkisid haldjadki surnutest. Enne kui kalmeid hakati tarvitama , maeti surnu sinna, kus hing kehast lahkunud. Hing jäi sinnasamasse asuma; kogu ümbrus muutus hinge asukohaks; loodus elustus; hingest sai haldjas.”(Eisen 1995:44)

2.2. Ristiusu mõjudest

Keskajal segunesid omavahel vana - animistlik - ja uus - kristlik - maailmavaade, üheaegselt austati nii Jumalat kui ka loodushingesid. Dualistlik maailmavaade jäi püsima nn ebausu näol. Ristiusustamisega kaasnes ka uute haldjate tekke lugude sünd. Enamasti räägitakse haldjaid tekkinud olevat inglitest:
“Korra hakanud inglid Jumalale vastu. Peaingel Miikael visanud kõik vastuhakkajad taevast alla, koguni kurjad põrgu, muud maa peale. Maa peal tekkinud neist allavisatud inglitest vaimud, haldjad, muist parema, muist pahema iseloomuga.” (Eisen 1995:44) Masing omaltpoolt täiendab seda lugu, lisades, et mässavad inglid peidavad end “/.../vette, pilvedesse, maa pääle, esimesed teevad kurja neile, kes purjetavad, teised teevad kurja välkude ja kõuega, kolmandad kisuvad ööl inimesi.”(Masing 1998:120)
Teine liik lugusid on naisest, keda nimetatakse mõnikord ka Eevaks, kes peidab oma poegasid Jumala eest. Siin on iseloomulikumaks näiteks bulgaarlaste lugu, mis sarnaneb Venemaalt tulnud looga naisest, kelle peidetud pojad Jumal haldjateks muudab:
“Jumal teatab Eevale ingliga, et ta varsti tulla külla. Eeva riietab lapsi paremini ja valmistab toitu, kuid lapsi on niipalju, et ta ei jõua neid korralikult riietada. Kui lapsed teatavad, et Jumal on tulemas, ta ajab need lukutaha kuskile tuppa, sest häbeneb näidata neid. Jumal sööb-joob inglitega ja viimati hakkab õnnistama Eeva lapsi, 19 last saavad kõik hääd ametid, kus ei ole vaja näha vaeva, kuid need, kes peidetud ja kelle Eeva siis suure rõõmuga toob välja, saavad kõik ametid, milledes higi vaja ja vaeva.”(Masing 1998:120)
Et ristiusu mõjul on haldjate olemus muutunud algsest inimesesarnasest tujukusest selgelt halvaks (“Nimetus “haldjad” (Elben) esineb vahetevahel nõiaprotsesside aktides, kus see märgib kahjustavat deemonit (painaja).” (Petzoldt 2003:80)), teeb Uku Masing siin igati põhjendatud järelduse, et taoliste juttude eesmärk võib olla “/.../ halvustada rahvausku, kuid jätta talle siiski võrdlemisi viisakas tekkimispõhjus.” (Masing 1998:120)
Seega tahetakse Piibli tegelastel põhinevate lugudega tõestada, et ristiusu puhul pole tegemist millegi uuega, sest näidates, et haldjad on tekkinud Jumala vastu pööranud ingleist, tõestatakse kristliku Jumala eksisteerimine palju enne loodusvaime, keda paganad on eksikombel (teadmatusest) teenima hakanud.

2.3. Evolutsiooniteooria

Hoopis teine nägemus haldjarassist on kujunenud 1. aprillil 1848. aastal asutatud Londoni Krüptozooloogia Ühingul – organistatsioonil, mis tegeleb aktiivselt fantastiliste olendite, kellega tegelemist tavazooloogia vajalikuks ega põhjendatuks ei pea, uurimisega. Kogu olemasoleva informatsiooni põhjal otsustades, et ühingu rajamise kuupäev ei anna edasiulatuvat hinnangut kogu nende tegevuse väärtusele, tuleb kindlasti vaadata krüptozooloogide täiendatud evolutsiooniteooriat. Krüptozooloogia leiab, et haldjas (homo fata) on koos teiste fantastiliste olenditega (paharetid, halflingid, hiiglased, ahvinimesed) inimesega (homo sapiens) täiesti võrdväärne kõrvalharu evolutsiooni sugupuul. Haldjad omakorda jagunevad sellisteks alamliikideks, nagu kõrghaldjad, mustad haldjad, nümfid (mis samastuvad eesti näkkidega), harilikud haldjad, piksid, koduhaldjad jne.(Levy 2001:152-153).

2.4. Näkkide tekkest

Et näkkide ehk merineitside (ka nümfid), kes samuti liigituvad haldjate alla, tekkelood on mõnevõrra erinevad ülejäänud haldjate tekkelugudest ja tähtsad taoliste olendite loomislugude seisukohalt, vaatleme ka neid:
Eisen eristab kolme lugu. Esimene jutustab Miikaelist, kes lendava maoga sõdis. Selle tulemusena “/.../ sadanud 40 päeva taevast kurje vaimusid maha. Vette sattunud vaimudest tekkinud näkid.”(Siit võib järeldada, et maapeale ja mujale kukkunuist said teised haldjad.6) Teine lugu sarnaneb tegelaste tõttu F.R. Faehlmanni kunstmuistendiga “Koit ja Hämarik” – “Teise arvamise järgi sündis näkk Vanataadi teenijast. Vanataadil olnud muiste poiss ja tüdruk teenimas, eksinud aga kuidagi viisi peremehe käsu vastu. Nuhtluseks pannud Vanataat poisi tuuleks ja tüdruku näkiks.” (Eisen 1995:60) Kolmas lugu on oma lapse tapnud ja ennast uputanud tüdrukust, kellest saab esimene näkk, ja kes igal jaaniööl lapse hauda otsima läheb (“Sellepärast teatakse nii palju näki ilmumisest jaaniööl kõnelda” (Eisen 1995:60)). Näkineiu kannab inimeste peale nende pattude pärast viha ning uputab neid igal võimalusel.
Lisaks neile kolmele loole käsitleb Masing ka neljandat varianti, mille kohaselt näkid (veerahvas) on vaarao sõjaväest tekkinud. Samas mainib ta ka uppunud inimeste versiooni, kuid leiab, et “/.../kuigi mõnest loost võiks järeldada, et kuigi uppunud ja veerahvas on hääs läbisaamises, ometi nad ei võrdu.” (Masing 1998:153)
Olenemata sellest kas näkid kuuluvad veerahva alla on päris kindel, et igast näki ohvrist saab omakorda näkk, nagu ka vabasurma minejatest. Lõpuks on paratamatult toimunud rahvaluules üldistamine ning näkk saab igast uppunust.
Tekkelugudest ja küsitluse tulemustest järeldub, et inimesed katsuvad igal ajal leida loogilisi põhjendusi ja seletusi üleloomulike olendite olemasolule (eeldades, et nad on nende olemasolus veendunud) ja tekkele. Haldjate seletamine surnute hingede kaudu on vaid üks paljudest katsetest tõestada teispoolsuse eksisteerimist. Aastasadade jooksul on meie maailm nii läbiuuritud ja süstematiseeritud, et müstikale jääb koolihariduse saanuil meid ümbritsevas keskkonnas vähe ruumi. Seega on tänapäeva kontekstis põhjendatud ka haldjate seletamine küllaltki uute – maaväliste – tegurite abil. Maailmapilt on avardunud just selles veel uudeses suunas ja uskudes, et kaks miinust annab kokku plussi, on tundmatuid asju kergem seletada tundmatu abil.

3. HALDJA FUNKTSIOONIST

Küsimustikus puudutasid haldjate funktsiooni ja vajalikkust kaks küsimust: milleks võiks haldjaid vaja olla tänapäeval? (vt Lisa 2.3.) ja mis on haldjate funktsioon? (vt Lisa 2.4.)
Põhimõtteliselt said nad sarnaseid vastuseid, kuid esimesele küsimusele vastates lisandusid sellised kaasajale omased probleemid, nagu kuritegevuse takistamine, raha puuduse leevendamine ja koguni maailma päästmine kõikide teda ähvardavate ohtude käest. Kui vastati tagasiulatuvale funktsiooni puudutavale küsimusele mõisteti looduse hoidmise all nö tasakaalu säilitamist, loomade kaitsmist, aastaaegade vaheldumise jälgimist, siis tänapäevases kontekstis käsitleti looduse hoidmisena selle vähese järelejäänud roheluse päästmist ning looduskaitsealase selgitustöö tegemist inimestele, leiti ka, et haldjad võiks puid istutada.
Inimeste abistamise all märgiti üldiselt enim õnne toomist ja kingituste tegemist, tänapäevaselt aga arvati, et haldjad võiks aidata ära hoida masendust ning vähendada argipäeva hallust. Viimane sulab juba järgmise kategooriaga – ehk haldjad aitavad meil unistada.

3.1. Haldjad kui abimehed ja kaitsjad

Vanad eestlased tuntsid erinevat liiki haldjaid ning eesliide näitas tavaliselt nende elupaika, olemust või funktsiooni. Küsitlus näitas, et suurem osa vastanuist oli tuttav rahvajuttudega ning leidis, et Eestis asendasid haldjad vanemal ajal jumalaid (43%). Seda suhet kirjeldati kui austust ja ka kartust. Neid peeti ka heatahtlikeks abimeesteks (22%) ning pahatahtlikeks (4%) kurja kavatsejateks.(vt Lisa 2.5.).
Et haldjad olid iseloomult sama muutlikud ehk muutlikumadki kui inimesed (või jättis selle mulje nendele kätte antud võim inimeste üle?), pidi haldjaga oskama suhelda. Kui teha kõik õigesti, vastas haldjas samaga – ta võis olla hea kaaslane ja abimees.
Inimesele tähtsaim - inimesehaldjas sarnaneb ristiusu kaitseingliga. Sellise haldja saab laps endale kohe pärast sündimist7, teise uskumuse kohaselt on haldjas suguvõsas pärandusena edasi rändav (surevalt pereliikmelt sündivale). Inimesehaldjas käib alati inimesega kaasas (tavaliselt tema ees), valvab ja aitab ning annab kodustele kuidagi märku kui ta peremehega õnnetus on juhtunud. Tihti kõneleb inimesehaldjas oma kaitsealusega unes, “/.../ talle mõnesuguseid juhatusi ja õpetusi andes .”(Eisen 1995:45-46) Paraku on need tarkuseterad tavaliselt nii keeruliselt ja vihjates öeldud, et inimene ei saa neist alati aru ja jääb selle tõttu paljust heast ilma. Haldjat võis ka ise oma unne kutsuda, selleks pidi muserdama “/.../ üheksa jaaniussi pihuks käes ja hõõruma siis silmi, siis istuma hoone lävele /.../” (Masing 1998:147).
Majahaldjas on maja kaitsevaim, kes kolib sinna peale maja ehitamist ja lahkub, kui ta majja täiesti üksi on alles jäänud. “Pahadele inimestele ta ei ilmu, häädele teeb ta aga head ja kannab nende eest hoolt.” Samuti tunneb majahaldjas endise elaniku alati ära(Eisen 1995:47). Aga juhtub, et majahaldjas ei hoolitse oma omaniku eest, võib teda ka karistada. Näiteks jätta ta söömata või päriselt maha. “Kuid selle juures peab teadma, et kui karistatakse teda põhjuseta, siis karistus tuleb ka inimesele, sest haldjas läheb kohe kaebama suurema juurde, kes siis otsustab, kellel oli õigus.”(Masing 1998:120)
Kõigepealt tuli aga maja ehitamiseks maahaldjalt luba saada. Maahaldjas aitas inimesel parimat kohta valida. Soomlased kasutasid koha leidmiseks, nagu eestlasedki, arbumist, mille läbiviimiseks “/.../ toetati laiakale lauale arbapulk. Kui selle terav ots osutas põhja, ei sallinud maanhaltia paika, kui läände või lõunasse, see meeldis talle. Siis tehi maha kolm auku, kuhu kaabiti hõbetat. Kolm päeva pidid talupaigal olema inimesed /.../ siis asus sinna /.../ hää, õige haldjas.” (Masing 1998:125)
Eestlastele võõraks jääb Briti saartel populaarne ja muinasjuttudeks ainest andnud koduhaldjas, kes lõpetab inimestel pooleli jäänud töid, osalevab viljakoristamisel, rehepeksul, aitab koduloomi karjatada ja talitada. Lisaks karistab koduhaldjas laisku teenijaid, kes oma tööd ei tee. Vastutasuks tuleb talle sööki jätta. Ärakasutamise korral maksab ta kurjalt kätte (Levy 2001:175).
Küsimustiku vastustest läbi jooksnud variant, kus taheti, et haldjad tänapäeval rahahädas aitaks, ei olegi nii võimatu. Nimelt tunneb vanarahvas ka rahaaugu haldjaid (Iiri rahval on selle vasteks härjapõlvlased, meil valvab rahaauku ka Vanapagan), kes valvavad maapõue maetud ja unustatud varandusi, aeg-ajalt toovad nad vara kuivatamiseks maa peale. Nii võibki märgitud kuupäevadel õnnelik inimene rahaaugu otsa sattuda. Raha kättesaamiseks peab täitma rahapaja matja poolt ettepandud tingimusi8 ja julgelt vastu astuda haldja seatavatele takistustele (näiteks manab haldjas esile mitmesuguseid õudsaid loomi) (Eisen 1995:52-53).

3.2. Haldjad kui karistajad ja hirmutajad

Alati ei pruugi aga kaitse- ja hooleobjekt inimene olla, näiteks iseseisvat perekonnaelu elav metshaldjas hirmutab ja karistab inimesi, kui nad metsale või loomadele paha teevad. “Metsavargaid nuhtleb metshaldjas valjult /.../. Küttidele mängib vingerpussi, ennast mingisuguseks loomaks moondades. Küll paugutab kütt ta pihta, aga /.../ isegi hõbekuul ei suuda talle kahju teha.” (Eisen 1995:50)
Metshaldjad on saanud ka “/.../ nagu valvajaks ristiusu pühade päevade eest, et neil ei tehtaks tööd /.../”. Metshaldjas eksitab ja karistab inimesi, kes ei pühitse pühapäeva (vt. Piksid). Näiteks sunnib metshaldjas naist, kes hommikul kirikus armulaual ei käinud ning peale lõunat metsa tööle läheb, üheksa kuud põues kandma ja imetama kaht nõelussi (Masing 1998:178).
Kurjadel haldjatel oli tähtis osa laste kasvatamisel, nendega hirmutades tehti selgeks mida tohib ja mida ei tohi teha, kuhu tohib ja kuhu ei tohi minna. Näiteks tunnevad soome-ugri rahvad nat’i, “/.../ kes lapsi varastab, kui need lähevad omapäi suplema merre, kuid võib kiskuda neid ära ka karvupidi.”( Masing 1998:155) Nat’e leidub ka järvedes, jões, kaevus või mujal vetes. Nat’i välimus on hirmu äratav: “/.../ suur ja jäme, suure pääga nagu karu, suured maharipnevad kõrvad nagu lontkõrvadega koeral, silmi ja nina pole olemas, või pole neid näha. Viimati väidetakse, et ta olevat üldse ilma pää, silme ja kõrvadeta, kole ja jäme elukatomp nagu pakk. Teda nähtavat musta hunniku, kala või millegi näol, olevat hobusetaoline, suure sabaga , millele ta laskvat istuda lapsi.” (Masing 1998:155).
Venelaplastel oli veehaldjas, kellega lapsi veest kaugemale peletati. Ta napsas lapsi nii ujumast kui ka venest. Lapsed ei tohtinud minna õhtul rannale tema öörahu rikkuma. Sama haldjas kaites ka vesilinde ning uputas selle, kes neid ahistas (Masing 1998:123).
Haldjate põhifunktsiooniks ongi kaitsmine, olgu selleks objektiks siis inimene, loom, mets, üksik puu, õuevärav, maja või veekogu. Paha teeb haldjas harva põhjuseta, enamasti ikka millegi/kellegi kaitsmiseks või inimese õpetamiseks. Kuigi on ka loomult kurje haldjaid. Tänapäevases kontekstis on kindlasti haldjatel koht olemas, sest millesegi üleloomulikku uskumine võtab inimeselt tunde, et ta on kõikvõimas ning aitab tal ennast sisemiselt korrale kutsuda. Tõsi, seda sisemisele analüüsile sundimise tühikut ei pea tingimata täitma haldjad, aga nad pakuvad ilusat alternatiivi.

4. TÄNAPÄEVASE HALDJAPILDI KUJUNEMISE MÕJUTEGURITEST

Küsitluses uurisime kust on inimesed kuulnud (jutte) haldjatest ja palusime nimetada ka valdkondi või teoseid, mis on neid seejuures enim mõjutanud. Eesmärgiks oli selgitada, mis kujundab tänapäeva inimese arusaama haldjast; mis aitab neil enda jaoks luua haldja visuaalset ja mis funktsionaalset poolt.
Tulemustest järeldub, et enim mõjutab inimeste arusaamu haldjatest kirjandus (56%), millele järgnevad filmid (sh ka animatsioon) 27%-ga ja igasugused muud teabe saamise viisid (laulud, arvutimängud, internetileheküljed, pildid jne) 11%-ga ning vähesel määral on saadud informatsiooni ka koolist (2%), peamiselt ajaloo tunnist (vt Lisa 2.6.).
Kirjanduse alla liigituvad mitmesugused muinasjutud (“Okasroosike” ehk “Uinuv kaunitar”, “Tuhkatriinu”, “Pöial-Liisi” jne), rahvajutud, muistendid, müüdid, aga ka näitekirjandus (W. Shakespeare “Suveöö unenägu”) ja kaasaegene fantaasiakirjandus (Enim mainiti J.R.R. Tolkieni “Sõrmuste Isanda” triloogiat ja “Silmarillionit”, aga ka T. Pratchetti “Härrasrahvast” ja J.M. Barrie “Peeter Paani”, kirjanikest leidsid märkimist veel Poul Anderson, C.S. Lewis jt) ning ära märgiti ka populaarteaduslikku teost “Varjatud maailma looduslugu: valik toimikuid Londoni Krüptozooloogia Ühingu arhiivist”.
Filmidest olid haldjate kujutluse vahendajatena tõhusamad Peter Jacksoni “Sõrmuste Isanda” (“Lord of the Rings” 2001-2003) triloogia ekraniseeringud (vt Lisa 4.1.) ning tõestisündinud lool põhinev film “Päevapildid haldjatest” (selle loo põhjal on 1997. aastal vändatud kaks filmi: “Photographing Fairies” Suurbritannias ja “Fairy Tale: A True Story” USA-s, jääb selgusetuks, kumba neist mõeldud on). Multifilmidest mainiti Walt Disney Pictures’i ja Warner Bros. Studios’i versioone erinevatest muinasjuttudest (vt Lisa 4.2.).
Muudest allikatest on huvipakkuvamad ehk fantaasial põhinevad rollimängud , mis on Eestisse jõudnud küll üsna hiljuti , aga on kiirelt arenenud ainult laua taga mängitavatest täringu- ja fantaasiamängudest ka vabas õhus mängitavateks ning koguvad pidevalt populaarsust.
Järgnevalt vaatleme neid mõjutegureid lähemalt:

4.1. Kirjandusest

Üks esimesi muinasjuttude kogujaid ja kirjapanijaid oli prantslane Charles Perrault (1628-1703), kes tegutses selles vallas aktiivselt 1690tel ning kelle esialgseks sihtgrupiks oli haritud prantsuse aadelkond. Hiljem, teiste töötluses, omandasid paljud muinasjutud algversioonis puudunud õnneliku lõpu ja hoiatamise asemel sai eesmärgiks meelelahutuslik lõbustamine. Täiskasvanute juttudest said laste jutud.
Muinasjuttude juures on oluline ka see, et tegemist on lühikesete (tavaliselt kõigest mõneleheküljeliste) juttudega, kus on tegelaste kirjeldamine on täiesti teisejärguline. Nii pole leitavad ka haldjate välimuse kirjeldused. Pildiline pool on lisandunud hiljem, põhinedes seega rohkem kunstniku fantaasiale kui muinasjutuks saanud legendile.
1957. aastal Inglismaal välja antud raamatu”The Fairy Tales of Charles Perrault” eessõnas leiab Geoffrey Brereton, et kuigi muinasjutud (fairy tales) on mitmeti tõlgendatavad, näitavad nad siiski kindlat usku haldjatesse (Brereton 1957:xi). Samuti oli muinasjutt turvaline vorm edasi andmaks kunagisi paganlikke uskumusi, mida kristlus välja tõrjuda üritas. (Brereton 1957:xii) Muinasjutuhaldjate vasteks on funktsiooni poolest feed (fay, fairy), sest muinasjuttudes on enamasti tegu naissoost kaunite olenditega, kes teevad vastsündinutele kingitusi ja/või ennustavad/määravad nende tulevikku, aga ka aitavad oma väljavalituid (ristilapsi) hädas (“Okasroosike”, “Tuhkatriinu”). Muinasjuttudes toimub ka haldjate kohandamine kristlusega – nad seotakse Kirikule tähtsate sündmustega, nagu ristimised ja pulmad.
Võib tõmmata paralleeli lugude, mis räägivad haldjas-ristiemadest (fairy godmother), kes tulevad lapse ristsetele kingitusi jagama, ja Piiblilugudest tuttava Jeesus-last kummardama ning talle kingitusi üle andma tulnud kolme targa loo vahel.
Muinasjuttude sügavaid juuri näitab Keightly “The Fairy Mythology”, kus kirjeldatakse “Okasroosikesele”9 väga sarnast Prantsuse romanssi “Le petit roy Oberon ” ( eesti k väike kuningas Oberon), mis räägib Julius Caesari ja Peidetud Saare Leedi (Lady of the Hidden Island) pojast, haldjate (feede) kuningast Oberonist, kelle sündi olid kutsutud tunnistama mitmed haldjad. Nagu muinasjutule kohane, unustati kahjuks üks haldjas kutsumata. Karistuseks ei saanud Oberon kunagi pikemaks kui ta oli kasvanud kolmandaks eluaastaks. Hiljem siiski kahetsedes kinkis sama haldjas Oberonile ennenägematu ilu. Teised haldjad lisasid omaltpoolt mõttelugemisvõime ning võime ennast ja asju soovi jõul ühest kohast teise liigutada (Keightley 1850:27-28).
Sellest loost on “Suveöö unenäo” tegelaskujude loomisel inspiratsiooni ammutanud ka William Shakespeare (1564-1616). Komöödia tegelasteks on saanud haldjate kuningas Oberon ja haldjate kuninganna Titania, kes satuvad täiesti inimlikku suhete sasipuntrasse. See, et tegevus toimub Ateena lähedal metsas, kinnitab Oberoni päritolu.
Selle sajandi kirjandus näib aga olevat kõik senise segi paisanud – J.R.R. Tolkien (1892-1973) on rajanud Skandinaavia mütoloogia põhjal meie maailmaga paralleelse ning iseseisva ajalooga maailma, mõtelnud muuhulgas välja haldjakeeled ja tähestiku. Kõrghaldjate keel ehk kvenja ja hallhaldjate keel ehk sindar on neist vaid mõned (Tolkien 1996:394). Küsitluse vastuseid lugedes oli märgata Tolkieni tugevat mõju ja tihtipeale räägiti Keskmaast, Lórienist jt kohtadest nagu tõepoolest olemas olevatest (Näiteks küsimus “Kus haldjad elavad?” sai vastuseks “Valinoris, aga mõned ka siinpool merd.”). Ka haldjate kõnelemist puudutavale küsimusele vastates toodi ära Tolkieni-maailma keeled, mis liigituvad diagrammis haldjakeelte alla (vt Lisa 2.7.).
Tolkieni mõju pole arvatavasti kellestki päris mööda läinud, aga tuleb nentida, et tema maailma põhjalik tundmine jääb vaid suurimate fännide pärusmaaks. Et neid austajaid leidus ka vastanute seas pidasin vajalikuks selle lähemat vaatlust. Tolkieni haldjatemaailma süsteem on väga põhjalik ja keeruline. Siinkohal vaatleme seda põgusalt ja võhikuile ehk pisut segaseks jäävalt. See vaatlus on tähtis näitamaks kuivõrd mitmekihiline ja struktureeritud on Tolkieni loodud maailm koos oma ajalooga.
Haldjate loojaks on Taeva Emand Varda, kes on üks valaritest (valarid on suured jõud, kes lõid Nägemuse järgi maailma). Lisaks haldjaile lõi Varda ka tähed, mis olid esimesed asjad, mida haldjad silmi lahti tehes nägid. Tähevalgus jäi haldjate silmadesse püsima. Tolkieni haldjaid iseloomustab surematus ja eatus, nad võivad elada sama kaua kui Maa ise. Ometi võivad nad surra – “ /.../ neid võib tappa tule või terasega sõjas, neid võib mõrvata ja nad võivad surra isegi rängast kurvastusest.” (Day 2002:82) Haldjad on kõigist rassidest kõige ilusamad (seetõttu nimetatakse neid ka Kauniks Rahvaks) ja targemad, vanus annab neile tarkust ja sarmi juurde.
Esimesed haldjad olid kvendid, kes elasid Keskmaal, siis kutsusid valarid neid Läände Surematute Maale (võrdluseks vt Haldjamaa). Toimus esimene jagunemine: Keskmaale jäid Idahaldjad ehk avarid ehk “tõrksad” ehk pimedusehaldjad (,sest nad ei saanud kunagi näha valarite Puude valgust); ära läksid Läänehaldjad ehk uumanjarid ehk eldarid. Minejad jagunesid kolmeks hõimuks: vanjarid, noldorid ja telerid. Viimaste seas oli ka tagasipöördujaid, kes omakorda jagunesid nandoriteks ehk metshaldjateks, laikvendideks ehk rohehaldjateks, siddariteks ehk hallhaldjateks ja falathrimiteks ehk mererahvaks. Ka nemad liigituvad pimedusehaldjate alla. Päralejõudnuid nimetatakse valgusehaldjateks, kes tänau valarite Puude valgusele säravad nii ihult kui hingelt.
Ajaloo käigus tulevad eldarid Surematute maalt ka tagasi, et jääjaid aidata ning osa neis ei lahkugi enam uuesti, leiab aset ka haldjatevahelisi konflikte. Haldjate lahkumine ja Keskmaale jäänud haldjate taandumine metsadesse ja rohelusse on Tolkieni raamatutes põhjendatud inimrassi tugevnemise ja pealetungiga. Haldjad ei sekku enam aktiivselt teiste rasside ellu ja tegelevad oma asjadega (Day 2002:80-85)
Teine, tänapäeval ehk populaarsemgi, fantastika kirjanik Terry Pratchett (sünd 1948) on raamatus “Härrasrahvas” endale iseloomulikult muutnud haldjad nende endi vastanditeks: metsas julmalt loomadele jahti pidavateks ja inimeste mõistust omakasu eesmärgil ärakasutavateks olenditeks (Pratchett 2003:58). Siiski on Pratchetti mõju vähemalt esialgu väga väike Tolkieni kõrval.

4.2. Cottingley haldjad ehk tõestisündinud lugu

Suure sensatsiooni tol ajal spiritismiga tegelenud inimeste seas põhjustasid eelmise sajandi 20ndatel 1917. aastal Inglismaal Cottingley’s kahe tüdruku - 16aastase Elsie Wright’i ja tema 10aastase nõo Frances Griffiths’i - haldjatest tehtud pildid. Nende ise joonistatud või ajakirjadest väljalõigatud ja nööpnõeltega kinnitatud haldjad aitasid nende onul, Sir Arthur Conan Doyle’il, tõestada tema väidet haldjate olemasolust. Lugu arenes isegi nii kaugele, et 1922. aastal ilmus temalt raamat “Haldjate tulek” (“The coming of the Fairies”). Alles 1983. aastal, kui piltide audentsus on korduvalt kahtluse alla seatud tunnistab Frances, et pildid on võltsingud, kui jääb siiski väite juurde, et nad tõepoolest nägid haldjaid ning võltsisid pildid ainuüksi sellepärast, et teised neid usuks (Levy 2001:161).
Frances’i ja Elsie piltidel kujutati haldjaid väikeste tiivuliste olenditena (vt Lisa 4.3.) ning need pildid on andnud materjali mitmeteks filmideks ja suutis vähemalt hetkeks panna inimesi haldjaisse uskuma. Tänapäeva eestlase kujutlust on see lugu mõjutanud just eelkõige selle järgi vändatud filmide kaudu ning nii on saanud kahe tüdruku loodud fantaasiaolenditest midagi palju suuremat. Filmis kujutatakse haldjaid, nagu piltidelgi näha, väikeste kauniste tiivuliste olenditena, kelle lennutrajektoor on märgitud sädeleva tolmuga.

4.3. Rollimängudest

Rollimängud on fantaasiamängud, kus on mängujuht, kes on valmis mõelnud loo, mille järgi teised tegelased mängima hakkavad. Iga mängija saab kas trolliks, kääbikuks, haldjaks, orkiks vms ning tegutseb vastavalt sellele tegelasele ettenähtud võimetele. Tavaliselt on tegelastel mingi missioon (näiteks kellegi päästmine või aarde otsimine) ning mängitakse läbi nende võitlusi, igapäevast elu, omavahelisi vestlusi, strateegilisi otsusi jne
Nii kaua kui mäng toimub laua ümber ja tegevust antakse edasi sõnaliselt nimetatakse teda RPG-ks ( Mängitav rollimäng - inglise k Role -playing Games). Eestis on enim levinud AD&D (Koopad ja Draakonid edasijõudnutele - inglise k Advanced Dungeons and Dragons). Järgmine rollimängude etapp on teatri sarnaselt tegevuse läbi mängimine. Nii saab rollimängust LARP (Päris elus rollimäng - inglise k Live Action Roleplay). LARP-i jaoks kogutakse kokku suurem rühm inimesi ja ettevalmistused on palju põhjalikumad, sündmustik mängitakse läbi enamasti vabas looduses (Eestis on kasutatud selleks otstarbeks väga edukalt vanu linnamägesid).
Rollimängudest on saanud huvitav kultuurinähtus. Rollimängijad loevad hoogsalt Tolkieni raamatuid, sest tegelased pärinevad enamasti just sealt, aga lisaks avaldatakse ka eraldi rollimängu õpetusi, tegelaskujude iseloomustusi (siia kuuluvad ka erinevad haldjaliigid, aga neil ei ole põhjust selguse säilitamise eesmärgil lähemalt peatuda), võimalikke mängusüžeesid jne. Rollimänge võib täiesti arvestatavalt pidada muinasjuttude ja rahvajuttudega võrdväärseks inimeste kollektiivse mälu edasikandjaiks, kui mitte tähtsamaks.
Täringutega mängitavas rollimängus AD&D on igal tegelaskujul kuus põhiomadust, mille väärtus määratakse täringuid heites. Nendeks võimeteks on: charisma, constitution, dexterity, intelligents, strenght, wisdom (eesti k – karisma ehk šarm, vastupidavus, osavus, intelligentsus ehk iseseisev mõtlemisvõime, füüsiline tugevus, elutarkus).
Need omadused määravad ka mis tüüpi tegelase mängija võib endale valida, seega kui mängija on otsustanud haldja kasuks, sõltub haldjaliik tema omadust. Haldja tegelaskuju võib olla nii pisut kohmetu metshaldjas kui ka võimas ravitsejahaldjas.
Lähemal vaatlusel ilmneb siiski, et eriti pelgalt fantaasia valda jäävas RPG-s on haldjaist, nagu kõigist teistest maagilistest tegelastest, saanud mingil määral superkangelased, kes on minetanud oma algupärase loodusläheduse ja seotuse inimestemaailmaga. Sellise mängu juures, rohkem kui kusagil mujal, on haldjad paigutatud iseseisvasse maailma, mis on täis pidevat võitlust (mis on tähtis mängus huvi ja pinge hoidmiseks), mis vastandub varasemate (ka kirjanduslike) haldjate olemusele, nende eraklikkusele ja tagasihoidlikkusele.

5. HALDJAMAA EHK KUS HALDJAD ELAVAD

Üks ankeedi küsimusi puudutas ka haldjate elupaika. 54% vastanuist arvas haldjaid elavat erinevates paikades keset loodust. Märgiti, et täpne elupaik oleneb liigist (st metshaldjas metsas, puuhaldjas puuõõnes, kivihaldjas kivis, veehaldjas veekogus jne), aga need, kes eeldasid, et haldjail on füüsiline keha panid nad elama metsaonnidesse, puu otsa või koobastesse. 19% pakkus elupaigaks isesuguseid fantaasiamaailmu (populaarsemad olid teised dimensioonid ja sagedused, unenäod ja unistused). 11% kaldus arvama, et haldjaid võib leida kõikjalt ning 7% samastas haldjad tavanägemusega inglitest, vastates, et nad elavad taevas või pilvedes. Et haldjad põhiliselt inimeste läheduses (toanurgas või aidas) elavad, arvas 5% küsitletutest (vt Lisa 2.8.).
Eesti muinasusund haldjatemaad kui niisugust ei tunne. Enamasti elavad eestlaste ja teiste soome-ugri rahvaste haldjad tõepoolest igal pool. Igal taimel usutakse olevat oma haldjas, igal puul ja majal ning koguni inimesel on alates ta sünnihetkest oma kaitsehaldjas. Küll aga on tuttavad rahvajutud mägede poolt neelatud linnadest, mis aeg-ajalt (tavaliselt jaanipäeval, -öösel) üksiolijale avanevad. Mäevaim ehk mäehaldjas, kes ilmutab end neitsi, emanda või harvemini meesterahva näol, näitab heale inimesele lahkelt linna ilu. Vahel saab külaline kingituse kaasa, enamasti siiski tuleb piirduda üksnes ilusa mälestusega. Et kõiki linna elanikke tuleks võrdväärselt mäehaldjaiks pidada, võib arvata, et inimestega läbikäiv haldjas on teiste haldjate pea (Eisen 1995:55).
Inimeste maailmast eraldi asetsev haldjamaa on olemas skandinaavlastel – Alfheim – ja ka keltidel. Keldid eristavad koguni kolme haldjamaad:
Avaloni, mida kirjeldatakse kui muinasjutulist saart keset ookeani, tuntakse ka mitmete teiste nimede all: Tir Nan Og, Hy Brasil, Isles of the Blest, Plant Rhys, Dwten (Levy 2001:160) ja Annwn. Viimane tähistab Walesi vaimumaailma ning nimest võib järeldada, et tegemist on õuntesaartega (Cotterell 2001:101-102). Avaloni asupaik ei olegi päris selge, seda arvatakse muu seas asuvat Atlandi ookeanis (samastub Atlantisega?), kuid traditsiooni kohaselt samastatakse Britannias Avaloni Blastonbury’ga, mis on kuningas Arthuri arvatav hauakoht.
Avaloni viisid surmavalt haavata saanud kuningas Arthuri musta paadiga kolm saladuslikku naist. Arvati, et vaimumaailmas edasi elav kuningas tuleb Avalonist tagasi ja toob Britannia rõhutud keltidele võidu nende anglosaksi ja normanni vallutajate üle (Cotterell 2001:101-102). Keightley kirjutab, et lisaks kuningas Arthurile elab ja valitseb Avalonis Fee Morgana ning seal on elupaiga leidnud ka juba tuttav Oberon.
Hiljem toob Fee Morgana sinna oma väljavalitu Ogier, kes on inimeste maailmas elanud ligi sada aastat, et lasta tal lõpuks puhata ja võtta ta, nagu Ogieri sündimisel lubatud, oma armsamaks (Keightley 1850:32).
Teine haldjariik asub maa sisemuses, sarnanedes nii ka eesti pärimusega haldjalinnadest, ning seal valitseb feekuninganna.
Kolmas metsade rüppes - täpsemalt Breziliani (nimi laseb aimata ühtesulavust Hy Brasiliga?) metsas Bretagne’s ning ka siia paneb Kieghtley elama väikse kuningas Oberoni (Petzoldt 2003:62 ja Keightley 1850:31-33).
Keldi haldjad ei ole mitte alati inimestest eraldi elanud, vaid enamik neist lahkus haldjamaale umbes 1000 aastat eKr, mil mileeslased (tänapäeva iirlaste esivanemad) tulid Hispaaniast ja kas lõid lahingus (Levy 2001:160) või lihtsalt oma saabumisega põhjustasid haldjate põgenemist (Cotterell 2001:102) Tir Nan Og’i ja, eesti pärimusele sarnaselt, peitumist küngastesse ning maa alla. Sinna on nad rajanud uhkeid losse (Levy 2001:160) ning usutakse, et nende hala kuulutab inimeste surma (Cotterell 2001:170).

6. INIMESTE SUHTED HALDJATEGA

Haldjaid, nagu kõiki loodusvaime, peeti iseloomult tujukateks ning neile üritati igati meelejärgi olla. Heakskiidu ärateenimiseks viidi läbi rituaale, toodi ohvriande, sülitati kolm korda üle õla jne, aga nagu korralikule inimolendile kombeks, püüti kergemalt pääseda ja haldjaid üle kavaldada. Leiutati viise nende nägemiseks, nendelt nõu küsimiseks ja isegi nende püüdmiseks.
Ka küsimustikule vastanud arvasid, et haldjatele toodi/tuuakse ohvriande (52%). Enamjaolt pakuti, et ohvriks võik olla midagi söödavat ( mesi , marjad , piim, maiustused) või ilusat (lilled, väärisesemed) ning et ohverid toodi, et haldjailt midagi vastu saada, nende heakskiidu ärateenimiseks või loodeti saada näiteks sõjaõnne osaliseks(vt Lisa 2.9.).

6.1. Ohverdamisest ja ebausust

Haldjatele toodi erinevaid ohvriande, ohver sõltus haldja tähtsusest inimeste igapäevaelus. Kui näiteks maja ehitama hakati ja taheti ära teenida maahaldja heakskiitu pandi nurgakivi alla hõberaha, aga karjamaale lehma lüpsma minnes tilgutati talle mõni tilk piima. Õue minnes või maha istudes oli parema andami puudumisel kombeks kolm korda maha sülitada (Eisen 1995:58). Uude talusse minnes tuli kõigepealt maahaldjaid tervitada, kummardades iga nurga poole, ning ohverdada neile soola, odraleent ja leiba. Maahaldjat solvanu sai karistuseks taudi või tabas teda mõni muu õnnetus (Masing 1998:124).
Keeruliseks muutus lugu, kui maahaldjale oli lubatud mingi ohver, aga seda ei sooritatud määratud ajal. Siis võis tallu tulev võõras ise ohvri anda, ja viibinud talus kolm ööd , võtta haldja endaga kaasa. Haldja ära viimist sai takistada lapsi ohverdades, kas või enneaegselt sündinud lapsi. Lapsest sai maahaldjas ja endine leppis sellega (Masing 1998:125-126).
Ka suurtel kividel (ohvrikividel) usuti olevat oma haldjad. Soome rahval on selline Immosen iso kivi (eesti k Immose suur kivi) Jäänisjärve rannal. Enne külvi viidi haldjale ivi. Naised viisid ka piima, lehmakarvu ja villu. Raskete haiguste puhul toodi kivile puupakust või riietest tehtud haige kuju. Tunti ka naispreestreid, kes ohvritalitusi läbi viisid ja haldja tahtmist vahendasid (Masing 1998:133).

6.2. Haldjate nägemisest

Haldjate esilekutsumiseks on palju erinevaid ebausklike rituaale, sest “/.../ ainult eriliste taigadega on võimalik näha haldjaid.”(Masing 1998:150). Tihti arvatakse, et surnuil on võime neid näha ja seepärast üritatakse surnuilt seda oskust ka endale saada. Järgmine näide pärineb juba kristlikust ajast: armulaualeib tuli panna surnu suhu, seejärel võtta surnu pesuvett ja viia see koolnu vasakusse silmakoopasse. Nüüd tuli vett sealt kolm korda rüübata ning neelata leib närimata alla. Nii sai metshaldjat näha inimese kujul. Kui lepiti ka linnukujulise haldjaga, tuli sama rituaal viia läbi surnud linnuga.
Rootsi soomlased uskusid metshaldjat nägevat jaaniööl hauast võetud laiba riideis, koera pealuu kaasas, metsa kõndima minnes. Metshaldjat tuli vaadata läbi pealuu silmaaukude (Masing 1998:136). Metsaväge sai appi kutsuda ka kergema vaevaga: “/.../ tuli otsida üheksalt maalt kolm päevanägematut, puukoore alla kasvanud mugulat ja kõik matta ööl kolme tee ristkohale /.../” (Masing 1998:130).
Kirikuhaldja (kirkon haltia), keda kujutletake vahel kiriku kõrguseks, nägemiseks tuli võtta hauast aga vana laiba pealuu, mille silmaaugust läbi vaadates ta nähtavale ilmus. Kõnelda sai haldjaga läbi kolba suu ava. Tulles andis haldjas suud, minnes pakkus kätt, aga viimast ei tohtinud vastu võtta, muidu viis ta hauda kaasa (Masing 1998:141). Läbi kolba silmaaugu vaatamine on lihtsustunud jaaniööl, täiskuu ajal, näiteks mõne veekogu ääres läbi loodusliku auguga kivi vaatamiseks (Levy 2001:163).
Piksi-tüüpi haldjaid saab näha astudes ühe jalaga seeneringi. Seenering on tegelikult pikside lõks inimeste püügiks – mõlema jalaga ringi astudes saab inimesest piksi vang. Aga kurjategija, kes kas või varbaotsaga ringi astub, saab alati karmi karistuse (Levy 2001:169).

7. HALDJATE VÄLIMUSEST

Selles peatükis vaadeldakse nii tänapäevast kujutlust haldjast kui ka pärimuse kaudu meieni jõudnud kirjeldusi. Viimaste valikul on eesmärgiks omapärastemate esiletõstmine, et näidata kirjeldustes leiduvat mitmekesisust.

7.1. Tüüpiline haldjas

Selgitamaks, missugune on tänapäeva kujutluspilt haldjast, oli küsimustikus valikvastustega vastandsõnapaaridega test (vt Lisa 3.), kus vastaja pidi alla kriipsutama tema arvates sobivama variandi. Tulemusena peaks saama luua pildi kõige tüüpilisemast haldjast tänapäeval, hõlmates nii tema välimust kui ka olemust. Lahend oli järgnev: tüüpiline haldjas on ilus (93%) ja noor (77%) täiskasvanud (59%) naine (67%), kes elab koos perekonna või hõimuga (68%). Ta on väike (84%) ja peenike (90%) ning lühikest kasvu (63%). See haldjamudel säilitab igavesti noore välimuse (71%), ta on surematu (74%) ning tal on võluvõimed (95%), mis tähendab, et ta suudab end muuta ka nähtamatuks (92%). Iseloomult on ta hea (89%), lahke (91%) ja julge (58%), lisaks on haldjas tark (95%). Seljas kasvavad tal tiivad (54%) ja peas juuksed (97%) ning ta on alati puhas (97%).
Selline haldjakujutis on loodud ilukirjanduse ja meedia edastatava informatisooni põhjal ning selles on vaid killukesi vanematest haldjakirjeldustest. Haldjast on saanud ilu üks sünonüüme (vt Lisa 4.2.), tekkinud on mingisugused normid, mille põhjal järeldatakse, et tegu on haldjaga. Haldjast on kujunenud märkning haldjas on omandanud ka märgile vastava lihtsusastme. Tänapäeva enamlevinud arusaama järgi on haldja tunnusteks teravatipulised kõrvad ja tiivad. Ülejäänu kujundab kunstniku fantaasia.

7.2. Valik haldjakirjeldusi

Siinkohal oleks õige hetk lähemalt vaadelda esiisade haldjakirjeldusi, tuues neist välja omapärasemad ja vastandlikumad. Järgnev peaks tõestama elavat fantaasiat, mida kasutati vaimolenditele materiaalse keha omistamisel.
Veehaldjad, keda tihti kujutatakse kalasabaga (ja nende lapsi lausa kaladena) on kaunid, suurte pruunide silmadega, pikkade tumedate juustega ja heleda sõbraliku häälega. (Masing 1998:135). Ühe teate järgi on mereneitsidel seljas sinisest kalevist riided ja nad käivat mööda vett alati sukka kududes. Teise teate kohaselt kannavad nad kollase-, punase-, sinise-, valgekirjusid riideid , mis helgivad päikese käes (Masing 1998:153).
Sabaga haldjaid tunnevad ka rootsi laplased. Neil on taoline hoopis metshaldjas, kes on eespoolt vaadates ilus neid, tagant ripub tal pikk saba (Masing 1998:122). See haldjas pärineb Skandinaavia huldre folk’ist, kellel on pikad lehmasabad (Masing 1998:155). Mõlemaid usutakse mehi võrgutavat.
Teine petliku välimusega haldjas on Uudenmaa rootslaste, aga ka taanlaste, pärimuses metshaldjas, kes on eespoolt kena ja peen neid, kuid tagant õõnes. Nii koosneb ta üksnes fassaadist. Kuid katsub siiski jahilisi võrgutada (Masing 1998:132 ja Levy 2001:155).
Tegelikult on metshaldjate kujutamises palju vastandamist, kui eelpool kirjeldatud olid noored neiud, siis metshaldjat nähakse ka vanataadina. Tal olevat pikk hall habe ning ta suutvat oma kasvu muuta lühikesest inimesest kõrge puu pikkuseks. Seljas kannab ta laiaäärelist kaabut ja kuusekoorekasukat – heas tujus olles kannab ta ehteid (Masing 1998:131). Metshaldjas võib esineda ka metslooma kujul või sarnaneda hoopis loodusele ning tihti pole haldjat ennast näha, kuulda võib vaid tema naeru (Masing 1998:177).
Viimane näide pärineb veel ajast, mil haldjas oli veel loodusega üks ega omanud materiaalset keha: maaema sulab liivlastel maaga ühte – söögi keetmisel ei tohi tulist vahtu huupi välja visata, sest see võib kõrvetada maaema silmad; noaga maad lõigates torgatakse talle südamesse. Rohi on maaema juusteks, mida ei tohi katkuda ega lõigata. “Muidugi oli vahel vaja seda teha ja sellepärast piirati teooria praksises sellega, et kui säärast tempu tehi asjata, siis see oli lubamata.” (Masing 1998:149)

8. HALDJAD JA INGLID

Küsimusele haldjate ja inglite vahelise seose kohta, vastati tavaliselt väga resoluutselt “jah” või “ei”, jättes vastuse pikemalt põhjendamata (vt Lisa 2.10.). Et protsentuaalne vastuste jagunemine oli küllaltki ühtlane, vastavalt 59% ja 41%, siis tuli vaadata lähemalt ka neid väheseid kogutud põhjendusi (vt Lisa 2.11. ja Lisa 2.12.), et jõuda lähemale nö õigemale vastusele.
Inglit ja haldjat siduvateks märksõnadeks on funktsioon (30%), välimus (20%), samasus ja mütoloogia (mõlemad 14%). Veel teati juba eelpool kirjeldatud lugusid inglitest, kes taeva ja põrgu vahele jäid (8%), aga leiti ka vastupidist ehk arvati, et inglite näol on tegemist haldjate mugandamisega kristlusega (4%). Lõplikult eristavateks põhjusteks peeti erinevat elukohta (35%), asjaolu, et ingleid pole olemas (29%), aga ka seda, et haldjaid pole olemas (6%) ning leiti, et haldjail puudub seos kristlusega (24%) või et nende kahe olendi olemus on erinev (6%).
Haldjate ja inglite eksisteerimise või mitteeksisteerimise üle pole põhjust arutada, sest tegemist on usu küsimusega. Mõlemi nägemise kohta on tuua piisavalt allikaid ega saa öelda, et üks oleks vähem väärtuslik kui teine. Tähelepanu peaks pöörama hoopis sellele, et pigem oldi valmis tunnistama haldjate kui inglite olemasolu. Põhjendus sellele võib peituda eesti noorte ateistlikus maailmavaates – inglid kannavad endaga kaasaajainimesele tuttavamat kultuuripagasit kui haldjad. Inglitesse uskumise tunnistamine tähendaks paljude teiste tõdede tunnistamist, haldjad on näiliselt vähem pretensioonikad ja lähedasemad.
Funktsioon on haldjail ja ingleil tõesti paiguti sarnane (kui kaitsjad, abistajad, ettekuulutajad jne), aga õigus võib olla ka neil, kes juhtisid tähelepanu erinevale olemusele – leidub ka kurje haldjaid. Iseasi kas “langenud inglid” saab lõplikult inglite ridadest välja tõugata. Muidugi lisandub siia haldjate ja inglite tekke küsimus: kas haldjate näol on tegemist just nende “langenud inglitega”(vt. Ristiusu mõjudest) või on inglid kristliku maailmavaatega kohandatud haldjad? Keldi rahvatarkus ütleb, et haldjad ei salli ristiusku. Kirikukellad, palved ja ristikujutised peletavat neid eemale (Levy 2001:165). See vastumeelsus võib tuleneda nii taevast allaviskamisega kaasnevast vihast kui ka nende paganlikust olemusest ja vastandumisest uue usuga.
Veel juhiti tähelepanu välisele sarnasusele. Ilmselt toetutakse siin arusaamale, et nii haldjail kui ingleil on tiivad. Ometi puudub Piiblist koht, kus ingleid tiivulistena kirjeldatud oleks. Inglid on vaimsed olevused, kellel puudub materiaalne keha – seega puudub ka kindel välimus, kuigi nad aeg-ajalt silmaga nähtava kuju omandavad. Sama vaimse olevuse reegel kehtib haldjate puhul. Nagu juba eelnevalt näidatud oli haldjatele materiaalse keha omistamine pikk kultuuriline protsess ja nende kehad võivad olla äärmusteni erinevad. Põhjamaade mütoloogia tiibadega haldjaid ei tunne (lähtudes antud uurimuse aluseks olevatest materjalidest), küll aga kirjeldatakse Pärsia peri’t tiibu laotamas ja ära lendamas10 (Keightley 1850:18). Kuid ka peri’l läks selleks vaja spetsiaalseid riideid. Põhjamaade haldjad võivad siiski soovil võtta linnu kuju ja selliselt on neid ka kirjeldatud.
Taevastest olenditest on tiibadega kujutatud keerubeid (Keerubid“/.../ keda tavaliselt kujutatakse tiivuliste inglitena.” – Tuleks siiski tähelepanu pöörata, et siin ei ole mõeldud ingli alaliiki, vaid inglit kui funktsiooni ehk Jumala teenrit ja sõnumitoojat). Tiivad kui nähtus on mõlemale olendile – nii inglile kui haldjale – tekkinud pildilise kujutamise käigus. Kuna religioosses kunstis on kehtestatud teatud sümboolika, siis eristamaks ingleid inimesist on hakatud neid tähistama tiibadega. Tiivad on saanud osaks kristlikust märksüsteemist. Ristiusu levikuga kandus see süsteem ka seni paganlikku kultuuriruumi; et inglite ja haldjate juures nähti funktsioonilist sarnasust, nad segunesid ja muutusid ka märgina sarnaseks. Alles ristiusu tavadega sulandunud haldjamuinasjutud ja müüdid kujutavad visuaalselt haldjaid tiibadega. Algselt on nende tiivad sulgedest, nagu ingleil. Kiili- ja liblikatiivad täidavad puhtalt dekoratiivseid eesmärke. Sama eesmärk on haldjate kasvuga manipuleerimisel. Piltsüsteem on asunud kõndima inimeste fantaasiat järgivat rada, mis kulgeb tihti pärimusest iseseisvana st inimesi võlub haldjas kui idee – võluolend (ja mis võiks olla inimese jaoks veel üleloomulikum kui lendamine?).
Haldjad ja inglid on sajandite jooksul tugevalt omavahel põimunud. Raske on määratleda kumb on olemas, enne, reaalsem või tähtsam. Viimase aastatuhande algusest on Euroopa kultuuriruumis domineerinud kristlik mõttelaad, mida tänaseni järgivad ja võtavad aluseks ka need, kes Kirikust kaugenenud. Kuid järjest olulisemaks ja populaarsemaks on muutumas rahvaste algupärased kultuurid. Tänu kirjandusele ja kunstile on ka haldjad kollektiivses mälus kaasaega kandunud. Nagu kirjutas üks küsitletu:”Parem uskugu haldjaid, kui pokemone ja digimone.”

LÕPPSÕNA

Käesolev uurimus püüdis vaadelda haldjaid, kõrvutades tänapäevaseid arusaamu, mis olid koondatud küsimustikust saadud materjalist, neist olendeist mineviku arusaamadega, mis pärinesid peamiselt eesti, aga ka muude rahvaste usundist.
Sissejuhatuses seati antud uurimuse eesmärgiks nö haldjate maailma tutvustamine, andes pildi haldja olemusest ja välimusest ning tema kohta käivatest uskumustest ja arvamistest nii tänapäeval kui ka vanemal ajal, leides ühiseid jooni ja vastandumisi nende kahe aja vahel; samuti ostida alasid, kus haldjas ideena on jäänud muutumatuks ning juhtida tähelepanu kohtadele, kus see idee on teisendunud.
Kuna algsed kirjalikud allikad haldjate kohta on väga kesised ja pärimus on tugevalt segunenud ristiusule kaasas käinud legendidega ning on toimunud teatav ühtlustumine muinasusundi ja ristiusu vahel, on osutunud võimatuks eraldada paganlikku kristlusega segunenust. St kuna üleminek ühelt uskumustesüsteemilt teisele oli sujuv mitte järsk, on paljud haldjate omadused üle kantud ingleile ja vastupidi. Samuti on ilmalik kujutav kunst teinud ära suure töö haldjapildi kujundamisel. Saanud ilmselt mõjutusi kristlikust religioosest sümboolikast (inglite tiivad), mis on segunenud kunstnike fantaasiaga, on haldjad aja jooksul muutunud märgiks. Märgiks, mille kaheks põhiseks tunnuseks on tiivad ja teravatipulised kõrvad, kusjuures vastavad kirjeldused mõlema kohta algses tavandis ning ka muinasjuttudes puuduvad. Haldjas on üks paljudest ilu sümbolitest, sest ennekõike peab see olend tänapäeva kontekstis olema ilus.
Kirjanduses võis samuti täheldada ristiusu mõju - me nägime kuidas muinasjuttudes said haldjaist ristiemad. Hilisem kirjandus, mis on liikunud, nagu kunst, fantaasia suunas, on välimuse kirjeldustes säilitanud visuaalses kunstis väljakujunenud välised omadused, aga teinud haldjaist eraldi (vahetevahel teises maailmas) eksisteeriva rassi. See on mõnes mõttes tagasipöördumine algsete arusaamade juurde, kuid samas neist teises suunas kaugenemine – haldjad omandavad superkangelastele omased jooned. Kirjanduses säilib küll haldjate liigiline mitmekesisus, kui taanub väline mitmekesisus. Välimuses piiruvad varieerumised inimlikega (st nad on erinevate inimrasside ja -tüüpide piiresse jäävad). Võimed säilitavad oma üleloomulikkuse või seda isegi rõhutatakse.
Tänapäeva eesti inimese pilt haldjast on otseselt seotud temani jõudnud materjalidega. Lepitakse klišeeliku “ilus noor naine” kirjeldusega, aga täheldatakse ka, et tegelikult on haldjate seas nii häid kui halbu, nii noori kui vanu, nii ilusaid kui koledaid ja muidugi nii naisi kui mehi.
Kui välimus ja olemus on minetanud neile algselt omase, siis säilinud on teadmised haldjate funktsioonidest. Jätkuvalt omistatakse neile tugev seos loodusega, kaitse- ja abistamisfunktsioon. Mängitakse võimalusega, et haldjad võiks nö päästa maailma käesolevast ökoloogilises mõttes täbarast olukorrast. Kuid ka funktsiooni sfääris valitseb hea kurja üle ning haldja funktsioonid on ühekülgsed st heategemisele orienteeritud.
Kõige suurem muutus on haldjate liikumine religioosest sfäärist mängu- ja fantaasiaringi ehk enam ei usuta haldjate kui religioossete ja austust ning kummardamist väärivate olendite olemasolusse, vaid nendega mängitakse oma peas. Pärimuse ja rahvatavandi taust jääb tänapäeva eestlasele seega võõraks, vastavat kirjandust loetakse kui muinasjuttu. Oma osa on siin looduse ja loodusnähtuste äraseletatusel, aga peamine mõjutaja on kaasaja eesti inimese kristlik kultuuriline taust. Nii ei küüni juba juturaamatute ja mängude maailma osaks saanud haldjad enam religioossele tasandile. Haldjas on nüüdseks osa lapse(liku) fantaasia maailmast, paikendes nn täiskasvanud ja ratsionaalse mõistuse kohaselt samal tasandil päkapikkude, jõuluvana, kodukäijate jms-ga. Seda võis märgata ka küsitletute seas, kuigi öeldi, et haldjad on, teevad, tahavad, käituvad jne, lisati kohe ka juurde, et tegelikult neid ei ole olemas. Mõnikord lausa kahjutundega. Samasse pelgalt fantaasiamaailma sfääri on sisenemas üha usust kaugenevas maailmas ka tänapäevased usundid.
Arvan, et antud uurimus on täitnud oma eesmärgid – loonud ülevaate haldja teekonnast religioosest olendist tänapäevase fantaasiaolendini, mis on oma olemuselt vaid algse märk ning minetanud talle omase reaalse ja tõsiselt võetava eksistentsi. Mütoloogiliste haldjate Avalon ei pruugi olla midagi enamat kui muinasjutumaailm, sest mistahes enamlevinud õhtumaistes uskumustesüsteemides pole neile enam kohta (välja arvatud kõik loodususundid, mis moodustavad siiski vähemuse). Haldjas pole enam ennast ise kehtestav ehk reaalne olend, kellel on teatud omadused ja iseseisev tahe , vaid kunstilistele ja mängulistele eesmärkidele fantaasiaga allutatav vorm.

KASUTATUD KIRJANDUS

Cotterell, A. Lääne mütoloogia entsüklopeedia. Tallinn: Varrak, 2001. Lk 101-102

Day, D. Tolkieni entsüklopeedia. Tallinn: Varrak, 2002

Eisen, M.J. Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats, 1995. Lk 44-87

Ellis Davidson, H.R. Scandinavian Mythology. London: Paul Hamlyn, 1969 Lk 115

Jones, P., Pennick, N. Paganliku Euroopa ajalugu. Tallinn: Olion, 2003. Lk 119-120

Levy, J. Varjatud maailma looduslugu: valitud toimikud Londoni Krüptozooloogia Ühingu arhiivist. Tallinn: Varrak, 2001. Lk 150-155, 160-163, 168-169,175

Masing, U. Eesti usund. Tartu: Greif, 1998. Lk 117-191

Loorits, O. Usund ja vaimulaad. Tartu: K.Mattiesen, 1932. Lk 156-157

Perrault, C. The Fairy Tales of Charles Perrault – A new translation by Geoffrey Brereton.11 Hamondsworth: Penguin Books , 1957. Lk xi-xiii

Petzoldt, L. Väike deemonite ja vaimolendite leksikon. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond, 2003. Lk 54-55, 61-62, 79-80

Piibel Vana ja Uus Testament. Soome: St. Michel Print, 1991

Pratchett, T. Härrasrahvas. Tallinn: Varrak, 2003. Lk 58

Shakespeare, W. Kogutud teosed seitsmes köites III köide. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963

Tolkien, J.R.R. Sõrmuste isand: 3. osa Kuninga tagasitulek. Tallinn: Tiritamm, 1996. Lk 394

KASUTATUD INTERNETILEHEKÜLJED

AD&D haldjatest: http://www.mjyoung.net/dungeon/char/race003.html

Cottingley haldjatest : http://www.chriswillis.freeserve.co.uk/cottfair.ht m

Keightley, T. The Fairy Mythology, Illustrative Of The Romance And Superstition Of Various Countries. 1850 : http://www.sacredspiral.com/Database/faeries/fairymyth.pdf12

Mis on LARP?: http://www.fm.ee/larp/mis_on_larp.phtml

Pildid haldjatest: http://www.fairy-pictures.co m, http://digitalart.org/art

LISAD

Lisa 1. Küsimustik:

Vanus ...... Sugu M N
Palun vasta küsimustele lähtudes oma nägemusest haldjast:
1. Kes on haldjad?
2. Milleks on haldjad (mis võiks olla nende funktsioon)?
3. Kuidas/millest võiks haldjad tekkinud olla?
4. Mis keeles haldjad räägivad?
5. Kus haldjad elavad?
6. Mis võiks ühel haldjal seljas olla?
7. Mis võimed on/olid haldjatel? Kuidas ja milleks nad neid kasutavad/kasutasid?
8. Mis kultuurides tunti/tuntakse haldjaid?
9. Kas haldjatele toodi/tuuakse ohvriande? Mida ja mis puhul?
10. Milline oli vanade eestlaste suhe haldjatega?
11. Kust oled kuulnud haldjatest (raamatud, jutud jne.)?
12. Mis (lähtudes eelneva küsimuse vastusest) on enim mõjutanud sinu ettekujutust haldjatest? Miks?
13. Kas haldjate ja inglite vahel võiks olla mingi seos? Milline?
14. Kas ja milleks võiks haldjaid vaja olla tänapäeval?
15. Vali palun järgnevatest sõnapaaridest sobivam iseloomustamaks haldjat (jooni alla või tõmba ring ümber):
mees või naine; suur või väike; ilus või inetu; noor või vana; paks või peenike; pikk või lühike; hea või kuri; lahke või kade; rikas või vaene; tark või rumal; räpane või puhas; surematu või surelik; igavesti noor või ajaga vananev; laps(nooruk) või täiskasvanu; tiibadega või tiivutu; sabaga või sabata; karvane või karvkatteta; võluvõimetega või võluvõimeteta; nähtav(alati) või nähtamatu(kui seda tahab); habamega või habemeta; perekonnaga/hõimuga või üksik; julge või arg; juustega või kiilaspäine.

Lisa 1.1. Küsimustikule vastanud inimeste jaotumine ea ja soo järgi:

Lisa 2. Küsitluse tulemused diagrammide kujul:

Lisa 2.1. Kes on haldjad?

Lisa 2.2. Kuidas/millest on haldjad tekkinud?

Lisa 2.3. Kas ja miks on vaja haldjaid tänapäeval?

Lisa 2.4. Haldjate funktsioon

Lisa 2.5. Milline oli vanade eestlaste suhe haldjatega?

Lisa 2.6. Kust oled kuulnud haldjatest?

Lisa 2.7. Mis keeles haldjad räägivad?

Lisa 2.8. Haldjate elukohad

Lisa 2.9. Kas haldjatele toodi ohvriande?

Lisa 2.10. Kas haldjate ja inglite vahel on seos?

Lisa 2.11. Haldjate ja inglite vahelise seose põhjendusi:

Lisa 2.12. Haldjate ja inglite vahelise seose puudumise põhjendusi:

Lisa 3. Tüüpiline haldjas:

Vastaja pidi valima enda meelest haldja jaoks sobivama igast sõnapaarist, protsendid jagunesid järgnevalt:
mees (33%) või naine (67%); suur (16%) või väike (84%); ilus (93%) või inetu (7%); noor (77%) või vana (23%); paks (10%) või peenike (90%); pikk (37%) või lühike (63%); hea (89%) või kuri (11%); lahke (91%) või kade (9%); rikas (46%) või vaene (54%); tark (95%) või rumal (5%); räpane (3%) või puhas (97%); surematu (74%) või surelik (17%); igavesti noor (71%) või ajaga vananev (29%); laps(nooruk) (41%) või täiskasvanu (59%); tiibadega (54%) või tiivutu (46%); sabaga (6%) või sabata (6%); karvane (8%) või karvkatteta (92%); võluvõimetega (95%) või võluvõimeteta (5%); nähtav(alati) (8%) või nähtamatu(kui seda tahab) (92%); habemega (15%) või habemeta (85%); perekonnaga/hõimuga (68%) või üksik (32%); julge (58%) või arg (42%); juustega (97%) või kiilaspäine (3%).

Lisa 4. Illustreeriv pildimaterjal:

Lisa 4.1. Filmi “Sõrmuste Isand” tegijate nägemus haldjaist:

Lisa 4.2. Multifilmihaldjad:

Lisa 4.3. Pildid Cottingley haldjatest:

Lisa 4.4. Valik kaasaja kunstnike nägemusi haldjatest:

1 Elfe mainitakse, nii heledaid kui ka tumedaid, ja Alfheim, nende kodu, on mõnikord kirjeldatud kui ühte üheksast maailmast.
2 “The first, beings of the human race, but endowed with powers beyond those usually allotted to men, whom we shall term FAYS, or FAIRIES OF ROMANCE. The second, those little beings of the popular creeds, whose descent we propose to trace from /…./ northern mythology, and whom we shall denominate ELVES or POPULAR FAIRIES” (Keightley 1850:13)
3 “It is further added, that the Morgain or Morgana, so celebrated in old romance, is Merjan Peri, equally celebrated all over the East.” (Keightley 1850:7)
4 “Selles, et metshaldja ja inimese ühistel lastel on üliinimlikud võimed, peituvad kreeka mütoloogia jumalate laste juttude algmed.” (Masing 1998:180)
5 “The Esthonians believe that the Neck has fish’s teeth. An Esthonian legend relates that one time a girl was stopt by a pretty boy that had on him a handsome peasant’s belt and forced to scratch his head a little. She did so, and while she was so engaged she was,without her knowledge, fastened to him by his belt, but the rubbing of her hand set him to sleep. Meanwhile a woman passed by, who came up and asked the girl what she was doing there. She told her the whole matter, and as she was speaking she freed herself from the belt.The boy,however,slept sounder than ever and his mouth was wide open. The woman who had come nearer cried at once, Ha! that’s a Näkki (Neck), see his fish ’s teeth! The Neck instantly vanished.” (Keightley 1850:290)
6 “Ja sõda tõusis taevas: Miikael ja tema inglid sõdisid lohe vastu, ja lohe sõdis ja tema inglid. Ja ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kurasiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati välja ühes temaga.” (Ilm. 12,7-10)
7 Siiski ei pruugi kõik alati nii lihtsalt minna. Usuti, et Vanapagan proovib enne haldja tulekut talulast oma lapse vastu vahetada. Seepärast valvati last kolm päeva pärast sündimist tuld kustutamata valvata (Eisen 1995:45). Sarnane uskumine on ka Inglismaal, kus lapsevahetamises kahtlustati kurje haldjaid, kes oma lapse, mõne vanema haldja või koguni puutüki lapseks moondavad. Vahetatud lasteks peeti tihti arenguhäiretega lapsi ning lootuses oma õige laps tagasi saada peksti ja piinati ülestunnistuse saamiseks “valelast” (Levy 2001:165).
8 “/.../ sage tingimus kuulub: enne valatagu seitsme venna veri, kui raha kätte saadakse. See tingimus ei nõua ometi seitsme isiku verd, vaid tingimus täidetakse kui 7 ühesugust looma, näiteks kukke, rahaaugul ohverdatakse.”(Eisen 1995:53)
9 “Okasroosikese” haldjaile sarnane on Liivis õnneemand, kes lapse sündimisel määrab ta tuleviku. Kui laps sünnib peale keskööd, peab pühapäeval sündinud inimene jumalateenistuse (samuti kujunenud ristiusu ajal!) ajal kella kuue paiku kuulama, mida õnneemand kõneleb. Kui laps sünnib aga õhtupoole, tuleb kuulata õnneemandat südaööl (Masing 1998:156).
10 “The simple woman assented,and fetched the robes and presented them to the Peri. She put them on, and then, like a bird escaped from the cage, spread her wings, and, crying Farewell, soared to the sky and was seen no more.” (Keightley 1850:18)
11 Antud teose kohta käivates viidetes on autoriks märgitud Brereton, sest viidatakse tema kirjutatud eessõnale.
12 KEIGHTLEY, THOMAS “ THE FAIRY MYTHOLOGY, ILLUSTRATIVE OF THE ROMANCE AND SUPERSTITION OF VARIOUS COUNTRIES “ (1850) - Uurimuses on viidatud antud raamatule, mis asub sellel internetileheküljel ja viidete leheküljenumbrid märgivad selle dokumenti st antud raamatu leheküljenumbreid.