Kiviaeg ja muinasusund Westis (0)

KOOL
KIVIAEG MUINAS-EESTIS
Referaat
nimi
klass
Koht ja aasta
SISUKORD
Sissejuhatus………………………………………………………………….3
1. INIMASUSTUSE TEKE…………………………………………………..4
2. TEGEVUSALAD………………………………………………………..6
2.1. Küttimine ja korilus …………………………………………..6
2.2. Kalastus ………………………………………………………7
2.3. Hülgepüük……………………………………………………7
2.4. Põlluharimine…………………………………………………8
3. MÜTOLOOGIA JA KOMBED……………………………………………9
4.1. Libahunt ………………………………………………………..9
4.2. Haldjad …………………………………………………………10
4.3. Maa-alused ja härjapõlvlased…………………………………...11
4.4. Surnute austamine……………………………………………..12
Kokkuvõte…………………………………………………………………….14
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………15
SISSEJUHATUS
Eesti muinasaja uurimisega tegelevad peamiselt arheoloogid. Nad uurivad inimühiskonna ajalugu, kasutades allikmaterjalideks kõike, mida inimene on loonud või tekitanud. Kuna aga kiviajast pole säilinud tekste , siis uuritakse erinevaid esemeid, mis on alles jäänud ja tänapäeval leitud. Nendeks on sõjariistad, töö- ja tarberiistad , ehted jms.
Kuid esemed pole vaid ainukesed asjad, mille abil saavad arheoloogid uurida vana aja inimeste elusid . Nad uurivad pinnaseid, koopaid, surnute matmispaiku. Arheoloogid peavad saadud andmeid hakkama uurima , analüüsima, korrastama ja tõlgendama. Aja möödudes leitakse aga uusi asju ning tulevad uued mõtted ja teadmised täienevad. See teooria, mis on paika pandud varem ning arvatakse, et on tõsi, võib aga aja möödudes muutuda valeks ning uued teooriad võtavad nende koha. Üks asi on aga kindel – Eesti esiajaloo teadmisi kindlasti täiendatakse, isegi muudetakse aja möödudes.
Esiajalugu on jagatud kolme ajajärku, mis olenes tööriistade valmistamise materjalidest. Nendeks on kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg. Kiviaeg kestis u 12at kuni 2at eKr ning see on jagatud kolmeks ajaks: paleoliitikumiks, mesoliitikumiks ja neoliitikumiks. Paleoliitikumi ajajärgu kuuluvaid esemeid pole Eesti alalt leitud. Esimesed inimtegevuse jäljed leiti Pullist ning esemed on pärit 9at eKr ning sellest saame järeldada, et inimesed on tegutsenud Eesti alal mesoliitikumi ja neoliitikumi ajajärgul.
INIMASUSTUSE TEKE
Kindlalt ei saa öelda, mil esimesed inimesed Läänemere kaldale elama asusid. Eesti ala katsid pikemat aega jää, koos jäävaheaegadega. Kui inimesed jäävaheaegadel elasidki sel ajal, siis nende jäljed on minema pühitud. Me võime arvata, et mõnel soojemal jäävaheajal oli Eesti ala inimasustatud. Näiteks viimasele suuremale jääajale eelnenud vaheajal, mis on enam kui 116 000 aastat tagasi, oli siinne kliima palju soojem kui tänapäeva Eestis ning siin kasvas Lõuna- ja Kesk- Euroopale iseloomulikud taimed.
Ainsaid tõendeid, et jäävaheaegadel Läänemere äärne ala asustanud oli, on leitud Kesk-Soomest Karijoel asuvast Susiluola kaljukoopast, kust leiti mõned primitiivsed kivist tööriistad, mille vanust hinnatakse 120 000 – 125 000 aastale.
Viimane jääaeg, mida nimetatakse Weichseli jääajaks, algas umbes 116 000 aastat tagasi. Perioodi alguspoole oli Eesti ja Skandinaavia alad jäävabad, kuid kliima siiski karm. On leitud tõendeid, et see ala oli asustatud karvaste mammutite poolt. Peagi aga kliima külmenes veelgi ning umbes 24 000 – 22 000 aastat tagasi saavutas mandrijää suurima ulatuse hõivates enda alla Skandinaavia ja Soome, osa Iirimaast ja Inglismaast, Saksamaa ja Poola põhja osa, Baltimaad ning Loode-Venemaa. Eesti alal võis jääkihi paksus olla umbes pooleteise kilomeetri paksune ning kuna mandriliustik sidus palju vett, langes ookeani veetase rohkem kui 100 m. Looduskeskkond muutust kardinaalselt. Valdav osa Euroopast kattis tundra ja metsatundra , metsaga oli kaetud vaid kitsas ala mandri lõunaosas.
Inimesed pidid taanduma mandrijää laienemise eest. On teada kaks suuremat asustuspiirkonda: Lääne-Euroopas ja Vene lavamaal. Mõlemas kohas elavate inimeste peamiseks toiduhankimiseks oli küttimine. Jahiti mammuteid, piisoneid, metshobuseid, põhjapõtru jt loomi.
Külmaharjale järgnes mandrijää sulamine ja taandumine, mis võttis väga kaua aega, kuid umbes 10 500 aastat eKr oli kogu Eesti ala jääst vaba. Alguses kerkis maapind väga kiiresti, kuna seda enam ei surunud allapoole paks ja tugev jää, kuid tänapäevaks on see kasv aeglustunud umbes 2-3 mm aastas. Maapinda vormis ka veel liustik nii pealetungil kui ka taandumisel, kulutades ja kuhjates pinnast. Uusi orge tekitasid aga jääsulamisveed, mis süvendasid ja muutsid ka jääaja-eelseid orge. Jääaja lõpul aga tekkisid liustike sulamisvetest nõgudesse ja madalatele tasandikele rohkesti järvi.
Jääaja ilmastik oli muutlik . Peamiselt valitses Eesti alal arktiline kliima koos külma ja lühikese suvega ning pika ja küllaltki karmi talvega. Aega mööda kliima muutus soojemaks ning peale tundrataimede hakkasid kasvama ka taimed, mis pole eriti nõudlikud nagu kask ja mänd. Samuti hakkasid loomad aegamisi põhja poole elama asuma. See soe ajajärk aga vaheldus jälle külmemaga, mis valitses vahemikus umbes 10 700 – 9600 aastat eKr.
Mandrijää taandudes nihkusid ka kliimavöötmed põhja poole. Osad inimrühmad jäid paigale, kuid osa järgnesid mammuti ja muude loomade karjadele põhja poole. Baltimaadesse jõudsid esmaasukad umbes 11 000 aastat eKr, kuid ei saa välistada, et nad ei jõudnud siia ennem. Arvata on, et Läänemere idapiirkonna varaasustus on alguse saanud kahes järgus. Esmalt on arvatavasti Kesk-Euroopast tulnud inimesed, mille põhjal tekkis Leedus, Valgevenes ja Ukrainas Ahrensburgi kultuur. Teine asustuslaine tuli Poola alati umbes tuhat aastat hiljem. Need kaks kultuuri eksisteerisid mõnda aega paralleelselt ning mõjutasid üksteist.
TEGEVUSALAD
Keskmisel kiviajal inimesed ei elanud paikselt, vaid elasid alaliselt mõnes kohas kuni seal süüa leidus ning siis liikusid teistesse kohtadesse . Alguses tegeldi vaid küttimise ja korilusega. Suvel korjati taimi, mis kõlbasid söömiseks. Samal ajal mehed küttisid loomi, keda kätte said. Arvata võib, et talvel kütiti Eesti aladel ka mammuteid, kuna on leitud mammuti purihambaid Puurmanist. Kui paikneti veekogude läheduses, tegeldi ka kalastusega. Hiljem lisandus ka hülgeküttimine talve ajal. Umbes 6000-7000 aastat tagasi hakkasid inimesed paikseks jääma, põldu harima ning koduloomi pidama . See kindlustas inimestele kindla saagi aastaks ning suuremad ellujäämisvõimalused. Sellest ajast saadik on olnud põlluharimine üks tähtsamaid majandusharusid – algas põllumajandus- ehk agraarajastu .
Küttimine ja korilus
Keskmisel kiviajal elatati ennast peamiselt küttimisest, koriluses ja kalastusest. Asulakohtadest leitud luude järgi võib oletada, et kütiti peamiselt metsloomi nagu näiteks põtru, kuid ka mitmel pool kopraid. Põtrade küttimise plussideks oli peale suure koguse liha saamise veel ka nahk, millest tehti kehakatteid, ning luud , millest valmistati tööriistu. Peale nende kütiti veel ka hirvi, metskitsi, metssigu, metshobuseid, karusid, hunte , rebaseid, nugiseid ja teisi loomi. Peale loomade kütiti ka veel linde, kes peamiselt veekogude ääres pesitsesid.
Tolleaegsed kütid harrastasid nii ajujahti kui ka varitsusjahti, kuid peamine saak saadi kätte püüniste ja lõksude abil. On leitud ka nooleotsi, peamiselt Pulli asulakohalt. See tõestab, et üheks küttimise tööriistaks võis olla ka vibu. Luust nooleotsad on enamasti olnud kaksikkoonilise või teravovaalse kujuga, hästi voolitud ning lihvitud pinnaga.
Peamiseks jahirelvaks siiski olid odad ja pistodad. Tuntud olid nii torke - kui ka viskeodad. Odaotsi valmistati tavaliselt suurte loomade toruluudest. Torkerelvana kasutatud pisteodad olid tehtud nii luust kui ka sarvest.
Kindel koht toidulaual oli aga ka taimedel: marjad, juurikad, seened. Kuna aga orgaaniline aine pole pinnases säilinud, pole meil teada täpsemalt ettekujutlust toonasest korilusest. Leitud on Pärnu jõe alamjooksult varreauguga sarvest kõpla- ja kirkalaadsed esemed, mida võidi arvatavasti kasutada söödavate juurikate väljakaevamiseks.
Kalastus
Kiviaja inimeste oluliseks toiduks olid ka kalad, eriti neile, kes elasid veekogude lähedal. Mesoliitilistest asulakohtadest on leitud haugi , koha, säga, ahvena ja latika luid . Ilmselt on püütud ka teisi liike, kuid kuna kalade kui väikeste isendite luud säilivad pinnases halvasti, ei pruugi selguda tervikpilt. Arvatavasti toimus kalapüük olenevalt aastaaegadest ning kalaliikide parimast püügiajast. Arvatakse, et kalastati hiliskevadest varasügiseni.
On teada, et kalu püüti õngede ja ahingutega. Sindi-Lodjas Pärnu jõe põhjast on leitud mitmeid kaunistatud õngekonkse, mis tõestavad õngedega kalade püüdmist. Rohkesti on leitud ka keskmise kiviaja ahinguotsi. Need valmistati peamiselt lõhestatud toruluudest ning üks serv lõigati saagi paremaks külgehaakumiseks hambuliseks. Ahing löödi või visati kalale selga .
Suurem osa saagist saadi arvatavasti siiski kalatõkete, võrkude ja mõrdade abil. Vanim kalastusvõrk on leitud Karjala Kannaselt Antrea lähedalt, mis kaasleidude järgi otsustades võis kuuluda Kunda kultuuri inimestele.
Hülgepüük
Keskmise kiviaja algupoolel hangiti toitu peamiselt sisemaalt ja seda ka siis, kui elati mereäärsetel aladel. Harva kütiti ka hülgeid, kuid hiljem kujunes välja spetsialiseerinud hülgepüük, kus vähemalt mingil osal aastast elatati end mereimetajate lihast. Eesti aladelt on leitud viigri luid. Nad on kuni pooleteise meetri pikkused ja 50-60 kg raskused arktilised mereimetajad , kes rändasid massiliselt rannaäärsetesse vetesse jääpankadele poegima. Arvata on, et neid kütiti sel ajal, mil nii hülgepojad kui ka nende emad olid suhteliselt kergeks saagiks.
Hülgeid ilmselt kütiti mitmel erineval viisil. Üheks küttimisviisiks oli harpuunidega, mis olid valmistatud suurte loomade luudest.
Põlluharimine
Jääaja-järgne kliima soojenemine mõjutas loodust ning mitmete algviljade kasvupind suurenes. Ajapikku kujunes korilusest välja maaharimine . Eesti alalt pärinevad esimesed maaviljeluse märgid kammkeraamika kultuuride ajast. Vanim kaera õietolm, mida on leitud Põhja- ja Lääne-Eestist, pärineb umbes 4000 aastast eKr. Teised teraviljade õietolmud pärinevad hilisemast ajast.
Ajapikku hakkasid inimesed paikseks jääma, põldu harima ning koduloomi pidama. Enda ja loomade jõudu ning lihtsaid mehhanisme kasutades tootsid inimesed kohalikest loodusvaradest elatusvahendeid, millest valdav osa tarbiti kohapeal. Põllumajanduse kõrval hakkas arenema ka käsitöö, kuid polnud eriti arenenud. Aja jooksul hakkasid tööriistad arenema ning põlluharimine muutus kergemaks.
Enne põlluharimise levikut oli olnud ainsaks koduloomaks koer. Nüüd hakati aga loomi pidama nii toidu kui ka kehakatte saamiseks, kuid jahtimine oli siiski veel kõrgel kohal. Esmajoones hakati kasvatama lambaid, kitsi , sigu ja vähemal määral ka veiseid.
Nagu karjakasvatus , oli põllumajandus alguses kõrvaline ja väike jahinduse kõrval. Kusagil asula lähedal raiuti või põletati maha väike tükk metsa ning kohendati mulda kõblastega. Maalapile külvati otra, millele ajamööda lisandus nisu. Ka naeri kasvatamine ulatub põlluharimise algusaega.
Aegamööda loomade pidamine ja põlluharimine laienes ning võidi elama asuda ka veekogudest kaugemale. Varsti tekkisid ka ülejäägid, mida hakati vahetama naabritega ning tekkis algne kaubandus.
MÜTOLOOGIA JA KOMBED
Muinasaja inimene ei osanud seletada teda ümbritsevaid nähtusi. Tema teadmised nii temast enesest kui ka loodusest olid väga algelised ja puudulikud. Inimesed uskusid, et neid ümbritsevad nähtamatud jõud. Usuti et nendel jõududel on füüsiline keha, sest inimestel oli ka füüsiline keha. Nad arvasid, et hing võib kehast lahkuda ning siirduda teistessegi olenditesse. Usuti, et magamise ajal lahkub kehast hing, kuid tuleb tagasi, aga kui inimene sureb , siis lahkub hing igaveseks . Samuti arvati, et hing asub terves kehas, eriti üksikutes organites nagu peas, südames, veres ning kui neid haavata , siis hing lahkub ja inimene sureb.
Tolle aja inimesed uskusid et kõigil ja kõigel on hing ehk loodus on hingestatud. Selline mõtteviis on omane kõigile algelisel arenemisastmel olevatele hõimudele. Usuti, et elu kestab ka peale surma ning sellest uskumisest arenes välja surnute hingede austamine ehk esivanemate kultus .
Samuti usuti erinevatesse olevustesse ja nende eksisteerimisele. Usuti, et kui voolid näiteks kivist loomakuju, saad endale nähtamatu võimu looma üle. Samuti usuti erinevatesse haldjatesse ja nõidadesse, kellele ohverdati ning toodi erinevaid ande. Tähtsateks muutusis ohvripaigad , jumalate kujud, pühad hiied , mäed, jõed ja järved. Tuntumaks jumalaks tolle aja inimestele oli Tara nimeline jumal, keda peetakse skandinaavia muistse jumala Thori teisendiks. Muistsetel eestlastel puudus peajumal või ainujumal .
Libahunt
Vanal ajal usuti, et nõidadel on võime muuta ennast loomadeks ja siis hiljem tagasi inimesteks. Neid nõidu, kes suutsid moondada end huntideks, kutsuti libahuntideks, koduhuntideks, inimesehuntideks ja soenditeks.
Nõid saab ennast muuta teatud ajaks hundiks, teisi inimesi aga jäädavalt. Inimese, kelle nõid on hundiks moondanud, päästab tavaliselt leib. Kui libahunt sööb leiba, pääseb ta needusest ja muutub inimeseks tagasi. Nõiad moondavad end libahundiks näiteks kandes hundi nahka, aga ka kui käib neljakäpakil kolm korda ümber kivi, mõned jälle kasvatavad liivaaugus kolm korda karutamme, mõned määrivad ennast võidega.
Libahundid tavaliselt söövad toorest liha. Nad murravad kodulooma maha, poole söövad kohapeal, teise poole viivad koju teiseks korraks. Murtakse maha kõik loomad, olgu kas põder, hobune, härg, kits või lammas. Harukorral aga kipub libahunt inimesele kallale, veel harvem aga lastele. Need kes murravad lapse maha, põhjendavad tegu koduse näljaga.
Inimesed muidugi pidasid libahuntidele jahti. Ükskord Muhul peeti jahti koguni kaheksa päeva. Päeval nõid aitas libahunti otsida, öösel aga muutus hundiks ja murdis koduloomi. Inimesed aga ei taha libahunte mitte tappa, kuna nad on ka inimesed tegelikult, vaid tahavad lihtsalt ta kahjutuks teha, et ta enam koduloomi ei tapaks.
Haldjad
Vanal ajal usuti, et loodus on elus. Samuti usuti, et elu tõid taime- ja kiviriiki, vette, õhku ja mujale haldjad. Rahvasuu räägib, et korra inglid hakanud Jumalale vastu. Peaingel Miikael visanud aga kõik vastuhakkajad taevast alla. Kurjad saatnud ta põrgu, muu maa peale. Maa peal tekkinud langenud inglitest vaimud, haldjad ja muud parema-halvema iseloomuga olevused.
Teise arvamuse järgi, mis on palju vanem, arvati et haldjad on tekkinud surnutest. Vanasti maeti inimesed sinna, kus hing kehast lahkunud. Hing jäi sinnasamasse kohta asuma; kogu ümbrus muutus hinge asukohaks; loodus elus; hingest sai haldjas . Suremiskohtade järgi või haldjad jagada kolme rühma: vee, metsa ja asukoha haldjateks.
Head haldjad ei puutu seni inimestesse, kuni neile pole halba tehtud, pahad püüavad aga inimestele alati halba teha. Kahjutegemise ärahoidmiseks tuleb neid ohvritega lepitada. Headele vaimudele, nagu Murueide tütardele, ei ohverdatud kuna neist halba ei oodatud.
Igal loodusest valmistatud asjad on oma kaitsevaim, valitseja või haldjas. See on ta looja. Haldjas pole oma olemusega loodustoote ehk inimese kätetöö külge seotud, vaid võib oma soovi järgi vabalt liikuda. Kui hävib haldja senine asupaik , valib ta endale uue. Ka puul on oma haldjas, kannab ta siiski hoolt ka teiste puude eest. Teada pole täpselt, kas igal puul metsas just oma haldjas on, küll aga kui puud lahku kasvavad, üksteisest kaugemale, siis on neil omad haldjad. Peale üksikute puude haldjate on olemas metsal ka veel metsahaldjas . Asukohtade järgi, kus haldjas asuvad, saavadki nad endale nime: inimese-, maja-, kiriku-, õue-, metsa-, raha-, augu-, maa-, vee-, laeva-, tuule-, mäe-, kivi-, udu- jne haldjad.
Maa-alused ja härjapõlvlased
Maa all elavad härjapõlvlased, maa-alused, maahaldjad. Vanemal ajal aga härjapõlvlaste nime ei tundud, küll aga maa-aluseid. Mitmes kohas kutsuti härjapõlvlasi ja kääbusteks.
Inimesed teevad harva vahet kääbuste, maa-aluste ja maahaldjate vahel. Kääbuste tundemärgiks on nende pikk habe. Kääbused kuuluvad kõik meessugu hulka, kuna maa-aluste seal ka naisterahvaid esineb. Ühesõnaga võime maa-aluseid, kääbuseid ja maahaldjaid nimetada maa-aluseks väeks, maahaldjateks.
Nad võivad elada kõikjal maa all, kuid heameelega nad elavad inimeste lähedal, majade all ja ümbruses. Keldritesse, põranda ja uste alla valivad maa-alused peaaegu alati endale elukoha. Heaks elamispaigaks aga peetakse ka kivide- ja kändudealuseid.
Härjapõlvlased on väga head sepad ning ükski inimene maapeal ei sepista asju nii hästi kui nemad. Neil on maa all omad sepakojad, kus kääbused tihti seitsmekesi koos töötavad. Kuigi nad on lühikesed, on nad väga tugev ja töökas rahvas. Raskete raudvasaratega taovad nad nii võimsalt alasil rauda, et tugev mees vaevalt paremini võiks taguda. Tihti ei jaoksa igapäevane isik nende vasarat ülessegi tõsta.
Härjapõlvlased sepistavad nuge, kirveid, sirpe, vikateid ja muid terariistu. Saladuseks aga jääb, mis nad nendega teevad. Harva kingivad neid inimestele. Härjapõlvlased tavaliselt teevad tööd öösiti, kuid siiski ei kosta nende tagumine sügavalt maa alt inimeste kõrvu.
Härjapõlvlased võivad vihastuda kergelt ja siis võib teha inimesele kahju. Kui aga keegi teeb härjapõlvlasele head, oskab ta seda heaga kätte tasuda. Inimesed jätavad toanurkadesse, aga ka lauta, piima ja õlut. Kui aga keegi neile keevat piima valab, siis härjapõlvlased panevad maja põlema. Kord näitavad maa-alused endid inimeste kujul, kord aga loomade kujul. Maa-alused vihastavad aga sama kiiresti ja kergelt kui härjapõlvlasedki ning selle eest tasuvad nad alati kätte.
Tuntakse ka veel maahaldjaid, kuid tihti ei oska inimesed ka nende ja muude maa all elavate asukate vahel vahet teha. Vanal ajal meelitati maahaldjaid enne kui maja hakati ehitama, muidu maahaldjas lõhkus öösel maja ära. Kirikute ehitamisel lasti härgadel ostida sobiv paik ning siis ohverdati härjad maahaldjatele. Nurgakivi alla pandi tihti maahaldjale hõbedat, enamasti hõberaha, mõnikord veel muidki ohvriande.
Surnute austamine
Soome- Ugri sugurahvaste usu järgi peab surnutega hästi läbi saama, sest nende arvates, mida parem see suhe on, seda paremini elusatel läheb. Usuti, et surnud moonduvad elusate kaitsevaimudeks. Kui vastastikune suhe surnute ja elusolijate vahel on olemas, eeldab see uskumist hingede edasielamisse peale surma. Surnu muutis aga elukohta kolides maapealt maa alla, kus ta samasugune elupaik riiete, aseme, söökide-jookidega arvati olemas olevat kui maapeal.
Surnute edasi elamist tõendas eestlaste hulgas ka see, et inimest mattes pandi talle kaasa tööriistu ja muid vajaminevaid esemeid. Surnu varustati kõigega, mis tal võis edasises elus vaja minna.
Perekonnaliikme suremisel oli elajate esimeseks kohustuseks surnu eest hoolitseda. Tavaliselt kestis surnuvalve kolm ööd, kus pereliikmed valvasid rahu eest. Samuti põletati küünlaid. Samuti hoolitseti selle eest, et kui surnul kõht tühjaks läks, saaks ta kohe süüa. Selle valvega püüti surnul igavust peletada, kuna arvati, et kui surnul on igav, röövib ta mõne pereliikme endaga kaasa. Inimese asemel prooviti surnule kaasa anda loomi. Samuti söödi haual, osa jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks.
Kui kõiki kohustusi surnu ees ei täidetud, tuli surnu „võlga“ sisse nõudma, hakkas nagu rahvas nimetab „kodu käima“. Kodukäijateks saavad ka nõiad ja kurjategijad, mitte õiget surma surnud isikud ja saarlaste arvates kõik saksad. Samuti hakkasid surnud „kodu käima“ kui surnule antud lubadust murti. Osad surnud hakkasid kohe peale surma kodu käima, mõned alles peale matmist, paljud aga jäid rahulikult hauda puhkama . Kodu käimise aeg on väga erinev. Mõned käivad lühikest aega nagu nädal, mõned aga kuid või isegi aastaid. Enamik surnuid eelistab pereliikmeid külastada öösiti, lahkub tavaliselt varahommikul, päikesetõusu ajal.
Et keelata surnul hauast lahkuda, lõigati mitmes kohas matustelt tulles rist tee äärde puu koore sisse. Need ristid keelasid surnutel koju naasta.
KOKKUVÕTE
Võrreldes kiviaja inimest tänapäeva inimesega, tundub ta meile väga rumalana ja „algelisena“, kuid tegelikult oli ta väga tark. Ta avastas viisid kuidas ellu jääda, kuidas efektiivselt toitu leida, mida süüa ja kus elada ning kuidas ellu jääda karmidel talvedel. Tänu kiviaja inimeste leiutistele, on tänapäeva maailm selline nagu me seda tunneme . Seda ei tohi iial unustada.
KASUTATUD KIRJANDUS

Adamson, A., Karjahärm, T. Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn, 2004. 296 lk.

Ainsaar, M., Müristaja, H. Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile. Tartu, 2003. 184 lk.

Eisen , M. J. Eesti mütoloogia. Teine trükk. Tallinn, 1995. 176 lk.

Kriiska, A., Tvauri, A. Eesti muinasaeg. Tallinn, 2002. 259 lk.

Laur , M., Mäesalu, A. Eesti ajalugu I muinasajast 19. sajandi lõpuni. Tallinn, 2005. 164 lk.

Mäesalu, A., Lukas, T. Eesti ajalugu I. Kolmas trükk. Tallinn, 1997. 167 lk.

Peršits, A., Mongait, A. Ürgühiskanna ajalugu. Tallinn, 1980. 240 lk.

Õispuu, S. Eesti ajalugu 1. osa muinasajast kuni 19. sajandi lõpuni. Tallinn, 1989. 144lk.
15