Pärisorjuse kaotamine ja talurahva lõplik vabanemine Eestis- ja Liivimaal (0)

PÄRISORJUSE KAOTAMINE JA TALURAHVA LÕPLIK  VABANEMINE  
Pärisorjuse kaotamise põhjused: 
1.  Senine mõisapidamisvorm oli iganenud ja mõisnikud ei suutnud oma kulutusi  katta  
2.  Talurahva halb  seisuslik  olukord kiskus alla Venemaa mainet Euroopas 
3.   Keiser  Aleksander I oli innustatud valgustusideedest ja liberaalse mõtteviisiga 
4.  Mõisnike omavoli piirati ja talupoegade õigusi ja kohustusi reguleeriti 1802. aasta ja 1804. aasta 
talurahvaseadustega 
5.  Vene keskvalitsus käis rüütlitele peale, et nad leevendaksid talupoegade olukorda 
6.  Liberaalsed mõisnikud olid pärisorjuse kaotamise poolt 
7.  Talurahva seas oli pidevalt rahutusi ja nende haridustase oli tõusnud 
1802. aastal kinnitati Eestimaa talurahvaregulatsioon „Iggaüks“, millega mõisnikud kitsendasid veidi 
oma õigusi. Talupoegade koormiste määra ja kodukari  piire  aga ei täpsustatud. Sellepärast koostasid 
rüütelkonnad 1804. aastal nii Eesti- kui Liivimaal uued  talurahvaseadused . Nendega määrati kindlaks 
talude kohustused oma mõisate ees.  Naturaalandamid  vähenesid, kuid mõnel pool kasvas teopäevade 
arv. 
1804.-1805.  aastal  olid  Eesti  ja  Liivimaal  talupojarahutused  (nt   Kose -Uuemõisas),  sest  talupojad  ei 
saanud vakuraamatutest aru ja arvasid, et mõisnikud kiusavad neid ilma loata. 
Seni  ajani  arutati  talupoegade  olukorra  parandamist  pärisorjuse  raames,  kuid  1810.  aastal  asus 
Eestimaa  rüütelkond  arutama  pärisorjuse  kaotamist  mõisnikele  soodsatel  tingimustel.  Napoleoni 
sõjakäik  Venemaale  katkestas  töö  seaduse  kallal,  kuid  1816.  aastal  kuulutati  Eesti  ja  1819.  aastal 
kuulutati  Liivimaa  talupojad isiklikult vabaks. 
Seaduste tingimused: 
1.   Talurahvas  kuulutati isiklikult vabaks, teda ei tohtinud osta ega müüa 
2.   Talurahvas  vabastati ilma maata ja nad pidid hakkama mõisnikelt talusid rentima 
3.  Rendivormiks jäi  teorent  
4.  Talupoegadel polnud luba oma seisusest lahkuda 
5.  Talurahvas sai vabaks seisuseks 
6.  Talupojad pidid riigile makse maksma 
7.  Talupojad said perekonnanimed 
8.  Talupojad said liikumisvabaduse 
9.  Loodi talurahvakogukonnad ja valiti kogukonnavanemad 
18.  saj  lõpus  ja  19.  sajandil  loodi  palju  vallakohtuid,  et  aidata  mõisnike  õigusemõistmisel.  Need 
tegelesid  hooletute  peremeestega,  vaeslaste  eeskostega  ja  sulaste  ja  teenijate  palgaprobleemide 
lahendamisega,  lahendasid  talupoegade  tsiviilasju  ning  reguleerida  kogukonnaliikmete  majandus-ja 
tüliküsimusi. 
Pärisorjuse  kaotamise  järel  talurahva  majanduslik  olukord  halvenes,  sest  kasvasid  võlad  mõisale  ja 
kogukonnale.  1830.-  40.  olid  eriti  rasked,  sest  maad  laostasid  ikaldused  ja  kasvas  näljahäda.  1840. 
alguses  kasvas   kuulujutt ,  et  Lõuna-Venemaal   jagab   keiser  maad  ja  seal  saab  talusid  pidada.  Need 
paisusid üle rahutusteks, mis lämmatati vägivaldselt. 
1845.  aastal  sai  alguse  uus  talurahvaliikumise  laine.  Riia  vene  õigeusu  kiriku  piiskop  Filaret  levitas 
kuuldusi,  et  kõik  Vene  õigeusku  üleminejad  saavad  maad  ja  vabanevad  mõisaorjusest.  Liivimaal 
vahetasid talupojad suurte lootustega usku, kuid said siis aru, et midagi ei muutu ja vahetasid oma usu 
tagasi. Mõisnikele see samm ei meeldinud ja nad karistasid talupoegi selle eest. Eestimaal usuvahetust 
talupoegade seas ei toimunud.  
Venemaal hakati nõudma nekrutiteks astumist. Seda aga talupojad teha ei tahtnud, sest tingimused 
sõjaväes olid rasked ja  teenistus kestis 25 aastat. 
Kuna  need  talurahvaseadused  tegid  talupojad  ainult  de  jure  vabaks,  kuid  päriselus  nende  olukord 
paremaks  ei  läinud,  loodi  uued  talurahvaseadused:  1849.  Liivimaal,   1856 .  Eestimaal  ja  1865. 
Saaremaal. 
Seadustega  eraldati  talupoegade  käes  olnud  maa  mõisamajandist,  teorent  asendati  raharendiga. 
Raharendile  mindi riigimõisates üle varem, kuid riigimõisasid oli vähem kui eramõisasid ja eramõisad 
ei  läinud  nii  kiiresti  raharendile  üle.  Raharenti  oli  raksem  kanda  kui   teorenti   ja  talupojad  jäid  veel 
rohkem mõisnikule võlgu, ka rendimäärad suurenesid.  
Uue seadusega anti talupoegadele võimalus maad osta. 
1858.  aastal  toimus  palju  talurahvarahutusi,  sest  talupojad  uskusid,  et  uute  seadustega  on  nad 
teoorjusest  vabastatud.  Kõige  suurem  kokkupõrge  oli  samal  aastal  2.  juunil  Mahtra  mõisas,  kus 
kogunes   700-800  talupoega  karistussalga  vastu.  8  inimest  suri,  mõlemal  pool  oli  haavatuid  ja 
ülestõusust osavõtnud talupoegi karistati karmilt. 
1865.  aastal  kaotati  kodukariõigus  keisri  otsusega.  Sulastele,  vabadikele  (maata  või  vähese  maaga 
talupojad) ja teenijatele võis vallakohus siiski kehalisi karistusi määrata. 
Teorent  keelustati lõplikult 1868. aastal. 
Talude  päriseksostmine  oli  raske.  Liivimaal  oli   ostmise   kõrgaeg  1860-80,  sellel  ajal  said   Liivimaa  
talupojad võtta ka pangalaenu. Eestimaal toimus suurem talude päriseksostmine 30-40 aastat hiljem, 
sest talurahvas oli  vaesem  ja laenu oli ka raskem saada. 
Talupoegade  aeglus  talu  välja osta  tuli  nende  rahapuudusest  ja  sellega tulid  enamast  kaasa suured 
võlad. Väljaostmisega käis kaasas ka talude kruntimine – ribapõllud ja küla ühismaa kaotati ja talu maad 
koondati ühtsetesse kruntidesse. See oli hea uudis taluperemeestele, kuid halb vabadikele, kel polnud 
kuskil enam oma loomi karjatada. 
Talude  vabaks   ostmine   oli  tähtis  samm  Eesti  üleminekul  seisuslikust  ühiskonnast  kodanlikuks 
ühiskonnaks.  
18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses mõisamajanduse tootmine intensiivistus, sest levisid tehnilised 
uuendused paremaks põllumajanduseks ja levisid ka uued põllukultuurid:  ristik , lina ja  kartul . 
Talumaadel  domineeris  jätkuvalt  iganenud  kolmeviljasüsteem  ja  üleminek  mitmeväljasüsteemile 
toimus aeglaselt. 
Euroopasse ei eksporditud enam nii palju vilja kui varem ja ka  viina  tootmine vähenes. Samas  langesid  
Baltikumis viljahinnad, sest Venemaalt transporditi rongidega odavat vilja.