Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal. Talupoegadest sai vaba talupojaseisus, nende ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud vahetada elukutset. Ka liikumisvabadus oli veel piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata. See säilitas talupoegade sõltuvuse mõisnikust. 1849. aastal tsaarivalitsuse poolt heaks kiidetud uus Liivimaa talurahvaseadus andis talupoegadele võimaluse endale talu osta. Ka soodustas see üleminekut raharendile. Talude päriseks ostmine oli suur edasiminek talupoegade olukorra osas. Siiski ei põhjustanud talude päriseks ostmise seadus suurt tormijooksu. Need talupojad, kel oli õnnestunud raha kõrvale panna ning ei olnud oma mõisnikule võlgu, võisid asuda omaette elama. Kuid paljud talupojad sõltusid sel ajal veel liialt oma mõisnikust. Neid sidus mõisnikuga võlg, mille tasumiseks pidi talupoeg mõisniku heaks töötama
Nüüd asusid kohut mõistma nende endi seast valitud kohtumehed. Ning tlude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine: kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud talupoega talust välja tõsta. Negatiivne: Teoorjus iseenesest ei vähenenud, mida oodati peamiselt talurahva seas. Ning paljud arvasid, et sätted olid liiga liberaalsed ning mõned, et liiga poolikud. 1816/1819 Positiivne: Väga palju positiivset ei olnud. Talupoegadele anti isiklik vabadus, nad said võimaluse end teostada, õppida teisi elukutseid ja oskusi, liikuda ja näha maailma, omandada paremat haridust. Talupojad said endale perekonnanimed. Negatiivne: Isiklik vabadus jah, aga ilma maata, see jäi endiselt mõisniku omandiks. Pärisorjus vahetati teoorjusega, mis ei teinud olukorda paremaks. Majanduslikuks seisus läksid talupoegade olukorrad palju halvemaks.
talupojad. Oma seisuse üle nurisemist ei peetud jumalale meelepäraseks. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Nad pidid maksma ka kirikukümnist mis oli umbes kümnendik saagist. Samuti pidid talupojad maksma feodaalidele hinnust ehk kindlaksmääratud naturaalmaksu. See oli väiksem kui kümnis. Enamik talupoegi
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult toitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne.
Ma arvan, et see oli eestlastele kahjulik, kuna tekkisid uued maksud ning uus asehalduskord taotles piirimaade ühtesulamist Venemaaga. Kuigi uus asehalduskord tõi kaasa ka mõningaid demokraatlike elemente valitsemisse, olid siiski valitsusorganid riigivõimu kontrolli all. 3.Mis on reduktsioon ? Riigi poolt erakätese antud riigimaade tagasivõtmine Miks see teostati ? Riigi sissetulekute suurendamiseks. Millised olid selle tagajärjed mõisnikele ja talupoegadele ? Suurem maksukoormus, mõisnikud ei saanud enam kindlad olla, et mõis on kogu aeg nende valduses jne. 4.Milline oli talurahva olukord vene aja alguseks ? Talurahvas ei olnud pärisorjad nagu olid Vene talupojad, talupojad ei kuulunud ka 18. Saj lõpuni nekrutikohustuse alla. Talupoegadel oli alles kaebeõigus, koormiste ülemäärast tõstmist takistas feodaalne traditsioon ning talupoegda võimalik pagemine. Milliseid sätteid sisaldasid positiivsed määrused?
Teine nõukogude kongress: * aeg- 1903 a. Nov. * otsused- võeti vastu rahu- ja maadekreet. * ühe otsuse iseloomustus- maadekreet tühistas mõisnike suurmaaomanduse ja lubas ära võetud mõisamaad talupoegadele jagada. 2) Nimeta Valgekaartlaste kindraleid, kus piirkonnas tegutsesid: admiral Aleksandr Koltsaki Siberis ; alul kindral Kornilov, - Lõuna-Venemaal, hiljem kindralid Anton Denikini ja Pjotr Wrangel ; Nikolai Judenitsi Eestis. 3) 2.märts 1917. - moodustati Petrogradi Tööliste ja Saadikute Nõukogu ja Riigiduuma Ajutise Komitee läbirääkimistel Ajutine Valitsus, mille etteotsa sai esialgu vürst Georgi Lovov, hiljem Aleksandr Kerenski. 24.-16. okt
Peale Liivisõda oli Eestimaal paljud linnad sõjast purustatud ja tühjaks jäetud- maa oli laastatud, kuid rahvaarv taastus üllatavalt kiiresti, sest paljud inimesed koloniseeriti Eesti aladele ja lõppenud oli ka sõjategevus, mille tulemusena hakkas talurahva arv jõudsalt kasvama. Rootsiaja alguses üritati tulutult vabastada Eesti talupojad pärisorjusest. Sunnismaisusega kaasnenud talupoegade allutamine mõisnikule tegi nad pärisorjadeks, mis toonud sugugi oodatud leevendust Eesti talupoegadele. Kuid hiljem toimunud reduksioon sätestas keelu talupoegi võõrandada maast lahust, samuti fikseeriti koormised ja need viidi vastavusse talu tegeliku tootmisvõimega, talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, ning õigus kaevata mõisarentniku peale, kui see nendest reeglitest kinni ei pidanud. Need muutused parandasid tunduvalt talupoegade elujärku, kuid neil omadustel oli ka oma varju külg. Reduktsioon ei toimunud igal pool vaid ainult kroonualadel( see kattis 5/6 Liivimaa
karmim. kogukondlikud koormised- maks talurahvale, mille tulud läksid teede korrastamisele, koolide ehitamisele jne. metskapten- ilma dokumentideta kapten. kadakasakslane- eestlane, kes omandas saksa keele ja kultuuri ning tahtis olla sakslane. 2. Pärisorjuse kaotamise eeldused a) Kriis mõisamajanduses- mõisnikute kulud olid kõrged b) Talurahva valgustus c) Aleksander I ideed. 3. Miks oli oluline anda talupoegadele vabadus ja otsustusõigus järk- järgult? a) Talurahvas kohaneks uue olukorraga aeglasemalt. b) Vältida rahutusi, mida riik kontrollida ei suudaks. 4. Kuidas olid seotud pärisorjuse kaotamine ja jätkuv kriis mõisamajanduses? a) Põlluharimisel ei võetud kasutusele uusi viise ja tehnikat. b) Orjad hakkasid mõistma enda positsiooni ühiskonnas ning hakati streikima. 5. Millal kaotati pärisorjus Eestimaal / Liivimaal? Eestimaal 1816, Liivimaal 1819. 6
tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Taluperemehed vabastati nüüd peksukaristusest sootuks
Lühidalt tähendas reduktsioon mõisate tagasivõtmist riigi poolt. Tänu sellele pääsesid paljud talupojad pärisorjusest. Tõsi, reduktsioon ei toimunud igal pool ja endiselt jäi kehtima talupoegade sunnismaisus, kuid sellegi poolest leian reduktsioonis rohkem head, kui halba. Nimelt hakati talupoegade koormisi määrama vakuraamatuga, mis ühtlustas koormised ja välistas maksude meelevaldse tõstmise. Veel anti talupoegadele luba oma isandate peale kaevata, mis andis talupoegadele tõukejõudu õigluse nõudmiseks. Loomulikult tasub märkimist ka Eesti – Rootsi viljaäri. Eesti vili oli tol ajal hinnatud ja tõhus kaubaartikkel, mida vahetati ka teiste kaupade vastu. Rootsi aeg muutis mitmeid faktoreid ka usu- ja haridusmaastikul. Inimesi õpetati leerikoolis lugema ja kirjutama. Rootsi aja lõppedes oli eestlaste lugemisoskus juba märkimisväärselt kõrge. Mees nimega Heinrich Stahl koostas esimese eesti keele grammatika, mis aitas eesti keelel ühtlustada
on teada üsikuid mõisnikke, kes oma territooriumil oma seaduste järgi talupojad teist tüüpi rendile üle viivad või koormisi leevendavad, aga neid oli väga vähe valdav osa siiski tagurlikud ja ei arvanud, et peaks midagi muutma 1802 Eestimaa talurahvaregulatiiv "Iggaüks" piiramatu omandiõigus vallasvarale kinnitab koormised talukohta saab pärandada talupoegade müügi piiramine valla- ja kihelkonnakohtud (annab talupoegadele teatud vabadust juurde) talupoegadele töö eest, mis nad kohtus teevad, peab hüvitist maksma (nt aumärgid, ametirahad) vastuteene: keiser kinnitab aadlike krediidikassa keisri silmis head mainet luues andis keiser neile raha krediidikassast said nad võtta laenu mõisad laienevad 18. sajand hoogsalt, aga paljud satuvad majanduslikkesse raskustesse ja lähevad pankrotti ning oli vaja asutust, kust nad saaks raha
mõisnikule, talupoeg pidi maad mõisnikult rentima, kehtisid rendilepingud ning talupoeg ei tohtinud maalt linna elama minna, talupoegadele pandi perekonnanimed. 6. Johann Voldemar Jannsen- ,,Perno Postimees" ja ,,Eesti Postimees"; Jakob Hurt- ,,Eesti Postimehe" lisalehe toimetaja; Carl Robert Jakobson- ,,Sakala" 7. Tartu nimi muudeti Jurjeviks; Venestamisajaga langes kirjaoskus; Suleti Eesti Kirjameeste Selts; 1869. Aastal toimus Tartus esimene üldlaulupidu. 8. 9. 1884. aastal õnnistati Otepää kirikus Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp,
6 1.4. Talurahvaseaduse adressaat 1816. aasta talurahvaseadus on oluliseks verstapostiks talupoegade vabastamisele. Talurahva küsimuse avalik arutamine algas juba Katariina II ajal, kes oli Venemaa keisrinna aastatel 1762- 1796. Naisvalitseja pani ka Balti mõisnikud selle küsimuse üle arutama.7 Seaduse väga oluline ja põhiline adressaat on seega talupoeg. Mõisaomanikud, kelle võimu alla talupojad enne seaduse kinnitamist kuulusid, seadsid ise nende maal töötavatele talupoegadele õigusi ja kohustusi. Võrreldes viimasega, puudusid neil märkimisväärsed õigused. Seetõttu olidki mõisahärrad survestatud Vene keskvalitsuse poolt luua seadus, mis annaks ka talupoegadele suuremaid õigusi. 1816. aasta seadus tunnistas Eesti talupojad täielikeks inimesteks. Seaduses sisalduvad ka sätted, mis on otseselt suunatud mõisaomanikele. Ka nemad peavad seadust täpselt järgima, et talupoegi mitte seadusevastaselt kohelda. Kuna mõisnikud osalesid ise
Vana hea Rootsi aeg ? Rootsi aega on nimetatud Eestis heaks ajaks. See on aeg, mil toimusid Eestis suured muudatused alates riigivõimu kohandamisega lõpetades vaimuelu ning haridusega. Kuid kas Rootsi aeg oli ikka kõigile võrdselt hea? Rootsi aeg talupoegadele polnud just kiita, kuid ei saa ka öelda, et see oleks väga halb olnud. Miinusteks olid kindlasti sunnismaisus ja teokohustuste aina kiirem suurenemine, aga selle kaalusid minu arust üle kõik plussid. Näiteks positiivne oli see, et koormised seati vastavalt talu majanduslikule olukorrale, seega kasvatasid talupojad rohkem vilja, ning ei pidanud kartma, et mida rohkem nad saaki korjavad, seda rohkem nad peavad ära andma. Lisaks
keiser Aleksander I reskriptiga 25. septembrist 1802. Regulatiiviga ,,Iggaüks...", said talupojad omandiõiguse vallasvarale ja jätkusuutlikul talupidamisel, talukoha põlise kasutamise õiguse. Asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Aleksander I-e nõusolekul kuulutati regulatiiv välja mõisniku nimelt ja tema hea tahte avaldusena, nii et talupojad arvasid selle vabatahtlikult mõisniku poolt kingitud olevat. Regulatiiv avaldati alles 1803. aasta algul talupoegadele selle järel, kui see Keila Miikaeli koguduse pastori Otto Reinhold von Holtzi poolt oli eesti keelde tõlgitud ja Tallinnas ,,J. H. Gresseli kirjadega" trükitud. 1803. aastal jagasid ülem-kirikueestseisjad äratrükitud regulatiivi, mida selle eestikeelse trüki algussõnade järgi ,,Igga üks" (õigem oleks: ,,Iggaüks") hakati nimetama, kohalikele mõisnikele välja. Viimased kuulutasid selle sisu oma talupoegadele ja andsid neile iga adramaa kohta uuest regulatiivi st ühe eksemplari. 2
Vaimulikud pidid hoolitsema kõigi usuelu eest ning kogu ristirahva eest palvetama. Feodaalide ülesandeks peeti kõigi kaitsmist. Talupoegade kohustuseks oli aga nii vaimulikke kui ka feodaale oma tööga ülal pidada. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendas seda, et pea kõik eluks vajalik valmistati ise. Keskajal kuulus kogu maa kirikule või feodaalidele, mida harisid talupojad. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Sunnismaisus tähendab talupoegadele kehtivat keeldu isanda loata oma elukohta vahetada. Talupojad pidid kandma koormisi, st. täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Selleks rajasid feodaalid oma majapidamised - mõisad. Mõis kujutas suurt põllumajanduslikku majapidamist, mille maid harisid enamasti mõisahärrast sõltuvad talupojad. Põllumaa jagunes 2 ossa: ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli jagatud talupoegadele. Talupoegadel tuli teha mõisategu: harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile
arvatakse, et see sai läbi 18. sajandi alguses. Rootsi aega nimetati ka ,,kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid siis kolme erineva riigi kuningad Poola, Rootsi ja Vene. Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Selle perioodi kohta käib levinud nimi ,,vana hea rootsi aeg". Tegelikkuses kehtis ,,hea aeg" aga väga vähe. Talupoegade olukord ,,heal ajal" polnud üldse nii hea kui arvatakse. See tõi talupoegadele kaasa palju muutusi, millest mõned oli head, teised aga üdini halvad. Toimus reduktsioon mis vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Talupoegade koormised olid määratud vakuraamatuga, millest igal pool ei pidanud mõisnikud kinni ning nõudsid talupoegadelt suuremaid koormisi. Õnneks oli aga talupoegadel võimalus mõisniku või maavalitseja peale kaevata, mida algselt talupojad ka jõudsalt kasutasid, kuid hiljem aga ei
Eesti aastail 1850-70 1802.-04. a. seadused andsid talupoegadele õiguse olla oma koduse vara omanikud. 1816. ja 1819. a. seadustega kuulutati talupojad vabadeks inimesteks, kuid kogu maa tunnistati mõisnike omandiks. Talu kasutamise eest tuli teha mõisale teotööd. Teotöö jagunes korrateoks ja abiteoks. Korrategu tähendas teomehele kohustust koos hobusega teha aasta läbi mõisas rakmepäevi. Olenevalt talu suurusest oli ette nähtud nädalas kindel arv teopäevi. Mõisategu tehti kubjaste järelvalve ja sundimise all
nimetust Päästeliit, kuhu kuulus umbes kolmkümmend liiget. Kuna võitlusmeetodeid oli mitmeid ja kokkuleppele ei jõutud liit lagunes. 1818-1820 tegutses Hüvanguliit, kuhu kuulub juba märksa rohkem liikmeid umbes kaks sada. Sellest liidust kasvasid välja Lõuna- ja Põhjaühing. Lõunaühingu eesmärgiks oli kukutada isevalitsus, likvideerida seisuslik kord, kehtestada vabariik, kaotada pärisorjus, teha kõik seaduse ees võrdseks ja anda talupoegadele maad. Põhjaühingu konstitutsiooni eesmärgiks oli kaotada pärisorjus, tunnistada kodanikud seaduste ees võrdseks aga piirata osavõttu poliitikas ja anda talupoegadele maad. Peale isevalitsuse kukutamist taheti kehtestada konstitutsiooniline monarhia. Mõlemad ühingud olid omavahel väga tihedalt seotud. Esialgne ülestõus plaaniti 1826 aastale, kuid Aleksander I ootamatu surm kiirendas asjade käiku. Uus ülestõus määrati Nikolai I truudusevande andmise päevale. 26.
sunnismaisus. Talupojad olid täielikult allutatud feodaalõiguslikule korrale. *Pärisori - sunnismaine talupoeg *Sunnismaisus talupoeg ei tohtinud ilma loata elupaika vahetada. K:Miks kehtestati sunnismaisus? V: Kuna talupoja tööta polnud maal väärtust *Koormis talupoegade sundkohustus feodaalide maa kasutamise eest. Mõisamajandus 2 peamist süsteemi rendihärrus ja mõisahärrus. *Rendihärrus Kogu Feodaalimaa oli vläja renditud talupoegadele kes maksid kasutamise eest renti. Talupojad tasusid renti algul põllu ja loomakasvatuse e. Natuuras. Hiljem rahamajanduse arenedes mindi üle raharendile. *Mõisahärrus Suurem osa feodaalimaad jäi mõisa põldudeks, kuna talupoegadele renditi vaid väike maalapp, et talupojad saaks oma pere toita. Talupojad tasusid maakasutamise eest teotööga mõisapõllul e. Mõisategu Talupoegade ümberasumise takistamiseks muudeti nad sunnismaisteks. 3
Peale Liivi sõda olid kirikuolud haletsusväärses seisus, tagasi tulid muinasusk ja ebausu ilmingud. Piiskop Joachim Jheringi eestvedamisel hakati taastama luteri kiriku olukorda Eestis. Kuna Rootsi oli luterlik riik, siis Eestile suuremat tähelepanu pöörates luteri kiriku võimu tugevdati, kindlustades Rootsi võimu Eestis. Kirikuelu korraldamiseks moodustati kirikuvalitsus, mille etteotsa sai Eestis piiskop. Kirikutes ja Kabelites hakati eestikeelseid jutlusi korraldama, talupoegadele hakati õpetama katekiskmust ja kirikulaulu, levima hakkas lugemisoskus ning hakati tõlkima piiblit. Nõiaprotsessid- 17. saj teine pool. Potantlik kirik võttis üle katoliku kiriku valitseva nõiajahi ja ilmutas rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, nt rahvaarstid. Nõiad põletati või karistati.
jaoks ebasoodne. Talurahva kohustused: Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teotöö ( 3-6 päeva nädalas). Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talurahva õigused: Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Taluperemehed vabastati nüüd peksukaristusest sootuks.
See parandas suuresti talupoegade elu ning nad võisid jälle natuke inimlikumalt elada, vähemalt nii palju, kui võimalik. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis. Kuigi talupoegade maad olid väiksemad, kui mõisnikel, said nad siiski mõisnikest rohkem saaki. See tulenes sellest, et talupojad pidasid loomi lisaks teravilja kasvatamisele. Loomad andsid aga väetist ning saak oli kõvasti suurem. Mõisnikud aga ei tahtnud talupoegadele alla jääda. Selleks, et saagikust suurendada suurendasid nad maad, kus teravili kasvas. See tähendas, aga ka talupoegadele rohkem teotööd. Lisaks sellele pidid talupojad loonuseandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja käsitöötoodangust. 1645.a. fikseeriti talupoegade pärisorjus P-Eestis. Kasvasid talupoegade koormised ja, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast. Rootsi võimu all olemine
ajal oli ka oma pahesid, mida ei tasuks mainimata jätta. Eestlased on rootsi aega tagasi igatsenud. Tegelikkuses ei möödunud rootsi aeg eestlastele sugugi mitte roosiliselt, suurt majanduslikku edu saavutasid mõisnikud. Kui tuli Rootsi aeg, siis tuli läbi viia muutusi. Üheks muutuseks oli Karl XI poolt läbi viidud reduktsioon. Reduktsioon oli riigimaade tagasivõtmine ja selle all said kannatada mõisnikud. See oli talupoegadele positiivne, sest reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Lisaks tulid kasutusele vakuraamatud. Vakuraamatutes peeti koormiste üle arvestust. Tänu vakuraamatute tulekuga vähenesid talupoegade koormised, sest mõisnikud ei võinud enam ebanormaalselt suuri koormiseid nõuda. Vakuraamatus oli antud teatud piir. Lisaks said talupojad õiguse ja võimaluse kaevata mõisavalitsejate- ja rentnike peale. Näiteks
See parandas suuresti talupoegade elu ning nad visid jlle natuke inimlikumalt elada, vhemalt nii palju, kui vimalik. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis. Kuigi talupoegade maad olid viksemad, kui misnikel, said nad siiski misnikest rohkem saaki. See tulenes sellest, et talupojad pidasid loomi lisaks teravilja kasvatamisele. Loomad andsid aga vetist ning saak oli kvasti suurem. Misnikud aga ei tahtnud talupoegadele alla jda. Selleks, et saagikust suurendada suurendasid nad maad, kus teravili kasvas. See thendas, aga ka talupoegadele rohkem teotd. Lisaks sellele pidid talupojad loonuseandamina misnikule viima osa talu pllumajanduslikust ja ksittoodangust. 1645.a. fikseeriti talupoegade prisorjus P-Eestis. Kasvasid talupoegade koormised ja, mille kindlaksmramine sltus misniku suvast. Rootsi vimu all olemine oli pigem halvendanud talupoegade olukorda kui seda parandanud. Kuid
liigselt suur. Talupojad said üldse pärisorjadeks, neid saaks karistada, ise nad ei saanud maalt lahkuda. Kuidas seda saaks nimetada heaks? Esimene samm talupoegade olukorra paranemiseks oli uus kohtusüsteem. Kohtusüsteem oli väga hea, et eksisteeris kuni XIX aastani. Talupojad saaksid ometi kohtusse pöörduda. Ilusad sõnad, aga ei saanud praktiliselt talupoeg pöörduda kohtusse, sest kohtusse kaebamiseks oli vaja maalt lahkuda ja raha, kuid aga mõisnikud keelanud talupoegadele ära minna ja nendel polnud raha. Aga pärast 1672.aastat, kui troonile astus Karl XI, talupoegade olukord muutus paremaks. Kuningas keelas mõisnikutele talupoegi füüsiliselt karistada, andis talupoegadele võimalust oma talu pärandada. Koormiseid reguleerisid vakuraamatud. Kuid aga eramõisadel ikkagi olid talupoegadel koormised suurem, kui kroonumõisades, sest mõisnikud tahtsid rohkem vilja ja teotööd. Selle võitlemiseks viidi läbi reduktsioon , mille seas riigistati maaomandi
Vaatamata sellele hakkas eesti rahvastiku osatähtsus kasvama, võõrad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed. 17. Sajandi lõpul tabas Eestit suur näljahäda, mille ohvriks langes kuni 75000 inimest. Peale näljahäda kahanes rahvaarv enam kui poole võrra Põhjasõja ja katku tõttu. 10. talupoja kultuuri muutused Kroonumaadel kaotati pärisorjus. Fikseeriti koormised ja viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus ja õigus kaevata mõisarentniku peale. 8.kaubandu, käsitöö, põllumajandus Oli teraviljakasvatamine (rukis), härjad, lehmi vähe. Mõisates oli loomi vähem ning selle tõttu oli ka väetamise probleem. Mõisapõllud suuremad kui talupõllud Maakaubandusega tegelesid mõisaametnikud, pastorid, kõrtsmikud, sõdurid, linnakodanikud ja linna alamkihi esindajad.Välismaale veetavate kaupade hulgas oli esikohal kõrgelt hinnatud
peremehel oma talu oma poegadele üle pärandada; normeeriti teokoormisi ehk viidi teokoormised vastavusse talu kandevõimega. Talunikel lubati moodustada oma vallakohus, kus kohtunikeks olid talupojad ise. Uus talurahvaseadus loodi Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal Aleksander I poolt. Uus seadus kuulutas talupojad pärisorjusest priiks. Kuid kui talupoeg tahtis oma talu ülalpidamist jätkata, pidi ta siiski mõisnikuga vaba rendilepingu tegema. Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine. Vallakohtud koosnesid kolmest liikmest, kelle ühe valis mõisnik, teise valisid peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegadel oli ka oma magasivili, kust nad said rasketel aegadel viljalaenu võtta. Kogukondade juhtideks olid Eestimaal talitajad ja Liivimaal vöörmündrid. Kogukonna ülesanneteks oli näiteks vaestehoolekanne. Talurahvaseisus jagunes kaheks: Mõisarahvas ja pererahvas. Pererahvas jagunes omakorda sulasteks, vabadikeks ja talunikeks
Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi. Kirikute juures hakati talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama köstrid (kirikuõpetajate abilised). Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik. Liivimaa koolihariduse edendamises, rahvakirjanduse väljaandmises ja kiriku organisatsioonilises kindlustamises olid suured teened ka Liivimaa vaimulikkonna eesotsas seisnud kindralsuperintendendil Johann Fischeril. Koguduse elu jälgimise kõrval hakati tähelepanu pöörama ka koolide asutamisele. 1645
Eesti talupoegadel säilitati sunnismaisus ja pärisorjus. Samas vähenes mõisnike võim taupoegade üle, sest reduktsiooniga ehk mõisate riigile tagasi ostmisega läks suur osa eramõisatest Rootsile. Hakati kasutama vakuraamatut, kuhu kanti talupoegade koormised ja kohustused mõisa ees. Kuigi taulupoegadel oli õigus mõisnikud kohtusse kaevata, ei võitnud nad peaaegu kunagi, sest peale jäi mõisnike raha, mitte talupoegade õigus. Ma ei leia, et selles perspektiivis Rootsi aeg talupoegadele head tõi, peale vakuraamatute kasutuselevõttu, mis kaitses neid, sest üldisemalt ei võitnud nad midagi juurde. Bengt Gottfried Forselius hakkas koolmeistreid õpetama ja talurahvakoole asutama. Talurahvas oli haritum, kuid mõisnikud ei lasknud neil saada targemaks, kui mõisnikud seda vajasid. Isiklikult arvan, et see polnud absoluutselt õige talurahva suhtes. 1632.a. avati Tartu ülikool, mis peale mitmeid lahinguid avas uksed taas alles 1802. Õppetöö toimus ladina
olukorda parandavad seadused, kui keskvalitsus aitab rajada aadlikele krediidikassa, millega saaks finantseerida agraarümberkorraldusi. Aleksander I nõustus selle ideega ja nõnda avaldatigi 1802. aasta suvel uus talurahvaregulatiiv, mis on tuntuks saanud nime "Iggaüks" alla; seda tänu teksti esimesele sõnale selle eestikeelses variandis. 4.1 1802. aasta ,,Iggaüks..." Regulatiiviga fikseeriti senised mõisakoormised, talupoegadele anti õigus omada vallasvara ning pärandada nende kasutuses olevat maad. Piirati talupoegade müüki ning asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Eestimaa rüütelkond lõi spetsiaalse komisjoni, mis ühtlustas üle kubermangu koormisi ja koostas uued vakuraamatud. Tänutäheks andis tsaar Aleksander I rüütelkonna krediidikassale kinnituse ja andis sellele soodsatel tingimustel laenu9. Alekander I valitsusajal anti Vene impeeriumis välja mitmeid talurahva olukorda
aja alguseks seda kui maa jäi pärast Liivi sõda Rootsi võimu alla.Levinud on komme nimetada seda kui ‘’ head vana Rootsi aega ‘’.Hea aeg tegelikult kestis vaid väga vähe aega.Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680.aasta suure näljani.Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Rootsi aja haridus ja kultuur Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama.Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi.Samuti hakati kirikute juures talupoegadele õpetama katekismust ning kirikulaulu.Lugemisoskus hakkas levima kuid vaevaliselt.Köstrid, kes pidid õpetama talupoegadele lugemist oli vähe ning ka nende haridus oli tihtipeale puudulik.Koguduse elu edendamise ja jälgimise kõrvalt hakati ka üha enam tähelepanu pöörama ka koolide asutamisele.1645
sisekolonisatsioon maad uuesti kasutusele, valiti soodsamaid põllumaid, Saaremaalt liiguti mandrile 1630A sisseränne, uusasustajad aastakümnete jooksul, laialipillutatult, sulandusid siinse rahva hulka nt Lõuna-Eestisse ca 17% vene talupojad, (kalurid, käsitöölised), + 17. saj. lõpus vanausulised soomlased (Harjus ca 20%), Põltsamaa, Tartu ümbrus; põgenesid nekrutikohustuste eest; Rootsi kuningad kehtestasid rootsi (ja soome) talupoegadele suuremad õigused lätlased 1695.a. maarahvast < 350 000 NB! 1695.-1697.a. nn Suur nälg, suri ca 20%. Rootsi riigivõim ja balti aadel Reduktsioon ehk mõisate tagastamine, redutseerimine Karl XI 1672.a. troonile tulles tühi riigikassa, olukorrast väljapääsuna nägi võimalust "kingitud maade" tagasivõtmist ehk algas reduktsioon, aadlike tugev vastuseis (majanduslikud huvid, õiguste rikkumine), hoogustus rüütelkonna
ja need tõid kaasa elanikele muutusi, mida võib pidada nii headeks või halbadeks. Suurim negatiivne muutus Rootsi ajal oli kindlasti pärisorjuse kehtestamine Põhja- Eestis aastal 1645. Sellega kasvasid talupoegade koormised ja mõisnikele ei kehtestatud mingeid reegleid, millega kindlaks määrata talupoja töökoormust. Siiski viidi läbi reduktsioon, tänu millele vabastati riigitalupojad pärisorjusest, kuigi suur osa talupeogi ei vabanenud. Kehtestati talupoegadele ka õigus oma mõisniku peale kaevata ja sisse seati vakuraamatud, kuhu sisse märgiti kõik talupoja koormised. Sellega anti talupoegadele palju vabadust juurde ja piirati mõisnike võimu nende üle. Kahjuks halvenes kiiresti linnade olukord. Nimelt kaotati neil linnaõigused. Rootsi riik hakkas tegema mitmeid ettekirjutisi ja sekkuti ühe enam linna juhtimisse. Oma iseseisvuse suutis vaid Tallinn kindlustada. Linnades elasid enamasti vaid Rootsi või Saksa kaupmehed,
Eramõisad ), need kuulusid peamiselt baltisakslastele. Siis olid kroonumõisad ( e. Riigimõisad ). Kolmandaks olid pastoraadid ( e. Kirkikumõisad ). Mõisade majapidamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport. Peamiseks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder. Vähem kasvatati kaera ja nisu. 18.Saj sai tähtsaks viinapõletamine. Sellega kaasnes hoogne metsaraie. Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel. Talupoegadele oli see kõik keelatud. Talusid oli varauusajal Eestis u. 40 000. Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi.
see tundus püha ja talupojad läksid jala. Minu põhimõte selles asjas on lihtne: eestlased tahtsid rohkem vabadust, nagu näiteks pärisorjuse kaotamist, mõisnike kaotamist, ise oma taludes majandada, kõige enam oma riiki. Olles veel selle teema juures, kus tegutsesid mõisnikud ja talupojad, kes pidid nende mad harima, aga raha anti enneolematult vähe, jah jutt käib rahalisest ühiskonnast ja selle võrdsusest. Kas oli õige see, et mõisnikud maksid talupoegadele, kes pidid päevast päeva harima nende põlde, isegi siis kui talupoegadele anti õigus mõisnike maal elada? Ma isiklikult arvan, et see ei õigustanud mõisnikke välja ja selline asi nagu võõrvõim on põhjustanud mitmeid ülestõuse ning see juba näitab, et selline asi ei tohtinud eesti poegades olla. Talupojad vaesed ja mõisnikud rikkad, ent talupojad töökad ja mõisnikud lihtsalt laisad p***d, kes vahtisid oma uhke näoga otsa ja ütlesid: "Kasi tööle
Tekkisid esimesed manufaktuurid Hiiumaalne ning Narva. Valitsemise kõige tunnuslikum joon- keskvõimu ja aadli vastuolu. Talupojad olid vabad ja neil oli isegi oma esindus Rootsi esinduskogus, riigipäeval 1611.a. asus Rootsi troonile Gustav II Adolf. Pärast Gustav Adolfi surma asus troonile tema 6-a. tütar Kristiina, keda asendas täisealiseks saamiseni Alex Oxensterna. Toimus ulatuslik riigimaade müük ning läänistamine kohalikele kui Rootsi aadlikele. Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi. Kirikute juures hakati talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama köstrid. Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik. Piibli tõlkimine oli oluline kultuurisündmus kirjakeele seisukohale. Tänu sellele paranesid siinsed haridus- ja kirikuolud. Tänu grammatikaraamatutele ühtlustus eesti keel
1845-48 siirdus hingemaa saamise kaalutlustel vene kiriku võimude soosimisel 17% lõuna-eesti talurahvast luteri usust vene õigeusku Loodi õigeusu kirikute ja koolide võrk Luteri usku tagasi minek oli seadusega keelatud Maapäev võttis vastu Liivimaa talurahva seaduse, mille keiser 1849 aastal kinnitas Seadusega kindlustati taljupoeg maaga, lahutades mõisniku eraomandiks oleva maavalduse juriidiliselt talu- ja mõisamaaks Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele Teorendi asemel eelistati raharenti, eesmärgiks seati maa müümine talupoegadele eraomandiks Seadus nägi ette ka krundi mõõtmist Talupoegadele jäi arusaamatuks, miks Eestimaa seadust rakendatakse järk- järgult ning see ajendas tõrkumisi ja vastuhakku. Näiteks mahtra sõda 1858 Rahva rahutus avaldus ka prohvet Maltsveti ehk Juhan Leinbergi juhitud usuliikumises Talurahva liikumisvabadust avardas 1863 aasta kehtestatud passiseadus 1865 kaotati mõisnike kodukariõigus
kõikidesse suurematesse mõisatesse. Kui lastel oli võimalik kodus lugemine selgeks saada, võidi mõis kooli pidamise kohustusest vabastada. 18. sajandi lõpul oskas Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast. Valgustusajal nägid trükivalgust esimesed talurahvale mõeldud juturaamatud, enamasti olid need tõlked saksa keelest. F.G. Arseliuse jutud muutusid talurahvale pilkealuseks. F.W. Willmanni raamatud mõjusid talupoegadele hoopis vastupidi, loeti räbalateks. Olulisel kohal talupoegadele olid ka nõuanderaamatud, kus sai abi kui ka head nõu. Vene võimu mõju oli positiivne, kuigi oli natuke ka negatiivset mõju. Põhjasõja tagajärgedest tuldi kiiresti välja ning taastati koolid. Kirjutamisoskus jäi 18. sajandil eesti talupoegade hulgaks haruldaseks, aga lugemisoskus oli laialt levinud.
seisnes erakätesse antud riigimaade tagasivõtmisel Rootsi riigi tulude suurendamise eesmärgil. Reduktsiooniga kaasnes nii positiivseid kui ka negatiivseid tulemusi, sest ei ole head ilma halvata ega vastupidi. Reduktsiooni positiivsete tulemuste alla võib lugeda näiteks seda, et suur osa eramõisatest läks tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt ning riigi kätte läinud mõisate talupojad vabastati pärisorjusest. Talupoegadele anti ka õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need kehtestatud seadusi rikkusid, ning nad võisid kaevata kasvõi kuningale endale. Koormise üle hakati arvestust pidama vakuraamatutes, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras talupoegade kuritarvitamist mõisavalitsejate poolt. Veel võib üheks oluliseks positiivseks tulemuseks lugeda seda, et tänu kiriku poolt lugema ja kirjutama õpetamisele oli
kadusid viljalt bakterid. Peamiselt kasvatati rukist ning otra. Tööstusettevõtted rajati peamiselt maale, sest seal oli tasuta tööjõud ning rohkem maad. Talurahva vaesus ei võimaldanud märkimisväärset varanduslikku kihistumist. Talurahvas pidid tasuma koormisi, mis peamiselt seisnes teotöös mõisapõllul. Reduktsiooniga seoses märgiti üles talupoegade koormised vakuraamatusse. See ei lasknud enam mõisnikel talupoegade koormisi oma tahtmise järgi suurendada ning andis talupoegadele suurema kindluse kui kunagi varem. Talupoegadel oli sunnimaisus, millega kaasnes talupoja allutamine mõisahärra kohtuvõimule,. Rootsiajal võib pidada talupoegi pärisorjadeks. Kuningas Karl XI kavatses kaotada kroonumaadelt pärisorjuse ja tegi ettepaneku ka rüütlimõisate talupojad vabastada, kuid sellest keelduti. Kroonumõisate talupoegadel oli seega rohkem õigusi: neile anti päritav talude kasutamisõigus, õigus kaevata mõisniku peale jm.
Miks aga? Millest oli see tingitud? Kuidas saab võõra võimu all oldud aega nimetada "heaks"?. Karl XI ajal, paranes tunduvalt talurahva olukord. Mõisnikelt ja talupoegadelt võeti ära kõik läänistatud maad ning varem endale saadud valdused. Talupojad said vabaks .mõisnikud ei saanud koormisi oma suva järgi enam muuta. Talupoegadel oli õigus mõisnike peale kaevata. Sisuliselt kaotati pärisorjus talupojad olid jälle iseenda peremehed. See oli eesti talupoegadele suur võit, sest üle pika aja olid neil jälle mingid õigused .Talupoegadest sai rahvas, kelle heaolu eest võideldi. Talupoegadele tundus et ka kuningas hoolib nendest ja püüab nende olukorda parandada. Suured muutused toimusid hariduses. Tartus avati esimene gümnaasium ja rajati tartusse ülikool. See kindlustas ka selle, et rahvas tahtis ennast harida oma kodumaal, mitte rännata euroopsse. Harimise vastu olid aadlid, lootsid et saavad rumalaid talupoegi petta oma kavalusega. talurahva
Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli rohkem. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis. Kuigi talupoegade maad olid väiksemad, kui mõisnikel, said nad siiski mõisnikest rohkem saaki. See tulenes sellest, et talupojad pidasid loomi lisaks teravilja kasvatamisele. Loomad andsid aga väetist ning saak oli kõvasti suurem. Mõisnikud aga ei tahtnud talupoegadele alla jääda. Selleks, et saagikust suurendada, suurendasid nad maad, kus teravili kasvas. See tähendas, aga ka talupoegadele rohkem teotööd. Lisaks sellele pidid talupojad loonuseandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja käsitöötoodangust. Sedasi oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda. Tekib küsimus: "Kellel, peale rootslaste muidugi, oli siis hea?" Kuid ei halvenenud üksnes talupoegade olukord
RAHVSULIKLIIKUMINE EELLUGU *pärisorjuse kaotamine *mõni esinduslikum mõisnik kehtestas talupoegadele eraseadused, millega laiendati nende pmavalitsust ja õigust vallasvarale ning loodai talurahvakohtud. *Paul I tema ajal talurahva elu kergenes, mõisad pidid koguma magasit- kus oli toit ikalduste ajaks. *Aleksander I avaldas survet Eesti ja Liivimaa talurahva olukorra kergendamiseks 1802 Eesti maapäev võtis vastu regulatiivi"igaüks.." sellega lubati talupoegadele talude pärandav kasutamisõigu, õigus vallasvarale ning loodi valla-ja kihelkonnakohtud, kus talumeeste kohtuasju arutati nende osavõtul. 1804 analoogiline seadus 1802 aastaga. 1816 Pärisorjus kaotati Eestimaal 1819 P.orjus kaotati Liivimaal. 1849 Kehtestati Liivim.uus talurahvasedaus->järkjörguline üleminek raharendile. Algas talude päriseks otsmine. 1856 Kuulutati Eesimaal välja uus talurahvasedaus, kus jäi abiteost (s.o kiireloomulised hooajatööd
Tema eestvõttel asutati Tartus 1630. aastal gümnaasium, 1631. aastal ka Riias ja Tallinnas. 30. juunil 1632 kirjutas Gustav II Adolf oma sõjaleeris Saksamaal alla Tartu gümnaasiumi ülikooliks muutmise ürikule. Nimeks sai Academia Gustaviana ja õppetöö toimus ladina keeles. Kehtestati kord, et Eesti- või Liivimaal mõnda riigiametisse asumiseks tuli veidi aegagi Tartus õppida. Rootsi aja jooksul jõudis ülikoolis õppida üle 1600 tudengi. Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi. Samuti hakati kirikute juures talupoegadele katekismust ja kirikulaule õpetama köstrid. Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik. Alustati ka piibli tõlkimist. Hariduse kaugem eesmärk oli pöörata rahvas evangeelsesse usku, sest luterluse põhimõtete
Küttepuud,vili,vill,liha,piim,muna jne, mida talus toodeti. See läks eraldi loonusrendina mõisnikule. Kehtestati ka kingitused ja andamid. Nö ''vabatahlikud'' kingitused mõisnikele, mis olid kohustuslikult soovituslikud- kes neid ei andnud, võidi lugeda ka võlgnike sekka. Väga üksikutes mõisades oli olemas ka raharent. Seda aga ainult linnalähedastes mõisades, mis asusid suuremate linnade juures.Ühel hetkel 15. saj kaotati raharent ära. Seda ei soovitud enam, sest talupoegadele võis tekkida liiga palju raha. See, et ära keelati kauplemine ja kaotati raharent, soodustas laiskust eestlastest talupoegade seas. 15 saj algas siis suhteliselt suur mandumine. 19. saj alles kehtestati uuesti raharent. 13. saj kujunesid välja vakused, vakukohus(maksude kogumine ja kohtu pidamine kord aastas) jne. 14 saj kohus talupoegade üle kadus. Haagi ehk adrakohtunikud- nende ülesandeks oli tagasi toimetada mõisnikule ja üles leida ära jooksnud talupojad
1816 vastuvõetud ja 1819. Aasta kehtima hakanud Liivimaa talurahvaseadusega otsustati kaotada pärisorjus; talurahvas võus omandada ka kinnisvara, koormisena tuli kasutusele raharent ning loodi talurahvakogukonna- vallad. 1849. aasta Liivmaa talurahvaseadus kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära maa kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade kasutuses, tunnistati talumaaks, mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1856. aasta Eestimaa talurahva seaduse järgi eristati mõisamaa ja talupoegade kasutuses olev maa (talumaa), mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880 alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Mats Erdell oli esimene eesti soost mõisavaldaja, saades pandipidaja õigused Roobe mõisale
Lm rk oli sellele nõudmisele igati vastu. Rk arvas, et keskvõim on oma piire ületanud ( Lm siseasjadesse sekkunud). Brown andis teada, et kui seadusi vastu ei võeta, Kateriina kehtestab jõuga. Maapäev otsustas vastu võtta (retsessi), see avaldati kindralkubermang oma Browni patendina (positiivne määrused). Liivima majandusreglemendiga sarnases. Seal oli: Talupoegadel oli õigus vallasvarale. Mõisakoormistele seati ülempiirid. Talupoegadele anti õigus oma ülejääke vabalt turustada kui mõisakoormised olid täidetud. Kodukariõigust piirati 30 pitsahoobini. Talupoeg sai õiguse nendest seadustest mitte kinnipidajaid kohtusse kaevata. See kehtis ainult Liivimaa kubermangus ja Ek ei kehtinud, kontroll seaduse täitmise üle oli nõrk. Katerariina 2. aega jäi ka asehaldusaeg 1783-1796. Siinsed alad erinesid teiste Vene aldest. Vene mõisnikud siin ei saanud maad omada ja see tekitas küsimusi. Sellel ajal muutus Eesti
Koostaja: Argo Pihtjõe VLE- 3 1917.-1921.a. Venemaa kodusõda. Kodusõjas saavutasid võidu punased. Kodusõjas hukkus umbes 13 miljonit inimest. Nende hulgas suri 1921.a. umbes 4 miljonit inimest nälga. Välismaised heategevusorganisioonid aitasit toita umbes 10 miljonit inimest. Näljahäda leevendamiseks rekvireeriti kirikuvarad. 1918.-1921.a. kasutasid enamlsaed sõjakommunismi poliitika. Talupoegadele kehtestati riigile toiduainete andmise kohustus. Keelustati viljaga kauplemine. Hakati looma ühismajandeid. Natsonaliseeriti tööstusettevõtted. Jätkus majanduse langus ja näljahäda. Talurahvamässud Tambovis ja Voronezis. Justiitsreformiga ühtlustati kohtusüsteem ja korraldati ümber julgeolekuorganid. Loodi julgeolekuorganid: NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaat) ja OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus) Laiendati koonduslaagrite süsteemi (GULAG)
siiski Euroopa osaks, mida poleks juhtunud, kui vallutajad oleksid olnud venelased, kelle oht oli aina kasvamas. 2. Eesti talupoja seisund enne ja pärast vallutust: a) Isiklik vabadus Algselt oli talupoegadel hea õiguslik seisund, vallutajad tunnistasid talupoegade isiklikku vabadust ja seega ei muutunud oluliselt midagi võrreldes vallutuseelse ajaga. b) Maaomand Talupoja seisund ei muutunud oluliselt, side läänivaldustega oli algselt üsna lõdva ja maa jäi talupoegadele vabalt kasutada. c) Kohustused Vallutusjärgsel perioodil oli talupoegadel palju kohustusi. Tuli maksta palju koormisi, samuti oli kohustus osaleda kirikute, linnuste ja teede rajamisel. Meestel oli ka sõjaväekohustus. Keskaja teisel poolel halvenes talupoegade õiguslik seisund, juurdus arusaam, et talupojad pole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. Kujunes välja pärisorkus, teokohustus kasvas ja ka maksud suurenesid. Need muutused olid tingitud mõisate
annaabi.ee 
