· Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel. · Rannajoon on väga liigendatud, suurimad lahed on Botnia laht ja Soome laht. Läänemeri on madal, keskmise sügavusega kuni 60 m. Läänemere pindala on 373 000 km². LÄÄNEMERE KAART LÄÄNEMERE TAIMESTIK · Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi[3]. · Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru .Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. · Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik, mis omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. · Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale
sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemereäärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ning Venemaa. · Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel. Taimestik · Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini, 17 rohe, 5 mänd, 17 pruun ja sini 16 taksonit punavetikataimi. · Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. · Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.
Üks tuntuim pruunvetikas on harilik põisadru, mis kasvab ka Läänemeres. Punavetikad · Punavetikad on punavetiktaimede hõimkonda kuuluv vetikate klass. Suur osa punavetikaid on hulkraksed. Neid võib leida nii mage kui merevees. Punavetikaid on erinevate allikate järgi teada 4000 kuni 10 000 liiki. Läänemere taimestik · Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini, 17 rohe, 5 mänd, 17 pruun ja 16 taksonit punavetiktaimi. · Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru . Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. · Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik, mis omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. · Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale
7308 vooluveekogu kogupikkusega - 31 019 km 90% jõgedest on lühemad kui 10 km Pikimad jõed: Võhandu 162 km Pärnu 144 km Põltsamaa 135 km Loomastik Paljudele lindudele on jõed ja nende ümbrus pesitsus- ja toitumispaigaks; Poolveelise eluviisiga imetajaist: Kobras, mügri, ondatra ja vähearvukas saarmas Euroopa naaritsa (elas Eesti jõgedes veel hiljaaegu) on ameerika naarits ehk mink välja tõrjunud Sõõrsuid elutseb jõgedes 3 liiki ja kalu 47 liiki (50 taksonit). Sagedamad ja arvukamad on haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, jõeforell, luts ja viidikas. Kalandusliku tüpoloogia järgi on Eestis enim forelli-, haugi-, särje-, ahvena- ja särje-haugijõgesid. Suurtaimestik 124 liiki soontaimi, 22 liiki samblaid ja 35 taksonit vetikaid. Õistaimedest kasvab enim kollast vesikuppu, harulist ja vegetatiivset jõgitakjat, konnaosja, järvekaislat, harilikku kuuskheina, pilliroogu ja jõgikõõluslehte. Sammaldest vesisammalt.
Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 22,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 12 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 34 meetrini. Elustik Taimestik Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini -, 17 rohe -, 5 mänd -, 17 pruun - ja 16 taksonit punavetiktaimi.Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru. Ta võib moodustada omaette kooslusi.Punavetiktaimedest on tuntuim agarik, mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud zelatiini. Õistaimedest on Läänemere Eesti rannikualale karakteerne meriheina perekonna liigid. Loomastik Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi
Muidugi on küsitav, kas tuleks säilitada parasiitseid, haigusi tekitavaid ja teisi nn. kahjulikke liike, kuid üldiselt on Eesti loodus Eesti esimese punase raamatu ( 1979 ) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises ( 1988 ) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Seevastu viimasesse ( 1998 ) punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit. Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit. Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suursamblikest (32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal
ning külmadel talvedel hiljem. Liigestus Läänemere põhjaosa, mis jääb Ahvenamaa saarestikust põhjapoole nimetatakse Põhjalaheks ehk Botnia laheks. Soome laht ühendab Läänemerd Peterburiga, piirates samas Eestit põhjast ja Soomet lõunast. Liivi laht ehk Riia laht asub Läti ja Saaremaa vahel. Läänemere lõuna- ja kagurannik on liivane. Elustik Taimestik Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetikataimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. Punavetikataimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka töönduslikku tähtsast: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.
Rohkesti oli vesisammalt.Palju oli ka veepinnal vetikavorukaid.Alamjooksul Lalsi ''Laashoone'' lõigus leiti 15 liiki soontaimi. Põhjaloomastik.Põltsamaa jõe põhjaloomastik oli enamikus uurimiskohtades keskmiselt mitmekesine,mõõdukalt isendirohke ja kõrge biomassiga.Põhjaloomastiku koosseis oli jõe ülem-,kesk- ja alamjooksul oluliselt erinev ja varieerus aastati. Ülemjooksul Kiltsi lõigus oli põhjaloomastik (1979) võrdlemisi liigivaene (29 taksonit),keskmiselt isendirohke ja kõrge biomassiga.Dominantideks olid biomassilt jõe kirpvähk ja arvukuselt kihulase vastsed.Arvukalt leidus vesikakandit ja Eestis harva esineva ühepäevikulise vastseid.Keskmisel hulgal olid esindatud väheharjasussid,kaanid,karpvähiline,vesilestalised,ehmestiivalise,kahetiivaliste,habesääsklaste vastseid.Limused puudusid.Surusääsklaste vastsed moodustasid kõigist 13%.Piibe lõigus määrati bentilisi selgrootuid 44 taksonit
konventsioonile. Muidugi on küsitav, kas tuleks säilitada parasiitseid, haigusi tekitavaid ja teisi nn. kahjulikke liike, kuid üldiselt on Eesti loodus Eesti esimese punase raamatu ( 1979 ) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises ( 1988 ) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Seevastu viimasesse ( 1998 ) punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit. Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit. Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suursamblikest (32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest (20,6%).
» Väga põnevad » Wasaha tähendab matmisrituaalid - tõlkes valge ümbermatmine mees » Kohalik kange jook on rumm ja kohapeal on õlu meie hinnas » Võimalik » ja paadibuss transpordivahend mööda jõge on on Sebu takso tavaline » Tervaviljadest kasvatatakse kõige rohkem riisi nii märgadel, kui ka kuivadel põldudel » Madakaskaril on » ja krokodillifarme leemurite parke... » Leemureid on 72 taksonit - tantsivad leemurid, kassleemurid, kuldne- bambuseleemur (avastati 2 aastat tagasi), kass mangust, öised leemurid, Indrid (ilma sabata leemurid) » Seal elab » ja kõige väiksem maailma kõige kameeleon suurem kameeleon... » Ainus ja suurima » Tenrek on kiskja on fossa, Madakaskari siil nagu kassi- rebase segu (hea ronija, sööb ka leemureid) » Ainulaadne roosa » Kasvab 750 liiki lill (Catharanthus orhideid roseus) kasvab
need tulemused muutuvad aaga iga aastaga. Eesti esimene punane raamat loodi 1979, selle nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises mis loodi 1988, lisandus valik hulk samblaid, vetikaid ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Uue punase raamatu póhjal on Eesti alalt viimase sajakonna aasta jooksul kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki vói liigisisest taksonit. Hinnanguliselt vóib Eestist leida 40 000 elusolendiliiki, millest kindlaks tehtu on ainult 23 500, ehk seega vaid 60 %. Olukorrahinnang on suudetud anda 8600 liigile, niisiis ainult viiendikule koguhulgast. Punane raamat on vága vajalik ja táhtis infoallikas kóigile, sest seda lugedes saame teada kellega me peame arvestama enda umber ning keda tuleks kaitsta. Germo Johanson
nimistute koostamisel. Eesti Punane Raamat Eesti esimese punase raamatu (1979) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi(sinna kuuluvad koldtaimed, sõnajalgtaimed, ja seemnetaimed) ja loomi. Teises (1988) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Seevastu viimasesse (1998) punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit. Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 looma liiki või liigisisest taksonit. Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suursamblikest (32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud
VÕÕRLIIGID LÄÄNEMERES Donna, Karl, Emma, Patrik, Linda, Frida Võõrliigid · Võõrliigiks (ka tulnukliigiks) nimetatakse liiki, alamliiki või madalamat taksonit, kes on inimtegevuse vahendusel sattunud piirkonda, kuhu ta looduslike tõkete tõttu ise levida ei saaks · Läänemerest on leitud üle 100 võõrliigi, ligikaudu 70 jäänud püsima · Umbes pool Läänemere võõrliikidest on merepõhja selgrootud Eesti mereala asustab ligikaudu 25 võõrliiki: · 17 põhjaloomastiku liiki (sh. nektobentilised) · 2 põhjataimestiku liiki · 3 zooplanktoni liiki · 3 kala Kammloomad (Ctenophora)
aastaringi head. Jääkate püsib harilikult detsembrist aprilli lõpuni, jää paksus harilikult 50-60cm. Loodus. Suurjärv on rohketoiteline (loodeosa kesktoiteline), Lämmi- ja Pihkva järv liigtoitelised. Ülemäära sisaldub järves biogeenseid ühendeid. Kõige rohkem reostavad Peipsit Tartu ja Pihkva ning Rannapungerja jõe kaudu "Estonia" kaevandus. Peipsi elustik on väga liigirohke: suurtaimi on 66 liiki, vetikaid üle 900 taksoni, zooplanktereid vähemalt 160 taksonit, soo- ja veelinde üle 100 liigi (sealhulgas pesitsejais ligi 40). Rohke planktoni ja põhjaloomastiku tõttu on järv kalarohke (keskmine saagikus umbes 30 kg/ha): aasta- toodang 104000 ts kala, Eesti kalurid püüavad sellest ainult 2/5 (95% Eesti siseveekogude kalatoodangust). Kalaliike on 37; põhilised tööstus- kalad on peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas ja peipsi siig.
VÕÕRLIIGID LÄÄNEMERES Võõrliik Võõrliigiks (ka tulnukliigiks) nimetatakse liiki, alamliiki või madalamat taksonit, kes on inimtegevuse vahendusel sattunud piirkonda, kuhu ta looduslike tõkete tõttu ise levida ei saaks. See hõlmab organismi mis tahes osa või mistahes elustaadiumit, kes võib uues keskkonnas ellu jääda ja paljuneda. Krüptogeenseks nimetatakse teadmata päritoluga liiki, mida ei saa pidada ei kohalikuks ega ka võõraks. Invasioon kaasavõtmine doonorregioonist transport vabastamine uud keskkonda ja esialgne ellujäämine Paljuneva populatsiooni moodustamine
keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 12 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 34 meetrini. Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on kokku määratletud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). See võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele.
Puisniit Liikide kooslus Varasematel aegadel oli puisniit otsekui ökoloogilise, polüfunktsionaalse majandamisviisi mudel puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni jne. Taimestik Puistu koosseisus domineerivad sagedamini tamm, kask, saar, haab ja sanglepp, esineda võib ka okaspuudomineerimisega niite. Põõsastest on tavalisim sarapuu. Eesti puisniitude soontaimede nimestik sisaldab 603 taksonit. Kaitsealuseid taimi leidub vähemalt 56liiki, neist 2 esimeses, 31 teises ja 23 kolmandas kategoorias. Kaitstavate liikide üldarvust on see 30,3%, puisniitude liikide arvust aga 9,3%. Suurima konstantsusega liikideks (alanevas järjekorras):lubikas, tedremaran, kortsleht, keskmine värihein, käbihein, värvmaran, hirsstarn, punane aruhein, angerpist jne. Samblarinne on rohurindega võrreldes liigivaene. Väga tavalised on puisniitudel metsakäharik,
magedama veega. Seetõttu on Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb sügavamat ja soolasemat vett sellele juurde. Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru. Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik, mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit. Õistaimedest on Läänemere
uudsete kollase värvusega sortide poolest - 'Bartzella', 'Garden Treasure', 'Viking Full Moon'. Pojengide õitseaeg algab liikidega mai lõpus - juuni alguses ja kestab juuli keskpaigani. Foto 3: Hondo magnoolia (Magnolia kobus) 2.8 Nõmmeaed Bastioni kaitsevalli põhjapoolses osas asub nõmmeaed, kus kasvavad hapulembesed, peamiselt kanarbikuliste sugukonda kuuluvad taimed. Kokku on nõmmeaia kollektsioonis 8 63 taksonit. Nõmmeaias saab tutvuda narbiku (Bruckenthalia spiculifolia) ja kaljupalukaga (Loiseleuria procumbens), mis on oma perekonna ainsad esindajad. Varakevadel õitsevad eerikate sordid ja jaapani õisküüvits, mais eerika sordid, rodod ja kännasmustikas, juunis talihali ja narbik, juulis püharbik ja kanarbiku varasemad sordid. Kanarbiku kesk- ja hilissordid pikendavad nõmmeaia õitsemisaega novembrini. Lamava talihalja erksad punased marjad kaunistavad kollektsiooni sügisel kuni lumeni.
. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3–4 meetrini. Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.
Jääkate püsib harilikult detsembrist aprilli lõpuni, jää paksus harilikult 50-60cm. Loodus Suurjärv on rohketoiteline (loodeosa kesktoiteline), Lämmi- ja Pihkva järv liigtoitelised. Ülemäära sisaldub järves biogeenseid ühendeid. Kõige rohkem reostavad Peipsit Tartu ja Pihkva ning Rannapungerja jõe kaudu "Estonia" kaevandus. Peipsi elustik on väga liigirohke: suurtaimi on 66 liiki, vetikaid üle 900 taksoni, zooplanktereid vähemalt 160 taksonit, soo- ja veelinde üle 100 liigi (sealhulgas pesitsejais ligi 40). Rohke planktoni ja põhjaloomastiku tõttu on järv kalarohke (keskmine saagikus umbes 30 kg/ha): aasta- toodang 104000 ts kala, Eesti kalurid püüavad sellest ainult 2/5 (95% Eesti siseveekogude kalatoodangust). Kalaliike on 37; põhilised tööstus- kalad on peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas ja peipsi siig. Kalandus ja teised kasutusvaldkonnad
ujuvad loomad Toituvad detriidiosakestest, bakteritest või teistest zooplanktoni isenditest ja vetikatest Peamiseks toiduks kalamaimudele Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplanktonit ZOOPLANKTON Metazooplanktoni tähtsaimad rühmad on keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised Protozooplankterite hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid, viburloomad ja juurjalgsed Võrtsjärves on kindlaks tehtud 268 metazooplanktoni taksonit: keriloomi 172, vesikirbulisi 47, aerjalgseid 14, ainurakseid ehk protiste 34 ja rändkarbi purjukvastne PÕHJALOOMASTIK Põhjaloomastik ehk zoobentos hõlmab selgrootuid loomi, kes vähemalt osa aega oma elutsüklist elavad põhjasette sees, selle pinnal või veekogu põhjas olevatel esemetel ja veetaimedel Võrtsjärves on enim uuritud vaid makrozoobentost loomi, kelle pikkus on üle 1 2 mm, sest neid saab ka palja silmaga näha
vähenemisest. Analoogiline elund-_______________________________________________________________ Homoloogiline elund-_____________________________________________________________ Binaarne nomenklatuur-Linne loodud hierarhilises elusolendite süsteemis kasutatav liikide nimetamisviis kahe ladinepärase sõnaga. Esimene sõna, mida kirjutatakse alati suure algustähega, tähistab perekonda, millesse liik kuulud, ja teine on liigiepiteet. Divergents-liikide ja muude taksonit evolutsiooniline lahknemine ühisest eellasvormist, organismide mitmekesistumine evolutsioonis. Konvergents-erineva evolutsioonilise päritoluga organismide mõnede tunnuste sarnastumine kohastumisel ühesuguste elutingimustega. Makroevolutsioon-''suurrevolutsioon'', evolutsioon pikas ajaskaalas, liigist kõrgemate taksonite (nt: sugukondade, klasside, hõimkondade) teke ja areng ning osa taksonite väljasuremine.
2. EESTI PUNANE RAAMAT Eesti esimene Punane Raamat valmis 1979.ndal aastal. Selles oli kokku 259 liiki taimi ja loomi. Teises Punases raamatus, mis ilmus 1988 aastal, tuli juurde aga samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. 1998. ilmunud punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit. Seni viimane punane raamat koostati 2008. aastal. Viimase Punase raamatu sõnul on Eestist ära kadunud 100 aasta jooksul 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki. Ligi üks kolmandik sammaldest on kuulutatud kas ohustatudeks või siis hävinuteks. Ligi kolmandik suursamblikest, üle veerandi selgroogsetest ja viiendik soontaimedest.
elamu, auruveski, tall, laut, tall-tõllakuur, tööriistakuur ja meierei. Park: Mõisa juurde kuulub 19. sajandi esimesel veerandil kujundatud inglise stiilis park. Selle põhiosa rajajaks peetakse A. G. von Nolckenit. Pargiaasad vahelduvad puudesaludega, kuhu on istutatud omavahel kontraste moodustavaid puudegruppe. Iga aasa äär on kujundatud eri liiki puudegruppidega. Park on liigirikas, seal kasvab 57 taksonit puid ja põõsaid. Põhipuuliigid on tamm, pärn ja kuusk. Koht kultuuris: 15. sajandi teisel poolel hakkasid Tartu piiskopkonna vasallid oma mõisapõlde laiendama. Hakkasid kujunema ka uued mõisad. Andmed mõisa kujunemise kohta pärinevad L. Stryki mõisaajaloo alasest teatmeteosest, mille järgi koosnes Mooste vanasti kahest mõisast Moisekatsist (Moisekatzist) ja Kaugositzist (Kauksi). Moisekatsi oli küla Kirumpä lossi maa-
mudane Bentiliste mikrovetikakoosluste nimetused olenevalt substraadist Kividel epiliitsed Liival epipsamsed Mudal epipeelsed Makrofüütidel epifüütsed Joonis 3. Luigelill (Butomus umbellatus), jõgitakjas (Sparganium sp.), jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) Eesti jõgedest leitud 34 kala- ning sõõrsuuliiki (35 taksonit) võib jagada järgmisse viide rühma: 1). Liigid, kelle levik piirdub ainult jõgedega (5 liiki + 1 takson): ojasilm, jõeforell, harjus, turb, tippviidikas, trulling; 2). Liigid, kellele jõed on tüüpiliseks elupaigaks, kuid kes esinevad ka muudes veekogudes (järvedes, riimveelistes merelahtedes) (21 liiki): haug, särg, teib, säinas, lepamaim (järvedes puudub), roosärg, tõugjas, mudamaim, linask, rünt, viidikas, latikas, koger, hink, vingerjas, luts,
Kärnerimaja juures on osaliselt säilinud aiandit piiranud punane telliskivimüür. Valitsejamaja ja aida vahel on katusekividega kaetud madal maakivimüür, millel on kõrged tellistest laotud postid. Mõisast suundub kirdesse umbes 1,8 kilomeetri pikkune tammeallee Uue-Antsla pargini. Madalates kohtades on istutatud tamme asemel hõberemmelgat. Tamme-pärna allee suundub loodesse mõisnike matmispaika, nn kabeliparki. Park on väga liigirikas, seal kasvab 112 taksonit puid ja põõsaid. Peamine puuliik on tamm. Pargis on rohkesti erinevaid põõsaid, mis pole vanades parkides kuigi tavaline. Tiigi ääres kasvab eri liiki pajusid, põhjaosas rohkesti lehiseid. Haruldasemad liigid on hilistoomingas, punane leeder, juudapuulehik, himaalaja hortensia, siberi ja Mayri nulg jt. Suurim puu pargis on tamm (Ü = 643 cm). Rahvasuus on levinud sellised nimed nagu Rootsi kuninga või Kuningapoja tamm. 1601.a.
0.2. Süstemaatika kui teaduse olemasolu aluseks on tõsiasi, et elusolen- did ei moodusta oma varieeruvuses kontiinuumi, vaid üksteisest enam või vähem selgelt erinevaid rühmitusi (hulki; elusolendite kui hulga osahulki). Süstemaatika põhiühikuks loetakse liiki; nende kirjeldamisega tegeleb nn. α-taksonoomia. Liigid ühendatakse süsteemis perekondadeks, sugukondadeks jt. liigist kõrgemateks rühmitusteks (ß-taksonoomia); neid kõiki koos nime- tatakse taksoniteks. Tuleb eristada taksonit (näit. perekonda või liiki) kui süstemaatika kategooriat, hierarhilise liigitamise klassi (viimase sõna loogika-alases tähenduses) ja konkreetset taksonit (näit. perekonda Anemo- ne, ülane; liiki Anemone nemorosa, võsaülane). Liikide kõrgemateks taksoni- teks ühendamine (või elusolendite kogumi jagamine liikideks) on klassifit- seerimine ehk süstematiseerimine. Seda võib teha mitmeti sõltuvalt klassi- fitseerimise eesmärgist, aluseks olevast vaadete süsteemist eluslooduse
Pojengide aed Tänaseks juba 260 sordiga pojengide kollektsioonasub tiigi taga botaanikaaia kirdepoolses osas. Erinevad sordid on istutatud peenardele õite värvide järgi - punased, roosad, valged. Kollase värvusega sortidid - 'Bartzella', 'Garden Treasure', 'Viking Full Moon'. Pojengide aiast leiab kevadel õitsemas ka valgete õitega hondo magnoolia (Magnolia kobus) ja üle aiamüüri ulatuvad roosas õievahus sahhalini kirsipuud (Prunus sargentii). Nõmmeaed Nõmmeaias on kokku 63 taksonit. Suurimad sordikollektsioonid on kanarbiku, punase eerika ja värd-eerika kultuuridel. Põhja-Ameerika päritoluga liikidest on kollektsioonis esindatud lamav talihali (Gaultheria procumbens), vaigu- ebamustikas (Gaylussacia baccata), ahtalehine kalmia (Kalmia angustifolia) ja veel paljud teised. Eesti floora taimedest kasvab nõmmeaiasharilik kukemari (Empetrum nigrum),
veekogudes. Liik elab peamiselt järvedes, mille sügavus ületab 30 meetrit ning kus suvel on sügavates kihtides madal temperatuur ja hapnik. Järve-ahaskoodik on kantud 1998. a Eesti Punasesse Raamatusse eriti ohustatud liikide hulka. 2008. aastal valminud Eesti ohustatud liikide punases nimestikus aga järve-ahaskoodik puudub. 4 Suurselgrootuid esines 2008. aastal Vagula idakalda piirkonnast võetud proovist 21 taksonit. Üldarvukusest moodustasid 72 % surusääsklaste vastsed (Chironomidae). (Eesti väikejärvede seire 2008) Kalastiku seirel leiti 2008. aastal Vagulast 10 kalaliiki: latikas, kiisk, ahven, latikas, nurg, koha, särg, linask, roosärg ja viidikas. Aastatel 1994-2004 on kalastajate võrgupüükide saagis kaaluliselt domineerinud ahven, koha, haug, särg ja latikas. Kalastajate andmetes esines veel siig, karpkala, säinas, hõbekoger, jõeforell ja koger. (Eesti väikejärvede seire 2008).
teedega vabakujuline park. 20. sajandi algul tehtud ümberehitustega täiendati järve kaldaterrasse M. von Sieversi kavandatud treppide, balustraadide, aiavaaside ja muude väikevormidega. 1923. aastal eraldati pargi kõrval asuv lage ala ülikooli dendropargi tarbeks. Istutustöödega alustati 1925. aastal professor A. Mathieseni juhendamisel. 1940. aastaks oli sinna istutatud 2900 puud ja põõsast. Rajamisel võeti eesmärgiks liigirohkus, nii kasvas sel ajal dendropargis 400 taksonit puid ja põõsaid. 1990. aastail istutati mõisapargi korrastamise käigus üksikpuid ja puudegruppe; lõunaväravani viivat pärna-alleed noorendati.“ (Keskkonnaamet 2015) Pargi liigirikkus „Raadi park koosneb eriilmelistest osadest, mida eraldab Raadi järv. Ajaloolise peahoone ümbruse terrassidel on suhteliselt vähe vanu puid; selle vastas teisel pool Raadi järve asub regulaarse pargiosa, mille teedevõrk ja põlised pärnad on tänaseni säilinud. Vanimad puud
Kasutatud kirjandus 11 2 Sissejuhatus Viimase, 2008. aasta Punase Raamatu soontaimede osa koostamisel võeti aluseks Toomas Kuke koostatud Eesti soontaimede täielik nimestik (Kukk, 1999). Toomas Kuke andmetel leidub Eesti pärismaises flooras 1441 liiki soontaimi. Neile lisandub 97 alamliiki. Koos alamliikidega on taksonite arv 1538. Naturaliseerunud liike on teada 82, tulnuktaksoneid on kokku 718. 2008. aasta punases raamatus on analüüsitud 1928 taksonit, mis haarab kõik pärismaise floora liigid, naturaliseerunud liigid ja suure osa tulnuktaksoneid. Analüüsitud taksonite jaotust Punase Raamatu kategooriatesse kajastab alljärgnev tabel 1. Tabel 1. Soontaimede 1928 liigi ja/või alamliigi ohustatuse kategooria muutused võrreldes 1998. aasta Punase Raamatuga (samasse kategooriasse jäämine näidatud paksus kirjas). Punase Raamatu liikide kaitstust siseriiklikul tasemel kajastab tabel 2. Kaitstavate liikide
mitmekesisus; Bioloogiline diversiteet koosluste taksonoomiliste üksuste mitmekesisus, eelkõige peetakse silmas liigilist mitmekesisust. Jaguneb a) geneetiline mk; b) funktsionaalne mk; c) taksonoomiline mk 29. Liikide ligikaudne arv maakeral tähtsamates organismirühmades praeguseks kirjeldatud liikide arv ja arvatav tegelik liikide arv; 1,8 miljonit liiki loendatud. 8 milj eeldatavasti tegelikult. St 22,5% liikidest on teada. Prokarüoodid 30 000 taksonit, kultiveeritavad Protistid 80 000 taksonit Taimed 320 000 liiki, Eestis 1500 Seened 86 000 liiki, Eestis 5000 Loomad 1 320 000 liiki, millest putukad 1 100 000, millest vähid 40 000; ämblikulaadsed 75 000; putukad 1 000 000, millest mardikad 400 000 30. Hästikirjeldatud ja alakirjeldatud organismirühmad. Alakirjeldatuse võimalikud põhjused; ??? 31. Liikide arvu varieerumine eri organismirühmades geograafilise laiuse gradiendil;
Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. Zoobentoses on arvukalt riimveeks kohastunud karpe, näiteks söödav rannakarp , liiva-uurikkarp. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit. Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 liiki ja liigisisest kõrgemate taimede taksonit, 87 taksonit vetikaid, millest 32 sini-, 17 rohe-, 5 mänd-, 17 pruun- ja 16 taksonit punavetiktaimi. Üks karakteersemaid põhjataimi on pruunvetikas põisadru (Fucus vesiculosus). Ta võib moodustada nii omaette kooslusi kui ka olla substraadiks epifüütoniga segakooslustele. Punavetiktaimedest on tuntuim harilik agarik (Furcellaria fastigiata), mis omab ka tööstuslikku tähtsust: sellest saadakse furtsellaani ja viimasest toodetud estagarit.
7%; kõrrelised, roosõielised 6%. Lisaks looduslikule floorale: Kultuurtaimed, Tulnukad (555), Naturaliseerunud liigid (232), Invasiivid (37). Eesti floora mitmekesisuse põhjused on erinev mulla lähtekivim eri paigus, erinevad veeolud ja pikk rannajoon, kliima erinev kontinentaalsus. Liigirikkus langeb läänest itta, kuid mitte lõunast põhja. Flooraelement - Rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib. Tsirkumpolaarsed 327 taksonit - hall lepp; tsirkumpolaarsed rannikutaimed 10 rand-seahernes; Euroopa rannikutaimed 15 rand- ogaputk; arktomontaansed 15 mägi-kadakkaer; Põhja-Euroopa 79 - tuhkpihlakas; Euroopa 355 lõhnav käoraamat; Eurosiber 442 harilik tamm; Euraasia 200 lehitu pisikäpp; endeemid 82. Levila piir - 538 taksonit on oma levila piiril Eestis: 128 kirdepiir, 121 põhjapiir, 56 kagupiir, 52 loodepiir, 45 idapiir, 27 lõunapiir, 15 läänepiir, 11 edelapiir.
Närvid varustavad kudesid. Koosneb närvirakkudest. Närvirakul (neuronil) eristatakse raku keha ja jätkeid. Jätkeid on kahte liiku: taksonid ja dendriinid. Aksoni funktsioon on juhtida erutust närviraku kehast innerveeritava elundi/rakuni ... Osa taksoneid on sensoorse (tundlikust juhtiva) iseloomuga. Erutust juhitakse erifeeriast närviraku kehani. Nt naha puutetundlikkus, nägemine. Erifeerias on retseptor, mis reageerib mingile ärritusele. Võtab vastu ja saadab taksonit mööda edasi. Dendriitide funktsioon on seostada erinevaid närvirakke omavahel. Dendriidid hargnevad. Need on kontaktis teise neuroniga. Kontaktid erinevate neuronite vahel toimuvad sünapsite kaudu. Sünaps-moodustis, mille kaudu toimub erutuse ülekanne ühelt närvilt teisele või närvi innerveeritavale elundile. Igale neuronile on närvisüsteemis on olemas gliiarakud. Need ümbritsevad närvirakke. Neid närvirakkudest rohkem
Nii saavad pisipopulatsioonis tekkinud kasulikud omadused geenivahetuse tõttu levide ka teistesse pisipopulatsioonidesse. Liigitekke uurijatele pakuvad huvi liigid, mille üksikutel populatsioonidel on mitmesuguseid erinevusi ja sellised, mis soodustavad ökoloogilist isoleerumist. Süngaameonid on liikide rühmad, neid liike võib geneetika seisukohalt pidada ühe koguliigi eri populatsioonideks. Kui ühes ja samas kohas lähteliigi territooriumil kujuneb kaks või enam uut taksonit, on tegu sümpatrilise liigitekkega. Kui uue taksoni formuleerumine toimub väljaspool lähteliigi leviala, on liigiteke allopatriline. Liigitekke kestust hinnatakse kümnete ja sadade tuhandete, isegi miljonite aastatega. Selle aja määrab valiku kiirus ja taimerühmale omase virginiilse perioodi kestus (aeg viljastumisest esimese viljumiseni). Liikide säilimise kestus on ka väga erinev. Keskmine liikide vanus õistaimedel on miljon aastat. Liigitekke tähtsamad moodused taimedel: 1
seisundi. On vaja teada, milline tunnuse alternatiivsetest seisunditest on primitiivne ja milline uus. Tunnuse ürgset seisundit on võimalik tuvastada rühma mitte kuuluva, kuid lähedase rühma (välisrühma) samu tunnuseid uurides. Meetodid, mis eeldavad molekulaarse kella olemasolu analüüsivad ainult siserühma. Juurimine puu keskpunktist – juur paigutatakse kaht kõige kaugemat taksonit ühendava lõigu keskpunkti. Kõik taksonid on juurest võrdsel kaugusel. UPGMA konstrueerib alati juuritud puu 48. Mis muudab keeruliseks universaalse elu puu juurimise? Kõik Maal elavad rakulised organismid jagunevad kolme selgelt eristuvasse domeeni: eukarüoodid, arhed ja eubakterid. Juur paikneb eubaktereid arhede ja eukarüootidega ühendaval harul. Arhed ja eukarüoodid on sõsarklaadid.
ise rännanud, sellest aastast lisatakse ka ulukite jahinimekirja).; Harrise mudakrabi. Liikide bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused: Komplitseeritud ja aeglane paljunemine; mükoriisa olemasolu; kitsas ökoloogiline amplituud vms, käpalised, võtmeheinad, kollalised ja oligotroofsete veekogude liigid. Mõisted: Relikt - jäänuk. Takson, mille areaal on varasemaga võrreldes tugevasti kahanenud. Relikte võib liigitada ajajärgu järgi, mil asjaomast taksonit oli laialdasel alal. Endeem - liik või muu takson, mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. Nt Saaremaa robirohi, eesti soojumikas. Eesti punane Raamat: 1976-1979 koostati esimene Eesti punane raamat. 1988 valmisid teise punase raamatu nimekirjad. 1998 kolmas punane raamat. 2008/2009 uuendatud punase raamatu nimekiri. Põhikriteerium OHUSTATUS. 24 Lisakriteeriumid: 1
harulduse aste (Üle 60 liigi alla 5 leiukohaga), dekoratiivsus, liikide bioloogilised iseärasused, inimtegevusega kaasnevad ohud. Taimestiku kaitse - teaduslik väärtus: Endeem: Liik või muu takson, mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. (Saaremaa robirohi, eesti soojumikas.) Relikt (jäänuk): Takson, mille areaal on varasemaga võrreldes tugevasti kahanenud. Relikte võib liigitada ajajärgu järgi, mil asjaomast taksonit oli laialdasel alal. (vaevakask, mesimurakas, mägi-kadakkaer, künnapuu, käokuld, luuderohi, jugapuu, kilbirohi, karvane lipphernes, angervaks, palupõisrohi, rand-ogaputk.) Ohustavad tegurid: Kasutamine, tallamine, ehitustegevus, kaevandamine, põllumajanduslik tegevus, metsamajanduslik tegevus, soode kuivendamine ja turbavõtmine, keskkonnamürgid, õhusaaste, hapestumine. Liikide bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused: Komplitseeritud ja aeglane
· Teaduslik väärtus · Looduskaitseline või esteetiline väärtus · Rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus (konventsioonid, direktiivid) Taimestikku ja loomastikku ohustavad peamised tegurid: · Põllumajandus · Elupaikade hävitamine · Metsamajandus · Kasutamine (korjamine) · Saastumine · Ehitustegevus · Keavandamine · Tallamine Relikt - jäänuk. Takson, mille areaal on varasemaga võrreldes tugevasti kahanenud. Relikte võib liigitada ajajärgu järgi, mil asjaomast taksonit oli laialdasel alal. Endeem - liik või muu takson, mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maaalaga. Saaremaa robirohi, eesti soojumikas. Punane Raamat Eesmärk Punased raamatud või nimestikud on hoiatavaks märguandeks paljude liikide seisundi ohtlikkusest või halvenemisest. Ülesanded: · teatada avalikkusele elustikuliikide ohustatusest · propageerida elupaikade säilitamist · anda hinnanguid liikide seisundi muutustele ajas,
o mükoriisa olemasolu o kitsas ökoloogiline amplituud vms, mis puudutab eelkõige käpalisi, võtmeheinu, kollalisi ja oligotroofsete veekogude liike (lahnarohud, vesilobeelia) haruldus – rariteetsus ohustatus – ohus olev relikt – jäänuk. Takson, mille areaal on varasemaga võrreldes tugevasti kahanenud. Relikte võib liigitada ajajärgu järgi, mil asjaomast taksonit oli laialdasel alal (harilik jugapuu) endeem – liik või muu takson, mille levik piirdub mingi suhteliselt väikse maa- alaga (saaremaa robirohi, eesti soojumikas) RAHVUSVAHELISED KONVENTSIOONID konventsioonide geograafilised tasandid: o globaalne tasand – hõlmab kogu maailma (nt. Washingtoni konventsioon (CITES)) o regionaalne tasand – hõlmab mõnda maailmajagu (nt. Helsingi konventsioon, Berni konventsioon)
o Euraasias ida-läänesuunas - mäestikud o Põhja-Ameerikas põhja-lõuna suunas Apatsid, Kaljumäestik · Vööndilised o tsirkumpolaarsed ümber pooluse levinud (nt jääkaru, raudrohi) o pantroopilised troopikas levinud (nt kookospalm · Katkestustega (disjunktsioonid) ühe taksoni esinemine eri piirkondades. Areaalid on erinevate piirkondadega (vahepeal on piirkond, kus seda liiki/taksonit ei leita). o Miks ei ole seda liiki selles katkestuskohas? Tekib mingisugune barjäär mandrite triivimine. o Kauglevi algselt on olnud üks areaal, aga siis on liik leidnud teise koha kus on ka hea elada ja jääb seda asustama (vahepeal on ala, mis pole kõlbulik). o Grupidisjunktsioonid paljude taksonite areaalide ühesugused disjunktsioonid tingituna paleogeograafilistest muutustest:
1387 õistaimeliiki · Liigid kuuluvad 113 sugukonda ning 443 perekonda; · Naturaliseerunud liike on 82; · Tulnukliike ja kultuurpäritoluga liike kokku 718 (hõlmab ka naturaliserunud liigid) · Looduskaitse all on 215 soontaimeliiki. Kust taimed Eestisse tulid pärast jääaega? Horoloogia ehk koroloogia ehk arealoogia teadus, mis uurib liikide levikut. Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi. Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35% taksoneist), mis kasvavad siin areaalipiiril. Kõige rohkem liike on Eestis oma põhja- või kirdepiiril. LOOMAD I SELGROOGTUD Loomad on päristuumsed, hulkraksed ning liikumisvõimelised organismid, kes on heterotroofse toitumisega. Tekkisid eelkambriumis ca 600 milj aastat tagasi, kuid nn edikaaria fauna tänapäevaste järglaste kohta pole tõendeid. Kesk-kambriumis Picaia peetakse tänapäeva keelikloomade fauna eellasrühmaks. Eesti fauna ehk loomariik
jäätmaadel. Kurdlehine kibuvist kodumaa Kaug-Idas. Kasvab meil rannikuil kasutatakse haljastuses. Liikide levikut uurib arealoogia ehk koroloogia · Liigi areaal hõlmab kõiki liigi populatsioone · Areaal võib olla terviklik (lausareaal) või disjunktne (katkestunud) koosneb mitmest osaareaalist · Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi · Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35%), mis kasvavad siin areaalipiiril Geoelemendid ehk flooraelemendid aitavad rekostrueerida floora ja vegetatsiooni kujunemislugu. Taimede levik levikuatlas Taimeliikide leiuandmete seostamisel kaardiga moodustubki levikupilt levikuareaal Arktiline ja arktomontaanne flooraelement (Eestis 15 liii ehk 1%).Nt odajas astelsõnajalg, murakas Tsirkumpolaarne flooraelement (Eestis 251 liiki ehk 16,3%). Nt metsosi Katkestunud tsirkumpolaarne (Eestis 76 liiki ehk 4,9%). Nt rohekas uibuleht
= neil on ühine esivanem, kes lisaks nimetatutele ei ole ühegi teise taksoni esivanemaks. Tulenenud homoloogilised tunnused peavad andma alati sama topoloogiaga puu. Juure leidmine Nagu ülalpool näha, on fülogeneetilise puu konstrueerimise spetsiaalseks probleemiks puu juure leidmine. Siin kasutatakse mitmesuguseid võtteid. Osa neist baseeruvad korrektsel evolutsioonilisel teadmisel, osa aga on "pöidlareegli" kokkulepped. Välisgrupp on termin, mis tähistab vabalt valitud liiki (taksonit), kes kindlasti paikneb uuritavatest liikidest evolutsiooniliselt väljaspool: võttes eelmise joonise, oleks välisgrupiks näiteks mammaalid. Välisgrupiks neile on aga ka näiteks amööb. Et aga välisgrupp oleks operatsionaalselt kasulik, siis mida lähemal asub ta uuritavatele objektidele, seda parem. Nii näiteks on inimese puhul evolutsiooniliselt lähimateks tänapäeval elavateks liikideks gorilla ja simpans ja sama silmas pidades sobib välisgrupiks orangutang
teeservades, jäätmaadel. Kurdlehine kibuvist – kodumaa Kaug-Idas. Kasvab meil rannikuil kasutatakse haljastuses. Liikide levikut uurib arealoogia ehk koroloogia Liigi areaal hõlmab kõiki liigi populatsioone Areaal võib olla terviklik (lausareaal) või disjunktne (katkestunud) – koosneb mitmest osaareaalist Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35%), mis kasvavad siin areaalipiiril Geoelemendid ehk flooraelemendid aitavad rekostrueerida floora ja vegetatsiooni kujunemislugu. Taimede levik – levikuatlas Taimeliikide leiuandmete seostamisel kaardiga moodustubki levikupilt – levikuareaal Arktiline ja arktomontaanne flooraelement (Eestis 15 liii ehk 1%).Nt odajas astelsõnajalg, murakas Tsirkumpolaarne flooraelement (Eestis 251 liiki ehk 16,3%). Nt metsosi Katkestunud tsirkumpolaarne (Eestis 76 liiki ehk 4,9%)
annaabi.ee 
