Punane raamat (0)

Tartu Kutsehariduskeskus
Mehhatroonika
Herki Pedak
Punane raamat
Iseseisev töö
Juhendaja Helmo Hainsoo
Tartu 2009
Sisukord
1 Tiitelleht
2 Sisukord
3 Sissejuhatus
4 Punase Raamatu ajalugu
6 Eesti Punane raamat
7 Graafikud
Sissejuhatus
Punasesse Raamatusse kantakse teadlaste poolt kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide kohta. Põhilisteks argumentideks mille järgi punane raamt koostatakse on levik, uurituse aste, seisund. Punane Raamat koosneb eri värvusega lehtedest: punane, kollane, valge, roheline, hall. Punastele lehtedele kantakse eriti ohustatud liigid ja liigid mis on väljasurnud või selle äärel, kollastele väheneva arvukusega, neile tuleb tähelepanu pöörata ning kindlasti looduskaitse alla võtta, valgetele haruldased liigid, rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidel lehtedele need liigid, mille seisund on määratlemata. Üldjuhul on hallidel lehekülgedel liigid , mis ei ole ohus ning mida on piisavalt palju. Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused . Liigid mis on juba punasesse raamatusse kantud , võib olukorra paranedes(või halvenedes) kanda ka teist värvi lehekülgedele.
Punane Raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane Raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed Punasesse Raamatusse. See võimaldab looduskaitsjatel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävingust. Selline tegevus ongi Punase Raamatu põhi eesmärgiks ja algselt selleks ta loodigi.
Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud liikide kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudame alles hoida kõik tema eluvormid . Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile. Suured diskussioonid käivad selle üle, kas säilitada ka kahjulikud liigid. Näiteks erinevad viirused, bakterid ja muud loodusele kahjulikud elusorganismid .
Punase Raamatu ajalugu
Mõte selleisele raamatule või algselt siis info kogule tuli Sveitsist Rahvusvaheliselt Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liidult juba 1949a., mil loodi komisjon , mis hakkas koguma üle maailma teavet väljasuremisohus olevate ja haruldaste (väikeste leiukohtade arvuga) taime- ning loomaliikide kohta.
1949 Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit kinnitas esimese väljasuremisohus olevate taime- ning loomaliikide nimestiku.
1966 Ilmusid esimesed rahvusvahelised punased raamatud (Red Data Book). Nüüdseks on lisaks rahvusvahelistele Punastele Raamatutele need olemas ka paljudes riikides ja piirkondades.HYPERLINK "file:///wiki/L%25C3%25A4%25C3%25A4nemeri" Läänemere äärsetel riikidel on igaühel oma ja ka kogu regiooni kohta ühine Punane Raamat.
1975 hakati Punast Raamatut koostama rahvusvahelise Punase Raamatu põhimõtete alusel Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjonis bioloogiadoktor Eerik Kumari juhtimisel.
1979 Valmis Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon koostamisel esimese Eesti punane raamat. See oli mõeldud ametialaseks kasutamiseks.
Algselt valmistati Punast Raamatut neljas eri eksemplaris ja need koosnesid üksikutest eri värvusega lehtedest, millele olid lühidalt kantud ohustatud taksonite (liikide ja alamliikide) olukorra hinnang, levik, elamiskoha suurus, elupaik, rakendatud ja ettepandavad kaitseabinõud. Ta sisaldas andmeid 259 liigi kohta. Esialgu andmed 155 taimeliigi ja 104 loomaliigi kohta. Selle suure töö tegid 26 loodusteadlast kümnest teadusasutusest, põhiliselt Zooloogia ja Botaanika Instituudist.
1982 Lisaks teaduslikele Punastele Raamatutele antakse välja ka populaarseid Punaseid Raamatuid. Eestis ilmus niisugune laiale lugejaskonnale mõeldud rohkete värvitahvlitega Punane Raamat. Selles antakse ka põhjalik ülevaade Punaste Raamatute ajaloost. Ohustatud liikide kõrval käsitleti seal võrdväärsetena kõiki kaitsealuseid liike.
1987 tuli Punast Raamatut hakata täiendama Moskvast antud uute eeskirjade järgi - koostati uued nimekirjad, kuid töö jäi pooleli . Kuna keskkonnaministeerium ei jõudnud kinnitada teadlaste hinnanguid, enne tulid uued ajad.
1988 Valmisid teise Eesti punase raamatu nimekirjad, kuhu olid ohustatud liigid kantud vastavaid elustikurühmi hästi tundvate eriteadlaste ettepanekute alusel. Need nimekirjad, mis sisaldasid kokku 315 liiki, kinnitati punase raamatu komisjoni otsusega.
1990 Teine Punane raamat lugejateni punasena ei jõudnudki. Teise punase raamatu nimekirjad avaldati pärast mõningate muudatuste tegemist teatmeteoses "Eesti A & O".
1993 Ilmus Läänemere regiooni punane raamat (Red Data Book of the Baltic Region ). Selles esitatakse Läänemere äärsete maade või vastavate halduspiirkondade ohustatud soontaimede ja selgroogsete, välja arvatud kalad , nimestikud.
1994 Kinnitati uus rahvusvaheliste punaste nimestike kategooriate ja kriteeriumide süsteem, mida siiani on järjest täiendatud.
Eesti taasiseseisvumise järel jätkatakse Punase Raamatu täiendamist. Moodustati Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni juurde Punase Raamatu toimkond . Punase Raamatu uues variandis lähtutakse taas rahvusvahelise Punase Raamatu ning Soome ja Rootsi Punaste Raamatute eeskujust.
1996 Uut punaste raamatute kategooriate ja kriteeriumide süsteemi rakendati esmakordselt rahvusvahelise loomade punase nimestiku koostamisel.
1998 Ilmus HYPERLINK "file:///wiki/Eesti" Eesti kolmas ja praegu kehtiv punane raamat. Seegi koostati ja avaldati Looduskaitse Komisjoni väljaandena, kuid oli nagu eelminegi paljude loodusteadlaste ühistöö tulemus. Selles punases raamatus on andmeid 1318 liigi ja liigisisese taksoni kohta. Kasutati tavapärast, üldjoontes varasematele kategooriatele vastavat süsteemi.
2000 Valmis viimane rahvusvaheline punane nimistu The 2000 IUCN Red List of Threatened Species (Ohustatud liikide punane nimistu). Uut kategooriate ja kriteeriumide süsteemi rakendati esmakordselt uute HYPERLINK "file:///wiki/Soome" Soome ja Rootsi punaste nimistute koostamisel.
Eesti Punane Raamat
Eesti esimese punase raamatu (1979) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi(sinna kuuluvad koldtaimed, sõnajalgtaimed, ja seemnetaimed) ja loomi. Teises (1988) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Seevastu viimasesse (1998) punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit.
Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla -, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 looma liiki või liigisisest taksonit.
Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suursamblikest (32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal suur veega seotud loomadel, nagu kahepaiksed (45,4%), kalad (36,1%) ja vähid (36%).
Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal mitmesugune metsade majandamisega seotud tegevus, eeskätt lageraied ja metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad veekogude muutmisega seotu (15%) ning põllumajanduslik tegevus (12,9%).
Vähem kui 6% ohustatud liikidest kannatab kliimamuutuste, uute liikide sissetalumise ja muude väljastpoolt lähtuvate mõjustuste tõttu, ligi 15% puhul pole ohustavad tegurid teada.
Hinnanguliselt võib Eestis leida umbes 40 000 elusolendiliiki. Neist on seni kindlaks tehtud vaid 23 500, seega ainult 60%. Olukorrahinnangu oleme siiani suutnud anda vähemalt 8600 liigile, niisiis ainult viiendikule neist, kellega seda maatükki jagame ning kelle saatus meie kätte on usaldatud. Tõsi, paljude siit juba kadunute puhul pole me usaldust õigustanud.
Eestis avastatud liigid ja nende ohustatus
Ohustatud liikide arv elustikurühmade kaupa
Viis olulisemat ohutegurit ja nende poolt ohustatud liikide arv