Punane raamat (0)

Punane raamat
Punasesse Raamatusse kantakse teadlaste poolt kogutud koondandmestik
haruldaste ja ohustatud liikide (ka liigisiseste vormide) kohta - levik,
uurituse aste, seisund jms. Punane Raamat koosneb eri värvusega lehtedest
(punane, kollane, valge, roheline, hall). Punastele lehtedele kantakse
eriti ohustatud liigid (nagu punane tuli hoiatab see ohu eest), kollastele
väheneva arvukusega (ohualtid) liigid, valgetele haruldased liigid,
rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidel lehtedele need liigid, mille
seisund on määratlemata (vähe uuritud). Loodus muutub pidevalt, inimese
mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide
elutingimused . Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes
tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele.
Punane Raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on
teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos
ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane Raamat ei saa kunagi
valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste
liikide olukorda ja kandma uued andmed Punasesse Raamatusse. See võimaldab
looduskaitse administratiivasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud
liikide päästmiseks hävingust. See on Punase Raamatu põhimõte.
Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse
vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta
ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid
siis, kui suudame alles hoida kõik tema eluvormid . Seda rõhutades
kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise
mitmekesisuse konventsioonile. Muidugi on küsitav, kas tuleks säilitada
parasiitseid, haigusi tekitavaid ja teisi nn. kahjulikke liike, kuid
üldiselt on
Eesti loodus
Eesti esimese punase raamatu ( 1979 ) nimekirjad sisaldasid kokku 259
liiki soontaimi ja loomi. Teises ( 1988 ) lisandus valitud hulk samblaid,
vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni.
Seevastu viimasesse ( 1998 ) punasesse raamatusse arvati samadest
elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit.
Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel
kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla -, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja
2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit.
Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või
ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suursamblikest
(32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest
(20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal
suur veega seotud loomadel, nagu kahepaiksed (45,4%), kalad (36,1%) ja
vähid (36%).
Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal
mitmesugune metsade majandamisega seotud tegevus, eeskätt lageraied ja
metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad veekogude
muutmisega seotu (15%) ning põllumajanduslik tegevus (12,9%).
Vähem kui 6% ohustatud liikidest kannatab kliimamuutuste, uute liikide
sissetalumise ja muude väljastpoolt lähtuvate mõjustuste tõttu, ligi 15%
puhul pole ohustavad tegurid teada.
Hinnanguliselt võib Eestis leida umbes 40 000 elusolendiliiki. Neist on
seni kindlaks tehtud vaid 23 500, seega ainult 60%. Olukorrahinnangu oleme
siiani suutnud anda vähemalt 8600 liigile, niisiis ainult viiendikule
neist.