Punane raamat (0)

Tartu kutsehariduskeskus
Punane raamat
Koostas: Peeter
Juhendas: Ellen Aunin
02.06.2009

Punase raamatu ajaloost

1949

Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit (alates 1994. aastast Ülemaailmne Looduskaitse Liit, lühendatult IUCN) kinnitas esimese väljasuremisohus olevate taime- ning loomaliikide nimestiku.

1966

Ilmusid esimesed rahvusvahelised punased raamatud (Red Data Book).

1979

Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon koostas esimese Eesti punase raamatu. See oli mõeldud ametialaseks kasutamiseks.
Punane raamat valmis neljas eksemplaris ja need koosnesid levinud tava kohaselt üksikutest eri värvusega lehtedest, millele olid lühidalt kantud ohustatud taksonite (liikide ja alamliikide) olukorra hinnang, levik, asurkonna suurus, elupaik, rakendatud ja ettepandavad kaitseabinõud jms. Ta sisaldas andmeid 259 liigi kohta.

1982

Ilmus esimese Eesti punase raamatu rahvaväljaanne. Ohustatud liikide kõrval käsitleti seal võrdväärsetena kõiki kaitsealuseid liike.

1988

Valmisid teise Eesti punase raamatu nimekirjad, kuhu olid ohustatud liigid kantud vastavaid elustikurühmi hästi tundvate eriteadlaste ettepanekute alusel. Need nimekirjad, mis sisaldasid kokku 315 liiki, kinnitati punase raamatu komisjoni otsusega.

1990

Teise punase raamatu nimekirjad avaldati pärast mõningate muudatuste tegemist teatmeteoses "Eesti A & O".

1993

Ilmus Läänemere regiooni punane raamat (Red Data Book of the Baltic Region). Selles esitatakse Läänemere äärsete maade või vastavate halduspiirkondade ohustatud soontaimede ja selgroogsete (välja arvatud kalad) nimestikud.

1994

Kinnitati uus rahvusvaheliste (IUCN-i) punaste nimestike kategooriate ja kriteeriumide süsteem, mida siiani on järjest täiendatud.

1996

Uut punaste raamatute kategooriate ja kriteeriumide süsteemi rakendati esmakordselt rahvusvahelise (IUCN-i) loomade punase nimestiku koostamisel.

1998

Ilmus Eesti kolmas ja praegu kehtiv punane raamat. Seegi koostati ja avaldati Looduskaitse Komisjoni väljaandena, kuid oli nagu eelminegi paljude loodusteadlaste ühistöö tulemus. Selles punases raamatus on andmeid 1318 liigi ja liigisisese taksoni kohta. Kasutati tavapärast, üldjoontes varasematele IUCN-i kategooriatele vastavat süsteemi.

2000

Valmis viimane rahvusvaheline punane nimestik The 2000 IUCN Red List of Threatened Species . Uut kategooriate ja kriteeriumide süsteemi rakendati esmakordselt uute Soome ja Rootsi punaste nimestike koostamisel.

Punane raamat arvudes

Eestis arvatakse esinevat ligi 40 000 elustikuliiki. Seni on neist leitud umbes 23 500 ehk 60%. Ülejäänud 16500 liiki ehk 40% elustikust on meil seni avastamata, ehkki teadusele on nad enamjaolt tuntud.
Vaid 8600-l liigil ehk umbes viiendikul meie elustikust on hinnatud ka ohustatuse astet. Nii on kindlaks tehtud, et neist 1314 liiki ehk 15% on ohus või välja surnud.

Eestimaa elustik ja ohustatud liigid

Ohustatud liikide arv elustikurühmade kaupa

Viis ohustatumat elupaika ja neis ohustatud liikide arv

Viis olulisemat ohutegurit ja nende poolt ohustatud liikide arv

Punane raamat

Punasesse Raamatusse kantakse teadlaste poolt kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide (ka liigisiseste vormide) kohta - levik, uurituse aste, seisund jms. Punane Raamat koosneb eri värvusega lehtedest (punane, kollane, valge, roheline, hall). Punastele lehtedele kantakse eriti ohustatud liigid (nagu punane tuli hoiatab see ohu eest), kollastele väheneva arvukusega (ohualtid) liigid, valgetele haruldased liigid, rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidel lehtedele need liigid, mille seisund on määratlemata (vähe uuritud). Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused . Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele.
Punane Raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane Raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed Punasesse Raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävingust. See on Punase Raamatu põhimõte.
Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudame alles hoida kõik tema eluvormid . Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile. Muidugi on küsitav, kas tuleks säilitada parasiitseid, haigusi tekitavaid ja teisi nn. kahjulikke liike, kuid üldiselt on

Eesti loodus

Eesti esimese punase raamatu ( 1979 ) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises ( 1988 ) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. Seevastu viimasesse ( 1998 ) punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit.
Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla -, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit.
Enim, tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud sammaldest (37,9%), kolmandik suursamblikest (32,6%), üle veerandi selgroogsetest (28,4%) ja viiendik soontaimedest (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal suur veega seotud loomadel, nagu kahepaiksed (45,4%), kalad (36,1%) ja vähid (36%).
Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal mitmesugune metsade majandamisega seotud tegevus, eeskätt lageraied ja metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad veekogude muutmisega seotu (15%) ning põllumajanduslik tegevus (12,9%).
Vähem kui 6% ohustatud liikidest kannatab kliimamuutuste, uute liikide sissetalumise ja muude väljastpoolt lähtuvate mõjustuste tõttu, ligi 15% puhul pole ohustavad tegurid teada.
Hinnanguliselt võib Eestis leida umbes 40 000 elusolendiliiki. Neist on seni kindlaks tehtud vaid 23 500, seega ainult 60%. Olukorrahinnangu oleme siiani suutnud anda vähemalt 8600 liigile, niisiis ainult viiendikule neist, kellega seda maatükki jagame ning kelle saatus meie kätte on usaldatud. Tõsi, paljude siit juba kadunute puhul pole me usaldust õigustanud.