AUGUST MÄLK
,,Taeva palge all"
TURSA SÕBRAD, TUTTAVAD
SIMMU RANNAVÄLJA REIN VEERE ALLEKS
(Hea sõber KALAMAJA PRIIDU
ja abimees)
HÜDJAPE JUHAN abielus
VEERE LAPS
Noorpõlve
armastus HILDE
TUISU KUSTAS
(peategelane) JUTA Koolmeister
VÕRKE
(Kustase õde) abielus Tammise
VILLEM
poeg
isa
LEENA
TUISU JÜRI poeg KAAREL
abielus (isa) ja MARI(ema) (Kustase vend)
August Mälk ,,Taeva palge all" 1937 Olustikuromaan, rannatriloogia. Tegelased: Jüri Tuisk endine Maia laevakapten Kustas Tuisk koer Sulli suri Ameerikas oldud aja jooksul Kaarel Tuisk Lui Tuisk Juta Tuisk õppis kodumajanduse koolis Viia Kaarli naine; lapsed Heino ja tüdruk; tugev, kaalukas naine
Taeva palge all August Mälk Romaan algab sellega, kui Tuisu Jüri oma pojale Kustasele linna bussi vastu tuleb. Kustas on viimased 6 aastat merel olnud ja otsustas nüüd koju tulla. Koduteel juba üsna küla lähedal tuleb neile vastu Hilde. Hilde ja Kustase vahel oli kogu aeg midagi olnud ning nüüd oli ta esimene inimene, keda Kustas kodukülas nägi. Tervitasid üksteist ja lubasid veel kohtuda. Lõpuks jõudsid Kustas ja Jüri Tuisu tallu. Seal tervitasid Kustast pisarsilmil ema, vend Kaarel, Kaarli naine Viia (suure kondiga tugev naine) ja nende kolmeaastane poeg Heino. Kustas päris noorima venna Lui kohta, see oli läinud laeva peale raha teenima. Kustas küsis kohe isa käest, miks tema enam laeva peal ei ole, kuid isa ainult ühmas midagi vastu, sest ta ei tahtnud esialgu tunnistada, et talle olevat laevakapteni kohale asendaja leitud ja sedagi sai ta teada küla pealt. Kaarlilt sai Kustas teada, et isal on mõte oma paat ehitada. Õhtul mängis Kustas oma laeva pealt oste
ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?» «Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.» «Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor perenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad aina Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.» «Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel
Kuna Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa, pani käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi nagu ähvardavaid kivisõrmi sinise taeva 15 poole. Kitsaste kõrgete akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis lomberdasid laisalt punaste nägude ja siniste ninadega sõjasulased ja tegid tüdrukutega, kes kaevust vett vinnasid, lihtlabast nalja, mis meelitatud tütarlapsi ühtepuhku pihu sisse itsitama pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud nina välja, mis nagu kuu valgustatud pilvede vahelt tema okkalise halli habeme seest välja säras
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi päevavaraste ammutuntud arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt õitseva meiupuu üksmeelselt jaanuari taeva alla Bra-que'i kabeli kalmistule üksinda lõdisema jätsid. Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva eest siia jõudnud Flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narride paavsti valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis. Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida, kuigi seda tookord maailma suurimaks kinniseks ruumiks peeti (Sauval *, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali)
Trükikoja loomine Sõnavara rikastamine Tõlkimise uus tase Eesti kirjanduse tõlkimine soome keelde IV RÜHMITUS ARBUJAD (LOITSJAD) (30-NDAD 40-NDAD) Tartu Tegu oli Tartu Ülikooli sõpruskonnaga, kuhu kuulusid Betti Alver, Heiti Talvik, Kersti Merilaas, August Sang, Paul Viiding, Bernard Kangro, Uku Masing ja Mart Raud. Nad kõik õppisid ülikoolis filosoofiat, v.a. Uku Masing, kes õppis usuteadust (deloogia). Omavahel Abiellusid B.Alver ja H. Talvik ja August Sang ja K. Merilaas. Kõik olid individuaalsed kirjanikud. Arbujad püüdlesid varasema Eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käitlseid kunsti kui kõlbeliste väärtuste kandjat ning inimest kui sõltumatut isiksust. Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu tõi nende luulesse traagilist elu tunnetust. Rühmitus tõi Eestisse säravad luuletajad, nt. Alver, Talvik. Viisid kõrgele mõtteluule, tähtis oli vaimsus.
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Kõik kommentaarid