Taeva palge all August Mälk Romaan algab sellega, kui Tuisu Jüri oma pojale Kustasele linna bussi vastu tuleb. Kustas on viimased 6 aastat merel olnud ja otsustas nüüd koju tulla. Koduteel juba üsna küla lähedal tuleb neile vastu Hilde. Hilde ja Kustase vahel oli kogu aeg midagi olnud ning nüüd oli ta esimene inimene, keda Kustas kodukülas nägi. Tervitasid üksteist ja lubasid veel kohtuda. Lõpuks jõudsid Kustas ja Jüri Tuisu tallu. Seal tervitasid Kustast pisarsilmil ema, vend Kaarel, Kaarli naine Viia (suure kondiga tugev naine) ja nende kolmeaastane poeg Heino. Kustas päris noorima venna Lui kohta, see oli läinud laeva peale raha teenima. Kustas küsis kohe isa käest, miks tema enam laeva peal ei ole, kuid isa ainult ühmas midagi vastu, sest ta ei tahtnud esialgu tunnistada, et talle olevat laevakapteni kohale asendaja leitud ja sedagi sai ta teada küla pealt. Kaarlilt sai Kustas teada, et isal on mõte oma paat ehitada. Õhtul mängis Kustas oma laeva pealt oste
August Mälk ,,Taeva palge all" 1937 Olustikuromaan, rannatriloogia. Tegelased: Jüri Tuisk endine Maia laevakapten Kustas Tuisk koer Sulli suri Ameerikas oldud aja jooksul Kaarel Tuisk Lui Tuisk Juta Tuisk õppis kodumajanduse koolis Viia Kaarli naine; lapsed Heino ja tüdruk; tugev, kaalukas naine
enda kõrvale. " Lähed tormi ette hea teada, et keegi kodus ohkab lae poole su nime ning kannab muret südames " seletas teistele. ,, Nojah, ega sest suurt, aga ... kui näiteks mina läheksin, koergi ei hauguks. Kodus siin mürad niisama, kuid väljas, siis tuleb ette, et just peaks keegi seesugune sul olemagi, kes oma mõtetes nagu kõnnib sinuga kogu aeg ühes mine siis kuhu või kui kaugele!" (lk 146) Pealkiri ,,Taeva palge all" Pealkirja mõtestab väga hästi lahti Kustase monoloog Toonile: " Kuid nüüd olen mina siin, sinu kõrval! Nüüd olen mina siin sinu lähedal. Kas meie ei hakka olema üksteisele nüüd abiks? Tule mulle lähemale! Niimoodi! Kas sa näed nüüd seal on maa ja siin on meri, ja ainult taevas on meie kahe üle. See on hea taevas ja seal ei või olla ülekohtu! Selle all elame iga päev jah, iga meie liigutus on näha, sest siin, merel meie
Tõde ja õigus - märkmed I - Naine Krõõt ja mees Andres Paas sõitsid hobusevankriga Vargamäe suunas, kuhu elama pidid minema - Pidid minema läbi soo, mille ületamine oli raske, plaanisid sinna tulevikus sügavamad kraavid ja kõrgema tee teha, et ületamine nii keeruline poleks - Teel jäi nende lehm Maasik sohu kinni, koduhoidjad (sauna-Madis, karjane, eit) tulid appi, tegid lõkke, et sohu kinni jäänud lehma jalgu soojendada, et too edasi liiguks, lõpuks saadi lehm välja ja jõuti uude koju - Krõõt pärib, miks Andres just selle koha valis, mees vastab et paremat ei olnud müügil või teised kohad olid liiga kallid, lohutab naist, et Vargamäel pole ka väga hull, tuleb ära harjuda II - järgmine päev oli uue kodukohaga tutvumiseks, esmalt taheti külastada naabrit, Tagapere Pearut, kuid ta oli kõrtsis - Saunatädi ja sauna-Madis tutvustasid uutele peremeestele ümbrust, see oli vaikne, soine, vesine, krunt oli suur, Andres mõtl
ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?» «Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.» «Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor perenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad aina Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.» «Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel
"Külmale maale" E.Vilde Jaan, kes oli haige, kuulas nukralt orelimängu. Ta laskus väsinult istmele ja orelimängu tõttu läksid ta silmad niiskeks. Ta palvetas kaua, tänas selle eest, et tema noort elu kaitstud oli. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel vagusaks jäi. Kui tal enam midagi paluda ei olnud, ega mellegi eest tänada, ta vajus kössi ja püüdis jutlust kuulata. Kuid Jaani mõtted olid hajevil ja ta oli väsinud, ning ta jäi lõpuks jutlustuse ajal magama, ta ei olnud ainus magaja. Kuid õpetaja ei pannud seda neile pahaks. Jaan ärkas alles siis, kui orel uuesti mängima hakkas, tal oli häbi magama jäämise pärast. Kui kogu kirikurahvas välja läks, hakkas Jaani pea värsekst õhust ringi käima, ta toetus vastu kirikut ja ootas selle möödumist. Jaani ette seisis Virgu Anni, alguses ei öelnud kumbki sõnagi, vaikides teretasid üksteist. Siis aga tüdruk kurblikult ütles, et Jaan on nõrgaks jäänud, ja et Jaanil on pealagi juustest paljaks jä
Jälle möödusid talvel päevad kui puhata ei saanud. Andres vedas materjali uue rehetoa ja reiaaluse ehitamiseks. Loomadele pidi ka süüa juurde tooma sest omad varud olid juba otsas ja midagi ei olnud ette anda. See kord ei olnud ehitamisel eriti kedagi abis sest ilm oli halb ja loomad ei jõudnu ka eriti palju vedada- laadida ei saanud eriti palju. Kevadel alustati ehitust. Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele- Karlale ja Joosepile saepuru ja laaste viima. Asjad anti üle aia august, kõik toimus aga siis kui töömehed olid söömas või siis töö lõpetanud. Ühel päeval hakkas Liisi kahtlema kas ikka poistele viia saepuru. Poisid küll lubasid siis vastu tuua kui Pearu ehitama hakkab kuid Liisi kahtles siiski. Ta ütles Maretile et tema ei hakka enam vedama. Suvel lubasid poisid ka nisuleiva vastu oma leiba 13 tuua aga ikkagi ei toonud. Maret viis edasi kuid ütles poistele et õde tal enam ei vea
Jälle möödusid talvel päevad kui puhata ei saanud. Andres vedas materjali uue rehetoa ja reiaaluse ehitamiseks. Loomadele pidi ka süüa juurde tooma sest omad varud olid juba otsas ja midagi ei olnud ette anda. See kord ei olnud ehitamisel eriti kedagi abis sest ilm oli halb ja loomad ei jõudnu ka eriti palju vedada- laadida ei saanud eriti palju. Kevadel alustati ehitust. Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele- Karlale ja Joosepile saepuru ja laaste viima. Asjad anti üle aia august, kõik toimus aga siis kui töömehed olid söömas või siis töö lõpetanud. Ühel päeval hakkas Liisi kahtlema kas ikka poistele viia saepuru. Poisid küll lubasid siis vastu tuua kui Pearu ehitama hakkab kuid Liisi kahtles siiski. Ta ütles Maretile et tema ei hakka enam vedama. Suvel lubasid poisid ka nisuleiva vastu oma leiba tuua aga ikkagi ei toonud. Maret viis edasi kuid ütles poistele et õde tal enam ei vea. Selle peale lubasid poisid et toovad neile kohe ema tehtud odrakaraskit
Kõik kommentaarid