Friedebert Tuglase novell "Suveöö armastus" (2)

Suveöö armastus
teenijatüdruk Maali
sulane Kusta
Kusta sosistas aida ukse taga tüdruku nime ning põranda all jooksid hiired. Maali käskis aga Kustal ära minna ning ei teinud ust lahti. Käskis minna paksu peretütre Mari juurde lauda lakale. Mari oli aga kergesti kättesaadav ja andis kõigile suudluse, kes pead ära ei pööranud. Kuid Kustale meeldis Maali, kuigi temast mõni aasta vanem tüdruk oli pirtsakas, kuid siiski puhas. Maali ei lasknud teda ikka sisse ning sulane külmetas aluspükstes trepil , ta ähvardas isegi peremeest kutsuda. Kustas oli hetke vait ja mõtles missugune Maali on. Siis aga hakkas ta uuesti sisse paluma ning tüdruk ehmatas häält kuuldes, et Kustas veel seal oli. Ta ei lasknud sulast ikka sisse ning käskis endiselt Mari juurde minna. Lõpuks tõusis Kusta vihaselt ja ütles, et läheb lauda peale. Vaevalt oli ta paar sammu astunud kui tüdruk pea ukse vahelt välja pistis ja küsis kas ta tõesti sinna läheb. Poiss peatus ning läks tagasi aida varju. Maali puikles ikka vastu ja lubas nina ees ukse kinni lüüa. Nad vaatasid pidevalt teineteisele otsa ning poiss istus veskikivile ja tüdruk laskus künnisele. Maali heitis talle pidevalt ette, et teab mida poiss tegelikult tahab. Korraga tundis Kustas endas jõudu ja tõmas Maali soojast pihast kinni ning surus huuled selle suule. Ta haaras Maali sülle ja astus aita. Ta tahtis tol hetkel tüdruku lausa puruks pigistada. Maali rabeles vastu, kuid väsis. Õled kahisesid voodis , kuid siis revis Maali end lahti ja tormas õue. Ta mõtles, et miks poisid küll niimoodi armastavad. Maali jooksis edasi ja üle õla vaadates ehmus , kui nägi, et Kusta talle järele tuleb. Hetkeks tuli Maalil naerutuju ja ta ütles Kustale, et too ei saa teda kätte. Maali jooksis pärimäge alla poole oja poole. Seal oli lagunenud veski ning Maali suubus koheselt sinna lootes, et uks on lahti. Kui Kusta veski ukse ette astus raputas ta ust, kuid tüdruk oli uksele riivi ette pannud. Kustas palus jällegi, et Maali ta sisse laseks ning ütles, et mitme ukse taga ta manguma peab. Kusta vaatas ringi ja mõtles, kust saaks veel veskisse sisse. Talle meenud, et alt liigsilma juuest viib väike uks vesiratta -rumi ja sealt edasi. Kusta hüppas ühelt kivilt teisele ja liikus mööda hallitanud seina edasi. Astus pimedasse ruumi, kuid ta ei saanud edasi ning ta otsustas tuldud teed tagasi minna. Keset oja libastus ta kivilt vette. Veski ette jõudes istus ta akna alla pakule ja jäi Maali iseloomule mõtlema ning mõtles hetkeks ka, et äkki on tüdruk ära läinud, mil ta vesiratta-ruumis käis. Ta laskis pea kätele ja mõtles, et Maali, arvab, et ta on hoolimatu ja tüdruk ei mõista, kuidas ta teda armastab. Siis aga pani Maali käe läbi trellide ta sassis juustele ja ütles poisi nime. Kusta jahmus ning esimesel hetkel ei osanud kumbki midagi öelda. Siis aga nad vestlesid teineteisega ja Kusta proovis veel end sisse küsida, kui Maali vastas ei. Maali hakkas nutma ja kurtis poisile oma elu, vanust ja kõiki teisi poisse. Siis Maali tunnistas , et ta tahab, et Kusta ta ära võtaks, et neil oleks lapsed, poja nimeks saaks Kusti ning tütar. Lõpuks võttis Maali ukselt riivi ja ta tahtis koos poisiga koju minna. Teel oli poisil külm ning tüdruk kutsus ta oma suurrätiku alla. Türduk tundis poisi värisevat külge oma puusa vastys. Ta mõtles sellele, mis juhtuks kui Kusta ta ära võtaks. Kui nad väravasse jõudsid, hakkas juba hommik saabuma ning Kusta kurtis kui vähe nad magada saavad ja kuidas nad homme jalul püsivad. Ära minnes nad suudlesid ning siis läksid mõlemad omale poole. Maali läks aita, lukustas ukse ja hakkas lahti riietuma. Ta mõtles ning uinus. Ta nägi ilusat und. Päike paistis ja lilled õitsesid, linnud laulsid ja keegi sõitis kirikuteel, kuljused kõlisesid. Ta noppis lilli ja punus pärga ning tõstis selle punetavale päiksele. Kaugel kirikuteel helisesid kellukesed.