REFERAAT SÕLG Sisukord Lk. Sõle kasutamine Eestis 3 Erinevad sõled 4 Kasutatud materjalid 7 Sõle kasutamine Eestis Sõlge kasutati rõivakinnitusvahendi ja rinnaehtena. Eestis on sõled tuntud alates pronksiajast. Nooremal rauaajal kasutati hoburaudsõlgi (Muhus) või võrukujulisi vitsasid ( 13.-19. saj. ) Euroopas laialdaselt tuntud südamekujulised, krooni ja linnupaariga kaunistatud sõled said eesti talurahvale omaseks arvatavasti 16.sajandil. 19 saj kanti neid veel Saaermaal. Eesti 19. sajandi rahvarõivastele oli iseloomulik koonusjas ja lilleornamentidega kaunistatud kuhiksõlg, mis kujunes 16.saj moodi läinud renessansipärasest rõngassõlest välja 18 sajandil
Eesti Sõled Koostas: Mari Kallaste Sõle tekke ajalugu ● Sõle ajalugu algab 2000. a e.m.a ● Esimesed sõled olid kaarsõled(silma kuju) ● Esialgu kasutati vaid tarbeesemena ● Sõle populaarsus kasvas kasutuselevõtuga drastiliselt ● Sõlgi on mitut erinevat tüüpi, erinevad olenevalt ajastust ja moest ● Sõlgedel on läbi ajaloo olnud erinevaid tähendusi Kaarsõled ● Kaarsõled olid esimesed sõled mis kasutusele võeti ● Kaarsõle ladinakeelne nimetus- fibula ● Tehti väga erinevatest materjalidest (hõbe, vask, raud) ● Kaarsõle ehitus sarnaneb haaknõelaga ● Pärit rooma rauaajast ● Säilinud sõlgi on ülimalt vähe Kaarsõled Hoburaudsõled ● Meenutavad oma kujult hobuserauda ning on avatud ülaosaga. ● Võeti kasutusele sarnased sõled umbes 2000. aastat tagasi ● Kõige varasemad hoburaudsõled pärinevad Virumaa tarandkalmetest.
sündmuseid(piduehted), ka võisid need väljendada usulisi tõekspidamisi(ristimotiiv) või poliitilisi vaateid(poliitilised sümbolid või graveeringud). Ehtel võis olla ka rahvagrupi või rahvuse idenditeedi tähendus. Esteetilise külje pealt võis ehe varjutada väljanägemise puudujääke ja ilu välja tuua. Ehe esteetilisus võis ka väljenduda puhta rõõmu tekitamisega ja vaimse enesetunde tõstmisena. Sõlgede arengut on muutnud ja täiendanud erinevad ajastud ja perioodid. Tuntumad sõled on erinevad rõngassõled, kätega sõled(kihlasõled), viitsõled, südamekujulised sõled, hobuseraudsõlg, kuhiksõled mida hakati tegema alates 18 sajandist, preesid ilmusid 17 sajandil.13-16 sajand oli gooti periood mis algas pärast võõrvallutajate sissetungi eestisse. Sellel ajal tehti sõlgesid põhiliselt pronksist ja vasesulamist. Hõbedast tehti vaid kõige pidulikemaid sõlgi.Sakslased tõid eestisse sisse ümarsõled.. Renessansiajastu oli 16- 17saj
Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14. sajandist pärinevad esimesed silmkoes kindakatked, 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis üldine. Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu. Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta
Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole. Kuna Eestis on mitmeid maakondi on ka rahvarõivad jaotatud maakondade kaupa ära. Saarde mees kandis kaapkübarat, pikka kuube ja säärsaapaid. Tõstamaa mees kandis vesti, vatti, kintspükse, säärepaelu ja viiske. Põhja-Eesti mees kandis nokkmütsi ehk venemütsi, saterkuuba ja säärsaapaid. Jämaja mees
12.sajandi lõpul hakkati valmistama 6.oktoober 2011 ehteid ka ise. Enamjaolt olid ise valmistatud ehte hõbedast, kuid oli kasutusel ka teisi kauneid materiaale. Ehteid kantsid nii mehed ja naised, see oli tavapärane. Rooma rauaajal tulid Eestisse esmakortselt kasutusele nii sõrmused kui ka sõled. Peamiselt kantsid mehed just hõbedast sõlgi ning muude kaunistustega mehed end nii aktiivselt ei ehtinud. Naiste eheteks olid peamiselt erinevad ja mitmekülksed keed, mida tavaliselt valmistati klaashelmetest. Nende külge riputati veel erinevaid ripatseid. Naised kantsid veel mitmesuguseid käevõrusid, sõrmuseid, rinna nõelu ja sõlgi. Selle aja sõled olid nagu haaknõelad mille oli suur ja dekoratiivne kaar. Kõige uhkemad olid just erinevast materiaalist hobuseraua kujulised sõled
Matmiskombed tarandkalmed (kiviread või müürid, mis piirasid nelinurkset tarandit laiusega 1-2m ja pikkusega 2-3m. Hiljem korrapärased 3-10m ristküliku kujulised kalmed, maeti põletatult, igasse 10- 20 lahkunu jäänused. Rikkamatel puistati vara. Tegevusalad Korralikud/kindla piiriga põllud ja peenrad, põlluharimine, karjakasvatus, kasvas käsitöö areng, kaubavahetus (merevaik, karusnahad vastu sõled ja pronkslamp). Esimesed rauast asjad: kirved, noad, sõrmused, sõled, vikatid, sirbid, peened ripatsid, kaela- ja käevõrud eheteid kaeti ka värvilise emailiga). Vahel peetakse eestlaste esmarahvaks aestisid, hiljem arvati, et see polnud konkreetne rahvus vaid balti ja läänemeresoome hõimude ühisnimetus. V. Keskmine rauaaeg e Viikingiaeg 500 pKr 11 Saj teine pool
tammehiites. *Keldi visuaalset kunsti on leitud pealikuhaudade rikkalike panuste hulgast. *Metallist ja kivist esemetel seguneb sküüdi ja kreeka kunsti mõju. Keltide ristid Tegemist on keldi kristluse sümboliga, mis võib olla vanem, kui ristiusk ise. See rist mängis tähtsat rolli keldi kunstis ja see sümboliseerib Päikest ja igavikku. Paelornament- katkematu väänleva joonega pael, millesse põimuvad loomade või inimeste skemaatilised kujutised Keltide sõled Ümmargused keltide sõled ehk prossid, mis on valmistatud metallist. Skulptuur- Keldi sõdalase kujuke, mis on leitud Prantsusmaalt. Keldi elamu- maja oli ümmarguse kujuga, seinad olid punutud tihedalt okstest ning hiljem kaetud lubjaga. Katus oli koonuse kujuline, mis oli valmistatud õlgede, savi ja loomasõnniku segust. Viikingid *Viikingid olid vahvad meresõitjad ja väga osavad laevaehitajad. *Vaenuseisud neile võõra kristliku maailmaga pani neid eriti austama oma paganlikku ja barbaarset kultuuri.
muutusid nad õhemaks ja kergemaks. Vanemate sõlgede otsad olid rullikujulised. 12.- 13. sajandi aardeleidudest esinevad juba nuppotstega hoburaudsõled. Pinnakaunistused olid neil tagasihoidlikud, koosnedes tavaliselt lihtsatest kriipsu, punktiiri ja lohu kombinatsioonidest. 13. sajandist rahvarõivaste taandumiseni kanti kogu Eesti väikesi võrukujulisi vitssõlgi nii töö- kui pidulike rõivaste juures. 13 sajandist pärit südamekujulised sõled jäid 18. sajandil Mandri-Eestis harultasteks, 19. sajandil püsisid need veel Saaremaal, kus sõle harjale oli kujundatud vastastikku seisev linnupaar ning allossa lisatud ripatsid. 16. ja 17 sajandil tuli kasutusele lame või pisut kumera keskosaga rõngassõlg millest 18. ja 19 sajandil arenes eesti naiste kõige pidulikum rinnaehe koonusekujuline kuhiksõlg. Sõled olid enamasti hõbedast, lihtsamad ka vase ja tina, räni alumiiniumi või nikli sulamist. Kaarsõlg , prees.
loomakasvatus,maaviljelus. Pronksiaeg. Ehitati kindlustatud asulad saaremaal.kivikirstkalmed,laevkalmed.rannikupiirkond ja sisemaa:karjakasvatus ja maaviljelus,luuleiud on koduloomade luud.peamised põlluviljad olid nisu ja oder(hirss,hernes,uba,lina).tulid rauast tööriistad,olid tugevamad,teravamad.põllud olid korrapärased.surnudi mateti tarandkalmetesse-enamasti põletatult.majandus arenes raua tootmisega,kasutusele võeti oma soorauamaak.pronks jõudis eestisse-sõled,ripatsid,sõrmused jms. Rauaaeg&viikingid. Linnused.külade kujunemine.ribapõllud.peideti maasse hõbeaardeid.läänenaabrid:skandinaaviamaad>suhted:kaubavahetus,sõjaretked.lõunanaabrid:idasl aavlased,liivlased>suhted rahumeesed.idanaabrid:slaavlased,soomeugrilased>suhted rahumeelsed 10.saj lõp teravnesid. Eestlased muinasja lõpul maahaimine.maasuurust arvestati adramaades(hariti 1 adraga)kolmeväljasüsteem(talivili,suvuvili,kesa).loomapidamine,küttimine,kalapüük,metsamesin dus
Enamik leide on saadud linnustest ja asulatest. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde ja rõivaste osad. Noorem rauaaeg Noorem rauaaeg jagatakse kaheks alaperioodiks, viikingiajaks (8001050) ja hilisrauaajaks (10501200/1250). Noorema rauaaja muististest on kõige esinduslikumad linnused ja asulad. LEIUD: savinõud, kirved, noad, noatuped ja nende osad, sirbid ja vikatid, naasklid, adraterad, tulusrauad, pintsetid, kalastusvahendid, metallivaluvahendid, sepatööriistad, käärid
7. Majandus hakkas kiiremini arenema seoses kohaliku rauatootmisega 8. Kasutusele võeti soorauamaak ( pruunikad roostekänkrad ) Rooma rauaaeg ( u 50- u 450 pKr ) 1. Kui varaseid tarandkalmeid iseloomustasid suhteliselt lohakalt laotud kiviread, siis rooma rauaajal ehitati tüüpilised tarandkalmed olid korrapäraselt ristkülikud, mida piirasid suurematest kivides laotud müürid 2. Rooma rauaajal tuli esimest korda Eestis kasutusele sõrmused ja sõled 3. Surnuid maeti põletatult Põllumehed, käsitöölised, kaupmehed 1. Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asustuse õitseajaks 2. Eesti elanike peamiseks elatusalaks oli põlluharimine ja karjakasvatus 3. Arenes ka käsitöö 4. Kasutusele tulid vikatid ja sirbid 5. Pronksi jõudis Eestisse juba suurtes kogudes
See võis olla tähtsaim põhjus, miks viikingid hakkasid korraldama röövretki naabermaadesse. Viikingid olid ka osavad käsitöölised ja kaupmehed. Kaubeldi erinevate hõbeesemetega või merevaiguga, mida oli leitud merest, jahilt kütitud loomanahkadega ja lausa orjadega. Nad valmistasid ise riideid villast ja linast. Viikingite riietus oli väga huvitav ja mugav: pikad särgid, püksid, nahkvestid, jakid, linased kleidid, villased tuunikad, sõled, nahast kingad. Osa sellest riiteusstiilist on kaasa tulnud ka tänapäeva moodi. Varjaagi meremehed toetasid üksteist väga palju pikkadel laevaretkedel ja lahingutes. Nad pidid olema usaldus väärsed üksteisele. Ei olnud petmist ega vägivalda omavahel. Viikingid olid hulljulged sõdijad, sest lahingus suremine oli neile suur au, kuid kodus suremine häbiasjaks. Varjaagid küll rüüstasid uskumatult palju ja hävitasid võõraid külasid, kus tavainimesed elasid
Juba lapsena hakkas inimene kandma halva eest kaitsvat ripatsit Kanti ka helmekeed, mis koosnes väga erinevatest ehetest: kaurikarbid, merevaik, klaashelmed, ripatsid Naiste ehted Rinnakett rinnanõeltega. See on kõige tähtsam ehe, väljendades jõukust ja positsiooni ühiskonnas. Mida rohkem kette ja ripatseid, seda rohkem jõukust. Koosneb kolmest osast: Rinnanõelad Ketijagajad Ketid koos ripatsitega Naiste väikehted Sõled Särgikinnised Sõbakinnised Sõrmused Käevõrud(kanti varrukate peal): Spiraalsed (3 traadist keeratud) Pranksplekist (laiemad käevõrud) Vööd ja noad Vööd olid väga olulised. Neid loeti eheteks ja neid kaunistati Riietel kanti kõlavööd Majapidamisesemed kinnitati nahkvöödele Paremad vööd koosnesid eraldi osadest, kinnitati rõngastega) ja olid kaetud metallnaastudega. Nendele riputati: Noatupp noaga
ning kaugelt paistis meri. Selle vaatamine tekitas minus tunde, nagu oleksin ise kuskil mere ääres ning tuul toob ninna männivaigu lõhna. Andrei Jegorovi(1878-1954) maal ,,Ruhnu vana kirik"(1926), andis väga hea ettekujutuse, milline nägi välja Ruhnu kiriku sisemus. See oli pruunides toonides ning puidust. Pingid olid nikerdustega kaunistatud, kuid seejuures lihtsad. Peale maalide olid seal veel 20.sajandi Ruhnu tanud, sõled ning tanu lehvid. Viimased olid väga ilusate värvidega ning nendel oli kasutatud lillornamenti. Sõlgede peal kujutati laeva. Tanudest oli välja toodud Ruhnu valge tanu ja Leinatanu. Olen selle näituse külastamisega äärmiselt rahul ning mul on hea meel, et valisin just selle näituse, sest see huvitas mind. Sain palju uut teada ning kavatsen ka tulevikus näitusi külastada.
Odad, kirved, möögad, noad, habemenoad, karjasekeppnõelad, oimuehted. f) Rooma rauaaeg 50 – 450 pKr: Asustus tiheneb, hakatakse harima raskemini haritavaid muldasid, millest varem jagu ei saadud. Tüüpilised tarandkalmed: korrapärased, nelinurksed, ehitati järjest suuremaks. Surnu põletati, tuhk puistati kalmele laiali. Panuseid palju, esemed on enne kalmesse asetamist purustatud. Kasutusele tulid sõrmused ja sõled, kanti kaelavõrusid ja keesid. Relvi leitud vähe, kõige olulisim oli oda. Eliit ja lihtrahvas, alamate maksustamine. g) Keskmine rauaaeg 450 kuni 800 pKr: Rahutud ajad. Külade teke, linnuste ehitamine. Linnuseid 4 tüüpi: neemiklinnused, ringvall-linnused. Nn kalevipoja sängid, kõrgendikel paiknevad linnused. Maeti edasi tarandkalmetesse, suuremaks neid enam ei ehitatud. Kivivarekalmed. Surnu maeti põletatult. Panusteks relvad. Kagu-Eestis ehitati kääpaid. Palju
Sellega seoses võeti kasutusele soorauamaak. Inimesed mõtlesid ka välja kuidas sulata rauamaaki ja see kõik sujus plaanipäraselt. Seega hakkasid ka inimesed rohkem enda jõukusele tähelepanu pöörama ja sellega kaasnes varanduslik ebavõrdsus. Inimestel kaasnes sellega ka võimuvõitlus. Rooma rauaajal mis oli umbes 50-450 pKr. Inimesed hakkasid veelgi rohkem välimusele tähelepanu pöörama. Hakkasid valmima veelgi keerulised ehted nt. sõrmused, kaela-ja käevõrud, keerulised sõled, peened ripatsid. See andis inimestele veelgi rohkem võimalusi kaubelda naaberriikidega. Sellega seoses hakkasid inimesed erinevaid kultuure ja inimesi tundma. Keskmisel rauaajal ja viikingiajal süvenes veelgi põllundus, aga suurt tähelepanu hakati pöörama endale kaitsele ja turvalisusele. Rajati mitmeid erinevaid linnuseid. Inimesed hakkasid valmistama juba väga hinnalisi ja ilusaid ehteid hõbedast, kullast ja pronksist. Põllunduses võeti kasutusele puuadrad ja tekkisid ribapõllud
ise raudesemeid tootma (nt tööriistu nagu kirved, vahetasid vilja skandinaavlastega karusnahkade ning rauaaeg leitud ka siseEestist, mis tähendas, et Lõuna noad, vikatid jm, ehetest sõled, sõrmused, käevõrud merevaigu vastu ja vahendasid seda omakroda lõuna Eestis asustus tihenes; linnuseid kasutati ajutiselt RAUA AEG jm) suunas
Arvatakse, et põllumajandus toodang oli nii suur, et seda veeti isegi välja . Põllumajanduse arengut soodustas käsitöö areng (tööriistad) Valmistati palju ehteid mõned neist olid kaetud isegi mitut värvi emaliliga Rooma kaupmehi huvitas kõigerohkem merevaik ja põhjamaised karusnahad Kauplemine lõunaga toimus eelkõige balti hõimude vahendusel Roomast jõudis siia mitmesuguseid esemeid: klaashelmed, pronksmündid, sõled, jms. Edusamme majanduses soodustas sõjaliselt rahulk ajajärk Sellest ajast ei teata linnuseid ja kalmetesse ei pandud kaasa relvi
* Põhja-Eesti * Lääne-Eesti * Saared - Missugused esemed kuuluvad Muhu rahvarõiva komplekti ? Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880. aastast alates asendab pikitriibuline punaseelik( siilik) mustapõhjalist ümbrikut. Pikk särk asendub lühikese särgiga. Nii seelikus kui ka kogu Muhu tekstiilis hakkab domineerima punakasoranz põhitoon. Hakati kandma sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte. Muhu pruut kandis 19
Uued kalmetüübid. Ajutised linnused. Rauasulatuskeskused. Üksiktalud. Ühiskondlik võimuvõitlus. Rooma rauaaeg.- mõned mündid ja ehted. Kõige rohkem kalmeid(korrapärane ristkülik 2x3-10). Surnud maeti põletatult, pandi kaasa ehteid, igasse tarandisse 10-20. Igal sugupõlvel oma eluolu- asustus tihenes, põlluharimine, viljakaubandus, elukutselised sepad, peenekoeline käsitöö. Rooma kaupmehi huvitas merevaik ja karusnahk, eestlased tahtsid pronksi. Roomast klaaskelmed, sõled, pronksmündid. Rahulik sõdadeta aeg, sellest ajast pole linnuseid. Tarandkalmed. Selle lõppedes ilmusid ka esimesed relvad(odad). Keskmine rauaaeg(450-800p.Kr.)- linnused, kivivarekalmed, esimesed külad. Viikingi ajal hakati elama linnustes, palju peiteleide, Esimesed andmed kroonikas, linnused rajati kaitstud kohtadesse( vallid- Lõuna- Eestis liivast ja palkidest mägilinnus, neemiklinnus, kalevipojasänglinnus, ringvall-linnus). Elati
väga suurel hulgal metallitöötlemise näidiseid. põhjala käsitöölised kuulusid euroopa kõige oskuslikumate pronksiseppade hulka, kuigi pidid suure osa metallisulami valmistamiseks vajalikust tinast ja vasest mujalt sisse vedama. nende meistriteosteks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt viie jala(1,5m) kõrgusele. seppade toodangut kasutati viikingiajastul lugematutel otstarvetel. sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati nii meeste kui ka naiste pakse villasied pealisrüüsid, kaelakeed, käerõngad ja -võrud, amuletid, väärtasjade panipaigana kasutatavad kastikesed, mida inkrusteeriti vahel merihobukihvast plaadikestega, hobuserakmete osad ja rakmekaunistused, laevavööre ehtivad tuulelipud ja muidugi suurejooneliselt kaunistatud relvad. viikingite maitsele vastasid jõulised, silmatorkavad ja paljude keerukate läbipõimumistega ilustused
......................................................................................................6 Minu arvamus............................................................................................................................7 Tsitaadid 1. „Lollus on alandav, mitte tarkus.“ 2. „Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.“ 3. „Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need on rohkem nagu sõled või helmed, lihtsalt ilu pärast.“ 4. „Ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni kuni päike paistab.“ 5. „Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks.“ Kokkuvõte teosest Raamat “Mees, kes teadis ussisõnu” on Leemetist ja kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest ja arenemisest
rauaaeg 450pKr noad karjakasvatusega õitseaeg * tüüpilised tarandkalmed * kasutusele vikatid ja * käsitöö areng, eriti * rauasulatuskohad (Tartu, (ristkülikud ja kividest laotud sirbid raudesemete valmistamine Saaremaa) müürid) * sõled, ripatsid, ehted * ehete tegemine * suured talud (ülikud) * maeti enamasti põletatult * vähesemad panused kaasa, uhkemad panused Kesk- ja Lõuna-
Sageli suurendati hõberahasid äärekaunistusega. Sõrmuse kinkis peigmees pruudile juba kosja tulles. Ehted pärandati põlvest põlve, emalt tütrele. Ehete rohkuse ja kvaliteedi järgi hinnati kandja jõukust. Vitsasõlgi, mis olid vajalikud eelkõige rõivaste kinnitamiseks, kandsid ka mehed. Preesid olid lamedad sakilise äärega mitmes suuruses rinnaehted ja kui preesi kaunistasid värvilise klaasi tükid, kutsuti seda silmadega preesiks. Sõlgi oli väga erineva suurusega, eriti suured sõled olid Setumaal. Kuigi vanad hõbeehted olid sageli vähese hõbesisaldusega valge metalli sulamist, moodustasid need kokku varanduse. Rahvariideid kanti piduliku riidena kuni 19. sajandi lõpuni ning 20. sajandi algul veel Lääne- Eestis ja saartel, eriti Muhumaal. Tänaseni kantakse rahvariideid Kihnu saarel. Ka on säilinud Eesti kaguosas elavate setude vanad rahvarõivad, kuid neid kantakse vaid esinemisrõivana ja mõnikord pulmades. Kasutatud kirjandus 1
Kauneid rahvarõivaid kootakse ja tikitakse tänapäevani, ning kantakse tihti pidupäevadel. Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880. aastast alates asendab pikitriibuline punaseelik (siili) mustapõhjalist ümbrikut. Pikk särk asendub lühikese särgiga. Nii seelikus kui ka kogu Muhu tekstiilis hakkab domineerima punakasoranz põhitoon. Hakati kandma sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte. Muhu pruut kandis 19
" (H. Valk, Lõuna- Eesti maakalmistuid: 1225- 1880 A.D., lk. 119). ,,Usundiline pärimus peegeldab traditsionaal-mõtlemisele omaseid arusaamu kalmistust kui erilisest, keeldude ja tabudega seotud sakraalsest ruumist, kus on võimalikud kokkupuuted teispoolsuse ja tavapärasest erineva reaalsusega" (H. Valk, Lõuna- Eesti maakalmistuid: 1225- 1880 A.D., lk. 119). Enamuse külakalmistute leidudest Lõuna-Eestis moodustavad ehted (lihtsad ja odavast materjalist helmed, sõrmused, sõled, vahel ka käevõrud ja oimurõngad), väiksemad tööriistad, erinevad riietuse juurde kuuluvad osad, mündid, tarbeasjad (nõelu, tuleraudu jm.). Hauapanustel oli peamiselt funktsionaalne tähendus. Esemed olid mõeldud surnu vajaduste rahuldamiseks. Matmiskombed on nii kristlikud kui ka ristiusueelse taustaga (kuni 16. sajandini esineb üksikuid põletusmatuseid). Surnud maeti riietes, mida tõendavad näiteks riiete metallosad (pandlad, sõled)
tagasi pööratud servaga müts meestel. 3 Rõivalisandid: 13-14.sajandil olid kasutusel keebid. Nööbid olid valmistatud nahast, luust, metallist. Üks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka rõivanõel. Vaesemad inimesed ajasid läbi puupööradega. Aegade jooksul on selle eseme vorm ja tegumood, isegi nimetus mitu korda muutunud, otstarve on aga jäänud samaks kuni tänapäevani, esinegu ta siis haaknõela või prossi nime all. Nii nagu sõled, vööd või nööbid, kuuluvad ka riidenõelad rõivastel kantavate ehete hulka. Tähtsaks iludetailiks oli ka vöö. Omapärane tähendus on keskajal veel krael. Kallis, kulla ja vääriskividega kaunistatud krae oli ikkagi ainult ehe, mitte rõivaese. Lehvik on kõrge või kuningliku seisuse üldtuntud sümbol. Ka arvati, et lehvik hoidis eemal kurje vaime. Lisaks oli lehvik naiselikkuse ja flirdi sümbol. Ehted:
üksikuid ehteid, leitakse ka nuge, tuleraudu ja münte. Kääbastest on leitud põletusmatuseid ja 3 esineb ka matmist savinõudes ja urnides. Hauapanuseid on kääpais vähe. Enamik põletamata surnuid on maetud kääpaalustesse haudadesse. Hauainventarilt on hilised kivikalmed rikkalikuma leiuainesega. Leitavate esemete seas võib eristada viit suuremat rühma: I riideesemete osad metallnaastud, noatuped, pandlakesed, vöönaastud II ehted sõled, ripatsid, käevõrud III töö ja tarberiistad noad. Kirved, suitsed, kaaluosad, lukud, vikatid IV relvad odaotsad ja mõõgad, nooleotsad V keraamika Kivikirstkalme Laevkalme 4 Muinasusund Eestis loetakse muinasaja alguseks 9000 aastat eKr, kui Pärnu jõe lähistel Sindis leiti Pulli asulakoht. Üle 10000 aasta kestnud esiaja periood lõppeb eestlaste muistse vabadusvõitlusega aastail 1208-1227
lõpus, seoses vähe). Küttimine, korilus, kihi väljakujunemine. venekirveslkultuuri kalastus. kandjatega) Relvad, ehted, Kivikirved, ahing, Pronksist kirved, Konksader, harkader, tööriistad püünised ja lõksud, sirbid,odaotsad ja vibuotsad. mõõgad, vikat, venekirved. Merevaigust Pronksist sõled. viskekirved, sõjakirved, ehted. Luudest ja sarvedest oda, kilp. Oimuripatsid, harpuun, nooleotsad, sõrmused, kaelavõrud pistoda jne. (hõbe ja pronks). Elamutüüp, Hütid, koopad, püstkoda. Kindlustatud elamud, hütid, Rehielamu küttekolle,
eeskuju Skandinaavialt, ohvrikivid Rauaaeg · 50 450 pkr · tüüpilised tarandkalmed olid korrapärased ristkülikud, maeti enamasti põletatult · üksiktalulise maaviljelusliku asutuse õitseajaks · põlluharimine, karjakasvatus, käsitöö areng · vikatid ja sirbid · sõled, ripatsid, kaela-ja käevõrud, sõrmused · viljavahetamine põhja-ja idapoolsete naabritega karusnahkade vastu · rahulik ajajärk Keskmine rauaaeg ja Viikingiaeg · Linnused Vaata TV lk 9 harjutus 1 · Külad ja põllud *enamus rahvast elas avaasulates *külade kujunemine *ribapõllud *maa jagati pikkadeks ribadeks, et kõigil oleks võrdselt head ja "halba" maad *puuadrale lisati rauast ots *kaheväljasüsteem
Põhjala käsitöölised kuulusid Euroopa kõige oskuslikumate pronksiseppade hulka koguni nii varakult kui teisel aastatuhandel eKr, kuigi pidid suure osa metallisulami valmistamiseks vajalikust tinast ja vasest mujalt sisse vedama. Nende meistriteosteks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt 1.5 meetri kõrgusele. Seppade toodangut kasutati viikingiajastul lugematutel otstarvetel. Sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati nii meeste kui ka naiste pakse villaseid pealisrüüsid, kaelakeed, käerõngad ja võrud, ohutised ja amuletid, väärtasjade panipaigana kasutatavad kastikesed, mida inkrusteeriti vahel merihobukihvast plaadikestega, hobuserakmete osad ja rakmekaunistused, laevavööre ehtivad tuulelipud ja muidugi suurejooneliselt kaunistatud relvad. Viikingite maitsele vastasid jõulised, silmatorkavad ja eelkõige keerukad,
pole mõtet muretseda seni kuni päike paistab. 2. Kuidas ta siis kätte saadi? Nad tõid kiviheitemasina ja hakkasid tema suunas kive lennutama. 3. ''Sa pead selle naha ära sööma, '' vastas Meeme. ''Edasi läheb kõik iseenesest. '' 4. ''Mis siis nüüd saab? '' hüüdsin ma nördinult. ''Ta on ju nüüd surnud, mis tähendab, et ta ei saa enam sittuda. Kas me peame ootama, kuni ta ära mädaneb. 5. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need on rohkem nagu sõled või helmed, lihtsalt ilu pärast. 4 Autor ja tema looming Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970. aastal Tallinnas) on eesti kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik. Kivirähk on lõpetanud Tallinna 32. Keskkooli 1988 aastal. Andrus Kivirähk lõpetas 1993. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal.
Meeste püksid sarnanesid lõikelt vene o madega. Need olid ena masti valgest v õi triibulistest linasest riidest. Ka särki kandsid nad venepäraselt pükste peal. Naistel pe eti eriti pidulikuks särgikaeluse sidumist punase lindiga. Nende ka mpsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured. ELAMUD Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suure mast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost v õi õlgedest, hilje m lisandusid ka laastukatused. Vani matel rehielamutel polnud aknaid e ga korstnaid se et õttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. Se e lasti toast välja
Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid- ja puuvillakangast kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi tehnikas äärepitsi kasutati alussärkidel. Jõukama seisus kaunistas rõivaid soobli-, hermeliini- ja piibrinahkadega Rõivaste kinnitusvahendid (sõled, paelad, vööd, pandlad, pöörad, nööbid, kuljused) rõivaehetena peegeldasid samuti kandja sotsiaalset seisust RIIETUS NAISED Tuunika lõigatakse külgedelt ja seljalt lahti ja nii saab naiste kleidi ülaosa väga tihkelt ümber keha tõmmata. Samuti saab kleiti laiendada taha õmmeldava kiilu e. slepi abil. Slepi saab teha väga pika. Ja et näha oleks, et seljas on ikka kaks kleiti, on alumine kehasse
Linlased armastasid kanda hästi värvikirevat rõivastust. Värvid vastasid kindlale sümboolikale. Kitsaid pükse, mis asendasidkuni XVI sajandini sukki, eelistati õmmelda erkpunasest riidest. Varakeskajal ei tuntud veel ühhes tükis pükse. Püksid koosnesid kolmest osast: puusade ümber mähitud riidetükist, mille külge kinnitati eraldi mõlemad sääred. Nööpide aset täitsid pöörad, sidumispaelad või kinnitusrihmad, mõnikord ka sõled. Taskuid ei pruugitud. Kaasavõetud väikeesemed seoti nahast kukrusse. Hoopis vähem tähelepanu pöörati pesule. Kui seda kanti, siis lasti kenasti volditud või pitsidega kaunistatud särgil kaelaaugust välja paista. Alussärk oli päevane riietusese, mis voodisse minnes seljast võeti. Alles keskaja lõpus ilmus öösärk ja selles magamise komme. Jalatsid õmmeldi hästi painduvast nahast pehme tallaga ja kitseneva pika terava ninaga. Poristel
Valgusallikaid ei läinutki majas eriti tarvis, sest ärgati paikesetõusul ning magama mindi loojangul. Mööblit oli vahe, tavaliselt vaid laud ja voodi. Kappe ja toole võisid endale lubada, vaid üksnes rikkamad isikud, teised ajasid läbi pinkide või seina veerde asetatud rõivaskirstudega. Talupoeg kandis linasest või villast kangast rõivaid, mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide aset täitsid pöörad ja sidumispaelad, naistel ka sõled. Taskuid polnud, mistõttu kaasavõetud esemed pandi voole seotud kukrusse. Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba), hirsi- ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi. Meelsasti soodi aga kala, seda eriti mereäärsetel aladel
Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde ja rõivaste osad. Ehted jätkavad suuresti rooma rauaaegseid vorme ja on üpris rahvusvahelise ilmega.
Peakatted olid neidudel ja abielunaistel erinevad neiud kandsid arvatavasti peapaela, võimalik et ka võrukujulist pärga, abielus naistel katsid pead pikad linikud või seotud rätid. Pidulike rõivastega kanti ohtralt ehteid (sõrmused, käe-, ka kaelavõrud, klaashelmed, pronkskeed, rinnanõelad), valitsevaks hoburaudsõled, mida kanti juba 10. sajandist. Neid kandsid ka mehed, sest need olid eeskätt vajalikud riiete kinnitamisel. Naistel olid veel sõled ja preesid samaks otstarbeks. Vööle olid riputatud pronksplekiga kaunistatud tupes nuga ja nõelakoda. Ehetel oli ilmselt maagiline tähendus. Keskaja rahvarõivas jätkas muinasaja riietumise tava. Kasutusse jäi sõba, naiste uhkeim rõivaese, pronksspiraalid vahetusid tinast naastukestega. Põll, kui abielunaise sõmbol, levis kõikjale. Nuga rippus nii naiste kui meeste vööl. Kasutusel olid lihtsad, iidsetest püstistest kangaspuudest välja arenenud kangaspuud. 13
7. Majandus hakkas kiiremini arenema seoses kohaliku rauatootmisega 8. Kasutusele võeti soorauamaak ( pruunikad roostekänkrad ) Rooma rauaaeg ( u 50- u 450 pKr ) 1. Kui varaseid tarandkalmeid iseloomustasid suhteliselt lohakalt laotud kiviread, siis rooma rauaajal ehitati tüüpilised tarandkalmed olid korrapäraselt ristkülikud, mida piirasid suurematest kivides laotud müürid 2. Rooma rauaajal tuli esimest korda Eestis kasutusele sõrmused ja sõled 3. Surnuid maeti põletatult Põllumehed, käsitöölised, kaupmehed 1. Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asustuse õitseajaks 2. Eesti elanike peamiseks elatusalaks oli põlluharimine ja karjakasvatus 3. Arenes ka käsitöö 4. Kasutusele tulid vikatid ja sirbid 5. Pronksi jõudis Eestisse juba suurtes kogudes Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg: 1. Keskmine rauaaeg ( u 450- 800a ), kerkisid mitmed linnused, aga nende kasutus iga oli lühike
sõnniku pärast. Piimatootmise eesmärgil kasvatamine on kaheldav, sest tolleaegsed lehmad ei andnud eriti hästi piima. Karjakasvatus oli vabapidamisel põhinev loomad pidid suurema osa aastast ise toitu hankima. Küttimine ja kalapüük on vähemtähtsad, seetõttu polnud eestlased ka väga osavad vibukasutajad. Irduma hakkasid ka teatud käsitööalad: sepatöö (levinud eelkõige Virumaal ja Põhja-Saaremaal), ehtemeistrid (pronksist ja hõbedast, levinud ehted olid käevõrud ja sõled, aga ka rõivaste juurde kinnitatavad spiraalid ja naastud). 11. sajandil hakati kasutama ka potiketra, mistõttu savinõude meisterdamine jäi samuti eraldi käsitööalaks. Toimus ühelt poolt vahenduskaubandus läänest itta vahendati soola, idast läände vahendati karusnahku. Eestil endal oli pakkuda teravilja, sest seda toodeti piisavalt nii iseenda äratoitmiseks kui väljavedamiseks. Seda viidi lääne poole. Teiselt poolt toimus ka
Ristimärgile on eestlased läbi aegade omistanud erakordset väge ja võimu. Rahvatraditsioonis oli ristil kaitsev tähendus, ühtlasi on ta ka üldise õnne märk. Paljud rahvakultuuriuurijad näevad risti märgis päikese sümbolit- säravat päikest näeb inimese silm kiirtekimbuna, mille võib taandada ristiks . Diagonaalristi võib võtta aga ka kui korrutamist näit. muudab hea mitmekordseks. Kaitsev ja hoidev rist (noorema rauaaja käevõrud, sõled) hinge kaitse . Ristimärk oli võimsaks rohuks haiguste ja vigastuste vastu. Rist tõmmati ümber haava ja seitsmekordselt (maagiline arv) luumurru kohale, ussihammustusele ja langetõbise peanaha sisse. Riste raiuti aampalgi (rehetoas piki hoonet asetsev tala, millele toetusid parred) otstesse ja kodukäijad ei saanud sealt seinast üles minna, kus ristid aampalgi otsas olid. Rist, mis tehti lihatünni põhja alla ja
Jalatsid olid endiselt pika terava ninaga. Jalatsite ninapikkust hakati reglementeerima sõltuvalt kandja seisusest. Kinganinade pikkused võisid olla järgmised: Talupoegadel kuni 6 tolli Linnakodanikel kuni 12 tolli Õukondlastel kuni 24 tolli Kinganinad topiti täis jõhve või pandi sinna vaalaluust plaat. Et käia saaks, kinnitati kinganinad ketiga põlve külge. EHTED Sõrmused, prossid, sõled, vööd, peakaunistused, kuld, pärlid, funktsionaalsed, kroon, religioossed sümbolid, pitsatsõrmus Ehete asemel tehti riietele ka tikandeid Hilis gootika - Ehteid kanti palju: paelad kellukestega, kaelakeed kuldsest ja emailitud südametest. Sõrmuseid kanti korraga kuni 20. Vöö küljes rippusid harjad, amuletid, rahakott jne. JUUKSED NAISED Soengutest olid enam levinud kaks pikka patsi, need võisid olla üles keeratudja paeltega kinnitatud, kas ümber pea või kuklasse rulli
Rooma riik oli oma õitsengu tipphetkel. Eestlaste kontaktid skandinaavlastega katkesid, kuid lõunanaabrite ja Läänemere kagunurgaga tugevnesid. Matma hakati tarandkalmetesse. Hauda pandi ehteid ja söögi-joogimoona, relvi ja tööriistu ei pandud. Põletusmatus. Ehete variandid suurenesid. Eestis kanti põhiliselt ehteid, mis olid balti hõimude alal tehtud või nende eeskujul valmistatud. Esimest korda tulid Eestis kasutusele sõrmused ja sõled. KESKMINE RAUAAEG 450-800 a pKr Rooma riik laguneb Ida- ja Lääne-Roomaks. Rahvad hakkavad rändama. Külade tekkimine keskseteks asutuspiirkondadeks. Hakati ehitama linnuseid, nende juures asusid alati ka asula.
tõmmates. Kirjal antud pidev joon märgib sissetõmmatud lõnga( Lisa nr.4) 1.2 Põlvamaa neiu rahvariiete komblekt. 19. sajandi teisel poolel olid Põlva neidude ülikonna põhiosadeks särk, pikitriibuline seelik, villasest riidest pikkade varrukatega jakk (kampsun) või varrukateta liistik. Neiud käisid katmata päi või ehtisid end peopaela või pärjaga. Oluline oli vöö, mida neiud kandsid seeliku ülalhoidmiseks. Rõivastust täiendasid ja kaunistasid ehted ( sõled, preesid, hõbekeed, helmed). (R.Vill; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3). Särk on õmmeldud linasest labasest riidest. Piki õlgu 7,2 cm laiused õlalapid. Särk ja õlalapid kaelaava juures kurrutatud. Varrukad värvli juures kurrutatud, pärast volditud. Värvel 3,6 cm laiune, pilukaunistusega ( x-kujuline pilu ja mähkpilu toodud loomulikus suuruses lk ). Värvel kinnitatud kahe siidist nööbi abil. Õlalapi keskel pikisuunas ja varrukapäradel punase
relvade puudumist ja tööriistade vähesust kalmedes seostatud roomlaste uskumusega, et hauatagune elu pidu ja pillerkaar. Kesk- ja Lõuna-Eestis asustus tihenes ja juurde tuli jõukamaid talusid. ELATUSALAD Põlluharimine ja karjakasvatus. Põllumajandustoodang arenenud, sellest jätkus äraelamiseks ning väljaveoks. Põllumajanduse areng soodustas käsitöö arengut-raudesemete valmistamine. Omamaisest rauast tehti kvaliteetseid kirveid, nuge. Kasutusele tulid vikatid, sirbid. sõled, peened ripatsid, kaela-käevõrud, sõrmued. Rooma rauaaeg rahulik sõdadeta ajajärk. Pole teada linnuseid, kalmetesse ei pandud kaasa relvi. KESKMINE RAUAAEG (450-800) VIIKINGIAEG (800-1050) ASUSTUS Keskmisel rauaajal kerkisid linnused. Kasutusiga polnud pikk, tunduvalt rohkem hakati ehitama 8.saj paiku. Paljusid kasutati püsivalt kogu viikingiaja, mis ühtlasi tugevdati nende kaitseehitsi ja ehitati uudi linnuseid juurde.
tarandkalme Eestis on Kunda tarandkalme, mis on 150 meetri pikkune. Tarandi piirideks on suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Tarand oli täidetud kivi ja mullaga. Ühte tarandisse oli tavaliselt maetud mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena. Pildil tarandkalme. Rooma rauaaeg oli vanema rauaaja lõpuaastasadasel. Rooma rauaajaks nimetatakse seda tiheda kaubavahetuse tõttu Roomaga. Esimest korda tulid kasutusele sõrmused ja sõled. Rooma rauaaeeg oli rahulik periood. Sellest ajajärgust pärinevate esemete hulgast on leitud väga vähe relvi. Keskmine ja noorem rauaaeg - 450 1200 aastail. Olud Eestis muutusid rahutuks. Hakati ehitama linnuseid. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega. Elu kujunes küladesse. Tavaliselt oli küladel ühine põllumaa, kus iga majapidamine haris ja hoolitses erineva osa eest. Põllud olid püsivad. Hakati rajama
Võrumaa rahvarõivaste juurest võib leida lätlaste rahvarõivastega iseloomulikke jooni. Meeste püksid sarnanesid lõikelt vene omadega. Need olid enamasti valgest või triibulistest linasest riidest. Ka särki kandsid nad venepäraselt pükste peal. Naistel peeti eriti pidulikuks särgikaeluse sidumist punase lindiga. Nende kampsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured. KOHUSTUSED XIX sajandi keskel peale kohustuste tuli ka mõisniku juures käia orjamas, tuli teha talutöid, mida jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamiselt põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad, mõnel pool ka hobused. Pärast künti põld äestati ja siis võis juba seemne mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera
Muhu - õ, geminatsioon (tulli 'tuli', lippe 'libe'), ader-tüübis lõpukadu (nõdr 'nõder', adr 'ader'), pikkade madalate ja keskkõrgete vokaalide diftongistumine Q3-s (ial : eale `hääl : hääle', moa `maa'), kahesilbilistes i-/u-tüvelistes verbides sisekadu (astma `astuma', vierma `veerima'), mi-/me-lõpuline mitm os (rätikumi `rätikuid'), n-tunnus nud-kesksõnas (oln `olnud'). Kihnu - Vokaalharmoonia (lepüb `lepib', sõlõd `sõled', külä `küla'), tagavokaalsetes sõnades esisilbi i > jõ (tjõna `tina', sjõluma `siluma'), ä > ja (kjagu `kägu'), pikkade vokaalide diftongistumine (mua `maa'), ü-lõpulised diftongid (käümä `käima'), nn hilisdiftongid (tuät `taat'), s-tunnus eitava kõne minevikuvormides (ei peksetäs `ei pekstud', ei visäs `ei visanud'), lõputa da-tegevusnimi (harjuta `harjutada', riöki `röökida'), des-vormi tunnus -s (harjutas `harjutades', riäkis `rääkides').
Arvati, et helmed kaitsevad naist ohustavate välismõjude eest. Värvilt olid helmed kõige sagedamini valged ja sinised, kuid olid ka muid värve. Piduliku ülikonna juurde lisasid jõukamad naised igapäevastele kaelahelmestele veel pikema, rinnale ulatuva helmekee, sageli ühe või kolme kannaga rahaga. Igapäevaseks käistekaeluse kinnitajaks oli väikese võru kujuline vitssõlg. Pidulikku ülikonda kandes kinnitati rinnale kuhiksõlg, prees või silmadega prees. Järvamaa sõled on umbes 6-10 cm läbimõõduga, ka preesid on väiksema läbimõõduga kui lõuna pool asuval Viljandimaal - umbes 2-4,5 cm. Silmadega preesid olid siin kaunistatud kuue punase klaastahukaga. Preese võib kanda ka ülalpool, aga sõlg kui rinnaehe oli rinna kõrgusel, ulatudes tavaliselt pooleldi tikandile. vitssõlg 17 prees kihlasõlg kuhiksõlg 18
annaabi.ee 
