Viikingite kombed ja teod (0)

Viikingite kombed ja teod

Sisukord

Sissejuhatus 2
Viikingite kunst 3
Ruunide saladused 5
Kokkuvõte 7
Sissejuhatus
Vähem, kui 250 aastaga ehk kaheksanda sajandi lõpust kuni üheteistkümnenda sajandi keskpaigani muutsid viikingid uueks kogu euroopa. Nad alustasid küll röövlitena, kui ajapikku said nendest maadeavastajad ja -vallutajad ning seaduseandjad ja riikide asutajad . Islandil lõid nad esimese vabariigi Põhja-Euroopas. Ligikaudu 3200km Islandist kagu pool panid nad paika Vene riigi alusmüüri. Iirimaal rajasid Norrast tulnud uusasukad esimesed linnad, kauges Konstantinoopolis aga teenisid rootslased Bütsantsi keisri ihukaitsjatena. Eelkõige olid viikingid meresõitjad. Põhja meremehed seilasid põhja ja lääne suunas kaugemale, kui ükski Euroopa rahvas enne neid, asutasid oma koloonia Gräänimaa läänerannikul ja jõudsid peaaegu 500 aastat enne Cristoph Kolumbust Ameerikasse.
Viikingite kunst
Esmapilgul näib , et viikingite eluviis – suur hulk inimesi elas tihedasti koos suitsustes muldpõrandaga hoonetes –ei soodustanud sugugikunstiesemete koguminemist. Kuid tegeliikult olid Põhjala rahvas kirglikud iluarmastajad ja see õhutas nende käsitöölisi muutma kõiki tarbeesemeid kauniteks taiesteks.
Luuletamise kõrval väljendus viikingite loomevõimeka selles valdkonnas, mida tänapäeval nimetatakse tarbekunstiks. Rahvas kasutas röövretkede ja kaubitsemis tagajärjel Skandinaaviasse kokkuvoolanud rikkusi mitte „puhta kunsti“, vaid ilusate ja samas ka praktiliste tarbeesemete ostmiseks . Nende loojaks oli peaaegu alati tavaliselt kuningate ja pealike juures töötanud anonüümsed käsitöölised. Alles viikingiajastu lõpus lisasid taidurid mõnele ruunikivile ka omaenda nime ja sedagi ainuüksi Kesk-Rootsis.
Ilmselt valmistati palju esemeid riidest ja puidust, kuid näiteid nende kohta on säilinud vähe. Nõrgalt on esindatud ka kivinikerdused, vähemalt varasemast perioodist. Ehkki Läänemeres paikneval Gotlandi saarel olid olemas pikaajalised kivitöötlemise traditsioonid, läks see kunst mujal moodi alles kümnenda sajandi keskpaigas ja ka siis arvatavasti tänu üha lähemale tutvusele ristiusu mälestusmärkidega Euroopa teistes osades. Vähe on leitud ka keraamikat. Ilmselt eelistasid viikingid süüa ja juua purunematutest puust või saponiidist anumatest.
Kuid see-eest on säilinud väga suurel hulgal metallitöötlemise näidiseid, sest sellel alla olid Skandinaavias olemas juba ammused traditsioonid. Põhjala käsitöölised kuulusid Euroopa kõige oskuslikumate pronksiseppade hulka koguni nii varakult kui teisel aastatuhandel eKr, kuigi pidid suure osa metallisulami valmistamiseks vajalikust tinast ja vasest mujalt sisse vedama. Nende meistriteosteks on näiteks luri deks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt 1.5 meetri kõrgusele.
Seppade toodangut kasutati viikingiajastul lugematutel otstarvetel. Sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati nii meeste kui ka naiste pakse villaseid pealisrüüsid, kaelakeed, käerõngad ja –võrud, ohutised ja amuletid, väärtasjade panipaigana kasutatavad kastikesed, mida inkrusteeriti vahel merihobukihvast plaadikestega, hobuserakmete osad ja rakmekaunistused, laevavööre ehtivad tuulelipud ja muidugi suurejooneliselt kaunistatud relvad.
Viikingite maitsele vastasid jõulised, silmatorkavad ja eelkõige keerukad , paljude läbipõimumistega ilustused. Põhimotiivid võeti kogu kõnesoleva ajastu jooksul loodusest. Lähtepunktiks oli kõige sagedamini mõni loom, kuid tihtipeale muudeti see stiliseerimisel peaaegu täiesti abstraktseks. Alates kümnenda sajandi keskpaigast hakkasid regulaarselt mängu tulema ka taime. Inimeste kujutisi esineb suhteliselt harva ja harilikult on neid käsitletud poolnaturalistlikus laadi , mis on vastuolus vabameelsusega lindude ja loomade esitlemisel.
Kunstiajaloolased eristavad viikingite kunsti arenguteel kuut etappi, mida tähistavad teatavad muudatused kaunistamisstiilis. Näib, et maitse-eelistuste vahetumisi dikteerisid meretaguse kunstiteostest eeskuju võtnud käsitöömeistrid. Kõige esimest stiili esindavad näiteks Gotlandilt Broa kalmest leitud rakmenaastud, mille puhul on Skandinaavias esmakordselt rakendatud „ haarav metslooma“ motiivi – see on keerulise kujuga, tihtipeale eseme päiseossa paigutatud loom, kelle käpad ümbritsevad teisi kujunduselemente.
Kaks järgmist etappi – Borre ja Jellinge – olid suurel määral ajaliselt kattuvad ja mõlema õitseaeg ulatus üheksanda sajandi keskpaigast kümnenda sajandi teise pooleni. Mõlema tunnusjooneks on siuglevalt ühtepõimunud kehadega „paelolendid“. Borre stiili kuuluvatel teostel esineb vahel ka rõngasahela motiiv , mida kasutatakse tänapäeval metallist kellarihmade juures. Häid näiteid Borre stiili kohta on leitud kuulsa Gokstadi laevmatuse kohalt.
Kümnenda sajandi keskpaigas arenes Jellinge mallidest välja Mammeni stiil, mis sai endale nime Jüütimaal Mammenis leitud kirvest ehtivate kaunistuste järgi. Selles stiilis loodud taiestel on loomad tõepärasemad, kuigi nende väänlevate kehade moonutused on samavõrra fantastilised. Lisaks hakkavad esile kerkima taimemotiivid võsude ja köitraagsilmuste näol. Kõnealusesse kategooriasse kuuluvad niisugused meistriteosed nagu näiteks Bambergi kirst ja madudesse mänhkunud loom Harald Sinihamba mälestuskivil Jellingis.
Veelgi tähtsamaks muutusid taimemotiivid üheteistkümnenda sajandi alguses Mammenile järgnenud Ringerike perioodil. Selle ajaks oli lehemuster juba tavaline. Uuele tasandile jõudisd need tendentsid viikingite kunsti viimasel ehk Urnesi perioodil, millele andis nime Urnesi kirik Norras. Keerukad, üksteisega läbi põimunud loomadest, okstest ja köitraagudest koosnevad kujundid meenutavad üheksateistkümnenda sajandi Briti kunstikäsitööliste loomingut.
Kuid kõige silmatorkavam on mitmesugustest erijoontest hoolimata siiski maitse-eelistuste järjepidevus kogu viikingitajastu jooksul. Ajastu lõpul aga saabus koos üleminekuga ristiusku suur muudatus, mis tegi väravad võõrmõjudele valla. Kaheteistkümnendaks sajandiks oli ärja uude usku pöördunud Skandinaavia võtnud omaks lõunapoolsete maade romaani stiili ning liitus hoogsalt Euroopa kunsti ja tarbekunsti põhihoovusega.
Ruunide saladused
Suurem osa kirjaoskajaid rahvaid on pidanud kirjasõnas peituvat jõudu enesestmõistetavaks juba nii kaua, et see ei ära enam kelleski imestust, kuid viikingite jaoks säilisid ruunitähestikus alati mingisugused ürgse nõiakunsti jäljed. Ruunide päritolu on senimaani varjatud saladuslooriga, ehkki need olid kasutusel ka teiste germaani rahvaste juures ja juba palju sajandeid enne viikingiajastu algust.
Viikingite puhul seisnes üks ruunide suuri eeliseid asjaolus, et need koosnesid ainuüksi hõlpsasti vestetavatest sirgjoontest. Paberi ja sulepeate inimesed said täksida ruunikirjas lause puukepile, mis oligi tõenäoliselt kõige tavalisem kirjasõna kandja. Valdav osa, enam kui 4000 meieni jõudnud kirjutistest on siiski kantud kivile , metallile või luule, millel antakse teada kadunukese nimi ja vahel ka mõni muu teda puudutav üksikasi. Leidub ka teetähiseid ja relva või varakirstu omanikule viitavaid märgistusi.
Kuid ristiusu saabumise ja sellega kaasnevad kõige paganliku hävitamise tulemusena üksnes napilt säilinud ruunidele oli iseloomulik ka üks maagilisem tahk . Viikingirahvad ise seletasid kirjatähtede päritolu müüdi abil. Legend pajatab , et kõigepealt omandas kirjaoskuse ohvirandide jumal Odin ise, tehes seda kohutava katsumuse kaudu, milles mõned müüdiuurijad näevad paralleele Kristuse ristilöömisega. Et ruunide saladust teada saada, elas Odin vabatahtlikult läbi „surmaeelse kogemuse“, nagu seda tänapäeval nimetatakse, rippudes viikingite kosmose kolme maailma ühendaval suurel saarepuul Yggdrasilil ja lüües endale oda külje sisse. See salapärane juhtum on jüudnud meieni ainult ühe allika – „Vanemas Eddas “ jäädvustatud lugulaulu „Havamal“ vahendusel. Lugulaulu põhjal jääb mulje, et ruunid on pärit kaugel allpool inimeste ja jumalate maailmu paiknevast surnute kuninganna Heli süngest pärusvaldusest Niflheimist ning et Odin omandas koos kirjaoskusega ka mingisuguse võlukunsti – juba sõna „ ruun “ ise tuleneb vanapõhja sõnast run ehk saladus .Ehkki praeguseks ei ole enam järel kuigi palju niidiotsi, näib siiski olevat tõenäoline, et ruunidel oli täita oluline roll viikingiajastu ohvritalitusest, kusjuures need omandasid mõju alles verega punaseks värvituna, ja et neid kasutati ka tuleviku ennustamisel.
Ruunide osa ohutiste ja loitsude mõjujõuga varustamisel on paremini tõestatud. Mõnedel viikingite amulettidel olid ruunimärkidega kirja pandud sõnumid, mis ilmselt suurendasid nende võluvõimet, Rootsis on aga ühel Björketorpi sõõri kividest raidkiri „väega ruunidest“, mis saadavad needuse kaela igaühele, kes peaks selle megaliidi kallale minema.
Kirjanduses leidub selgeid viiteid ka sellele maagilisele rollile, mida ruunid etendasid argielus. Islandi saagades kasutatakse neid sünnitusabis, tervise või tõbede toomiseks, sõdalaste võidu andmiseks , tormide vaigistamiseks ja koguni surnute kõnelema panemiseks. Ühes kolmeteistkümnendast sajandist pärineva „Egili saaga“ loos kirjeldatakse, kuidas kangelan selgitas välja, et neiu ootamatu haigestumise põhjus on tema asemesse peidetud ruunikirjaga vaalakiuses. Saanud teada, et tüdrukul on äpardunud kosilane, pinnib kangelane noormeest nõiakunsti abil ja teeb kindlaks, et tollel polnud tegelikult mõttes midagi halba. Kosilane oli tahtnud kirjutada armuiha äratavaid ruune, kui tegi kirjakunstis algajana ühe lihtsa vea. Saagas jõutakse arukale järeldusele: „Ärgu keegi nõidumiseks ruune vestku, kui ta ei ole õppinud neid korralikult kirja panema .“
Kokkuvõte
Kogu uurimustöö on olnud väga kokkuvõttev ja üldistav. Viikingid on väga mitmekülgsed ja kultuuririkas rahvas, et saada põhjalik ülevaade viikingitest kuluks arvukalt tunde, et tutvutada selle fantastilise kultuuri ja uskumuste detaile. Viikingid austasid loodust ja imetlesid üleloomulikke olendeid . Müüdiuurijate arvates on ruunikiri seotud Jeesusega. Arheoloogide arvates elasid viikingid ka Lääne-Eestis.