Arheoloogia (0)

Keskmine kiviaeg
Mesoliitikumist ehk keskmisest kiviajast pärinevad esimesed praegu teadaolevad inimasustuse jäljed Eestis. Keskmine kiviaeg on püügimajandusliku asustuse ajajärk. Elatud on veekogude ääres. Mesoliitikumi varasema osa asustus on sisemaaline ja seotud järvede ja jõgedega. Peamiseks jahiloomaks on olnud põder ja kobras , aktiivselt on kalastatud ja ilmselt tegeldud korilusega. Hilismesoliitikumist pärineb ka Eesti vanim võrgujäänuse leid.
Arvukaimaks leiuliigiks mesoliitilistest asulakohtadest on lõhestustehnikas valmistatud väikesed kiviesemed ja eriti nende tootmisjäägid. Peamiseks toormeks on olnud tulekivi ja kvarts , mille kasutuses on ajalisi ja piirkondlikke erinevusi. Kõige arvukamaks leiuliigiks neist on kõõvitsad, seejärel uuritsaid, vähem on puure ja teisi tööriistu sealhulgas ka kombineeritud variante, näiteks kõõvitsuuritsaid jms. Kivitöötlemiseks kasutatud tööriistadest on kõige sagedamaks leiuks lihvimiskivid. Palju töö- ja tarbeesemeid on tehtud luust ja sarvest.
Noorem kiviaeg
Neoliitikumi ehk noorema kiviaja algust markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu.
Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: (1) Narva, (2) tüüpilise ja (3) hilise kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika kultuur. Neist esimesed kolm on püügimajanduslikud ja sellest tingitult sarnase asustusviisiga. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. Narva kultuur (algus u. 5000 aastat e.Kr.) jätkab ilmset mesoliitilist Kunda kultuuri traditsiooni, mis seletab sarnasust luu- ja kiviesemetes. Tüüpilise kammkeraamika kultuur (algus u. 4200 aastat e.Kr.) - selle perioodi kivikasutuses annab tooni Volga ülemjooksult pärinev tulekivi. Hilise kammkeraamika kultuur (algus u. 3600 aastat e.Kr.) jätkab tüüpilise kammkeraamika kultuuri traditsiooni, kuid eelkõige keraamikas on see tugevasti muundunud ja piirkondlike erijoontega. Nöörkeraamika kultuur (algus u. 3100 aastat. e.Kr.) eristub teistest neoliitilistest kultuuridest keraamika, esemekompleksi, matmiskombestiku ja asustusstrateegia poolest ning on esimene viljelusmajanduslik asustusetapp Eesti esiajaloos.
Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud . Teine arvukas leiuliik on lõhestustehnikas valmistatud väikesed kiviesemed ja eriti nende tootmisjäägid. Kõige arvukamaks leiuliigiks tööriistadest on kõõvitsad, järgnevad uuritsad ja noad , vähem on puure ja teisi tööriistu. Esineb ka kombineeritud tööriistu, näiteks kõõvitsuuritsaid jms.
Pronksiaeg
Eesti pronksiajas eristatakse vanemat (1500 - 1100 aastat e.Kr.) ja nooremat (1100 - 500 aastat e.Kr.) perioodi. Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud , kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe. Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud , nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast.
Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises aineses taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel. Muutused toimusid ka matmisviisis — hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed.
Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkõplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid. Jahi- ja kalapüügivahenditest on saadud luust nooleotsi ning harpuune. Metallitööst on järele jäänud valamisvormide ja sulatustiiglite tükke. Relvi on leitud suhteliselt vähe: mõned pronksist odaotsad , kahe pronksist lühimõõga katkendid ja üks pronksist nooleots . Ehetest on leitud luust ja pronksist ehtenõelu, pronksist käe- ja kaelavõrusid, luust ja pronksist nööpe, pronksist oimurõngaid, pronkssõle fragment, pronksist tutulus, mõned merevaikehted ja luuripatsid.
Vanem rauaaeg
Vanem rauaaeg (50-200 AD). Eestini on Rooma riigi mõju ulatunud siiski ainult kaudselt , läbi paljude vahendajate, ning materiaalses kultuuris on selle kajastajaks vaid vähesed rooma mündid, Kavastu rabast leitud pronkslamp ja mõned ehted . Vaadeldaval perioodil tegi taas muutusi läbi matmisviis . Domineeriv oli põletusmatmine.
Suurem osa leide pärinevad kivikalmetest. Mõnevõrra on esemeid ka asulakohtadelt, samuti tuntakse rooma rauaajast peamiselt ehetest, harvem müntidest, relvadest või tööriistadest koosnevaid peitleide. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, raudnaaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, kolm luust, sarvest ja rauast kammi, ovaalseid tuluskive, värtnaketru jms. Relvi on leitud väga vähe, vaid mõni odaots, neli mõõka või selle katket ja üksikuid kilbiosi.
Keskmine rauaaeg
Keskmine rauaaeg hõlmab kahte perioodi: rahvasterännuaeg (450-700 AD) ja eelviikingiaeg (700-850 AD). Kasutusele võeti uus kivikalmetüüp — nn. kivivarekalmed, millel erinevalt varasematest tarandkalmetest puudub kindel sisekonstruktsioon. Enamasti on neisse maetud põletatult, kuid on leitud ka laibamatuseid. Uueks jooneks on linnuste rajamine, eriti eelviikingiajal. Selleaegset kultuurkihti või leide on täheldatud enam kui viiekümnel linnusel. Perioodile on iseloomulik nn. linnus-asula süsteem, mis koosnes linnusest ja selle ümbruses paiknevast avaasulast. Rohkesti on teada keskmise rauaaja peitleide — relvade, tööriistade ja ehete (sealhulgas ka väärismetallist) kogumeid.
Enamik leide on saadud linnustest ja asulatest. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde ja rõivaste osad.
Noorem rauaaeg
Noorem rauaaeg jagatakse kaheks alaperioodiks, viikingiajaks (800–1050) ja hilisrauaajaks (1050–1200/ 1250 ). Noorema rauaaja muististest on kõige esinduslikumad linnused ja asulad.
LEIUD: savinõud, kirved , noad, noatuped ja nende osad, sirbid ja vikatid, naasklid, adraterad, tulusrauad, pintsetid, kalastusvahendid, metallivaluvahendid, sepatööriistad, käärid ja õmblusnõelad, kaalud ja kaaluvihid, lukud ja võtmed, ratsavarustus, kammid, odaotsad, nooleotsad, mõõgad, mõõgatupe osad, võitlusnoad, kilpide osad, rõngasrüüde fragmendid , ehtenõelad, sõled, kaelavõrud, käevõrud, sõrmused, oimurõngad, kaelakeede osad, vööosad, rõivaste osad
Keskaeg
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui (osalt) ka tõlgendajast.
Uusaeg
Uusaeg on ajalooperiood umbes 1500 kuni umbes 1914/1918, seega suurtest maadeavastustest ja renessansist Esimese maailmasõjani.