Käsitööliste elu keskajal (1)

Seisuse portree
Käsitööline
Sissejuhatus
Referaat räägib käsitööliste eluolust keskaegsetes linnades. Valisin käsitöölised sest, nene elu tundus mulle kõige põnevam ja mitmekesisem.
II aastatuhande algul kujunesid Lääne- ja Kesk-Euroopas välja linnad – käsitöö ja kaubanduse peamised keskused. Keskaegsetesse linnadesse koondus põllumajandusest eraldunud käsitöö ja kaubandus. Siin tekkisid tsunftid ja keskaja lõpupoole ka manufaktuurid . Käsitöömeistritel, kes koos perekonnaliikmete, sellide ja õpipoistega moodustasid linnade põhilise tootva elanikkonna, tuli pidada visa võitlust, et ka nende sõna linna asjade otsutamisel kõlama hakkaks .
Tsunftid ja tsunftikord
Linnaelanike peamine tegevusala oli käsitöö. Keskaegne käsitööline oli väiketootja. Temale kuulusid tootmisvahendid ja isiklikule tööle tuginev majapidamine , mille abil käsitööline hankis kõik endale ja oma perele eluks vajaliku.
Linnades elavad käsitöölised koondusid tsunftidesse . Tsunft oli käsitööliste kutseühing. Koos käsitöö spetsialiseerumisega toimus tsunftide killustamine. Eeskirjad keelasid kõrvalalal tegutsemise. Tsunfti kuulumine andis õiguse olla käsitööline. Kes seisi väljaspool tsunfti, see ei tohtinud käsitööd teha.
Tsunfti peamine ülesanne oli toootmise ja müügi reguleerimine. Tsunft lubas linnas tegutseda vaid sellisel hulgal käsitöölistel, mis tagas kõigile tsunfti meistritele piisavalt tööd ja leiba. Tsunft nägi ette ühesuguste tööriistade ja töövõtete kasutamise, toormaterjali ja tellimiste hankimise korra, toodangu ühtlase kvaliteedi ja hinna. Reklaam ja konkurents tsunfti liikmete vahel oli keelatud. Tsunfti liikmed valmistasid tooteid üksnes tellimiste peale. Tsunft seadis asjad nii, et meister ei saanud oma käsitööga ei rikkaks ega jäänud ka vaeseks. Tsunft oli ka omamoodi poliitiline organisatsioon , samuti täitis ta sõjalist otstarvet ja oli usuline koondis – igal tsunftil oli oma kaitsepühak ja sellele pühendatud kabel või altar kirikus. Tsunfti liikmed tähistasid koos usupühasid, võtsid osa rongkäikudest ja käisid ühisel jumalateenistusel. Suurtes vabaõhuetendustes – müsteeriumides – usaldati tsunftidele teatud stseenide esitamine ja selleks vajalike kostüümide ning kulisside valmistamine. Kutseühing oli ühtlasi vastastikuse abi ühing. Tsunfti reeglid olid kirja pandud põhikirjas ehk skraas. Skraa nägi ette ka uute kösitööliste ettevalmistamise korra.
Õpipoisiks võetud nooruk pidi olema sündinud „kristlikust abielust ja ausatest vanematest .“ Õpiaeg olenes õpitava eriala keerukusest, lihtsamatel käsitööaladel piisas 2-3 aastast, keerukamatel 10-12 aastat. Meistritele meeldis pikk õpiaeg, sest see võimaldas neil kaua kasutada noormehe tööjõudu. Õpipoisi isa maksis õpetuse eest ja hoolitses, et poisil oleksid korralikud riided seljas ja kingad jalas . Igapäevase toidu sai õpipoiss meistrilt. Alguses kasutatui noorukit peamiselt abitöödel. Ameti enda õppimine algas hiljem. Poiss ei tohtinud kurta oma elu ja töö raskuse üle. Õpiaja edukalt läbi teinud poiss sai selliks. Ühel meistril oli lubatud pidada kuni kaks selli ja kaks õpipoissi. Selli palk oli tsunfti poolt kindlaks määratud. Laialt levinud oli selli saatmine mõneks ajaks teise linna või riiki sealseid töövõtteid ja oskusi omandama. Selli tööpäev kestis varavalgest hilisõhtuni, teinekord 14-16 tundi. Kergendust tõid pühapäevad ja sagedased usupühad. Meistriks saamiseks oli vaja teha meistritöö ehk šedööver. See esitati tsunfti liikmetel hindamiseks. Mõnikord kuulus meistritöösse kolme erineva eseme valmistamine. Teinekord tuli töö teha vanemate meistrite juuresolekul. Meistritööle lisandus küllaltki suur meistrimaks tsunfti kassasse ja meistrikostitus. Vastsel meistril tuli tsunfti liikmetele välja teha rikkalik sööma- ja joomaaeg koos hinnaliste kingitustega. Sell pidi olema ka seisusekohaselt abielus.
Elamu ja selle sisustus
Elumajad olid enamuses 2 – 3-korruselised. Alumisel korrusel asus käsitöölise töökoda. Kui tänava laius võimaldas, ehitas käsitööline maja ette veel väikese müügiputka, kui mitte, siis müüs oma toodangut samast töökojast. Eluruumid paiknesid teisel korrusel. Nende kohal, kolmandal ja mõnikord ka neljandal korrusel olid laod ja panipaigad. Aknad suleti väljast luukidega. Soojematel maadel ei kaetud aknaava, põhjapoolsetel aladel kasutati selleks kas härjapõit, pärgamenti või õlipaberit. XIV sajandil ilmusid tinaliistudesse kinnitatud pudelipõhja meenutavad klaasitükid, millest kumas vaid vaevaliselt valgust läbi. Sellised väikeste akende, tambitud savist või paeplaatidest põrandatega eluruumid olid hämarad, külmad ja niisked .
Mööblit oli vähe, ta oli raske ja kohmakas. Elutoa keskel seisi pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele. Üleriided riputati nagidesse, milleks tavaliselt olid metsloomade sarved. Rõivaid ja kangaid hoiti hoolikalt kokkupanduina tugevates, väljaspoolt rautatud kirstudes. Kirstud ja muudki mööbliesemed kaeti värviküllaste vaipadega ja linikutega. Vaipu riputati ka seintele, ei asetatud aga jalgade alla maha. Olenevalt aastaajast kaeti külm põrand kas õlgede, heinte või värske, hästi lõhnava rohuga. Väga tähtis mööbliese oli voodi. XIV sajandil tulid moodi hiiglaslikud, kuni 4m laiused voodid . Taoline hiidvoodi asus väikesel kõrgendikul, kuhu viis 1-2 astet. Ülalt varjas voodit kergetele sammastele tuginev baldahhiin, mis kaitses magajaid laest langevate parasiitide eest. Ööseks tõmmati voodile ette veel eesriided, ni et voodi ümber kujunes riidest lae ja seintega magamisnišš.Voodisse heideti rõivastes, särk ja püksid võeti ära juba asemel, keerati rulli ja pisteti padja alla. Magati alasti.
Tööpaik ja eluase ei pruukinud olla lahutamatud, nagu traditsiioniliselt arvatakse. Näiteks Firenzes elas enamik käsitöölistest, kes olid endale töökoja rentinud, ise mõnel teisel tänaval ja mõnikord isegi mõnes teises linnajaos.
Rõivastus ja mood
Mood muutus õige aeglaselt, nii et tütrel sobis vabalt kanda ema ja pojal isa rõivaid, ilma et pruukinuks elust ja moest mahajäämise pärast häbeneda. Linlased armastasid kanda hästi värvikirevat rõivastust. Värvid vastasid kindlale sümboolikale. Kitsaid pükse, mis asendasidkuni XVI sajandini sukki, eelistati õmmelda erkpunasest riidest. Varakeskajal ei tuntud veel ühhes tükis pükse. Püksid koosnesid kolmest osast: puusade ümber mähitud riidetükist, mille külge kinnitati eraldi mõlemad sääred.
Nööpide aset täitsid pöörad, sidumispaelad või kinnitusrihmad, mõnikord ka sõled. Taskuid ei pruugitud. Kaasavõetud väikeesemed seoti nahast kukrusse.
Hoopis vähem tähelepanu pöörati pesule. Kui seda kanti , siis lasti kenasti volditud või pitsidega kaunistatud särgil kaelaaugust välja paista. Alussärk oli päevane riietusese, mis voodisse minnes seljast võeti. Alles keskaja lõpus ilmus öösärk ja selles magamise komme.
Jalatsid õmmeldi hästi painduvast nahast pehme tallaga ja kitseneva pika terava ninaga. Poristel teedel ja tänavatel käidi kas paljajalu või rohmakates puukingades.
Söök, jook ja lauakombed
Söödi kaks korda päevas. Keskpäeval oli varajane lõuna ja kella 6 paiku õhtul tugev õhtusöök, päeva peamine söögikord. Sellid ja õpipoisid said süüa isanda lauas . Õhtusöögiks oli vaesematel käsitöölistel supp, mille sees ujus pikka aega keenud lihatükk. Praadi võidi endale lubada ainult pidupäevadel. Paremal järjel olevad inimesed sõid aga praadi ja keedetud liha mitu korda päevas. Laua keskele pandi suur vaagen või savikauss liha ja kastmega. Tükid olid valmis lõigatud, nii et nuga ei läinud vaja. Igaüks võttis ühisest kausist näppude või puust orgiga meeldiva pala ja pistis selle kas otse suhu või asetas enda ees olevale leivaviilakule, mis täitis taldriku ülesannet. Kahvlit hakati Euroopas kasutama alles keskaja lõpul. Sööginõud olid enamuses savist ja puust. Korraga tehti valmis suurem kogus toitu, mida ülessoojendatult pakuti ka järgmistel päevadel. Suvel kippus toit kiiresti riknema. Kuna liha soolamine jättis soovida , siis oli toidul sageli ebameeldiv kõrvalmaitse. Seda püüti varjata vürtside lisamisega. Vaesemal rahval täitsid vürtside aset küüslauk ja sibul . Nende toidulaual oli sagedane teravmaitseline küüslaugukaste, mida lisati putrudele ja söödi liha juurde.
Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad õige vähe. Seepärast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suupäraseks metsmeega. Vajadust magusa järele aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook.
Noortele õpetati, et lauda tulles olgu käed puhtad ja küüned lõigatud. Vedelat toitu pakuti kahe kõrvaga kausikesest – seda sõid kaks naabrit, tavaliselt mees ja naine, ühest kausist viisakalt järjepanu ammutades. Leiba ei tohtinud lõikamise ajal vastu rinda hoida. Matslikuks peeti hammustatud toidupala tagasipanemist ühisesse kaussi ning kastme rüüpamist üle kausi serva. Ka ei sobinud näppudega kausis sobrata või vaagnat keerutada, nii et paremad palad enda ette satuksid. Peene kombe vastu käis laua kohal rinnutamine, luristamine, matsutamine, röhitsemine, õhu rikkumine ja täs suuga rääkimine. Toonitati, et hästi kasvatatud inimene ei ahnitse, ei tõmba toitu näppudega lusikale, ei topi ei suud sedavõrd täis, et hiljem on raske hingata , ei võta sinepit näppudega, ei urgitse noaga hambaid ega nuuska laudlinasse nina.
Oma kindlad reeglid olid ka joomisel. Et joodava sisse ei satuks rasva, tuli huuled enne karika või joogisarve tõstmist suule korralikult puhtaks pühkida. Aeg-ajalt puhastati rätikuotsaga karika serva. Soovitati hoiduda joogipoolise mahaläigatamisest ning valju lürinaga rüüpamisest.
Kasutatud kirjandus
„Keskaja inimene,“ koostaja Jaques Le Goff , Avita 2002.
„Keskaja kultuuris ja olustikust,“ H. Palamets , Talinn, „Valgus,“ 1982
Kokkuvõte
Seda referaati oli huvitav teha, kuigi paljud asjad olid mulle juba tuttavad. Avastasin, et vajalikku informatsiooni oli väga keeruline leida, vastupidi minu arvamusele.