Muinasaja inimeste tarbimisesemed (0)

MUINASAJA INIMESTE TABRIMISESEMED
Esiaeg e. muinasaeg , e. esiajalooline aeg, e. eelajalooline aeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik.
Esiaeg on aeg, mida ei uurita kirjalike ülestähenduste põhjal, vaid eranditult aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal. Muistised on säilinud maapõues või maapinnal. Neid uurib esiajaloo arheoloogia . Mõnevõrra lisavad esiajaloo kohta andmeid ka füüsiline antropoloogia, keeleteadus ja mõned teised teadusharud. Pärast muinasaega algas ajalooline aeg. Erinevalt esiajast on ajaloolise aja kohta teada ajalooliste sündmuste üksikasju koos nimede ja enam-vähem täpsete daatumitega.
Muinasaja perioodid:
I Kiviaeg – I Paleoliitikum
II Mesoliitikum (u.7500.a. e.Kr.)
III Neoliitikum (u. 3000.a. e.Kr.)
II Pronksiaeg - (u. 1000 a. e.Kr.)
III Rauaaeg - V saj. e.Kr - XIII saj. p.Kr
IV Ajalooline aeg
Mesoliitikumis kõige rohkem tegid inimesed endale riistad kivist, luust ja sarvest:

• tulekindel kvarts - väikesed tööriistad (kõõvitsad, nooleotsad)
  
• kristalne kivim-suuremad tööriistad (kivikirved, talbad)
  
• luust, sarvest- töö-ja tarbeesemed (ahingud, jäätuurad, õngekonksud, harpuunid)
  

KIVIAEG
Kiviaeg on muinasaja vanim ja pikim ajajärk. Väljanägemiselt sarnanesid inimesed küll ahvidega, kuid nad kõndisid kahel jalal ning oskasid valmistada  kivist ja puidust algelisi tööriistu. Nad oppisid kasutama ka tuld . Alanud jääaeg hävitas loodust ja loomastikku. Eesti alad vabanesid jääst u.11 tuhat a. tagasi ja siin sai võimalikuks looduse ja inimeste elu. Vanimad tõendid Eesti alade inimasustuse kohta pärinevad Pulli külast, kust on leitud tulekivist ja luust esemeid. Seal elasid inimesed u. VIII aastatuhande keskel eKr. Rohkesti luust ja kivist tarberiistu on leitud ka Kunda lähedalt Lammasmäelt, need arvatakse pärinevat VII aastatuhandest eKr. Peale kivist lihvitud tööriistade valmistati mitmesuguseid teisi asju koduseks majapidamiseks, näiteks korve, potte , kruuse ja kausse. Pottide ja kausside valmistamiseni jõudis inimene aegamööda. Esimesed kunstlikult valmistatud nõud olid arvatavasti nii seest kui väljast saviga kaetud korvid. Need kuivatati kõvaks esmalt päikese, siis tule paistel. Et puuosad tulel ära põlesid, siis hakati nõusid valmistama ainult savist . Kõigepealt võeti suur tükk savi, suruti viimasesse hästi ummargune kivi ja poti õõnsus oli valmis. Selle järel võeti kivi välja ja anti potile lõplik kuju, kusjuures potiserv tehti pisut paksem ja tugevam. Korvide punumine ja savinõude valmistamine oli naiste tööks. Aja jooksul omandasid nad selles töös niisuguse oskuse, et valmistasid väga mitmesuguseid potte ja nõusid. Oma ilutunde rahuldamiseks vajutasid nad poti külgedele ilustised kammitaolise või mõne muu riistaga. Naised, kes tegelesid peamiselt taimede ja seemnete kogumisega toiduks, tundsid taimi meestest paremini. Naised õppisid taimekiududest lõnga ketrama ja riiet kuduma . Inimene ei katnud nüüd end enam loomanahaga, vaid kandis juba kootud riiet. Saaremaal hakati ka luust terariistu, rõngaid ja hammashelmeid tegema. Mehed, aga iseäranis naised, kandsid ehteid juustes, kaelas, käte ja jalgade ümber. Ehteasjad olid alguses väga lihtsad. Nad olid tehtud luust, värvilistest ja läikivatest kividest, loomade hammastest ja kihvadest, konnakarpidest jm. Üsna osav oli kiviaja inimene ka joonistamises. Tal polnud küll paberit ega lõuendit, samuti pliiatsit ja kustlikult valmistatud värve. Ainukesteks abinõudeks olid terav kivikild ja harilikult loodusest saadud värvid - punane, pruun ja must. Kiviaja inimesed joonistasid oma koopa seinale loomi, kelle peale nad jahti pidasid ja kellega tihti kokku puutusid, näiteks mammuteid, metshargi, põtru ja hobuseid, harvemini inimesi. Mõned joonistused on nii tõeparased ja ilusad, et raske on uskuda, et need joonistasid inimesed aastatuhandeid tagasi. Taimed kiviaja kunstnikku ei huvitanud. Kiviaja inimesed tegid ilusaid väljalõikeid ka luusse ja puusse. Aastatuhandeid hiljem õpiti kasutama paremaid tööriistu. Idast tulid Eesti aladele elama soome-ugri hõimud. Algselt elasid need Venemaal Uurali piirkonnas, kust nad rändasid mitmele poole laiali. Osa soome-ugrilasi jõudis välja Läänemere äärde, need olid eestlaste ja soomlaste esivanemad . Koos soome-ugri hõimude tulekuga jõudis meie maale oskus kaunistada savinõusid kammikujuliste mustritega - selliseid nõusid nimetatakse kammkeraamikaks.
MESOLIITIKUM
Rannikuasustuse majanduslikuks aluseks oli hülgeküttimine, mille kõrval jätkusid ka traditsioonilised- jahi, kalapüük ja korilus . Arvukaimaks leiuliigiks asulakohtadest on lõhestustehnikas valmistatud väikesed kiviesemed ja eriti nende tootmisjäägid. Peamiseks toormeks on olnud tulekivi ja kvarts. Mesoliitikumi algul on rohkesti kasutatud kvaliteetset mustjaspruuni värvi kriidilademe tulekivi. Rannikul ja saartel on tihti enam kasutatud kvartsi, kuigi ka nendel aladel leidub mõnevõrra looduslikku tulekivi. Kivitöötlemiseks kasutatud tööriistadest on kõige sagedamaks leiuks lihvimiskivid. Palju töö- ja tarbeesemeid on tehtud luust ja sarvest. Nende sortiment on olnud väga mitmekesine . Raieriistad, silmata kirved ja talvad, on tehtud erinevatest kristalsetest kivimitest ning luust ja sarvest. Mitmesuguseid kirveid, kirkasid, haamreid ja muid sissepuuritud varretusauguga tööriistu on tehtud põdrasarvest.  Silmata kirveste ja talbade varretamiseks on kasutatud sarvest kirvepaid. Jahi- ja kalastustarvetest on leitud tulekivist ja luust nooleotsi, luust odaotsi, luust ja sarvest pistodasid, luust ahingu- ja harpuuniotsi, tuurasid, õngekonkse, õnge-  ja võrguraskusi. Muudest luust tööriistadest on mitmesugused naasklid ja teravikud. Leitud on ka rõivastel ja kaelas kantud hammasripatseid ning natuke luust ja sarvest pisiplastikat.
NEOLIITIKUM
Neoliitikum e. noorem kiviaeg oli ajavahemik 4.-2. aastatuhat eKr. Inimesed kasutasid kivist, luust, puust ja sarvest esemeid. Need olid paremini töödeldud kui mesoliitikumis, samuti ilmusid uued täiustatumad töö- ja tarberiistad. Tegeldi küttimise, kalapüügi, algelise loomakasvatuse ja maaviljelusega. Neoliitikumi algust märkeerivaks nähtuseks peetakse Eestis keraamika kasutuselevõttu.
Eesti neoliitikum jaguneb 4-ks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks:

• Narva keraamika
  
• Tüüpiline keraamika
  
• Hiline kammkeraamika
  
• Noorkeraamika kultuur
  

Kivitöötlemiseks kasutatud tööriistadest on kõige sagedasemaks leiuks lihvimiskivid. Sageli on töö- ja tarbeesemeid tehtud luust ja sarvest. Rohkesti on leitud mitmesuguseid naaskleid ja teravikke. Raieriistad, silmata kivikirved ja -talvad, on tehtud valdavalt mitmesugustest kristalsetest kivimitest, kammkeraamika perioodidel ka kiltkividest ning luust ja sarvest. Luust on tehtud ka peitleid, mis on talbadest kitsama tööteraga. Noorkeraamika kultuuris esineb vaheseid tulekivist raieriistu. Omaette rühma moodustavad silmaga kivikirved, mille hulgas domineerivad nn. venekujulised kivikirved ja lameselgsed kirved. Jahi- ja kalastustarvetest on leitud tulekivist, kiltkivist ja luust nooleotsi, tulekivist ja luust odaotsi, luust pistodasid, luust ahingu-  ja harpuuniotsi, õngekonkse, õnge- ja võrguraskusi. Leitud on ka ehteid, sageli hauapanustena. Levinuimaks on rõivaste küljes või kaelas kantud mitmesugused ripatsid ja helmed , mis on tehtud hammastest ja luust, kivist ja merevaigust. Neoliitilistest muististest on leitud ka luust, merevaigust ja savist voolitud pisiplastikat.
PALEOLIITIKUM
Ehk vanem kiviaeg oli kiviaja vanim ja pikim periood, algas üle 2 miljoni a. tagasi, kui Homo habilis ja Homo ergaster esimest korda tootlesid kivist tööriistu.
Kuulsad paleoliitikumi mälestised on:

• Altamira
  
• Baile Herculane Rumeenias
  
• Lascaux ' koopamaalid
  

VANEM PALEOLIITIKUM
Kliima muutus jahedamaks seoses algava jaatumisega. Peavarju otsiti koobastest voi valmistati endale okstest ja loomanahkadest hutte. Kulm kliima vahendas koriluse osatahtsust ja rohkem peeti jahti suurulukitele (pohjapodrad, koopakarud, mammutid ). Varasemast rohkem on leitud tuleasemeid, oluline oli tule valvamine. Sel ajal sai alguse liha kuivatamine , kupsetamine ja tuhas hautamine.
Neandertallasele kuulub Moustier ' kultuur, mille kiviriistad on Acheuli kultuuri omadest märksa arenenumad. Kasutusele võeti kildtehnika. Mammutikutid kasutasid hoonete materjaliks mammuti luid ja nahku .
PRONKSIAEG
Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud , siia kuuluvad juhuleiud , nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Aksist, Tahulast, Pahklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Kaeslast, Tostamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg, ning hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Muutused toimusid ka matmisviisis- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid - põllupeenrad ja -kivihunnikud on säilinud tänaseni. Vähem leide on kivikirstkalmetest ( silmapaistev erand on Jõelähtme kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette, jahvekive ja -aluseid ning mitmesuguseid luu- ja sarvesemeid, millest märkimisväärsemad on sarvkoplad, linakammid ja -mõõgad ning suitsekangid. Jahi- ja kalapuugivahenditest on saadud luust nooleotsi ning harpuune. Metallitööst on järele jäänud valamisvormide ja sulatustiiglite tükke. Relvi on leitud suhteliselt vähe: mõned pronksist odaotsad, kahe pronksist lühimõõga katkendid ja üks pronksist nooleots . Ehetest on leitud luust ja pronksist ehtenõelu, pronksist käe- ja kaelavõrusid, luust ja pronksist nööpe, pronksist õimurõngaid, pronkssole fragment, pronksist tutulus, mõned mereväikehted ja luuripatsid.
RAUAAEG
I aastatuhandel eKr. õppisid eestlased rauda kasutama. Rauast tööriistadega sai paremini  metsa raiuda , põldu harida, vilja lõigata, heina niita, sest raud oli hoopis tugevam ja vastupidavam kui pronks. Tihenesid sidemed teiste rahvastega ning arenes kaubavahetus. Muistsel ajal ei tuntud veel raha, vaid kaupu vahetati üksteise vastu. Eestlased ansid ülemerekaupmeestele vastukaubaks lina, mett, karusnahku, vilja, vaha. Meile toodi meretaguste kaupmeeste poolt soola, rauda, hõbedat, merevaiku, tööriistu, relvi. Arenes põlluharimine ning asustus muutus paiksemaks. Põldu hariti aletegemise teel. Kõigepealt raiuti puud maha ja lasti hästi ära kuivada. Kuivanud puud ja väsa suudati pälema ning tuhk aegi ühtlaselt laiali. Tekkinud tuhk oli heaks väetiseks. Hiljem tekkisid ka põlispollud. Maad kunti algelise adraga.
KESKMINE RAUAAEG (450-850 AD)
Rohkesti on teada keskmise rauaaja peitleide - relvade, tööriistade ja ehete (sealhulgas ka väärismetallist) kogumeid. Enamik leide on saadud linnustest ja asulatest, sealhulgas peaaegu täielikult läbi uuritud Rõuge linnuselt ja ulatuslikult kaevatud asulakohalt selle linnuse lähedal. Mõnevõrra on esemeid kalmetest ja peitleidudest ning on ka üksik- ja juhuleide. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud . Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, naaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, sarvkamm, jms. Relvadest on saadud odaotsi, nooleotsi, mõõku, võitlusnuge ja kilpide osi (kuplaid, käepidemeid, naaste). Enamik relvadest pärineb Alulinna, Kirimäe ja Rikassaare peitleiust. Ehetest lisanduvad loendisse metallist ehtenõelad, sõled, kaela- ja käevõrud, sõrmused ning kaelakeede (helmed, ripatsid jms.), vööde  ja rõivaste osad. Ehted jätkavad suuresti rooma rauaaegseid vorme ja on üpris rahvusvahelise ilmega .