Nimetu (0)

Viikingid olid muinas-skandinaavia (rootsi, norra, taani) päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil (nn viikingiajastu). Lisaks vallutustele tegelesidki viikingid ka käsitöö ja kaubandusega.
Põhjala rahvad olid kirglikud iluarmastajad ja see õhutas nende käsitöölisi muutma kõiki tarbeemsemeid kauniteks taiesteks. nende loojad olid peaagu alati tavaliselt kuningate ja pealike juures töötanud anonüümsed käsitöölised. alles viikingiajastu lõpus lisasid taidurid mõnele ruunikivile ka omaenda nime ja sedagi ainuüksi Kesk-Rootsis. ilmselt valmistati palju esemeid riidest ja puidust, kuid näiteid nende kohta on säilinud vähe. nõrgalt on esindatud ka kivinikerdused, vähemalt varasemast perioodist. vähe on leitud ka keraamikat. ilmselt eelistasid viikingid süüa ja juua purunematutest puust või saponiidist anumatest. kuid see-eest on säilinud väga suurel hulgal metallitöötlemise näidiseid. põhjala käsitöölised kuulusid euroopa kõige oskuslikumate pronksiseppade hulka, kuigi pidid suure osa metallisulami valmistamiseks vajalikust tinast ja vasest mujalt sisse vedama. nende meistriteosteks on näiteks lurideks kutsutud kõverad tseremoniaalpasunad, mis tõusid kassitapuna vääneldes pillimehe huultelt viie jala(1,5m) kõrgusele.
seppade toodangut kasutati viikingiajastul lugematutel otstarvetel. sepiste hulka kuulusid sõled ja mustrilised ilunõelad, millega kinnitati nii meeste kui ka naiste pakse villasied pealisrüüsid, kaelakeed, käerõngad ja -võrud, amuletid, väärtasjade panipaigana kasutatavad kastikesed, mida inkrusteeriti vahel merihobukihvast plaadikestega, hobuserakmete osad ja rakmekaunistused, laevavööre ehtivad tuulelipud ja muidugi suurejooneliselt kaunistatud relvad.
viikingite maitsele vastasid jõulised, silmatorkavad ja paljude keerukate läbipõimumistega ilustused. põhimotiivid võeti loodusest, lähtepunktiks oli kõige sagedamini mõni loom, kuid tihtipeale muudeti see stiliseerimisel peaagu täiesti abstraktseks. alates 10.saj keskpaigast hakkasid regulaarselt mängu tulema ka taimed. inimeste kujutisi esineb suhteliselt harva.
kunstiajaloolased eristavad viikingite kunsti arenguteel 6 etappi , mida tähistavad teatavad muudatused kaunistamisstiilis.
kõige esimene ornamentikastiil oli Broa (750 - 840 a). Motiivideks olid suurte kehadega loomataolised olendid. Kasutati tundmatuid olendeid , väikeste peadega, mida ümbritsesid väädid. Veel kasutati " haarava metslooma" motiivi - see on keerulise kujuga, tihtipeale eseme päiseossa paigutatud loom, kelle käpad ümbritsevad teisi kujunduselemente. See motiiv märkis esimest viikingite kunstistiili algust. Matrejalidest kasutati puitu ja pronksi.
Kaks järgmist etappi - Borre (830-970a) ja Jelling (880-1000a) - olid suurel määral ajaliselt kattuvad ja mõlema õitseaeg ulatus 9.saj. kesandi kespaigast 10.saj. teise pooleni. Mõlema tunnusjooneks on siuglevalt ühtepõimunud kehadega "paelolendid", mida borre stiilis kujutati otsevaates kuid jellinge stiilis külgvaates. Borre etapil kasutati endiselt veel haarava looma motiivi. Borrestiili lemmikmuster oli rõngasahela motiiv , mida kasutatakse tänapäeval metallist kellarihmade juures. Jellingi stiilis,ei kasutatud enam haarava looma motiivi, küll aga on esindatud haaravate käppade motiiviga loomi. paelolendid kaunistati redelimustriliste triipudega ja neil olid avatud lõuad ning nende ülahuul oli sik - sakiline. Nad olid kujutatud pikkade seasabadega ja spiraalsete puusadega. Mõlemas stiilis kasutati pronksi, hõbedat, kulda ja puud.
10.saj keskpaigas arenes jellinge mallidest välja Mammeni stiil (950-1060a) Selles stiilis loodud taiestel on loomad tõepärasemad, kuigi nende väänlevate kehade moonutused on samavõrra fantastilised. Loomade kehad olid tihti kaunistatud keerukamate mustritega, kui Jellingi stiilil. Loomade kehasi täideti täpilise mustriga. Spiraalse puusa motiiv suurenes veelgi. lisaks hakkavad esile kerkima taimemotiivid võsude ja köitraagsilmust näol. Materjalidest kasutati pronksi, hõbedat, kivi, puud ja elevandiluud.
Veelgi tähtsamaks muutusid taimemotiivid 11. saj. alguses Mammenile järgnenud Ringerke perioodil(980-1050a) Selleks ajaks oli lehemuster juba tavaline ning väädid muutuvad õhemaks ja pikemaks. ka loomad muutuvad veel väänlevamateks. Loomakehasi ei kaunistata enam seest. Loomade silmad on mandlikujulised, mitte ümarad. Materjalidest kasutati pronksi, puud ja kivi.
Viimane ja kõige levinum ornamentikastiil oli Urnes (1040-1150a). Kujundid olid keerukad, üksteisega olid läbi põimunud loomad, oksad ja köitraagud, mis meenutasid 11.saj Briti kunstikäsitööliste loomingut. Kasutati endiselt ussimotiive, kuid spiraalse puusa motiiv ei olnud enam nii suur, kui varasematel stiilidel. Loomad tihti hammustavad üksteist ja loomade silmad olid suured mandlikujulised. materjalideks olid kivi, puu ja hõbe.
Viikingi kunsti näiteks on ka arvukad mälestukivid nn ruunikivid, mida püstitati meresõitjate ja sõjasangarite auks. Neil on tavaliselt ruunikirjas tekstid ja ilmekad laevade ja inimeste kujutised. Ruunikivide tekstide kaudu saab aimu tolleaegsetest kultuurisuhetest, viikingiretkedest, kaubavahetusest ja kaupmeeste gildidest, vägilastest ja mütoloogiast. Lisaks mälestuskivile oli ruunikivil veel teisigi ülesandeid - nende kaudu väljendati staatust, varandust ja usku. Kivid püstitati tugevate, vaprate või heateoga hakkama saanud, aga ka võõrsil surnud sugulaste mälestuseks. Samas jätsid kivi püstitajad tekstidesse ka enda kohta informatsiooni. Mida suurem ja rikkalikuma mustriga kivi, seda suuremast rikkusest see jutustas. Leidub ka ruunikive, mis on püstitatud iseenda kiituseks ja mälestuseks.
Ruunikiri , milles kividel tekst kirjutatud oli, koosnes sirjoontest, mida oli kerge nii puule kui kivile täksida ja ruunitähestikku kuuluvad ruunid olid Põhjamaade esimesed kirjatähed.