Keskaegsed rõivad (0)

Keskaegsed rõivad
Referaat
2007
Rõivastus
Keskaegne linnapilt oli ääretult kirju. Rõivad olenesid seisusest, elukutsest, traditsioonidest ja muidugi ka moest . Samas muutus mood väga aeglaselt, nii et tütrel sobis kanda ema rõivaid, ilma et peaks muretsema moest mahajäämise pärast. Feodaalidele tegi meelehärmi linnakodanike (eriti naiste) uhkeldav riietus, mis varjutas aadlimeeste ja nende naiste ,
tütarde riietust. Feodaalide nõudel anti mitmel pool linnades välja eeskirju, millega keelati kodanikel teatud riidesortide ja tegumoodide kasutamine ning mis määrasid kindlaks lubatud moed ja rõivaste hulga. Sageli oli eeskirjadega määratud, millised kangad ja tegumoed olid seisustele kohased ning üheks raskeimaks karistuseks süüteo korral peeti keeldu kanda oma seisusele vastavaid rõivaid. Eriti suureks eksimuseks peeti katmata ihu näitamist, kuna kirik oli kuulutanud inimkeha patuseks.
Aadlikud ja linlased armastasid kanda hästi värvikirevat rõivastust. Sageli tehti kuuel üks käis sinine, teine roheline, püksisääred vastavalt punased ja kollased . Samas on ka igal värvil olemas oma tähendus: VALGE – tähendas süütust, ROHELINE – lootuse ja armastuse tärkamist, KOLLANE – õnnelikku armastust, SININE – truudust, PUNANE – armulõõma, ja võitlus valmidust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist. Meelsasti kanti ka pealismantleid. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning värvikirevaid sulgesid. Vööd olid neil kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe. Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Et hõlbustada liikumist, kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole.
Rõivaste valmistamise põhilisteks materjalideks olid linane ja villane. Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid - ja puuvillakangast kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi tehnikas äärepitsi kasutati alussärkidel.
Ja nüüd natuke lähemalt mõnest riideesemest.
Pikk sirglõikeline särk:
Kõige omasem riideese varasemale keskajale .
Kleidid :
13.sajandi alguses rõivamood muutus. Läbilõigatava pihaga kleidid rõhutasid piha peenust. Meeste särgid lühenesid ja varrukad kitsenesid. Jalad kaeti sääristega - kahest riidetükist õmmeldud pikkade, puusadeni ulatuvate riidetükkidega, mis vööle kinnitati. 14. sajandil muutusid naiste kleidid alt laiemaks ning meeste rõivad kitsamaks ja napimaks, kandma hakati lühikeste hõlmadega kuubesid ja liibuvaid pükse. 14. sajandi lõpus muutus trendiks kanda ülipikkade käistega rüüd, meeste kuued lühenesid veelgi ja nad hakkasid kandma sukkpükse. Keskajal oli tavaline, et jõukamad linnaprouad kandsid korraga mitut kleiti . Alumised olid pikkade kitsaste varukatega ja pealmiseid lühemate varrukatega või päris ilma, kaunistatud broderii või karusnahaga. Pealisrõivaks külmemal ajal oli keep .
Peakatted :
Peakatted olid rõivastega võrreldes enam moevooludest mõjutatud ja isiku sotsiaalset kuuluvust rõhutavad. Täiskasvanud meeste-naiste pead olid ka kodus kaetud. Palja pea ja lahtiste juustega võisid olla neiud , kes ehtisid endid seisusest lähtuvalt paelte ja pärgadega, pärlite ja kuldniitidega. Naised põimisid või neil põimiti juukseid vastavalt moejoonele, sest palmikud olid alustoeks peakattele. Laste ja lihtrahva meeste-naiste peamiseks peakatteks oli beebimütsiga sarnanev coif . Levinud olid ka tagasipööratud servaga kapuuts naistel ja tagasi pööratud servaga müts meestel.
Rõivalisandid:
13-14.sajandil olid kasutusel keebid. Nööbid olid valmistatud nahast, luust, metallist. Üks vanemaid riidekinnitusvahendeid on ka rõivanõel. Vaesemad inimesed ajasid läbi puupööradega. Aegade jooksul on selle eseme vorm ja tegumood , isegi nimetus mitu korda muutunud, otstarve on aga jäänud samaks kuni tänapäevani, esinegu ta siis haaknõela või prossi nime all. Nii nagu sõled, vööd või nööbid, kuuluvad ka riidenõelad rõivastel kantavate ehete hulka. Tähtsaks iludetailiks oli ka vöö . Omapärane tähendus on keskajal veel krael. Kallis, kulla ja vääriskividega kaunistatud krae oli ikkagi ainult ehe, mitte rõivaese.
Lehvik on kõrge või kuningliku seisuse üldtuntud sümbol. Ka arvati, et lehvik hoidis eemal kurje vaime. Lisaks oli lehvik naiselikkuse ja flirdi sümbol.
Ehted :
Auahnus, tahtmine silma paista, oma rivaale võita ja neis kadedust tekitada on üheks moe tekitajaks kõrgemates kihtides. Viimase sihiga on tihti alamaile kihtidele koguni ära keelatud kõrgemate kihtide ehete kandmine. Enim kasutatud materjalideks oli kuld , sellest tehti käevõrusid, kaelaehteid ja sõrmuseid.
Sõrmused olid staatuse sümbolid, ainult rikas inimene võis lasta oma kujutise kivisse lõigata. Niiskele savile vajutatud pitser võimaldas kindlaks teha eseme omaniku. Õukonna daamid kandsid sõrmedes läikivaid kalleid vääriskividega sõrmuseid. Kusjuures sõrmustega nad ei koonerdanud. Näiteks 14. sajandil võis naisterahval kümnel sõrmel kokku olla enam kui 20 sõrmust. Sõrmus oli ka abielutunnuseks.
Omamoodi ehted olid isiku päritolule ja positsioonile osutavate tunnuste hulgas tähtsal kohal tema vapp ja orden . Ordenid olid kaunistatud tavaliselt vääriskividega ja väga kallid.
Jalatsid:
Keskaegsed jalatsid tehti nahast, olid poolkinnised, pehme talla ja valdavalt terava ninaga. Mida kõrgemast seisusest isik, seda pikem kinganina. Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Nii nagu keskajal seadustati ehete ja rõivaste kandmine, nii kehtestati normid ka jalatsitele. Näiteks 1363. aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel.
Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega
Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid:
viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol.
pastlad - valmistati sea- või veisenahast. Tööjalatsid valmistati vanema looma parkimata nahast. Pühapäevajalatsid valmistati pargitud veisenahast. Laste pastlad tehti pargitud vasikanahast, mis oli pehmem.Pastlad ja viisud valmistati mõlemale jalale ühesugused.
saapad - talurahva jõukuse kasvades hakati kandma saapaid. Neid enam pere ise ei osanud valmistada.
Kokkuvõte
Ma sain seda referaati tehes väga palju uusi teadmisi. Näiteks seda,et keskaegsed inimesed armastasid väga värvikirevaid toone. Tehti vahet erinevate seisuste riietusel ja kasutati seda lausa karistusena. Olid omad moed,mida järgiti,kuid need ei vahetunud eriti tihti. Nii kandsid tihti tütred oma emade riideid . Kanti ka ehteid,salle ja vöösid.
Kasutatud materjal
http://vana.miksike.ee/referaadid/roivastus_ja_mood.ht m
http://www.tartu.ee/hansa/?s=4&l=et
Sisukord
Sissejuhatus...................................................................2
Rõivastus.......................................................................3-4
Rõivalisandid................................................................5
Ehted.............................................................................5
Jalatsid...........................................................................5-6
Kokkuvõte.....................................................................7
Kasutatud materjal.........................................................8
7