Muistsed eestlased (0)

Muistsed eestlased
RIIETUS
Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvarõivaste nime all. Igal Eesti kihelkonnal olid oma rõivad.
Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivööga kinni tõmmatud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohkem kandma alles möödunud sajandil.
Tööriie pidi olema puhas. Särki vahetati üks kord nädalas pärast saunaskäimist. Mõne töö ajal, nagu heinategu ja kündmine, pandi vana traditsiooni järgi selga valge särk. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestitaoliselt käisteta kampsunist või pikk-kuuest. Abielunaiste kohustuseks oli peas kanda tanu ja ees põlle. Teiste riiete peale pandi piklik linane või villane suurätt, mida nimetati sõbaks. Mehed kandsid pidulikel puhkudel särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk-kuube, mis oli kivivööga kokku seotud. Sinna juurde kuulusid põlvikpüksid ja põlvikud. Tavaliselt oli peakatteks jämedast vildist vormitud kaabu.
Kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi polnud ehted ja rõivaste kaunistused mitte ainult iluks . Need pidid kandjat ühtlasi kaitsma kõige kurja eest. Näiteks väikesele tüdrukule pandi helmed kaela juba siis, kui tal tuli esimene hammas. Pulmas pidi ka pruut kandma arvukalt ehteid. Kaitsevõimet omistati isegi mõnedele rõivaosadele. Nii näiteks arvati, et kõvasti keha ümber mässitud vöö annab tuge, teeb keha tugevamaks ja hoiab haiguste eest. Eriline kaitsev tähendus oli kinnastel. Seepärast pandi ka suvel mõnikord villased kindad kätte. Kindaid võis ka vöö vahele pista, sest pidavat isegi siis kurja eemale peletama. Kuna naiste puhul hinnati eriti tugevaid sääri, siis panid noored neiud vahel mitu paari sukki jalga, et nad jämedamad välja paistaksid.
Võrumaa rahvarõivaste juurest võib leida lätlaste rahvarõivastega iseloomulikke jooni. Meeste püksid sarnanesid lõikelt vene omadega. Need olid enamasti valgest või triibulistest linasest riidest. Ka särki kandsid nad venepäraselt pükste peal. Naistel peeti eriti pidulikuks särgikaeluse sidumist punase lindiga. Nende kampsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured.
ELAMUD
Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa . Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne.
Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks, püstkoja sarnane suveköök, laut ning saun. Taluõuel asus kindlasti ka kooguga kaev.
XIX sajandil muutus ka taluelamu. Ilmusid esimesed klaasitud aknad ja korsten, mis eluruumid suitsust vabaks tegi. Need uuendused olid esialgu kättesaadavad vaid jõukatele talupoegadele. Vaesem rahvas elas veel kaua pimedas suitsutares.
Majas olid kahhelahi, akendel olid heegeldatud kardinad, pika pendliga seinakell , vändaga kohviveski ja roosidega serviisid, eesti aegsed toolid ja nelja sahtliga kummutid. Tänapäeval leiab selliseid asju vaid muuseumides. Ka tol ajal olid muuseumid olemas. Peamiselt oli seal palju loomi ja väike osa asjadest on muuseumis väljas. Ülejäänud asjad on hoidlates.
KOHUSTUSED
XIX sajandi keskel peale kohustuste tuli ka mõisniku juures käia orjamas, tuli teha talutöid, mida jätkus aastaringselt . Kevadel olid peamiselt põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad, mõnel pool ka hobused. Pärast künti põld äestati ja siis võis juba seemne mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist , otra, nisu ja kaera. Lõuna-Eestis levis XIX sajandi II poolel linakasvandus. Samal ajal alustati Eestis laiemalt ka kartuli kasvatamist , mis aitas teha lõpu suurtele näljahädadele.
Kevadel veeti laudad sõnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis järgneval sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni.
Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Hiljem veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja kestis sageli kaua, nii et magama saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi.
Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel . Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid . Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Talvel käidi ka metsas puid raiumas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega pääses üle soo ja veekogude otsa igale poole.
Rohkesti oli tööd talu naisperele. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, tavaliselt 4-5 või enamgi. Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama.
Mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud talupere ise toime, siis korraldati talgud. Talgutele tulid naabripered kokku ja kõike tehti ühiselt. Sellised tööd olid näiteks metsavedu, heinategu, rukkilõikus ja hoonete ehitamine. Oli kombeks, et talgulistele pakuti alati sööki ja jooki ning nooremad inimesed lõid pärast tööd tantsugi.
Lisaks kuulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks.
RAHVALAULUD
Eesti rahvas on alati palju laulnud. Mõned meie regivärsilised rahvalaulud on ligi paar tuhat aastat vanad. Vanad regilaulud erinevad paljustki praegustest lauludest. Neid lauldi sedasi, et eeslaulja laulis ühe värsirea ette ja teised kordasid järgi. Sedasi ei olnudki paljudel lauludel oma kindlat algust ega lõppu.
Lauldi peamiselt elulistel teemadel. Töölaule lauldi tihti just talvistel päevadel, mil pere toimetas toas. Levinud olid karjase - ning ka mängulaulud. Viimaseid lauldi pühapäeviti, mil käidi kirikus ning puhati.
RÜÜTLITE RELVAD
Rüütel kasutas relvade seast kõige rohkem mõõka. 13 sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks – nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta. Neid kutsuti pooleteisekäemõõkadeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada. Rüütli teiseks peamiseks relvaks oli piik , millel oli saarepuust vars ja terav terasest otsik. 11 sajandil heideti piiki samamoodi nagu oda või kasutati torkamiseks. Kuid juba 1100. aasta paiku ratsutasid rüütlid lähivõitluseks oma vastu, piik kõvasti kaenlasse surutud. Rüütli mõõk kaalus umbes 1 kilogramm.
6