Ornamendid ja värvid Eesti rahvakunstis (0)

Ornamendid ja värvid Eesti rahvakunstis
Sissejuhatav video:
http://arhiiv.err.ee/vaata/ellujaamise-kunst-rahvakunst
Video vaatamise ajal:
1. Täida lünktekst
Vanad eestlased teadsid, et käpikutes on ................. (vägi) sees. Sõna „ kunst “ teatakse eesti keeles ...... (17) sajandist. Ilu tegemine ei olnud eestlastele varemgi ..................... (tundmatu). Üks koht oli eestlaste elus tähtis, kus kunsti kõige rohkem püüti esile tuua ja teistele näidata. See oli ....................... (pulm).
Rahvakunsti iseloomustab ................ (ajatus). See, mis on ainulaadne ja unikaalne , kasvab välja tugevast ................................... (traditsioonist). ..................................... (uurimistöö) on oluline osa käsitöötraditsiooni arengus.
Kui me mäletame, siis me kanname kaasas nende inimeste ....................... ( lugusid ), mida on meile rääkinud meie ............................ (vanavanemad) ja samas anname need ja edasi. Need esemed on suulise kultuuri lugu sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.
Käsitsi ei jõua maailma .................... (mõttetuid) asju täis toota. Käsitöö on selline asi, mis on väärtuslikum, käsitsi tehtud asju ei visata nii ruttu ära.
2. püüa üles märkida/joonistada kujundeid, mida esemetel näed
ORNAMENDID
Läbi aegade on eestlased oma ehetel, kudumitel ja peremärkidena kasutanud geomeetrilisi märke . Osad neist märkidest on sümbolid , mis omavad kindlat tähendust ja eesmärki. Ornament (muster, dekoor , kiri) on geomeetrilistest kujunditest ja nende osadest, vahel ka märkidest ja sümbolitest moodustatud või valmistamise tehnoloogia käigus kujunenud kaunistus rõivastel, ehitistel , tarbeesemetel ja mujal.Ornamenti on leitud juba kiviajast pärinevatelt arheoloogilistelt leidudelt. Eesti rahvuslikke sümboleid ja ornamente on olnud suhteliselt keeruline tõlgendada.
Ornamendi või selle motiivide tähendus on eri kultuurides tihti erinev. Rahvalt rahvale ja ajas edasi liikudes muutuvad sümbolite tähendused ja võib juhtuda, et algtähendused lähevad kaotsi. Näiteks on nii juhtunud risti sümboliga või haakristiga. Ornamentide levikul tuleb arvesse võtta ka moehoovusi, mis seostuvad alateadvuse ja emotsioonidega. See tähendab, et vahel kiputi märke ja ornamente kasutama ka nii, et nende tähendusele või sisule ei pööratud tähelepanu.
Ülekaalus on geomeetriline ornament, mille põhielemendid on ruut, rist , siksak , ring, silmusnelinurk ja kolmnurk . Kristluse tulekuga omistati neile ristiusuga seotud tähendused, kuid eesti talupojad ei mõistnud usundilist tähendust täiel määral. Rahvas võttis ornamendid oma kaunistustesse enamasti lihtsustatult, ühed kui õnnetoovad, teised kui kaitsemaagilised, aga ka pilkupüüdvad motiivid. Märke kasutades oli oluline saavutada kokkulepe looduse kujuteldavate heade või vaenulike jõududega. Kõige püsivamad on olnud inimesele, tema kodule ja lähedastele kaitset lubavad märgid. Veel 19. saj oli üsna tavaline, et märke joonistati või lõigati sisse majaseinale ja uksele aga ka sööginõudele, viljakirstule, leivale ja mujalegi. Risti lõikamine puudesse on tõrjemaagiline toiming: Kui surnut viidi, enne surnuaiale jõudmist esimese metsatuka juures lõigati rist puu peale. Siis surnu ei tulnud koju tagasi. Tuli ainult ristini ja sealt edasi ei saanud.
horisontaaljoon – staatilisus, pärimuskultuuris tähistab horisontaaljoon maisust, materiaalsust, maad kui alust (baasi), silmapiiri (maa ja taeva kokkupuutepind) kui kättesaamatut sihti, naisalget kui sünnitajat, seost veega.
vertikaaljoon – taevas, hing, meesalge, aktiivsus, ühtsust, autoriteeti, jõudu, absoluuti, aktiivset, positiivset , ekstravertset ja maskuliinset.
nool – kindel suund Algpunktist tekib liikumine, püüd millegi poole. Eesti mütoloogias Ilmasammas (toetab taevast maa kohal, on Põhjanaelaga taevasse kinni löödud), vaimsuse ja hinge tähis. Sellest uskumusest lähtus hiiepuude austamine (ühinesid esivanemad , inimene ja taevas). IDEE – MÕTE – MÕISTUS. Tee taeva ja maa vahel. Nimetused isa, esiisa, isake taevas.
üles suunatud vertikaal – seos tulevikuga, edasiminek .
alla - Tagasiminek maa ja esivanemate juurde, eilne .
Rist - oluline nõiamärk, samaaegselt surm ja igavene elu. Ristimärgile on eestlased läbi aegade omistanud erakordset väge ja võimu. Rahvatraditsioonis oli ristil kaitsev tähendus, ühtlasi on ta ka üldise õnne märk. Paljud rahvakultuuriuurijad näevad risti märgis päikese sümbolit- säravat päikest näeb inimese silm kiirtekimbuna, mille võib taandada ristiks . Diagonaalristi võib võtta aga ka kui korrutamist – näit. muudab hea mitmekordseks. Kaitsev ja hoidev rist ( noorema rauaaja käevõrud, sõled) – hinge kaitse . Ristimärk oli võimsaks rohuks haiguste ja vigastuste vastu. Rist tõmmati ümber haava ja seitsmekordselt ( maagiline arv) luumurru kohale, ussihammustusele ja langetõbise peanaha sisse. Riste raiuti aampalgi ( rehetoas piki hoonet asetsev tala , millele toetusid parred) otstesse ja kodukäijad ei saanud sealt seinast üles minna, kus ristid aampalgi otsas olid. Rist, mis tehti lihatünni põhja alla ja enne leibade ahjupanekut leivalabidale, pidi aga lisama toidupoolisele jätkuvust ja peletama eemale vanapagana, kes usutavasti himustas liha ja leiba mekkida. Tööriistadele lõigatud rist suurendas töötegija rammu . Härjaikke, rangipuude, krapi jt koduloomadega seotud esemete kaunistamine ristimärgiga kaitses loomi nõiduse, huntide, tõbede, luupainaja, kurja silma jm hädade eest. Kui hobusega mindi pikale teekonnale, tehti 3 risti hobuse jalgade ette. Kevadel, enne karjalaskmist, tõmmati mulla peale rist. Ristilt saadi abi ka suurematel töödel – näit. põllu ristikündmine pidi tõrjuma sealt eemale nii vanapagana kui ka ohakad.
kolmnurk - pürgimus kõrgema ühtsuse poole. Tuntud laialt ka kui tule või vee märk või viljakuse sümbol. On olnud ka õnnetust ärahoidev tähendus, kuid ka ohtliku kurjuse jõud
Siksak - viljakuse, õnne ja rikkuse sümbol. Tähendas ka ussi kui manala valvurit ja kodukaitsjat. Rõhtne sik-sakjoon oli eelkõige vee sümbol, samuti taevast ja maad ühendav sild merelainete või mägede silueti kujul. Püstjas sik-sak seostus välgu kaudu veega, oli taevast ja maad ühendav sild välgunoole kujul.
Ruut ja romb - piiratud ruumi ja ideaalse püsiva struktuuri väljendaja. Kosmilise maailmakorra, maa ja päikese märk. Ruudul oli tihe side ristiga ja sümbolarvuga neli (tuli, vesi, maa, õhk), maine maailm. Kui rombi keskele asetati punkt, siis sümboliseeris see viljatera . Neli punktiga rombi sümboliseeris hüve ja viljakust, täiskülvatud põldu. Maa viljakust seostati ka naise viljakusega. Rombile, kui maa viljakuse sümbolile on mõnikord tehtud nurkade külge „ konksud ”, mis ilmselt kujutavad taimeidusid.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kaheksakand - Kaitseb meie hinge ja kodu eksimiste eest – eestlaste tähtsaim märk. Eesti rahvapärases ornamendis on kaheksakanna motiivistik levinud ülemaaliselt. Arvatakse, et kaheksakanna märki ei võtnud me üle mitte krislikult kirikult, vaid see sümbol esines meie rahvakultuuris varem. Sageli on kaheksaharulised tähed keerukad ning mitmekihilised – tähe sisse on kombineeritud teisi kujundeid: ruute, rombe, kolmnurki, riste jt. Võib oletada, et käsitöömeistrid tugevdasid sel moel sümboli väge. Geomeetrilistes kirjades, mis on domineerivad eriti Lõuna-Eestis, kuuluvad kaheksakannamotiivid sageli koos kaksikristimotiividega kõige tavalisemate motiivide hulka.
Silmusnelinurk - Silmusnelinurka on peetud looduse ühtsuse tähiseks, maagiliseks hoiatuseks ja toetuseks, aga ka manala (surnute asupaik ) märgiks. Üldisem kui puuesemetel on silmusnelinurga kasutamine tekstiilide kaunistustes: kinnastel, Setu vöödel , Lõuna-Eesti tikandeis.
Viiskand - nõiduse, kuradi , kurja silma ja õnnetuse eest kaitsev märk. Ravib nahahaigusi Pentagramm oli eestlastele eelkõige tuletäht – pikse sümbol (viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pisuhänd , kui taeva all lendav pika sabaga tulekera, on meteoori või keravälgu rahvapärane tõlgendus), ka veenuse täht ja inimese elutuli. Seetõttu usuti märki kaitsvat kahjutule eest.
Veskitiivuline – positiivne olemine, kaitsemärk, päikesemärk ja õnnetäht. Välja arenenud svastikast, mida maagilises tähenduses kasutati märki haiguse, nõiduse ja vanatühja vastu. Märki on lõigatud hoonete kelpadesse (katuse otsapind) arvatavasti maja kaitsemärgina.
Merihobusüda - hooneid kaitsev märk. Tähendab laeva
triskele - kolmest kodaraina ühte punkti kinnitatud jooksvast jalast moodustatud kujund.. Triskelest usuti, et ta suudab kurja eemale peletada-maagilise kaitsemärgina kasutati seda Eestis sajandeid . Triskele sümboliseeris päikest, kuud ning liikumist ja kulgu üldisemalt . Näiteks Karja kiriku laemaalingus
Sõõr - Sõõr sümboliseerib kõiksust, lõpmatust, aga ka korda ja harmooniat ning on elu ja ringkäigu tähis. Müstilise tsentrumina on sõõr kõigil rahvastel olnud päikese embleem ning kristlikus ikonograafias on seda samastatud jumala ja päikesega. Eesti ornamentikas on sõõr üks põhimotiive, esinedes nii lihtsate sõõrikeste, ristiga sõõride kui ka tähtsüdamikuga sõõridena. Lihtsat kujundit, keskpunktiga ringi, pidasid meie esivanemad päikese sümboliks ja seda leidub nii puust kui ka tekstiilist esemetel. eesti rahvakunstis leidub üldse väga mitmekesiseid sõõrimotiive, eriti rohkesti mulgi ja kihnu värvilistes tikandites, linastes särgitikandites, aga ka mulgirättide punastes kirjades.
VÄRVID:
Üldiselt olid eestlaste rõivad kuni 18. sajandini küllaltki värvivaesed, eelistades valget, halli, musta, pruune lambanaturaaltoone. Muinasaja lõpus ei värvitud kangast, vaid lõnga või veelgi sagedamini villa. Selleks kasutati taimseid värve, mis seadis mõningad piirid värvigammale. Eri tooni villa kokkuketramine andis võimaluse seda gammat laiendada. Haualeidude põhjal võib arvata, et kõige hinnatumad värvid olid sinine, enamik siniseid sõbasid kuulus arvatavalt jõukamatele naistele ja punane. Suurem värvikirevus tekstiilidesse saabus aniliinvärvide kasutuseletulekuga 19. sajandi II poolel. Läbi aegade on eestlaste jaoks olnud maagiline kaitse- ja ravivärv punane kui vere värv ja elu, nooruse ja rõõmu sümbol. Arvati, et punase lõngaga piiratud alale ei pääse kurjad vaimud ja see takitab ka haiguste levikut. Saarte tikandites oli tumesinine, roheline ja kollane leinamärgiks.
Eesti rahvapärimustes on olulisemateks sümboolseid tähendusi omavateks värvideks valge, must, punane ja sinine, hiljem ka kollane, roheline ja hall.
Punane kaitseb elavaid inimesi ning on hädavajalik sünni-,pulma- ja surnukommetes. Eesti ravimaagias on levinud värviliste lõngadega haiguskolde piiramine või ümbritsemine punasega , kasutati ka sinist ja musta. Punasele omistati rahvauskumustes kaitsefunktisoon, seda kasutati tõrje-ja ravimaagias ning üldse nõiduses vere asendajana. Levinud oli maagilise toimega punase lõnga kasutamine mingi paiga kaitsmiseks.
Sinine, must ja valge on tuntud matmiskombestiku värvidena, punasest surnu puhul hoiduti.
Sinine oli ilmselt eestlaste kõige hinnatum värv, see on rahva uskumustes sageli seotud surma ja surnutega. Vaeslapse lohutajaks on rahvalauludes sinilind, sinisirje linnuke ..
Must arvatakse olevat eestlaste iidne leinavärv, mis hiljem kinnistus kristliku traditsiooniga. Mustad olid ohvriloomad, kui ohver oli mõeldud halva lepitamiseks. Tulekahju puhul ohverdati must kukk või kana . Rahvalauludes on must mees kuri.
Valged rõivad ja ohvriannid kuulusid tseremoniaalsete talituse juurde, sest pidid tagama tervise ja heaolu
Kuldkollane on sümboliseerinud nii viljakust, teadmisi kui ka väärtuslikkust. Kuldse krooniga maaolevuste poole pöörduti abi ja tervise saamiseks. Kuldse krooniga madude kuninga krooni sööja omandab rahvausu järgi kõige teadmise, mõistab loomade ja lindude keeltki.
Hall on eestlaste rahvapärimustes vanaduse ja elukogemuse märgiks, halli vanamehe käest usuti saavat nõu ja abi.
Roheline on eelkõige loodushinge värv, metsavaimu kujutatirohelises võilehtedest mantlis vanamehena. Haljendavate okste näol on roheline elujõu sümbol, nii toodi tähtpäevadel tuppa rohelisi oksi või puid.
-------------------------------------------------------------------------------------------------
Kasutatud kirjandus:
Eesti rahvakunst rahva mõttemaailma kajastajana A. Viires 1983
Eesti rahvakultuur, Koostanud ja toimetanud A. Viires ja E. Vunder 1988
Rahvakunsti aluste loenguslaidid: Mustrid , märgid. Inna Raud
Inimese ja tema maailma toeks ning kaitseks - Reet Piiri, ERM teadur , ajakirjast "Käsitöö"
http://www.tlu.ee/opmat/ku/MLT6008/ornamentika1.html
Epp Margna presentatsioon http://wi.ee/wp-content/uploads/2015/10/Presentation-KIRI.pdf