Suusatamine ja selle stiilid (1)

SUUSATAMINE
Hanna- Liisa Kool
10.klass
Avinurme Gümnaasium 2012
Sisukord:
Üldiselt 3
Sõidustiilid 4
Klassikaline sõidustiil 4
Uisu- ehk vabastiil 4
Suusatamise maailmameistrivõistlused 5
Võistlusalasid 6
Murdmaasuusatamine 6
Varustus 6
Ajalugu 6
Mäesuusatamine 7
Ajalugu 7
Võistlused 7
Laskesuusatamine 8
Suusahüpped 8
Kahevõistlus 8
Kahevõistluse alad 9
Individuaalne kahevõistlus 9
Vigursuusatamine 10
Lumelauasõit 10
Sõidustiilid 10
Freeride ehk vabasõit 10
Freestyle ehk vabastiil 10
Alpine e. Alpisõit 11
Varustus 11
Lauad 11
Sidemed 12
Ajalugu 13

Üldiselt

Suusatamine on traditsiooniline viis liikumiseks lume vms libiseva kattega pinnasel . Suusatamiseks tarvitatakse sidemete abil jalgade külge kinnitatud lamedapõhjalisi abivahendeid, mida nimetatakse suuskadeks. Liikumise hõlbustamiseks ja tasakaalu hoidmiseks kasutatakse suusakeppe. Vanematest regioonidest on leitud suusatamisest jälgi juba koopamaalingutelt. Vanim suusk on pärit Rootsist ning see oli lai ja lühike. Suusatamist harrastatakse paljudes regioonides, eriti külmema kliimaga riikides. Suusatamine on harrastus - ja võistlusspordi ala. See on kõige populaarsem Taliolümpiamängude spordiala .

Sõidustiilid

Klassikaline sõidustiil

Klassikaline sõidustiil oli murdmaasuusatamise puhul ainsaks stiiliks kuni 1980-ndate aastateni. Klassikalise sõidustiili puhul eristatakse diagonaal - või vahelduvsammu, käär- või mäkketõususammu (vahelduvtõukeline sõiduviis), paaristõukeid ja vahesammuga paaristõukeid (paaristõukeline sõiduviis).
Klassikaline sõidustiil sobib sõitmiseks paksus lumes ja ettetehtud raja puhul. Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret. Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmise puhul. Suusasaapad on madalad ja lubavad kanna-pöialiigesel liikuda .

Uisu- ehk vabastiil

Uisustiili sõitmine eeldab suhteliselt tihke lumekihi olemasolu ja laia rada. Selle stiili puhul sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse üsna pikki suusakeppe. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk. Suusasaabas toetab jala külgede peal tugevalt liigeseid, peamiselt kanna- ja pöialiigeseid. Uisusammu sõitmiseks määritakse libisemist tervele suusale.

Suusatamise maailmameistrivõistlused

Rahvusvaheline Suusaföderatsioon korraldab põhja suusaaladel maailmameistrivõistluseid, kus võistlusaladeks on murdmaasuusatamine, suusahüpped ja suusakahevõistlus.
Aastal 1925 tehti algust niinimetatud FIS-i meistrivõistlustega meestele, mis 1937. aastast hakkasid kandma ametlikult maailmameistrivõistluste nimetust . Ka varem peetud samalaadsed võistlused tunnistati tagantjärele maailmameistrivõistlusteks.
Kuni 1939. aastani peeti murdmaasuusatamise maailmameistrivõistlusi igal aastal. Taliolümpiamängude aastail maailmameistrivõistlusi eraldi ei korraldatud, 1956. aastal võeti vastu otsus arvestada olümpiamängude võistlusi suusatamises ühtlasi maailmameistrivõistlustena.
Pärast Teist maailmsõda peeti maailmameistrivõistlused 1950. aastal Lake Placidis (USA). Seal otsustati, et edaspidi korraldatakse maailmameistrivõistlusi kord nelja aasta tagant.
Naissuusatajate esmakordne etteaste maailmameistrivõistlustel toimus 1954. aastal Falunis (Rootsi), kus neile oli kavas 10 km murdmaasuusatamine ja 3×5 km teatesuusatamine. Samas toimus ka NSVLiidu suusatajate esmakordne osavõtt niisuguse kaaluga võistlustest. Naistest tuli kahekordseks maailmameistriks Ljubov Kozõreva, kes võitis 10 km distantsi ja kuulus 3×5 km teatesuusatamises võitjaks tulnud NSV Liidu koondisesse. Meestest võitis suuusakuninga tiitli Vladimir Kuzmin, võites 30 ja 50 km distantsid .
Maailmameistrivõistlustel tegid ilma peaaegu samad nais - ja meessuusatajad, kes olid oma nimed jäädvustanud suusatamise ajalukku taliolümpiamängudel. Mõningase erandi moodustasid ehk venelane Alevtina Koltšina (7 kuldmedalit) ja norralane Gjermund Eggen (3 kuldmedalit 1966. aasta MM-ilt).
Kuni 1980. aasta taliolümpiamängudeni olümpial kavas olnud põhja suusaaladel oli ka maailmameistrivõistluste väärtus.
1982. aasta maailmameistrivõistlustel määrati kindlaks, et järgmised maailmameistrivõistlused toimuvad 1985. aastal ja siit alates iga kahe aasta järel.

Võistlusalasid

Murdmaasuusatamine

Murdmaasuusatamine on spordiala, milles võisteldakse suusatamises.
Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabastiili.

Varustus

Klassikalise ja vabastiili sõitmiseks tarvitatakse parimate tulemuste saavutamiseks eri omadustega suuski. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk. Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret, uisusammu sõitmiseks määritakse libisemist tervele suusale.
Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmisel, mida sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse ka märksa pikemaid keppe.
Suusasaapad on klassikalise sammu sõitmiseks madalamad ja lubavad kanna-pöialiigesel rohkem liikuda kui uisusammu sõitmiseks tarvitavate saabaste puhul, mis toetavad liigest tugevalt külje pealt. Suusavahetusega sõidu puhul tarvitatakse universaalsaapaid.

Ajalugu

Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo ).
Murdmaasuusatamine on taliolümpiamängude kavva kuulunud 1924. aastast. Esimestel mängudel võistlesid mehed 18 ja 50 km distantsil . 1936 lisandus olümpiaprogrammi 4×10 km teatesuusatamine. 1952 võistlesid murdmaasuusatamises esimest korda naised (10 km distantsil). 1956 asendati meeste 18 km distants 15 km distantsiga ning võeti kavva naiste 3×5 km teatesuusatamine. 1964 lisandus naiste 5 km distants ning 1976 suurendati teatenaiskonda 1 liikme võrra. 1984. aastast võisteldakse ka naiste 20 km distantsil. Igal individuaalalal võib olümpiamängudel ühest riigist võistelda 4 sportlast ning teatesuusatamises 1 võistkond.
Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni poolt 1925 korraldatud suusavõistlused meestele nimetati 1937 tagantjärele maailmameistrivõistlusteks, naised võistlevad murdmaasuusatamises maailmameistrivõistlustel 1954. aastast.
Kuni 1980-ndate aastateni tunti ainukese sõidustiilina klassikalist suusasammu. Üks esimesi, kes hakkas kasutama uisusammu, oli ameeriklane Bill Koch 1980-ndate alguses. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises , osa vabastiilis. Teatesuusatamistes näiteks sõidetakse kaks esimest etappi klassikalises ja kaks viimast vabastiilis.
Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921 Tartus Emajõe jääl, distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud.
Esimese suusatajana Eestist osales taliolümpiamängudel Vello Kaaristo (Vassili Krassikov) 1936, kes tuli 18 km distantsil 30. ning suusamaratonis 23. kohale.

Mäesuusatamine

Mäesuusatamine on harrastus ja spordiala, mis seisneb lumega kaetud küngastelt pikkade õhukeste suuskadega allalibisemises.
Mäesuusatamine arenes välja murdmaasuusatamisest, kui mägikuurortidesse paigaldati suusatõstukid, et suusatajad saaksid kerge vaevaga tagasi mäe tippu, nii et nad said järskudelt nõlvadelt mitu korda alla lasta, mis muidu oleks olnud liiga väsitav. Mäesuusatamine on populaarne kõikjal, kus leidub lund ja mäenõlvi ning kuhu on võimalik rajada suusatõstukeid, sealhulgas paljudes kohtades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis.
Mäesuusatamises on põhiliseks tehniliseks raskuseks laskumise suuna ja kiiruse kontrollimine. Algajad teevad pöörde ning keeravad ühe suusa sissepoole. Kogenud mäesuusatajad kasutavad keerukamaid, kuid elegantsemaid ja suuremat kiirust tagavaid võtteid. Mida kogenum suusataja on, seda järsematest, pikematest ja künklikematest nõlvadest ja seda kiiremini suudab ta laskuda.

Ajalugu

Mäesuusatamise kodumaa on Norra, nüüdisajal harrastatakse seda eriti Alpimaades (sellest ka nimetus alpiala), kuid üha rohkem ka kogu põhjapoolkeral. Esimene võistlusslaalom peeti 1922 Mürrenis (Šveits).

Võistlused

Suusatamise ajaloos on olnud mitmesuguseid võistlusi. Tippmäesuusatajad võistlevad iga- aastastel maailmakarikavõistlustel, alates 1939. aastast iga kahe aasta tagant peetavatel maailmameistrivõistlustel ja iga nelja aasta tagant toimuvatel taliolümpiamängudel.
Mäesuusatamise võistlusalade seas on:

• Slaalom
  
• Suurslaalom
  
• Ülisuurslaalom
  
• Kiirlaskumine
  
• Alpi kahevõistlus
  
• Kiirsuusatamine
  
• Võistkonnavõistlus
  

Laskesuusatamine

Laskesuusatamine (ehk biatlon) on välja kasvanud sõjaväelisest patrullsuusatamisest. Laskesuusatamine on üks raskemaid kombineeritud spordialasid.
Sportlased võistlevad-suusatavad ettevalmistatud rajal, kaasas väikesekaliibriline vintpüss, ning peatuvad kaheks või neljaks laskmisseeriaks, püsti ja lamades .
Meeste distantsid on 10 km sprint , 12,5 km jälitussõit, 20 km ja 15 km ühisstart. Naistel on kavas 7,5 km sprint, 10 km jälitussõit, 15 km ja 12,5 km ühisstart. Võisteldakse ka teatevõistluses, mille pikkus on 4x7,5 km ning iga võistleja laseb ühe seeria . Alates 2005. aastas on uudse alana kasuatusel ka segateatesõit, kus osaleb kaks naist ja kaks meest.
Laskesuusatamine kuulus algselt 1958.aastast Rahvusvahelise Moodsa Viievõistluse Liitu (Union Internationale de Pentathlon Moderne – UIPM). 1994. aastast moodustati oma Rahvusvaheline Laskesuusatamise Liit (International Biathlon Union – IBU). IBU peakorter asub Salzburgis Austrias .
Laskesuusatamise esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1958. aastal Saalfeldenis Austrias. Olümpiamängude kavva võeti ala Squaw Valleys 1960. aastal.

Suusahüpped

Suusahüpetes võisteldakse põhiliselt 3 mäel (trampliinil): keskmisel (hüppevõimsus ~90 m), suurel (hüppevõimsus ~120 m) ja lennumäel (hüppevõimsus üle 140 m ja rohkem).
Iga sportlane sooritab 2 võistlushüpet, mille eest saadud punktid liidetakse. Punkte arvestatakse hüppe pikkuse ja stiili eest; viimast hindavad 5 kohtunikku.
Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad (240–255 cm), laiemad ja raskemad (koos sidemetega 7–8 kg) ning neil on 2–5 soont.
Võistleja varustus peab vastama FIS määrustele.

Kahevõistlus

Kahevõistlus on põhja suusaalade kahevõistlus, mis koosneb suusahüpetest ja murdmaasuusatamisest. Suusakahevõistlus sai alguse 1880. aastatel Norrast.
Taliolümpiamängude kavva kuulub kahevõistlus algusest (1924) peale.
Uue alana kuulub kahevõistluse hulka ühepäevavõistlusena sprint, mis oli esimest korda MM-võistluste kavas 1999. aastal ja olümpiamängudel 2002. aastal.
Kahevõistlus on muutunud päris palju, võrreldes algusaastate ajaga . Muutused on tehtud pealtvaatajate ja telejaamade huvi tõstmiseks. Varem oli suusahüpetes kolm vooru, millest kaks paremat läksid arvesse. Nüüd on kavas kaks hüppevooru, kus mõlemad lähevad arvesse. Sprindivõistluses on ainult üks hüppevoor.
Murdmaasuusatamises lasti võistlejad enne muutusi rajale vastavalt loositud järjekorrale. Nüüd minnakse rajale vastavalt suusahüpetes saadud kohtadele. Alates 1987. aastast sõidetakse viitstardist ehk tagaajamisvõistlusena (Gunderseni meetod): suusahüpetes saadud punktid arvestatakse sekunditeks ja minutiteks. Suusahüpped võitnud sportlane läheb esimesena rajale ja järgmised vastavalt kaotusele suusahüpetes. Võitjaks tuleb see sportlane, kes esimesena finišeerib. Alati sõidetakse vabas stiilis.

Kahevõistluse alad

Individuaalne kahevõistlus

Üldiselt peetakse suusahüpped ja murdmaasuusatamine kahel järjestikusel päeval, kuid toimub ka ühepäevalisi võistlusi. Sõidetakse 15 kilomeetrit.
Suusahüpetes saadud punktid arvestatakse ajaks nii, et iga 10 punktile vastab 1 minut ja järelikult igale punktile 6 sekundit. Ajad ümardatakse täissekunditeks allapoole: kui tekib sekundi murdosa , siis murdosa ei arvestata.
Individuaalne sprindikahevõistlus
Meeskondlik kahevõistlus
Meeskondlik kahevõistlus kulgeb samamoodi nagu individuaalne, kuid iga võistleja suusatab 5 kilomeetrit. Võistkond koosneb üldiselt 4 sportlasest, kuid peetakse ka 3 osavõtjaga võistlusi. Väike erinevus on ka punktide ümberarvestamisel ajaks.
Ühisstardiga kahevõistlus

Vigursuusatamine

Vigursuusatamine ehk freestyle on segu mäesuusatamisest ja akrobaatikast. See sai spordialana alguse 1960. aastatel USA-s.
Ametlikult peeti esimesed võistlused 1966. aastal New Hampshire'i osariigis Attitashis. Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS) tunnistas uut ala 1979. aastal ja aasta hiljem peeti esimene maailma karikavõistluste sari. Esimesed maailmameistrivõistlused korraldati Prantsusmaa talikuurordis Tignes'is 1986. aastal.
1988. aastal Calgary olümpiamängudel oli vigursuusatamine kavas näidisalana. Võisteldi balletis , küngaslaskumises ehk mogulis ja akrobaatilistes hüpetes.
1992. aastal Albertville'i olümpial olid kavas samad alad. Ballett ja akrobaatilised hüpped kuulusid endiselt näidisalade hulka, mogulis aga selgus esimene olümpiavõitja. Esimesteks olümpiavõitjateks tulid ameeriklanna Donna Weinbrecht ja prantslane Edgar Grospiron.
Lillehammeris 1994. aastal lisandusid olümpiamängude kavva vigurhüpped.

Lumelauasõit

Lumelauandus on talispordiala, mille harrastajad kinnitavad oma jalgade külge puust laua ( lumelaua ) ning sõidavad sellega mööda lumiseid mäekülgi alla.
Lumelauaga sõitmine on sarnane suusatamisele.
Lumelauduri varustuse hulka kuuluvad lumelaud , saapad , sidemed ning talveriietus. Alates 1998. aastast on lumelauasõit taliolümpiamängude kavas.

Sõidustiilid

Sõitmine jagatakse alastiilideks, millest igaühele sobib veidi erinev laua disain .

Freeride ehk vabasõit

Vabasõidu eesmärgiks on lihtsalt lõbu pärast mäest alla sõites lõbustada. Enamik lumelaudureid ongi jäänud selle stiili juurde. Vabasõidust on arenenud Extreme Snowboarding ehk Ekstreemlumelauandus. Freeride on märkimisväärselt mõjutatud surfimisest, eesmärk on jätta lumme võimalikult puhtaid jooni.

Freestyle ehk vabastiil

Vabastiili harrastajad eelistavad veeta suure osa ajast õhus, kasutades selleks kaldteid ja renne. Tavaliselt on vabastiilis kasutatavad lauad lühemad (130–170 cm) ning laiemad, valmistatud fiiberklaasist, mis annab soovitud paindlikuse takistuste äärel. Kasutatakse ka pehmemast materjalist saapaid, et sooritada järsemaid pöördeid. Vabastiili on suuresti mõjutanud rulluisutamine . Mitmetes lumelauaparkides on platsid, mis imiteerivad just rulluisuparke koos vastavate hüppevõimalustega.

Alpine e. Alpisõit

Võrreldes teiste stiilidega, tegelevad sellega väga vähesed. Alpilaudurid kasutavad pikemaid peenikesi laudu ning nende jäigad saapad meenutavad suusasaapaid. Nendega sõidetakse põhiliselt slaalomit.

Varustus

Lauad

Lumelaud on põhiline varustus lumelauasõidus. See on laud, mis on disainitud sõitja jalgade alla kinnitamiseks. Sellega sõidetakse mööda mäenõlvasid, keppe ei kasutata. Erinevates stiilides kasutatavad lauad varieeruvad. Pikemad lauad pakuvad suuremat kiirust ja stabiilsust, lühematega on parem manööverdada ja hüpata. Painduva lauaga on hea järsemaid kurve võtta, ent suurtel kiirustel hakkab see võbisema. Enamus lumelaudu valmistatakse puusüdamikust, mis kaetakse fiiberklaasiga. Laua esiots on kergelt üles keeratud, et see saaks lumel paremini libiseda. Ka tagumine ots võib olla üles keeratud, olenevalt sellest, kui palju selle laua omanik kavatseb tagurpidi sõita. Põhi on kaetud spetsiaalse plastikuga ning mõnel juhul immutatud vahaga, et laud paremini libiseks. Laua äärtes on peenike terasriba. Lumelaua pealmisel osal on tavaliselt mitmesugune graafika , mille eesmärk on kliente ostma meelitada. Laual olevad pildid võivad olla ka äärmiselt isikupärased ning paljud lumelaudurid panevad selle disainile suurt rõhku Snowboarden.
Lauad erinevad põhiliselt järgmistelt omadustelt:
Pikkus – Lühimad lastele mõeldud lauad on 120cm pikad. Pikimad slaalomlauad on 215cm. Enamik lumelaudu jääb siiski vahemikku 140–165 cm. Levinud reegel on, et lumelaud peaks ulatuma omanikule täpselt lõua alla. Mida pikem laud, seda stabiilsem on see suurtel kiirustel, ent selle manööverdamine on raskem.
Laius – Lumelaua laiust mõõdetakse keskkohast. Vabastiili lauad on kuni 28cm laiad ning nendega on parem tasakaalu hoida. Alpisõiduks on lauad tavaliselt 18–21 cm laiad kuigi on ka 15cm laiuseid. Enamus inimesi sõidab laudadega , mille laius jääb vahemikku 24-25cm.
Kumerus – Ülalt vaadates on lumelaua külg kumer. Keskkoht on veidi peenem kui esi- ja tagaots. See kumerus aitab pöörata ning mõjutab laua juhitavust. Kumeruse raadius jääb tavaliselt 8–9 m juurde. Lastelaudadel võib see olla 5m, võistlejatel kuni 17m.
Painduvus – Lumelaua painduvus mõjutab suuresti selle juhitavust. Reeglina on painduva lauaga kergem pöörata. Lumelaua painduvust on keeruline mõõta, ent algajad eelistavad tavaliselt pehmemat lauda, võistlejad jäigemat ning teised midagi vahepealset.

Sidemed

Lumelaua sidemed võivad olla kas kõvad või pehmed , olenevalt saapa tüübist, mida nende kandmiseks vaja läheb. Kõvade sidemete puhul on saapad ja sidemed sarnased suusaklambritele, pakkudes suuremat stabiilsust ja kontrolli laua üle. Pehmed saapad meenutavad pigem talvesaapaid ning annavad vajaliku mugavuse hüpeteks ja maandumisteks.
Erinevalt suusaklambritest ei avane lumelauasidemed kukkumisel automaatselt. See süsteem arendati suusatajatele, et vältida raskeid õnnetusi, kui kukkumisel tiritakse suusad mitmes suunas. Lumelauduritel seda aga vaja ei lähe, kuna jalad on kindlas asendis koos. Enamgi veel, niimoodi jääb ära juhita lumelaua sõit allamäge. Sidemed vabastatase käsitsi. Lumelaud võib olla lühikese rihmaga kinnitatud sõitja esijala külge, et laud rängematel sõitudel peremehest lahku ei läheks.
Sidemed ei ole rangelt lumelaua osa, ometigi on neid vaja selle kasutamiseks. Sidemed ( klambrid ) on laua külge kinnitatud ning saabastes jalad püsivad sidemetes mitme erineva süsteemiga. Kanna taga mööda sääremarja on jäik tugi highback ehk “kõrge selg”. Selle disainis Flite Snowboards 80-ndate keskel ning see aitab lauda paremini taha kallutada.
Sidemeid on mitut tüüpi:
Strap-in – Kõige varasem sidemetüüp ning ilmselt seni kõige populaarsem. Sõitja kannab pehmest materjalist polsterdatud saapaid. Jalg püsib laua küljes kahe rihma abil, millest üks jookseb üle varvaste , teine pahkluu juurest. Neid saab vajaduse järgi pingutada. Nende ebameeldiv külg on, et selliste rihmikute paigaldamine võtab palju aega ning tavaliselt peab sõitja lumes istudes või koogutades oma kinnitust pingutama. Rihmade asendit tuleb kohandada vastavalt sõitjale ja seepärast ei sobi need eriti lumelaualaenutustes kasutamiseks.
Step -in – Vastukaaluks rihmadele loodi klambrid, mida saab kiiresti ja mugavalt kinnitada ning mis sobivad ka laenutustele. Sellised klambrid vajavad spetsiaalseid saapaid, mis on tavalisest jäigemad. Liikvel on mitmeid klambritüüpe, mis omavahel ei sobi (näiteks Burton , K2 Clicker, Rossignol, Switch ). Klambrid on palju kasutajasõbralikumad, ent paljude meelest on see alamast klassist sidemetüüp – manööverdamisvõime on jäikuse tõttu mõneti pärsitud.
Hybrid – Leidub sidemesüsteeme, mis püüavad kombineerida kahe eelneva süsteemi häid omadusi. Näiteks on tehtud sidemed, milles jalg sisestatakse tagant, mitte pealt. Paljude jaoks annavad need tõesti lubatud mugavuse ja juhitavuse , ent tihti on need väga kallid.
Plate – Neid sidemeid kasutatakse slaalomsõitudeks ja võistlustel. Sellised jäigad sidemed annavad laua üle suurema kontrolli.

Ajalugu

Konkreetset lumelaua leiutamise au kellelegi ei omistata. Kelgutaolise esemega mäest alla sõitmine on tegelikult asi, mille võis igaüks välja mõelda. Seepärast poleks aus mõnda üksikut inimest esile tõsta.
Siiski oli isikuid, kes mängisid lumelaua arengus olulist rolli. Üks neist oli M.M. “Jack” Burchett. 1929 aastal lõikas ta endale vineerist lauatüki ja kinnitas oma jalad riidetükkide ja hobuseohjadega sinna külge. Tema tuligi lagedale ühe esimese “lumelauaga”. Enne järgmist sammu möödus vahepeal 30 aastat. Alles 1965 leiutas Sherman Poppen, keemiliste gaaside insener, kingituseks oma tütrele snurferi (nime leiutisele pani tema naine). Ta kinnitas kaks suuska kokku ning pani esiosa külge nööri, et sõitja saaks sealt kinni hoida.
Paljud tema tütre sõbrad tahtsid samuti snurferit ning peagi alustati selle masstootmist. 1966. aastal müüdi seda üle poole miljoni, ent seda võeti siiski kui lastele mõeldud mänguasja. Poppen korraldas selle uue lauaga võistlusi ning nedel osales ka Jake Burton, kes asjast tõsiselt huvitus. Tal ei olnud võimalust surfida (vanemad ei ostnud talle lauda) ja seepärast tegeles ta snurferiga. Dimitrije Milovich hakkas 1969. aastal lumelaudu tegema. Talle tuli see idee, kui ta sõitis kolledžis kandikuga mäest alla. Tema lumelauad baseerusid snirferil ning töötasid suuskadega sarnaselt. 1972 asutas ta firma nimega “Winterstick” ning tema lumelauad kogusid tuntust. 1977. aastal hakkas Jake Burton, nüüd ülikooli lõpetanud, teenima raha, ehitades mitmesuguseid snurferi variatsioone. Tema esimesed lauad olid tehtud lamineeritud puust. Ta võitis snurferivõistluse, kasutades enda kujundatud lauda, millel oli esimese jala jaoks kinnitus. See võimaldas lauda paremini juhtida ning andis kaasvõistlejate ees eelise. Paralleelselt Burtoniga hakkas lumelaudu tegema ka Tom Sims. Ta oli huvitatud ruladest ning üritas sõita “lumelauaga”, mille ta oli valmistanud tööõpetuse tunnis. Sims liimis puutüki ühele poolele tüki vaipa ning teisele alumiiniumplaadi. Koos oma sõbra Chuck Barfoot'iga valmistasid nad garaažis rulasid ja lumelaudu. Ametlikult oli Burton esimene, kes kombineeris lumelauale suuskade tehnoloogiat aastal 1980. Nende uus prototüüp oli tehtud materjalist P-Tex. Samal aastal sõlmis Sims lepingu firmaga Vision Sports , mis teda finantseeris. Barfoot jäi kõrvale ning ta üritas ebaedukalt oma firmat luua. Aastal 1982 peeti USA's Woodstocki lähedal Suicide Six kuurordis esimene siseriigiline lumelauavõistlus. Võistlejate eesmärk paistis olevat “ellujäämine”, sest võisteldi jäisel ning järsul rajal “The Face ”.
Aastal 1985 oli üksnes kolmekümne üheksas suusakuurordis (ligikaudu 600st) lumelauad lubatud. 80ndatel hakati välja andma ka lumelauaajakirju – “Snowboarder” 1981, “Absolutely Radical” 1985 (hiljem muutis oma nime “International Snowboarding Magazine”). 1986 mängis prantuse lumelaudur Regis Rolland filmis “Apocalypse Snow ” ning see vallandas lumelauavaimustuse Euroopas. Korraldati mitmeid kohalikke üritusi nagu Šveitsi Meistrivõistlused St. Moritz 'is. Lumelauandus muutub aina populaarsemaks .
1994 kuulutati lumelauasõit olümpiaspordiks. Nüüd sai sellest lõpuks tõeline võistlussport, mitte lihtsalt mööduv hullus. 1998 taliolümpial oli lumelaud esimest korda võistluskavas. Sellega kaasnes ka skandaal . Kanada lumelaudur Ross Rebagliati võitis slaalomi kuldmedali ning pidi andma uriiniproovi. Proov sisaldas 17.8 nanogrammi milliliitri kohta mariuhaanat. Rebagliati väitis, et ta pole juba kaua aega mariuhaanat kasutanud ning et see annus sattus tema vereringesse ilmselt peol suitsu sisse hingates. Kuldmedal võeti talt ära ent anti hiljem tagasi. Sel sündmusel olid halvad tagajärjed kõikidele lumelauduritele. Paljudel inimestel tekkisid eelarvamused , et lumelaudurid kasutavadki kogu aeg narkootikume.
Aastal 1996 lasi Mike Hatchett välja video “TB5”, milles näidati kuulsaid lumelaudureid nagu Noak Salasneck ja Johan Olofson. Film tehti Alaskal ning sõitjad tegid uskumatuid trikke.
Nüüdseks võtab lumelauandus enda alla väga suure osa talvesprodist, enamus suusakuurorte lubavad lumelaudadega sõita. See on muutunud kõigi poolt vastuvõetavaks spordialaks.
Kasutatud materjal :
http://et.wikipedia.org/wiki/