Suusatamine referaat (3)

Sisukord
Sissejuhatus................................................................................................................3
Suusatamine ................................................................................................................4
Varustus .......................................................................................................................7
Ajalugu.........................................................................................................................9
Võistlused...................................................................................................................11
Suusatamise stiilid .....................................................................................................12
Kokkuvõte...................................................................................................................14
Kasutatud krjandus.....................................................................................................15
Sissejuhatus
Suusatamine on talispordiala. Selles referaadis tuleb juttu suusatamise ajaloost, suusatamise varustusest, kuidas osta õiget suusakomplekti ja miks suusatamine on kasulik. Suusatamine on väga hea spordiala . Treeningutest võtab osa 90% lihastest ning see on sobilik ka vanadele ja ülekaalulistele inimestele. Suusatamises peetakse võistlusi. Selles referaadis on juttu ka suusatamises kasutatavatest erinevatest stiilidest.
Suusatamine
Suusatamine on traditsiooniline viis liikumiseks lume vms libiseva kattega pinnasel . Suusatamiseks tarvitatakse sidemete abil jalgade külge kinnitatud lamedapõhjalisi abivahendeid, mida nimetatakse suuskadeks. Liikumise hõlbustamiseks ja tasakaalu hoidmiseks kasutatakse suusakeppe. Suusatamine on harrastus - ja võistlusspordi ala.
Suusatamine on parim vastupidavusala talvisel ajal. Suusatamine tugevdab südant ja vereringet, hingamist, ainevahetust. Vähe on spordialasid, kus üheaegselt koormatud ligi 90 % lihaseid. Kuigi liikumine on sarnane käimisele ja jooksmisele, on koormus liigestele, kõõlustele ja sidemetele märksa väiksem. Seetõttu on suusatamine sobiv spordiala ka ülekaalulistele. Suusatamine parandab koordinatsiooni, tugevdab rinna- ja õlavöötme lihaseid, parandab jalgade jõuvastupidavust ja suurendab organismi põhivastupidavust. Suusatamine on hea lisaspordiala ka teiste alade harrastajatele.
Suusatamise positiivsed mõjud tervisespordis:
- suusatamine sobib igas vanuses
- suusatamine koormab vähe liigeseid ja on seetõttu sobiv ülekaalulistele
- suusatamine on justkui kogu keha treening , tugevdades nii ülajäsemeid, alajäsemeid, siseelundeid
- suusatamisel on tugev toime energiasüsteemidele, sõltuvalt tempost kulutatakse 400 - 1000 kcal tunnis
- suusatamine on sobiv ala perespordiks, ühisteks matkadeks ja reisideks
- suusatamisel on hea toime meeleolule ja enesetundele - ilus loodus, lumi, vaikus , mets, puhas õhk
- vigastuste risk suusatamisel on madal
- suusatada võib ka kõrges vanuses, selliseid spordialasid on vähe.
Energiakulu (kcal / tunnis) suusatamisel
Kehakaal (kg)
55
60
65
70
75
80
85
90
95
100
Energiakulu
552
602
652
702
752
803
853
903
953
1003
Tervisesportlased tunnevad sageli esimeste harjutuskordade järgselt lihasvalu kõhu, selja ja õlavöötme piirkonnas. Ühelt poolt näitab see suusatamise arendavat toimet nimetatud lihasrühmadele, kuid teiselt poolt on tegemist tervisesportlase nimetatud lihaste nõrkusega. Seetõttu on võrdselt olulised nimetatud lihasrühmade regulaarne jõutreening, iga treeningu eelsed soojendusharjutused , taastavad harjutused treeningujärgselt. Võrreldes jooksmise ja jalgrattasõiduga on suusatamisel koormatud märksa enam lihaseid, koguni ligi 90 % organismi lihaskonnast. Lisaks aitab suusatamine iga liigutusega venitada seljalihaseid, sarnane positiivne toime lülisambale on tervislikest spordialadest veel vaid seliliujumisel.
Haigena harjutada ei tohi
Harjutama ei tohi minna haigena, siis võib kasu asemel hoopis kahju teha. Tervisesportlane peaks jälgima nn. kaela reeglit - kui haigustunnused haaravad elundeid ülalpool kaela (ninaneel, kurk ), siis võib esialgu veel treeninguid jätkata, vähendades nende mahtu ja intensiivsust. Kui aga haigustunnused esinevad allpool kaela (köha) või olete palavikus, ei tohiks treenida.
Külmema ilma puhul võiks kasutada väljaulatuvate kehaosade (põlved, kõrvalestad, varbad, sõrmed) täiendavat soojustamist - kõrvaklapid, saapakaitsed jm. Külmetamist soodustavad tuul, märjad riided, organismi üldine jahtumine . Sageli ei märgata, et kõrvalestad on juba külma saanud. Kasutage kindlasti mütsi, mis katab kõrvad, või soojustatud kõrvaklappe.
Pärast suusasõitu peaks kohe vahetama riided kuivade ja soojemate vastu. Kehalise tegevuse lõpetamisel toodavad lihased vähem sooja, kuid soojuse kadu püsib sama suur kui töö ajal ja on suur oht külmetuda. Kõige parem moodus liigesest soojusest vabanemiseks on higistamine, kuna higi aurustumisel neeldub suhteliselt rohkem energiat. Siit järeldus - riietus peaks olema selline, mis kaitseb küll tuule eest, kuid laseb niiskust läbi. Sageli võib rajal näha suhteliselt paksult riietatud ja higist nõretavaid suusatajaid, kes põhjendavad oma vale riietuse valikut sooviga kehakaalu kiiresti langetada ja rasvu põletada. Kehakaalu ei langeta mitte paks riietus ja tugev higistamine, vaid regulaarne harjutamine optimaalse koormusega.
Suusatamisel on soovitav kasutada mittemärguvast kiust valmistatud võrkpesu, vastava aluspesu võrgustik võimaldavad vedelikul keha pinnalt aurustuda, jättes nii keha ümber kuiva õhukihi. Õhk on aga teatavasti halb soojusjuht . Kandes sellist pesu suusakombinesooni all, ei tohiks külm näpistada ka kuni 15 kraadise pakase puhul.
Suusasaapad ei tohi olla väiksemad, pigem olgu need pool numbrit kuni number suuremad. Kui saabas on tihedalt ümber ja pigistab, siis hakkab jalg külmetama. Külmema ilma ja ettevalmistamata rajal koheval lumel sõites võiks kasutada saapakatteid, mis takistavad lume ja saapa kokkupuudet ning lume sulamisega kaasnevat saapa märgumist.
Mida parem on suusatamise tehnika, seda kitsamad võivad suusad olla. Suuskade pikkus sõltub kehapikkusest, suuskade tüübist ja kehakaalust. Tavaliselt on suusad 10 - 30 cm pikemad kui kehapikkus . Vabastiili suusad on seevastu veidi lühemad kui klassikalise stiili suusad.
Ka kehakaal on suuskade valikul oluline
- mida suurem kehakaal, seda pikemad suusad
- mida väiksem kehakaal, seda lühemad suusad
Suusakepid on klassikalise tehnika korral soovitavalt 30 cm kehapikkusest lühemad (kuni õlgadeni), vabastiili korral 20 cm (kuni lõuani). Suusasaapad peavad hästi sobivad olema.
Väga oluline on suusatamisel ka õige sporditehnika. Õige tehnika valdamine on kasulik mitmel põhjusel
- hea tehnika korral kulutatakse sama maa läbimiseks vähem energiat
- väiksem vigastuste ja kukkumiste oht
- hea tehnika võimaldab suusatamisest mõnu tunda.
Suusatamisega alustamisel oleks soovitav algul meeldivaid kaaslasi otsida. Paaril esimesel nädalal on kindlasti oluline õige suusatamisoskuse omandamine. Esialgu suurendatakse treeningu kestvust, alles kuu aja pärast võib suurendada veidi kiirust.
Soovitused algajale :

• esimesed ja viimased 10 min sõita aeglasemalt
  
• esimestes treeningtundides sõita aeglaselt
  
• söömata või haiglasena mitte sõitma minna
  
• enne treeningut ja treeningu ajal tarbida vedelikku.
  

Vaatamata õigele riietusele ja organismi tugevale koormusaegsele ainevahetusele võivad suusatamisega kaasneda siiski ka tervisehäired. Külma ilmaga võib esineda kõrvade, nina ja jalgade külmumist. Seepärast ei soovitata suusatama minna, kui temperatuur on alla 20 kraadi. Külma õhu sissehingamine võib ärritada hingamisteid, seepärast peaksid just astmahaiged ettevaatlikud olema. Kukkumisel võib esineda õlaliigese, käepiirkonna ja hüppeliigese vigastusi. Kindlasti peab rajalt ära tulema, kui esineb mingi tervisehäire. Eriti tähelepanelikud peaksid olema südamehaigustega suusatajad .
Varustus
Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmisel, mida sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse ka märksa pikemaid keppe.
Suusasaapad on klassikalise sammu sõitmiseks madalamad ja lubavad kanna-pöialiigesel rohkem liikuda kui uisusammu sõitmiseks tarvitavate saabaste puhul, mis toetavad liigest tugevalt külje pealt. Suusavahetusega sõidu puhul tarvitatakse universaalsaapaid. Suusasaabastest on tavalisimad poolkõrge säärega saapad, mille hinnad algavad 800–900 kroonist . On kõrgema säärega uisustiilisaapad ning kombisaapad, millel saab jalatoe ära võtta.
Suuski valides tuleb olla hoolikas ja osta pigem veidi parem kui päris tavaline komplekt, sest mugavad ja hästi libisevad suusad meelitavad ka rohkem sõitma.
Tavalised suusad jagunevad kaheks – klassika- ja uisustiili omadeks. Suuski valides tuleb kindlasti jälgida, et need oleksid õige pikkusega. Klassikastiili suusad peavad olema inimesest 15–25, uisustiili omad 10–15 sentimeetrit pikemad. Lisaks tuleb jälgida suuskade jäikust, võttes seejuures arvesse kehakaalu – mida raskem on inimene, seda jäigem peab olema suusk .
Kallimad suusad on kvaliteedilt paremad ning 5nendega sõites saab suurema naudingu.
Kuigi peale vaadates tunduvad kõik suusad sarnased, seisneb lihtsamate-odavamate ja paremate-kallimate vahe nende sisu ja põhja koostises – esimestel on puit-, teistel kärgsisu. Odavamatel suuskadel kulub määre kiiresti alt, parematel läheb aga põhja pooridesse ja püsib olenevalt lume tüübist peal kuni 50 kilomeetrit.
Lastesuuskade hinnad algavad 500 kroonist, täiskasvanute suusad maksavad vähemalt 800 ja kvaliteetsuusad vähemalt 2000 krooni. Õigesti valitud suusad peaksid vastu pidama vähemalt viis aastat.
Poodidest leiab ka suusakomplekte, mis sisaldavad suuski, klambreid ja saapaid. Lastele mõeldud komplektide hinnad algavad 1500, täiskasvanute omad 1800 kroonist. Komplektid mõeldud aga rohkem kasvueas lastele koolis sõitmiseks või neile, kes sõidavad vähe.
Suusakepi pikkus võiks olla klassikasuuskade puhul õlani ning uisu omadel kõrvani. Suusakeppide hinnad algavad 180 kroonist.
Mäesuusad peaks olema aga inimesest 10–15 sentimeetrit lühemad. Lühemate suuskadega on mäel parem hoogu sisse saada, manööverdada ja suusatamist õppida. Ka mäesuuski valides tuleb jälgida nende jäikust – mida jäigemad suusad, seda paremaid oskusi need eeldavad.
Mäesuusasaabas võiks olla pigem veidi suurem kui täpselt paras, sest päev läbi mäel olles jalg tursub ja saabas võib hakata pigistama . Jalga hoiavad hõõrdumise eest hästi spetsiaalsed slaalomisaapad ja - sokid .
Mäesuusakepid peaksid olema nii pikad, et kui kepp maha toetada, moodustuks käe kõverdamisel küünarnukist 90-kraadine nurk.
Korralikud mäesuusad koos sidemetega saab alates 5000–6000 kroonist ja saapad alates 2000 kroonist, mäesuusakeppide hinnad algavad 300–400 kroonist.
Suuski hooldades on olulisim nende määrimine, mis kaitseb suuski ja parandab sõiduomadusi. Kui suusad on alt halliks muutunud, on nende põhi rikutud ja viimane aeg määrimine ette võtta. Määrdeid on kahte tüüpi – libisemis- ja pidamismäärded. Klassikasuusale määritakse peale pidamismääret, vältimaks suusa tagasilibisemist. Pidamismääret kantakse suuskadele saapa kannast alates suusanina poole umbes 50–60 sentimeetri pikkuselt.
Libisemismääret on kaht tüüpi – nn laisamehemääre ehk kiirmääre, mis hõõrutakse suusale alla ja võimaldab kohe sõitma minna, ning parafiin . Parafiinegi on eri sorti olenevalt fluorisisaldusest ja sellest, kui külma ilmaga kasutamiseks on määre mõeldud. Mida suurem on fluorisisaldus, seda kiirem on suusk niisketes oludes.
Klassikalist stiili sõites tuleks libisemismääret kanda ainult suusa otstesse – keskele tuleb pidamismääre –, uisku sõites aga üle terve suusa. Parafiini tuleb suusale alla kuumutada, jälgides, et raud ei oleks liiga kuum. Õiged temperatuurid on parafiinipakkidel kirjas, keskmine kuumus on 130 kraadi.
Suuskade määrimine
• Suusamäärdeid on kaht tüüpi – libisemis- ja pidamismäärded. Klassikasuusale määritakse pidamismääret, vältimaks suusa tagasilibisemist.
• Pidamismääret kantakse suuskadele saapa kannast alates suusanina poole umbes 50–60 sentimeetri pikkuselt.
• Libisemismääret on kahte tüüpi – nn laisamehemääre ehk kiirmääre, mis hõõrutakse suusale alla ja võimaldab kohe sõitma minna, ning parafiin.
• Klassikalist stiili sõites tuleks libisemismääret kanda ainult suusa otstesse, sest keskele tuleb pidamismääre, uisku sõites aga üle terve suusa.
• Parafiini tuleb suusale alla kuumutada – esmalt suusale peale määrida, siis kuuma määrderauaga kuumutada, jahutada ja plastmassist kaabitsaga maha kaapida.
Ajalugu
Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo ).
Murdmaasuusatamine on taliolümpiamängude kavva kuulunud 1924. aastast. Esimestel mängudel võistlesid mehed 18 ja 50 km distantsil . 1936 lisandus olümpiaprogrammi 4×10 km teatesuusatamine. 1952 võistlesid murdmaasuusatamises esimest korda naised (10 km distantsil). 1956 asendati meeste 18 km distants 15 km distantsiga ning võeti kavva naiste 3×5 km teatesuusatamine. 1964 lisandus naiste 5 km distants ning 1976 suurendati teatenaiskonda 1 liikme võrra. 1984. aastast võisteldakse ka naiste 20 km distantsil. Igal individuaalalal võib olümpiamängudel ühest riigist võistelda 4 sportlast ning teatesuusatamises 1 võistkond.
Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni poolt 1925 korraldatud suusavõistlused meestele nimetati 1937 tagantjärele maailmameistrivõistlusteks, naised võistlevad murdmaasuusatamises maailmameistrivõistlustel 1954. aastast.
Kuni 1980-ndate aastateni tunti ainukese sõidustiilina klassikalist suusasammu. Üks esimesi, kes hakkas kasutama uisusammu, oli ameeriklane Bill Koch 1980-ndate alguses. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises , osa vabastiilis. Teatesuusatamistes näiteks sõidetakse kaks esimest etappi klassikalises ja kaks viimast vabastiilis.
Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921 Tartus Emajõe jääl, distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud.
Esimese suusatajana Eestist osales taliolümpiamängudel Vello Kaaristo (Vassili Krassikov) 1936, kes tuli 18 km distantsil 30. ning suusamaratonis 23. kohale.
Mäesuusatamine on harrastus ja spordiala, mis seisneb lumega kaetud küngastelt pikkade õhukeste suuskadega allalibisemises.
Mäesuusatamine arenes välja murdmaasuusatamisest, kui mägikuurortidesse paigaldati suusatõstukid, et suusatajad saaksid kerge vaevaga tagasi mäe tippu, nii et nad said järskudelt nõlvadelt mitu korda alla lasta, mis muidu oleks olnud liiga väsitav. Mäesuusatamine on populaarne kõikjal, kus leidub lund ja mäenõlvi ning kuhu on võimalik rajada suusatõstukeid, sealhulgas paljudes kohtades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis.
Mäesuusatamises on põhiliseks tehniliseks raskuseks laskumise suuna ja kiiruse kontrollimine. Algajad teevad pöörde ning keeravad ühe suusa sissepoole. Kogenud mäesuusatajad kasutavad keerukamaid, kuid elegantsemaid ja suuremat kiirust tagavaid võtteid. Mida kogenum suusataja on, seda järsematest, pikematest ja künklikematest nõlvadest ja seda kiiremini suudab ta laskuda.
Mäesuusatamise kodumaa on Norra, nüüdisajal harrastatakse seda eriti Alpimaades (sellest ka nimetus alpiala), kuid üha rohkem ka kogu põhjapoolkeral. Esimene võistlusslaalom peeti 1922 Mürrenis (Šveits).
Võistlused
Suusatamise ajaloos on olnud mitmesuguseid võistlusi. Tippmäesuusatajad võistlevad iga- aastastel maailmakarikavõistlustel, alates 1939. aastast iga kahe aasta tagant peetavatel maailmameistrivõistlustel ja iga nelja aasta tagant toimuvatel taliolümpiamängudel.
Mäesuusatamise võistlusalade seas on:
Slaalom
Suurslaalom
Ülisuurslaalom
Kiirlaskumine
Alpi kahevõistlus
Kiirsuusatamine
Võistkonnavõistlus
Mäesuusatamise maailmakarikavõistlused
Elukutselised mäesuusatajad võistlevad maailmakarikasarja etappidel slaalomis, suurslaalomis, ülisuurslaalomis ja kiirlaskumises. Võistlusi peetakse mitmel pool Euroopas, USA-s ja Kanadas. Punkte arvestatakse vastavalt etappidel saavutatud kohtadele. Iga hooaja lõpul saab üldvõitjaks see, kes on saanud kõige rohkem punkte.
Olümpiamängud
Mäesuusatamine on olümpiaala 1936. aasta Garmisch -Partenkircheni mängudest. Algul oli kavas ainult alpi kahevõistlus (kiirlaskumine + slaalom). 1948. aasta Sankt Moritzi olümpiamängudel lisandusid kiirlaskumine ja slaalom eraldi aladena. 1952. aastal Oslos jäeti ära alpi kahevõistlus ja lisandus suurslaalom.
Alates 1988. aasta taliolümpiamängudest Calgarys on mäesuusatamises kavas viis ala: kiirlaskumine, supersuurslaalom, suurslaalom, slaalom ja alpi kahevõistlus.

Suusatamise stiilid

Klassikaline sõidustiil
Klassikaline sõidustiil oli murdmaasuusatamise puhul ainsaks stiiliks kuni 1980-ndate aastateni. Klassikalise sõidustiili puhul eristatakse diagonaal - või vahelduvsammu, käär- või mäkketõususammu (vahelduvtõukeline sõiduviis), paaristõukeid ja vahesammuga paaristõukeid (paaristõukeline sõiduviis). Klassikaline sõidustiil sobib sõitmiseks paksus lumes ja ettetehtud raja puhul.
Laskesuusatamine
Laskesuusatamine (ehk biatlon) on välja kasvanud sõjaväelisest patrullsuusatamisest. Laskesuusatamine on üks raskemaid kombineeritud spordialasid.
Sportlased võistlevad-suusatavad ettevalmistatud rajal, kaasas väikesekaliibriline vintpüss, ning peatuvad kaheks või neljaks laskmisseeriaks, püsti ja lamades .
Meeste distantsid on 10 km sprint , 12,5 km jälitussõit, 20 km ja 15 km ühisstart. Naistel on kavas 7,5 km sprint, 10 km jälitussõit, 15 km ja 12,5 km ühisstart. Võisteldakse ka teatevõistluses, mille pikkus on 4x7,5 km ning iga võistleja laseb ühe seeria . Alates 2005. aastas on uudse alana kasuatusel ka segateatesõit, kus osaleb kaks naist ja kaks meest.
Laskesuusatamine kuulus algselt 1958.aastast Rahvusvahelise Moodsa Viievõistluse Liitu (Union Internationale de Pentathlon Moderne – UIPM). 1994. aastast moodustati oma Rahvusvaheline Laskesuusatamise Liit (International Biathlon Union – IBU). IBU peakorter asub Salzburgis Austrias .
Laskesuusatamise esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1958. aastal Saalfeldenis Austrias. Olümpiamängude kavva võeti ala Squaw Valleys 1960. aastal.
Suusahüpped
Suusahüpetes võisteldakse põhiliselt 3 mäel (trampliinil): keskmisel (hüppevõimsus ~90 m), suurel (hüppevõimsus ~120 m) ja lennumäel (hüppevõimsus üle 140 m ja rohkem).
Iga sportlane sooritab 2 võistlushüpet, mille eest saadud punktid liidetakse. Punkte arvestatakse hüppe pikkuse ja stiili eest; viimast hindavad 5 kohtunikku.
Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad (240-255 cm), laiemad ja raskemad (koos sidemetega 7-8 kg) ning neil on 2-5 soont. Võistleja varustus peab vastama FIS määrustele.

Kahevõistlus

Kahevõistlus on põhja suusaalade kahevõistlus, mis koosneb suusahüpetest ja murdmaasuusatamisest. Suusakahevõistlus sai alguse 1880. aastatel Norrast. Taliolümpiamängude kavva kuulub kahevõistlus algusest (1924) peale. Uue alana kuulub kahevõistluse hulka ühepäevavõistlusena sprint, mis oli esimest korda MM-võistluste kavas 1999. aastal ja olümpiamängudel 2002. aastal.
Kahevõistlus on muutunud päris palju, võrreldes algusaastate ajaga. Muutused on tehtud pealtvaatajate ja telejaamade huvi tõstmiseks. Varem oli suusahüpetes kolm vooru, millest kaks paremat läksid arvesse. Nüüd on kavas kaks hüppevooru, kus mõlemad lähevad arvesse. Sprindivõistluses on ainult üks hüppevoor.
Murdmaasuusatamises lasti võistlejad enne muutusi rajale vastavalt loositud järjekorrale. Nüüd minnakse rajale vastavalt suusahüpetes saadud kohtadele. Alates 1987. aastast sõidetakse viitstardist ehk tagaajamisvõistlusena (Gunderseni meetod): suusahüpetes saadud punktid arvestatakse sekunditeks ja minutiteks. Suusahüpped võitnud sportlane läheb esimesena rajale ja järgmised vastavalt kaotusele suusahüpetes. Võitjaks tuleb see sportlane, kes esimesena finišeerib. Alati sõidetakse vabas stiilis.
Vigursuusatamine
Vigursuusatamine ehk freestyle on segu mäesuusatamisest ja akrobaatikast ning sai spordialana alguse 1960. aastatel USA-s. Ametlikult peeti esimesed võistlused 1966. aastal Attitashis, New Hampshire'i osariik. Rahvusvaheline Suusaföderatsioon (FIS) tunnistas uut ala 1979. aastal ja aasta hiljem peeti esimene maailma karikavõistluste sari. Esimesed maailmameistrivõistlused korraldati Prantsusmaa talikuurordis Tignes'is 1986. aastal. 1988. aastal Calgary olümpiamängudel oli vigursuusatamine kavas näidisalana, kus võisteldi balletis, küngaslaskumises ehk mogulis ja akrobaatilistes hüpetes.
1992. aastal Albertville'i olümpial olid samad alad kavas, kusjuures ballet ja akrobaatilised hüpped kuulusid endiselt näidisalade hulka, mogulis aga selgus esimene olümpiavõitja. Esimesteks olümpiavõitjateks tulid ameeriklanna Donna Weinbrecht ja prantslane Edgar Grospiron. Lillehammeris 1994. aastal lisandus olümpiamängude kavva vigurhüpped.
Kokkuvõte
Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo).
Elukutselised mäesuusatajad võistlevad maailmakarikasarja etappidel slaalomis, suurslaalomis, ülisuurslaalomis ja kiirlaskumises. Võistlusi peetakse mitmel pool Euroopas, USA-s ja Kanadas.
Suusatamine on traditsiooniline viis liikumiseks lume vms libiseva kattega pinnasel. Suusatamiseks tarvitatakse sidemete abil jalgade külge kinnitatud lamedapõhjalisi abivahendeid, mida nimetatakse suuskadeks. Liikumise hõlbustamiseks ja tasakaalu hoidmiseks kasutatakse suusakeppe. Suusatamine on harrastus- ja võistlusspordi ala.
Suusatamine on parim vastupidavusala talvisel ajal. Suusatamine tugevdab südant ja vereringet, hingamist, ainevahetust. Vähe on spordialasid, kus üheaegselt koormatud ligi 90 % lihaseid. Kuigi liikumine on sarnane käimisele ja jooksmisele, on koormus liigestele, kõõlustele ja sidemetele märksa väiksem. Seetõttu on suusatamine sobiv spordiala ka ülekaalulistele. Suusatamine parandab koordinatsiooni, tugevdab rinna- ja õlavöötme lihaseid, parandab jalgade jõuvastupidavust ja suurendab organismi põhivastupidavust. Suusatamine on hea lisaspordiala ka teiste alade harrastajatele.
Suusad peaksid olema kallid ning algajatele sobivad lühemad suusad. Suuski tuleb ka määrida et paremini libiseda. Suusasaapad peaksid olema pigem suured kui väikesed, sest muidu hakkab jalg külmetama. Suusakeppide pikkus sõltub stiilist, ja samuti ka suuskade pikkus. Haigena ei tohiks suusatama minna. Suusatamine on väga kasulik spordiala mida saab talvel lumega harrastada.
Kasutatud kirjandus

Tervise treening. 2006, Tarvo Kiudma materjalid

http://www.trimm.ee/site/index.php?module=article&id=50

http://et.wikipedia.org/wiki/Suusatamine

http://www.postimees.ee/260106/lisad/kasu/190009.php
13