keda mõistus õpetab leppima iga olukorraga, mis ka ette ei tuleks. (Seneca) Noorstoikluse 2. Periood Musonius Rufus ja Epiktetos Eelmise pisut nooremaks kaasaegseks oli Roomas populaarne Musonius Rufus, kelle filosoofia oli veelgi eetilisema kallakuga: tema arvates ongi kogu filosoofia otstarve inimese juhtimine kõlbelisele, st vooruslikule elule, mis samastub õnnelikkusega. Üks tema andunumaid kuulajaid oli Hierapolisest pärit kreeka ori Epiktetos (u 50- 120), kellest kujuneb stoikluse noorema perioodi keskmise põlvkonna suurimaid esindajaid. Epiktetose tähelepanu keskmes seisab, nagu paljudel stoikutel, eetiline probleem: inimene peab püüdma kasvatada vaimset vabadust. Epiktetos õpetas kõigi inimeste võrdsust; vabadus on tema jaoks kõlbeline omadus, mida võib saavutada igaüks, sotsiaalsest seisundist sõltumatult. Inimene võib kaotada kõik: vara, au, perekonna, kuid keegi ei saa temalt ära võtta ega maha suruda tahet. Siiski ei
kirikuisasid, Euroopa mõttemaailma. Filosoofia Vastupidiselt paljude arvamusele, polnud Aurelius üldsegi filosoof vaid vilunud valitseja ja hea riigimees. Kuid siiski oma vabadel hetkedel, mil ta sai oma valitseja rüü seljast visata, kirjutas ta ühed kõige tähtsamad stoistliku filosoofia teosed. Raamatu, kus ta hoiatab ennast valede veenumuste eest ja õhutab end olema parem inimene. Marcus Aurelius on nimetatud Rooma stoikluse kolmanda põlvkonna esindajaks, kelle isikus pääses stoitsistlik filosoofia sõna otsemas mõttes aukohale ning kujunes mõnevõrra moeasjaks. Andunud noorena filosoofilisele õpinguile, uurib ta peale stoikute ka platoniste ja peripateetikuid, suhtudes teatava sallivusega ka teistsugustesse arusaamadesse. Viimast kinnitab asjaolu, et ta hoolitses Ateenas asuvate filosoofiliste koolide eest ja lasi riiklikul kulul neis igaühes pidada üleval kaks õppetooli.
tegemisel. Tähtsamaid eklektikuid oli Marcus Tullius Cicero (106-43 e. Kr.), kes oli kreeka filosoofia suurimaid populariseerijaid Rooma maailmas. Oli tõeline valikutegija: tunnetusteoorias kaldus ta ilmsesti skeptitsismi, eriti Karneadese poole, eetika osas eelistas stoikude ja peripateetikute seisukohti. Ise pidas end uusakadeemilise koolkonna pooldajaks. Terentius Varro (116-27 e. Kr.), Cicero sõber ja võitluskaaslane jagas üldiselt Cicero seisukohti, kaldudes moraaliküsimustes enam stoikluse poole ja suhtudes religiooni kriitilisemalt. Samasse mõttesuunda kuulusid veel isa ja poeg Sextused ja Seneca õpetaja Sotion Aleksandriast. Noorem künism Eklektilisi kalduvusi oli ka tolleaegsetel moraaliõpetajatel-rändjutlustajatel, kes pidasid end klassikalise künismi järgijaiks. Nende moraaliõpetus kaldus stoikluse suunas, aga kui miski teiste koolkondade ütlustest neile sobis, võtsid kasutusele. Polnud kirjanduslikult eriti
annaabi.ee 
