Marcus Aureliuse referaat (1)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
UNIVERSITY OF APPLIED SCENCES

Marcus Aurelius
Referaat
Õppeaine: Filosoofia
Ehitusteaduskond
Õpperühm: EI
Tallinn 2009

Sisukord

Sisukord 0
„ Iseendale “ 3
Filosoofia 5
1.Kolm Topoid 5
2. Filosoofiline treening 6
3.„Seisukoht Kosmosest“ 6
Kokkuvõtteks 8
Kasutatud kirjandus: 9

Elulugu
Marcus Aurelius sündis 26. aprillil 121. aastal. Tema pere on pärit Ucubist, mis on väike linn Cordobast kagu poole Hispaanias. Tema ema oli Domitia Lucilla ja isa Marcus Annius Verus III. Marcusel oli ka noorem õde Annia Cornificia Faustina, kes suri noorena.
Lapsepõlv möödus Aureliusel peamiselt hoolekandjatega, sest tolle aja aristokraatlike tavade järgi veetisid emad oma lastega vähe aega koos. Küll aga tänab Aurelius hiljem oma ema, kes õpetas talle jumalakartust ja mitte käituda nagu tavalised rikkurid. Aureliuse isa suri, kui Marcus oli ainult kolme aastane. „Iseendale“ kirjutab Aurelius oma isast: „Mis olen kuulnud ja minu mälestus temast on – tagasihoidlikkus ja inimlikkus.“ Peale isa surma adopteeritakse Marcus Aurelius ja ta õde vanaisa Marcus Annius Verus II poolt, kes elas nooblis palees , kus Aurelius veetis ka suurema osa oma lapsepõlvest. Marcus Annius Verus II suri 138. aastal. Oma vanaisa kohta ütleb Marcus: „ Tal oli lahke loomus ja alati heatujuline.“
Tolle aja trendide järgi õpetati Marcust kodus. Sealt sai ta ka filosoofia pisiku. 132. aastal hakkas Aurelius riietuma ja käituma nagu filosoof . Ta isegi magas põrandal, kuid lõpuks veenis ema ta uuesti voodis magama hakkama.
128. aastal, saadeti Aurelius, tolle aegse keisri Hadriani poolt preestri kooli Saliis. Marcus võttis oma usulisi kohustusi tõsiselt. Kiirelt tõusis ta preestrikooli tasemel ordu meistriks. Keiser Hadrian , kellega tal olid head läbisaamised pani talle hüüdnimeks Verissimus ehk „Kõige õigem“.
136. aastal tehti Marcusest linna prefekt . See polnud just kõige tähtsam ametikoht, kuid oli siiski väga prestiižne. Tööle määras Aureliuse keiser Hadriani hea sõber Lucius Ceionus Commodus, kes hiljem tutvustas talle ka stoistlikku filosoofi Apollonius of Chalcedon ja kellest sai hiljem suur mõjutus Marcusele. Sel aastal jätkas Marcus ka kõnemehe õpinguid. Tema üheks õpetajaks määrati Fronto, kellega ta säilitas hiljem pikkadeks aastateks kirjavahetuse.
138. aastal, kui Hadrian haigestus, määras ta oma järeltulijaks Aurelius Antoninuse. Uus keiser lapsendas koheselt Marcus Aureliuse. Marcus oli sellele vastumeelt. Tema tahtis edasi reisida ja jätkata oma õpinguid.
145. aastal abiellus Aurelius keiser Antoninuse tütre Faustinaga, kellega ta oli mitmeid aastaid olnud kihlatud. Vähe on teada abielutseremooniast, kuid on öeldud, et see oli märkimisväärne. Aurelius ise kirjutab hiljem oma kirjades vähe sellest abielust ja teeb ainult üksikuid viiteid oma abikaasale. Faustinaga sai ta kokku 13 last, kellest 9 surid väga varakult.
147. aastal sünnitas Faustina esimese tütre Aureliusele. Talle pandi nimeks Domitia Faustina. Kaks aastat hiljem sündisid veel kaksikud pojad. Kaksikud surid veel samal aastal ja tütar mõni aasta hiljem. Aurelius kirjeldab raamatus oma tütart, kui „haiglane titt“, sest päris terve polnud see väiketüdruk kunagi. 150. aastatel sünnitas Faustina veel 2 tütart ja poja, kes suri mõni aeg hiljem.
161. aastal suri keiser Antoninus. Oma kahest kasupojast määras ta troonile Marcus Aureliuse. Tolle aegsed biograafid kirjutavad, et Aurelius oli vastumeelt troonile asuda . Ta tahtis jätkata stoilise filosoofia treenimist, kuid võttis kohusetruult vastu keisri tooli, tingimusel, kui ta jagab võimu koos oma kasuvennaga. See oli esimene kord, kui impeeriumi juhtisid kaks keisrit. Siiski jäi suurem sõnaõigus Marcusele. Peale troonile asumist sünnitas Faustina Marcusele ka kaksikud pojad T. Aurelius Fulvus Antoninus ja Lucius Aurelius Commodus, kellele ennustati väga suuri asju.
Marcus Aureliuse valitsemisaastad algasid suure Tiberi jõe üleujutustega, aga palju suuremad mured tulid ida poolt. Parthia kuningas ründas Armeenia alasi ja asendas sealse kuninga oma võimukandjaga. Mingil põhjusel saatis Aurelius sinna sõjaväge juhtima oma kasuvenna Luciuse. Sõda ei läinud kuigi hästi ja 164. aastal saadeti sõtta kolm Rooma sõjaväge. Avidius Cassiuse juhtimisel võideti tagasi Mesopotaamia alad ja võeti kontrolli alla Parthia tähtsamad linnad. 166. aastaks oli sõda läbi ja Rooma võitnud, kuid armees liikus ringi katk, mille sõdurid tõid endaga tagasi Rooma. Katk võttis lõpuks peaaegu 5 miljoni inimese elu.
Samal ajal, kui Rooma väed sõdisid Idas, tekkis uus rinne Saksamaal. Barbarid hävitasid sealpool Rooma armee ja tungisid kiiresti Itaalia poole. Oht oli suurem, kui varem, sest katk möllas ja riigi rahaline seis oli äärmiselt kehv. Marcus kogus kokku uue leegioni võttes sinna isegi orje ja gladiaatoreid. Riigi rahakotti täitis ta müües vara oma paleest. 168. aastal läks ta koos oma kasuvennaga rindele. 169. Aastal ta vend suri ja Marcus pidi jätkama sõda üksi.
175. aastal pidi ta äkitselt lõpetama sõja Saksa aladel, sest Avidius Cassius,kes oli Mesopotaamia aladel kuningaks saand, algatas tema vastu mässu. Kolm kuud hiljem Cassius mõrvati ja mäss suruti maha.
177. aastal jätkus sõda Saksamaal. Seegi kord oli ta seda sõda võitmas, kuid suri 180. aastal ootamatult. Talle korraldati suurejoonelised matused. Ausambaid ning mälestusmärke tema võidetud lahingutest on näha igal pool üle Rooma.

„Iseendale“

„Iseendale“ on lühike 12. osast koosnev kogumik. Algusest peale on selge, et „Iseendale“ on kirjutanud ta ainult enda jaoks. Seal ei ole kõrvalseisja vaateid ega pompöösseid deklaratsioone võimust ja mõjust. Raamatus pole saladusi ega negatiivseid kommentaare hetke elu kohta. Ükskõik, mis Aurelius mõtles välismaailma kohta, on jäänud selles teoses varju. Pigem arutleb ta asjade, mida ta oleks võinud teha või mis on ta kavatsustes. Ta püüab ka välja tuua oma vead ja ära tunda oma positiivsed küljed, kuid mitte neid alati tunnustada. „Iseendale“ on kollektsioon mõtteid, konsepte, ideesid ja moraalseid positsioone, mida Aurelius soovib järgida kogu aeg. See raamat juhatab teda, kuidas elada oma elu kõige paremini. Kaks põhijoont, mis jooksevad peaaegu igal leheküljel on: vastutus oma tegude eest ja teine on surma sisu.
Oma viiendas raamatus kirjutab Aurelius: „Veel üks teeb valesti. Mis see mulle ütleb? Tal on oma enda kalduvus , oma enda teguviis . Mul on nüüd selline iseloom nagu kõik soovivad ja ma teen nagu mu enda iseloom ütleb mulle.“
Isiklik vastutus on Aureliusele tähtis, aga enamgi veel vajab ta pidevat tähelepanu, et ajal, mil ta vastutab oma tegude eest, ei vastuta ta teiste tegude ja ei tohiks lasta end mõjutada halbadest kommetest. Ta kirjutab, et kui mees tundub halb, ei ole hea saada vihaseks. Meest tuleks hoiatada ja lasta temal asjaga tegeleda. Kui nad muutuvad ja parandavad ennast, oled täitnud oma kohustust. Kui ei, oled ikkagi täitnud oma kohust ja viga jääb teisele mehele. Loogiliselt mõeldes pole ju mõtet saada vihaseks teiste rumaluste tõttu. Kõige targem on aidata neid nii palju, kui võimalik ja jätta neile valida, kas saada vihaseks. Miks peaksime meie endast välja minema? Mitte millegi pärast, kui elame oma elu hästi.
Teine suur mõte on surm. Aurelius tuletab endale meelde, et surm juhtub kõigiga ja seetõttu pole mõtet seda karta.
„Mõtle kogu inimkonnast, milles sa oled pisike osa; mõtle kogu ajast, millest sulle on määratud vaid pisike ja põgus moment. Mõtle saatusele – mis killuke sa sellest oled?“
„Kui paljud neist, kes kord olid kuulsad , on nüüd unustatud ja kui paljud neist, kes kord laulsid oma kuulsusest on nüüd kadunud.“ Aurelius kirjutab, et kuulsus, ükskõik kui suur hakkab kaduma hetkest, mil surm võtab sind ja vahel isegi enne seda. Ta uskus, et surm on mõtete seisak , mis tähendab, et sulle pole miski enam tähtis või teadmise kadu, mis tähendab, et sinu praegune elu ei loeks enam ka. Tähtis on elada oma elu hästi ja olla üllas inimene. Parim kättemaks on mitte olla selline nagu sinu vaenlane on.
Imeks pandav on see, et mees, kes kirjutas neid sõnu, oli tol ajal maailma kõige mõjuvõimsam inimene. Ta valitses kõige suuremat impeeriumit, mida on nähtud, kuid oma raamatus väljendas tagasihoidlikkust ja graatsilisust. Ta püüab elada moraalset elu, head elu ja pidevalt kihutab ennast elama, kuidas on tema arvates parim. Kuna Aureliuse tööd polnud kunagi mõeldud avalikule silmale , on ta loobunud kõigist füüsilistest ja ajalistest raskustest, et keskenduda puhtalt ja ainult tähtsale. Seetõttu sai ta avastata ennast ülima aususega ja kirjutada väga selgelt. Iga lehekülg sisaldab lühikesi lõike suurest tarkusest, kõrvuti pikemate paragrahvidega, mis selgitavad moraalsust.
Marcus Aureliuse doktriinid mõjutasid hiljem märgatavalt ka uusplatonismi ning mõningaid kirikuisasid, Euroopa mõttemaailma.

Filosoofia

Vastupidiselt paljude arvamusele, polnud Aurelius üldsegi filosoof vaid vilunud valitseja ja hea riigimees . Kuid siiski oma vabadel hetkedel, mil ta sai oma valitseja rüü seljast visata , kirjutas ta ühed kõige tähtsamad stoistliku filosoofia teosed. Raamatu, kus ta hoiatab ennast valede veenumuste eest ja õhutab end olema parem inimene. Marcus Aurelius on nimetatud Rooma stoikluse kolmanda põlvkonna esindajaks , kelle isikus pääses stoitsistlik filosoofia sõna otsemas mõttes aukohale ning kujunes mõnevõrra moeasjaks. Andunud noorena filosoofilisele õpinguile, uurib ta peale stoikute ka platoniste ja peripateetikuid, suhtudes teatava sallivusega ka teistsugustesse arusaamadesse. Viimast kinnitab asjaolu, et ta hoolitses Ateenas asuvate filosoofiliste koolide eest ja lasi riiklikul kulul neis igaühes pidada üleval kaks õppetooli.
Epictetuse eeskujul seadis ta esikohale eetika : nõudis omakasupüüdmatut inimesearmastust ja enesetäiustamist ning arvas , et õnne ja rahulolu võib saavutada ainult maailma seaduspärasusi mõistes ning nende mõistuslikkusse uskudes. Olles veendunud hinge jumalikus päritolus, pidas ta kõiki inimesi võrdseks. Siiski nõudis Marcus Aurelius, et igaüks peab talle saatusest määratud kohal oma ülesannet täitma, ja oli seega ühiskonnas kehtivate suhete tuline pooldaja. Erinevalt vanast stoast arvas ta, et jumal on väljaspool reaalset maailma, seega lähenes ta oma vaadetelt Platonile.

Kolm Topoid

Suurimat mõju avaldas Aureliusele Kreeka filosoof Epictetus . Epictetus on väidetavalt teise sajandi suurimaid stoilisi filosoofe („Iseendale“ 11.33-38).
Epictetusest mõjutatuna tõi Marcus Aurelius välja Kolm Topoid ehk kolm õppimise viisi. Ta arvab , et filosoofia õpipoiss peaks lähtuma kolmest kindlast suunast :

Himu ja vastumeelsus

Tegutsemisajend ja vastumeelsus tegutseda

Võimalus pettuda, rutakad otsused ja kõik muu, mis on seotud hinnangutega.
Need kolm õppimisviisi: füüsikaline, eetiline ja loogiline – sobivad hästi kokku varasemate stoiliste filosoofide ideedega. Epictetuse jaoks polnud tähtis ainult arutleda filosoofia üle vaid ka rakendada praktilisi asju, et paremini seedida filosoofia põhimõtteid. Ainult selline õppimisviisi kasutamine teeb õpippoisist stoilistes ideaalides oleva targa mehe.

Himu all on mõeldud füüsikalist õppimisviisi. Pole piisav, et filosoof teab ainult, kuidas loodus töötab. Ta peab treenima enda himu sellisel viisil, et ta himustaks ainult seda, mis on loodusega harmoonias.

Ajend on suunatud eetikale. Et olla stoiline tark, peab tõlkima kõik nende teooriad eetilistesse tegudesse. See tähendab, et õpipoiss ei pea ainult teadma, kuidas käitub tark, vaid ka ise käituma nagu tark.

Kolmas topoi ehk loogika . Aurelius arvab, et õpipoiss peaks olema valvel, et ta ei jagaks teiste üle rutakaid ja läbimõtlematuid hinnanguid.
Marcust ennast võib näha, kui selle filosoofia õpipoissi. Ja raamatu „Iseendale“ on kirjutanud ta selle filosoofia lahtiseletamiseks. Raamatus on ta kannustanud end pühkida maha kujutlus , peatada püüdlus, kustutada soov („Iseendale 9.7).

Filosoofiline treening

„Iseendale“ kindlasti ei kujuta sarnaseid filosoofilisi teooriaid , mida võib leida Aristotelese teostest. Siiski on „Iseendale“ peamiselt filosoofiline tekst. Nagu juba öeldud on see isiklik päevik, kirjutatud Marcuse enda poolt ja oma tarbeks. See ei ole teoreetiline uurimus, mille eesmärk on propageerida mõnda doktriini või järeldust, raamatu funktsioon on erinev. Et mõista selle ülesannet, on vaja mõista filosoofiliste harjutuste (askêsis) ideed.
Raamatus „Iseendale“ uurib Marcus mitmeid filosoofilisi harjutusi, mille eesmärk on seedida filosoofilisi teooriaid, et muuta oma iseloomu ehk "värvida oma hing", pidades silmas neid teooriad ja muuta nii oma käitumist ja kogu oma eluviisi. Filosoofiliste ideid maha kirjutades ja neid uurides, tegeleb Marcus korduva protsessiga, mille eesmärk on harjutada meelt uue mõttemaailmaga. See protseduur erineb oluliselt filosoofiliste argumentide ehitusest ja omab hoopis teist funktsiooni. Esimene neist on seotud eelkõige filosoofilise õpetuse loomisega . See on praktiline harjutus või koolitus, mille eesmärk on, et õpetus saaks üheks alalise käitumise viisideks. Sellele järgneb kolme tüüpi filosoofilisi koolitusi, visandatud Epictetuse poolt. Need kirjutatud mõtted moodustavad teise etapi filosoofia õppimisest, vajalik pärast filosoofiliste teoreemide mõistmist. Täites selliseid kirjutatud filosoofilisi harjutusi, püüab Marcus muuta oma hinge ja sisemist korraldust, mis omakorda muudab tema käitumist. Teine etapp filosoofilises hariduses on protsess, milles filosoofia õpilane treenib end panema teooriaid praktikasse ja seega teha edusamme tarkuse poole.

„Seisukoht Kosmosest“

Kõikidest filosoofilistest harjutustest raamatus „Iseendale“ on ehk kõige esileküündivam „Seisukoht Kosmosest“. Mitmetes lõikudes õhutab Marcus ennast üle olema piiratud üksikisiku perspektiividest ja kogeda maailma kosmilisest vaatesnurgast.
Sa võid kõrvale jätta palju liigset, mis sind vaevab ja mis tervenisti rajaneb su arvamusel, ning juba sellega lood enda ümber avarust, et mõttes ümber haarata kogu maailm, mõelda igavikule, milles ise elad , ja mõtiskleda, kui kiiresti iga asi ositi muundub, kui lühike on kõik sünnist lagunemiseni ning milline haigutav igavik on ühtmoodi nii enne sündi kui ka pärast lagunemist („Iseendale“ 9.32 vt ka 2.17, 5.23, 7.47, 12.32).
Lõikudes nagu see, teeb Marcus kaudseid viiteid paljudele stoilikele teooriatele. Siinkohal on ka esiletõstetud Heraclituse stoiline füüsikaline kiirgusvoog. Võib-olla veelgi olulisem aga on viide inimese otsustamisvõimele ning väide, et see ongi viletsuste allikas. Järgides Epictetust, väidab Marcus, et hea ja halva omistamine on inimliku otsustamisvõime tulemus. Epictetuse epistemoloogilise teooria järgi: kujutised, mida inimene saab ja mis peegeldavad nende asjade iseloomu, on juba ühendatud. Need ei hõlma mitte ainult mõne välise objekti ettekujutust vaid ka tahtmatut ja alateadvusetut otsust selle ettekujutuse kohta. See otsus on inimese eelarvamuste ja vaimsete harjumuste tulemus. See on see ühendatud kujutis, millele isik annab loa või keelab, tekitades nii uskumuse. Filosoofi ülesanne on kontollida oma kujutelmaid karmilt, tehes kindlaks, et ta ei anna luba kujutlustele, mis toovad kaasa alusetuid väärtusihinnanguid.
Marcuse isiklikke peegeldusi raamatus „Iseendale“, võib lugeda kui mitmeid kirjalikke harjutusi suunatud analüüsimaks ta endi kujutelmaid ja tagasi hoidma alusetuid väärtushinnanguid. Näiteks tuletab ta endale meelde:
Ära räägi iseendale rohkem, kui esmased kujutlused teatavad.[...]Püsi alati esmaste kujutluste juures ja ära ise omalt poolt midagi juurde lisa („Iseendale“ 8.49).
Need „esmased kujutlused“ on kujutlused enne, kui väärtushinnang on tehtud. Marcuse jaoks on inimese heaolu ja õnn täielikult tingitud kujutelma ja otsuse õigesti hindamisest. Oleks kordki, et inimene on üle olnud valedest väärtushinnangutest – et rikkus ja sotsiaalne seisukoht on tähtis ning selle nimel peab teistega võistlema - inimene kogeb Kosmost, kui elusolend, mitte kui konfliktide ja hävituse paika.
Kokkuvõtteks – kasvatada Kosmose kogemust ühendatud elusolendina samastudes Jumalaga – sellele on filosoofilised harjutused raamatus „Iseendale“ suunatud.

Kokkuvõtteks

Marcus Aurelius pole kindlasti kõige suurem antiik filosoof. Ta pole ei Platon ega Aristoteles , isegi mitte Sextus Empiricus või Aphrodisia Alexander . Teatud mõistes on see hinnang igati aus ja arusaadav. Kuid, et mõista filosoofilisi omadusi, mis Marcusel on ja mis on välja toodud ka „Iseendale“, peab rõhutama, et antiik-filosoofia pole kujutatud lihtsalt, kui teoreetilised vaidlused. Sellised vaidlused eksisteerisid ja olid tähtsad, kuid nad jäid ikka filosoofia, kui eluviisi, piiridesse . Eesmärk polnud lihtsalt saavutada ratsionaalset maailma mõistmist vaid ka lubada ratsionaalset arusaamist , kuidas keegi oma elu elas. Kui sellist arusaama filosoofiast peetakse meeles, hakatakse ka mõistma Marcus Aureliuse raamatu „Iseendale“ funktsiooni ja filosoofilist väärtust.

Kasutatud kirjandus:

Marcus Aurelius „Iseendale“, Tallinn 1983

http://en.wikipedia.org/wiki/Marcus_Aurelius

http://www.iep.utm.edu/marcus/#H2

http://www.kirjasto.sci.fi/aurelius.ht m