Sotsioloogia - Põgus sissejuhatus (1)

Steve Bruce “SOTSIOLOOGIA. PÕGUS SISSEJUHATUS”
Koostaja : Raivo Kaer , TLÜ RTI BA
Sotsioloogia koht teadusmaailmas
Hea teaduslik teooria peab olema seesmiselt järjekindel ning peaks olema kooskõlas tõendusmaterjaliga. Teadus muutub pidevalt, täpsmalt mitte ei muutu, vaid vabaneb senistest eksiarvamustest.
Pseudoteadust iseloomustavad teooriad, mis toetuvad üksikutele kontekstist välja kistud faktidele. Tõelises teaduses asendatakse üks seletus teisega pärast seda, kui antud teema kohta on süstemaatiliselt kogutud ulatuslikku faktimaterjali. Tõelises teaduses on kõige veenvamad ideed, mis on pidanud vastu korduvatele katsetele neid ümber lükata.
Ühiskonnateadlase poolt kunstlikult korraldatud eksperimentide suhe reaalse maailmaga oma kardinaalselt erinev nt keemiakatsete omast, kuna sotsiaalne eksperiment pole loomuliku nähtuse jäljendamine: see on juba iseenesest uus sotsiaalne nähtus. Teiseks on ühsikondlik elu ilmselgelt liiga keerukas, et seda võiks jagada lihtsateks koostisosadeks, mida oleks võimalik eraldi uurida.
Ühiskonnateadused uurivad aistmisvõime ja teadvusega olendeid, kellel on vaba tahe . Nt võib klikk sundida meid valima tema toetamise või surma vahel ning me valime siiski surma, kuid vesi, mida kuumutatakse ei saa keelduda keemisest.
Ühiskonnateadused peavad minema kaugemale kui loodusteadused , kuna kõige toimuva taga on inimteadvus .
Sotsiaalsed konstruktsioonid
Sotsioloogia uurib sotsiaalseid struktuure ja sotsiaalseod institutsioone. Reaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud, meie käitumisel on varjatud sotsiaalsed põhjused ja suurem osa sotsiaalsest elust on sügavalt irooniline .
Emile Durkheim: “Inimene tunneb tegutsemisest, liikumisest ja enda pingutamisest rõõmu ainult juhul, kui at teab, et tema pingutused pole asjatud ja et kõndides ta on ka edasi liikunud. Kui keegi aga liigub, ilma et tal oleks konkreetset eesmärki silme ees, või kui tema eesmärgiks - mis põhimõtteliselt teeb sama välja - on lõpmatus, siis ei saa ta ju ka edusamme teha. Kuna meie ja meie sihtmärgi vaheline kaugus jääb samaks, ükskõik, millist teed mööda me ka ei liiguks, tekib meil ühe koha peal tammumise tunne. Isegi tagasi vaadates võime tunda üksnes petlikku rahuldust läbitud maa pikkuse üle, kuna vahemaa meie ja eesmärgi vahel pole proportsionaalselt vähenenud. Inimene, kes otsu- stab püüelda eesmärgi poole, mis juba oma olemuselt on kättesaamatu, määrab oma saatuseks olla pidevalt õnnetu.”
Kõige tõhusamad piirangud on need, mis ei tule väljastpoolt, vaid eksisteerivad inimese enda mõtetes. Meid sotsialiseeritakse nii, et kultuuri olulisimad elemenedid saavad osaks meie loomusest.
Rollid. Ühiskond on kõigi selle liikmete ühislooming.
USA sotsioloog Ervinng Goffmani analüüs lähtus sellest, et inimene võib oma olemust väljendada üksnes teatud rolle mängides, st seda esitledes teistele, nt kuri olemist.
Tugevate bioloogiliste aheldumiste puudumisel on retsiprooksetest rollidest saanud inimkäitumise koordineerimise mehhanism .
Kord ja korraldused. Me muudame oma elu juhitavaks, luues sotsiaalseid institutsioone, mis täidaksid sama rolli, mis instinktid loomade puhul. Muudame teatud käitumisprogrammid harjumuspäraseks.
Kultuuri püsivus. Me õpime, mida oodata, ja meie kogemused vastavadki meie ootsutele.
Reaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud, ent vastupidine protsess ei toimi: kui väidame, et mingi olukord pole tõsi, ei muutu see veel olematuks .
Konstruktsiooni kihid : töömehed. Sotsiaalse konstruktsiooni mõiste pakub meile hea võimaluse uurida, milline vahe on arhitekti poolt loodud plaanil ja tegelikul ehitisel.
Weberi moderne organisatsioon :
¤ Modernne bürokraatia teeb vahet ametikoha ja isiku vahel, kes sellel töötab
¤ Bürkoraatiat iseloomustab samasugune tööjaotus nagu tootmiseski
¤ Ametiisikud alluvad reeglitele, mis kehtivad kõigi kohta
Dalton näitab, et juhtimine kujutab endast omakasupüüdlikku poliitilist tegevust, mis nõuab läbirääkimiste pidamist, kompromisside tegemist ja leppimist ajaoluga, et ühte parimat lahendust polegi olemas.
Konstruktsiooni kihid: reeglite rikkujad. Seadus ja seaduserikkujad on hea näide selle kohta, et reaalsust rekonstrueeritakse pidevalt kiht kihi järel.
Sildistamise teooria aitab meie tähelepanu juhtida asjaolule, et lõpliku tõlgenduse puhul on loomingulise interpeteerimise osatähtsus sama suur kui tõendusmaterjalil. Ühtlasi võimaldab meil see näha, kui paljud erinevad huvid interpreteerimist mõjutavad.
Sildistamise teooria tähtsus seisneb selles, et see annab meile kuritegevusest ja hälbimisest realistlikuma pildi, kuid samas on selle näol tegemist liialdamisega, mis ignoreerib kahte aspekti - mõned sotsiaalsed reeglid on väga lihtsad ja teiseks ei arvesta sildistamise teooria südametunnistuse olemasoluga.
Suur osa sotsioloogiast on pühendunud uurimisele, kuidas see juhtub. Üks põhiprintsiipe on see, et see, millisena inimesed ennast ise näevad, sõltub suurel määral sellest, millisena teised neid näevad. Nt õpetaja rolliga on vaja õpilasi jne, vastavalt sellele kujuneb ka õpetaja rollikäitumine, mis eeldab kindla rolli õppimist ning enda kohandumist teatud rollile ja selle reeglitele või nende ümberkujundamisele.
Üks sotsiaalse interaktsiooni olulisi mõjusid indentiteedi kujunemisel on see, et teiste katsed määratleda inimese olemust võivad muutuda isetäituvaks ennustuseks. Katse kirjeldada inimese iseloomu põhjustab just nende omaduste arenemist , mille olemasolu usuti märkavat.
Samas ei pruugi see tõele vastata, sest identiteedi üle vaieldakse ja sildistamine võib toimuda hoopis teise nimetusega, muutes ka selle tähendust.
Teatud sildistamiste tagajärjed on väga sarnased hoolimata sellest, kas need olid õigustatud või mitte, sest sildistajatel on võimu oma määratlust peale suruda.
Põhjused ja tagajärjed
Varjatud põhjused. Sotsioloogia erineb tavamõtlemisest selle poolest, et seab kahtluse alla meile meelepärase kujutelma endast kui oma mõtete ja tegude autorist. Siiski eeldab identiteeditunde olemasolu sellest, et eksisteerib “mina”, mis ei sõltu sotsiaalsetest jõududest.
Marx ütles, et meie ise kujundame oma saatust, ent oludes, mida me ise pole valinud. Profesionaalne sotsioloogia üritab olla õiglane ja erapooletu , lähtuda tõendusmaterjalidest, huvitatus üldistest ja tüüpilsitest nähtudest, mitte üksiindiviidist.
Ettekavatsemata tagajärjed. Üks sotsioloogide poolt avastutud nähtusi on ootamatute tulemuste printsiip. Me kavatseme teha ühte asja. Kuna me aga pole teadlikud sotsiaalsetest jõududest, mis meid vormivad, ega oska ennustada, kuidas teised meie tegudesse suhtuvad, saavutame tulemuseks hoopis midagi muud.
Michels - igasugune grupitegevus eeldab organiseeritust. Kui keegi haarab grupis initsatiivi, siis ta hakkab tegutsema oma võimu kindlustamise nimel ning oma positsiooni säilitamine muutub eesmärgist tähtsamaks. Samas muutub juhtkohal inimene mõõdukamaks, kuna vastupidine olukord tekitaks mõttetuid pingeid.
Ühesõnaga - bromiidid “käituvad” alati ühtviisi. Inimestel on reflektsioonivõime ja nad suudavad oma tegude üle järele mõelda ning suudavad õppida enda ja teiste vigadest.
Modernne maailm
Vaatleja ja vaatlusalused. Ehhki üritame sotsioloogias näha erapooletut intellektuallset akadeemilist distsipliini , mis vaatleb maailma kõrvalt, annab sotsioloogia enda olemasolu ometi tunnistust nendest samadest nähtusest, mida see kirjeldab.
Merton - tänapäevase teaduse aluseks ei olnud tehnika areng, vaid uus maailmavaade.
14.saj tekkisid esimesed sotsioloogilised uurimused Ibn Khalduni, Platoni ja Aristotelese teoses. Järgnes 18.saj lõpu “ Soti valgustusajastu ” ja Adam Smith, David Hume ning Adam Ferguson. Sotsioloogia sünniks vajalike eeltingimuste hulka kuulusid nii traditsiooonide nõrgenemine, arusaama tekkimine, et sotsiaalne kord pole jumaliku päritoluga, kui ka suurenev sotsiaalne mitmekesisus .
Modernsus. Moderniseerumine võimaldas lihtsa traditsioonilise ühiskonna killustumine esile kerkida iseseisvatel indiviididel, keda vähemalt abstraktsel tasandil peeti võrdseteks. Samaaegselt egalitaarsuse levikuga tekkis ka ideoloogia mis seda õigustas, ning need kaks nähtust toeatsid teineteist vastastikku. Egalitaarse individualismi esilekerkimine muutis nii ühiskonna ülesehitust (eriti mis puudutab suurenenud vabadust eraelus ja suurenenud piiranguid avalikus elus) kui ka meie nägmust oma ideedest ja väärtushinnangutest.
Anoomia ja ühiskondlik kord. Robert Mertoni hinnangul on kuritegevus ja hälbimine modernse ühiskonna lahutamatu osa, ühsikond kuulub kultuurist ja sotsiaalsest struktuurist. Kultuur: mida me peaksime soovima ja kuidas käituma. Struktuur paneb paika, kuidas on jagatud võim, rikkus ja staatus. Modernse sotsiaalse süsteemi muudab oma olemuselt konflikte õhutavaks asjaolu, et kultuur ja sotsiaalne struktuur pole omavahel enam kooskõlas. Stabiilsele ühiskonnale omane konformsus - enamik võtnud omaks eesmärgid ja reeglid, kuidas neid saavutada; innovaatoreid huvitab reeglitest sõltumata lõpptulemus; ritualism kõigi regelite järgija, jälgib välimisi näitajaid; tagasitõmbumise juhul on tegemist inimestega, kes on hüljanud nii eesmärgid kui ka vahendid; vastuhakkajad soovivad olemasolevat korda asendada uuega. Kaasajal ei olda nõus Mertoni väitega, et innovatsioon on seotud eelkõige töölisklassiga.
Postmodernsus ? Isiklik vabadus koos suurenenud geograafilise mobiilsuse ja paremate kommunikatsioonivõimalustega on viinud selleni , et maailmast on saanud suur kohvik , mille kliendid valivad endale meelepäraseid elemente kõigist kultuuridest. Ideede ja kujutiste tootmine ja levitamine. Eelistused , maitsed ja valikud on isiklikud asjad. Miski pole püsiv, kõik on pidevas muutumises.
Petised
Maailmaparandajad ja utopistid . Sotsioloogia eesmärk ei ole maailma parandamine, vaid teadus omaette , lähtudes olemasolevatest teooriatest. Uurida tuleks sotsioloogilises mõttes huvitavaid nähtusi, mitte sotsiaalseid probleeme.
Erapoolikus. Kuna konventsionaalne teadus ei aita meil otsustada, milline omavahel võistlevatest vaatekohtadest on õige, peaksime lähtuma teadusharuvälistest kaalutlustest ning asuma erapoolikult mingit vaatekohta toetama . Taolisel puhul pole enam tähtis, et idee oleks õige, vaid millised on selle tagajärjed - praxis (tegelik kasutus, Marx).
Erapooletuse kaitseks. Erapoolikuse toetajad väidavad, et ühiskonnateadused ei saagi olla objektiivsed, kuna sotsioloogid on oma ideoloogiast mõjutatud maailmavaadete vangid.
Relativism . Relativistid on laiendanud nende teadmiste ringi, mida võib pidada isikliku eelistuse küsimuseks, ning ühtlasi suurendanud ka inimeste õigust vastu vaielda. Inimõiguste demokraatiast saab teadmiste demokraatia - kõigi inimeste uskumused võivad olla ühtviisi tõesed.
Kokkuvõte. Sotsioloogia arvestab sellega, et reaalsus on sotsioloogiliselt konstrueeritud; teeb kindlaks tegude varajatud põhjused; kirjeldab tegude ettekavatsemata tagajärgi. Marx ja Weber - klass; Weber - ratsionaalsus ; Durkheim - anoomia; Merton - kuritegevuse strukturaalsed põhjused; Meadi ja Cooley - sotsialiseerumine ; Michels- oligarhia ; Parsons - perekond; Becker - sildistamine; Goffman - rollid/ institutsioonid .