) ,,ESTO" Aretaja Herbert Korjus. Sordilehte kantud 1980 aastal Sorditüüp: Võsundiline muru- ja söödasort, 65-85 cm kõrgune alushein. Tallamiskindla muru rajamiseks päikesepaistelisele Kasutus: kasvukohale, pikaajalise kultuurkarjamaa ja niidu seemnesegude komponent. Eelistab parasniiskeid, hästi õhustatud, huumus- ja Mullastik: lubjarikkaid mineraalmuldi, sobivad ka lühiajaliselt üleujutatavad lammimullad ja hästilagunenud turvas-mullad. Puhaskülvis 13, segukülvis 2-4 kg/ha, murule 6 grammi Külvisenorm: ruutmeetrile. Külviaeg: Juuli lõpuni. Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, harilik Kaasliigid: aruhein, karjamaa-raihein, punane aruhein, aas-rebase-saba, kerahein, ohtetu luste, päideroog. Saagikus: Niidul madal kuni keskmine. Kevadine kasv on nõrk kuni
Lamminiidud Eestis · Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. · Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. · Lamminiitudele on väga olulise tähtsusega üleujutuste ajal veega kaasatulevas mudas leiduvad toitained, mis aitavad neil säilitada pinnase kõrget toitainete sisaldust. Levik · Lamminiidud on Eestis suhteliselt vähelevinud, mille põhjuseks on suurte jõgede vähesus. · Sagedamini võib lamminiite leida Kesk- ja Lõuna-Eestis, suurimad asuvad Emajõe ja Pedja jõe ääres.
elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5...3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett. Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja
aastateks käima või päris paigale, Lääne-Eesti kõrgeimad mäed Suvi on kõige päikeselisem kohalikud rannas nautimas sest on, mida avastada ja seda, Kõpu poolsaarel ja Sarve aastaaeg ja mereveed on siis käivad. mis südame külge jääb. poolsaare madalad, veel praegugi suplemiseks sobilikult soojad. Kui arvate, et Hiiumaal elavad suurveega üleujutatavad madalad Veetemperatuur on 8-25 kraadi HEA ENERGIA ainult hiidlased, siis eksite. rannad. Pihla raba turbased ning randasid leidub igale maastikud saare südames ja Müstikud räägivad, et Hiiumaal Hiidlaste rahvusi ehk seltse on maitsele: liivaseid, kiviklibuseid,
MÄRGALAD EUROOPAS ELISABETH PUMALAINEN 9.A MIS ON MÄRGALA? Märgala on ala, mille pinnas on kas pidevalt või ajutiselt liigniiske. Märgalade hulka kuuluvad sood, rannaroostikud ja kinnikasvavad järved, samuti aeg-ajalt üleujutatavad jõeluhad ning madalad ja lauged mererannikud. MÄRGALADE LEVIKU ISELOOMUSTUS EUROOPAS Märgalasid on kõige rohkem Põhja-Euroopas (Norras, Rootsis, Soomes), ja Ida-Euroopas (Venemaal). Kõige vähem märgalasid on Lõuna-Euroopas ja Kesk-Euroopas kuna inimesed kuivendavad neid. MÄRGALADE ÖKOSÜSTEEMID Märgala ökosüsteemides on erilise tähtsusega järgmised organismide rühmad: - veesisesed taimed, - ujuvad ja ujulehtedega taimed,
setted normaalne mullateke · perioodiliselt üleujutatavad rannikualad · erosioonist mõjutamata põllud · puistangud või eemaldatud muldkattega alad · puudub turba horisont või ta on < 30 cm
Soomes, Poolas, Baltimaades ja Venemaal.Vähemalt pooltuhat haudepaari pesitseb Poolas ja Ukrainas. Erinevalt teistest nepiliikidest on rohunepp pikamaarändur, kelle rändeteed ulatuvad Aafrikasse – üle Sahara kõrbe, kuid teda on talviti kohatud ka Edela-Euroopas ja Loode-Afrikas. Kus võib kohata... Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad Eestis paiknevad suurtel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel. Haudeajal on rohunepi meelispaikadeks üleujutatavad luhaniidud, kuid teda kohtab ka teistel niisketel niitudel (heinamaadel, rannaniitudel), madal- ja siirdesoodes. Eluiga. Tüüpiline eluiga on 4 aastat, pikim teadaolev eluiga on pea 14 aastat. Eluviis. Alates aprilli lõpust kuni jaanipäevani koonduvad isasnepid õhtuhämaruse saabudes mängupaikadesse, mis asuvad mõnel kuivemal luhakühmul. Igal isasel on mänguplats, mida ta püüab kaitsta teiste isaste eest ja kus ta esitab omapärases küünitavas poosis mängulaulu
tüse huumushorisont, kõrge huumuse sisaldus, hea ja püsiva struktuuriga ning harimiskindlad. Nad on suure aktiivveemahutavusega, mida võib vähendada alumiste kihtide koreselisus. Veereziim hästi reguleeritud, valdavalt korras drenaazikuivendus. Õhukesed ja väga õhukesed madalsoomullad on hästi lagunenud turbaga; sügavad madalsoomullad keskmiselt, harva ka halvasti, laguneva turbaga mullad. Madalsoomullad on alaliselt liigniisked, üleujutatavad, põhjavesi kuival perioodil mõnekümne cm sügavusel. Nõrgalt kuni mõõdukalt happelise reaktsiooniga. Kasutussobivus: Gleistunud leostunud muld sobib enamike põllukultuuride kasvatamiseks. Sobib hästi rukki, nisu, kaera, kartuli, mesika, sööda juurvilja, suvinisu jaoks. Piiravaks faktoriks võib olla ainult mulla peenkivisus. Madalsoomullad sobivad hästi heintaimede kasvatamiseks, ei sobi siiski intensiivselt haritavate kultuuride kasvatamiseks.
Märgala on ala, mille pinnas on kas alaliselt või ajutiselt liigniiskusega küllastunud. Märgalad on tavaliselt osaliselt veega kaetud. Märgalade hulka kuuluvad nii alaliselt liigniisked alad (sood ja madalad veekogud) kui ajutiselt liigniisked alad (üleujutatavad jõeluhad, lauged mereranniku alad jt üleujutusalad). Tavaliselt on märgala pinnas küllastunud mageveega. Eestis on enam kui 165 000 sood, mille suurus ületab ühe hektari. 132 neist on enam kui 1000- hektarised turbamaad. Ligikaudu 7000 raba katab 22,3% Eesti maismaast. Suurem osa turbamaid leidub vaid Soomes. Mõned rabad on üle 10 000 aasta vanad. Enamik Eesti rabadest sai alguse järvedest, mis umbes 6500 aastat tagasi rannataimestiku vohamise tagajärjel järk-järgult mülgasteks muutusid. Mõned rabad on aga tekkinud vastupidise protsessi põhjavee tõusu ja mineraalirikka maa vettimise tagajärjel. Rabad moodustavad ühe huvitavama elupaiga lindudele, eriti tundraliikidele, ...
2 4. Üleujutatavad rohumaad jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad. 5. Kultuuristamisest mõjutatud rohumaad - kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. 6. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad. 7. Puisniidud Puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks heinamaadeks Eestis. Eriti väärtuslikuks
Vara. Tartu osa-ala objektid asuvad Tähtvere ja Kambja vallas ja on mõeldud valdavalt linnalähedaseks puhkuseks. Elva piirkonna objekte majandab ja arendab koostöölepingu alusel Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus. Saare-Vara osa-ala objektid asuvad Saare, Pala, Vara ja Alatskivi vallas ning ala sobib iseäranis hästi nädalalõpupuhkuseks. Eriti kaunid on Tartu-Jõgeva puhkeala eriilmelised veekogud jõed, järved, kalatiigid, paisjärved ja kevadeti üleujutatavad alad, mitmekülgne maastik, erinevate kasvukohatüüpidega metsamassiivid ning ka soostunud alad. Mõlemal osa-alal on matka-ja jalgrattarajad ning lõkke-ja puhkekohad. Alates 2008.aastast lisandus RMK majandada olevale puhkealale üks Kesk-Eesti turismimagneteid Elistvere loomapark, mis pakub võimalust lähemalt tutvuda metsloomade elu-oluga ning mille ümbrusest avanevad imelised vaated Vooremaa kaunile maastikule. Põhjalikult rekonstrueeritud
EESTI MAAÜLIKOOL TARTU TEHNIKAKOLLEDZ Mullastikukaardi analüüs õppeaines "Mullateadus ja maakasutuse ökonoomika" PK.0677 Biotehnilised süsteemid Üliõpilane: ,, ,, 2011. a ...................... ........nimi.... Juhendaja: ,, ,, 2011. a ...................... Indrek Tamm Tartu 2011 Iseseisev töö Mullastikukaardi analüüs Tabel 1. Põllumassiivi nr. 69740935646 mullastik. Mulla Lõimis Huumushorisondi Kivisuse Pindala, ha Osatähtsus, siffer tüsedus, cm aste % D ...
Joonisel karpkala looduslik leviala. Sigimine. Suguküpseks saab karpkala 4-5 aastaselt, isaskalad aasta varem kui emaskalad. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Looduslikult saadakse karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 3 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt 1,5....1,8mm.
(Martin, 2009) 1.4 Sigimine Karpkala saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isaskalad varem. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Eestis saadakse looduslikult karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad karpkalad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid väikestesse rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3 kuni 4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning
LoodeEestis. 1990ndate lõpuks on neid alles veel kuni 5000 ha kuid suur osa sellest pindalast on tugevalt kadakasse kasvanud. Kaitsealustel maadel asub hetkel umbkaudu 300 hektarit alvareid Vilsandi ja Lahemaa rahvuspargis, Matsalu looduskaitsealal, Hiiumaa laidude, Sarve poolsaare ja Kostivere kaitsealadel. 4. LAMMINIIDUD 4.1 Iseloomustus Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime ja loomakooslused. 4.2 Inimmõju
pole ,kuid mingisuguse pesamodustise teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Enamasti hoiab ilves siiski metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht. 5 Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100 200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku.
a. 1938. ja 1939. a. siirdi jõkke Räpina ümbrusesse mitusada jõevähki. 1950.-53. a. leidus Pühajões vähki kohati keskmisel hulgal, Suur-Võhandus Leevi ümbruses jõevähk puudus. Jõevähk 5 Taimestik Võhandu voolab läbi männi- ja segametsade, mis vahelduvad jõeäärsete heinamaadega. Võhandu kitsas orus asuvad erineva suurusega luhaniidud, mis on perioodiliselt üleujutatavad alad. Varem kasutati lamminiite karjatamise ja heinategemise jaoks. Täna on mitmetes kohtades märgata regulaarse hoolduse puudumisest tingitud võsastumist, millega seoses kaob lamminiitudele iseloomulik taimestik. Luhaniitude taimestik koosneb põhiliselt valgus- ja niiskuslembelistest metsataimedest ning kaldavallide ja võsastike liikidest. Kohati on ka madalsoo liike ning hiljem lisandunud aruniitude liike. Luhtadele on iseloomulik märjemate kasvukohtade liikide esinemine
Eesti taimkate Toomas Kukk, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut & ajakiri Eesti Loodus, [email protected], tel. 5189420 Õpikud Masing, Viktor. (toim.) 1979. Botaanika. Õpik kõrgkoolidele. 3. osa: Taimeökoloogia, taimegeograafia, geobotaanika. Valgus, Tallinn. Masing, Viktor. 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Ülevaateid Eesti taimekooslustest ja taimkattest Laasimer, Liivia. 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn. Paal, Jaanus. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. KM info- ja tehnokeskus, Tallinn. Raukas, Anto. (Toim.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Kasulikke linke Internetis taimkatte ja taimestiku õppimiseks Eesti taimed, sh. taimekooslused http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html Eesti taimkatte loengud http://www.zbi.ee/~tomkukk/taimkate/ Eesti Natura 2000 /dokumendid/muud dokumendid/...käsiraamat http://www.envir.ee/natura2000...
levila. a Cyprinus carpio carpio; b Cyprinus carpio haematopterus; c Cyprinus carpio viridiviolaceus 1.4Kudemine Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast. Väikesed
2001. aastal oli toetus mõeldud eelkõige pärandkoosluste säilitamiseks, tulevikus üha enam ka taastamiseks, mis on oluliselt kulukam ja töömahukam. Edaspidi hakatakse võimaluste piires maksma maahooldustoetust väärtuslikumate koosluste majandamise eest ka väljaspool kaitsealasid ja Natura alasid. (Liiv, K. 2006) Lamminiidud Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena - niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime- ja loomakooslused. Lamminiitudele on väga olulise tähtsusega üleujutuste ajal veega
1. Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm- liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. 2. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi-gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. 3. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht- kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. 8.Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas
1. Mullatekke põhitingimused, tegurid ja mullatekkeprotsessid. Mullatekkeprotsessid ja nende grupeerimine akumulatiivsus - -Abs. akum.: mõeldav siis kui kuskilt juurde tuleb- veest, taimedest, loomadest, kosmosest -Suht. akum ilmneb mingi ,,n" aine suhtes: jämedate osade peenenemine; lehtede okaste mineralisats. uute mineraalide teke. A-Bw-C eluviaalsus - Mingi aine osas toimub võrreldes algseisuga vähenemine. Midagi mullast läheb mujale või muundub nii, et muundumissaadused lähevad kaotsi. A-Ea- B-C eluvio-akumulatiivsus - Ainete vahetumine, muundumine, ümberpaigutumine toimub mulla enese piires. See, mis kuksilt on eemaldunud koguneb teisele. Väljauhtumine võib olla suurem kui akumulatsioon. A-El-Bt kamardumine seisneb huumusainete ja orgaanilismineraalsete komplekside moodustumises ja kuhjumises. Ei saa toimuda steriilses miljöös, kus org. ainet pole. Areneb mullatüsendi pealmises osas. Tähistatakse A. savistumine - 1) Org. ...
pannakse kasvama männid. Väga vähe uuesti taastamist märgalana. Üldiiselt siiani praktiseeritud ei ole. Rabade ja soode üldine keskkonnaväärtus oluline mageveevarude hoidjad, elupaigaks paljudele lindudele-loomadele. Suur osa rabadest kaitse alla võetud. Rabad sageli reljeefi poolest kumera pinnaga, sageli ümbruskonnast kõrgemad (Lääne-Eesti). Turismi poolest suurema väärtusega. Anormaalsed mullad: lammimullad A Lammimullad jõgede tulvaveega üleujutatavad mullad (alluviaalsed mullad). Järvemadalikel perioodiliselt üleujutatavad mullad. Peamiselt jõgede kesk- ja alamjooksul. Aa kiht peale tekkinud. Jõgede üleujutusalad. Põhiline osa Emajõe üleujutusajad, Matsalu kandis. 1,4% kogu maafondist, 0,8% haritaval maal. Üleujutused ei pea olema igal aastal. Jämedam materjal settib maha kaldalammil, kesklammil peenem, kõige kaugemale jõuab peenmaterjal. Emajõel oruveereni siiski
............................................................................. 13 2 Sissejuhatus Taimekooslus on koos kasvavate taimede kogum. Kooslus säilib suht. ühesugusena teatavate ökoloogiliste tingimuste ja kasutamisviisi korral. Lamminiidud ehk luhad on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on need tekkinud inimtegevuse tulemusena. Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas paiknevad poollooduslikud kooslused. Aruniidud on niidud, mis asuvad turvastumata ja üleujutuseta muldadel. Jaguneb: looniidud e. alvarid e. loopealsed, pärisaruniidud, nõmmeniidud ja paluniidud. Karjatamise mõju taimekooslustele oleneb väga paljudest asjaoludest. Referaadi esimeses peatükis on ülevaade karjatamise ajaloost Eestis. Teises peatükis erinevad
lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. 3 Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammi- gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus
reljeefi lameduse tõttu takistatud (Laasimer, 1965). Laasimer (1965) on eraldanud neli luhaniitude ökoloogiliselt erinevat assotsiatsioonide rühma: 1) kaldaäärsete künniste (lammiaasade); 2) lühiajaliselt kuni keskmiselt üleujutatud luhaniitude; 3) pikaajaliselt üleujutatud luhaniitude ja 4) luhasoode assotsiatsioonide rühm. Eesti tingimustes moodustavad luhaniitudest pindalalt suurema osa keskmiselt kuni pikaajaliselt üleujutatavad niidud, mis üleujutuste tõttu on soostunud või muutunud sooniitudeks. 1.2.1. Luhakooslusi mõjutavad tegurid Porgi (1959) poolt läbi viidud uuringute kohaselt võime luhtadel eristada kolme suurvee faasi: 1) üleujutuse tulvafaas; 2) üleujutuse kõrgfaas; 3) üleujutuse alanemisfaas. Faaside kestus on erinevatel jõgedel erinev. Alluviaalse sette ladestumise tagajärjel muutub luha reljeef ning jõesäng asetub pidevalt ümber
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kristiina Afanasjev, Emma-Ly Leesment, Karin Ojasoo Hiiumaa maastikurajoon Referaat Juhendaja: Are Kaasik Tartu 2009 1. Asend Hiiumaa maastikurajooni moodustavad Lääne-Eesti saarestiku põhjaosa saared, millest kõige suurem on suuruselt teine Eesti saar Hiiumaa, mille pindala on 989 km 2. Vormsi saar (92,9 km2) koos ligi 40 pisisaare ja mõne suuremaga moodustavad Hiiumaa maastikurajooni kõige kirdepoolsema paikkonna Väinamere põhjapiiril. Need asuvad Vormsi ja Pirgu lademe avamusel. See saarterühm on merest kerkinud ümmarguselt 3000 aasta jooksul alates Limneamere II faasist. Saarterühma peasaare Vormsi rannajoon on väga liigestatud, eriti põhja-kirdes ja lõunas. Suuremad n-ö kaassaared on põhjarannikul Suur-Tjuka ja Väike- Tjuka,...
Kõht enamasti hele ja niisked põllud ja mustrita, küljed laigulised. Isased on rohumaad, veekogude pulmade ajal kergelt hõbedased kuni ümbrused, kevaditi lausa sinist tooni. Tagajalal suur üleujutatavad alad. Rabakonn pöiaköbruke. Rohe-kärnkonn Päriskonnalised Rohukonn on samuti mulksuba Rohukonn on tüüpilise konna Sigimisvälisel ajal häälega välimusega loom. Selg pruun, peamiselt maismaal.
tetralix, E. cinerea, Empetrum spp., Vaccinium spp. (taimed igihaljad, väikeste lehtedega, sügaval asuvate õhulõhedega) Natura 2000 süsteemis 2320 – kanarbiku ja kukemarjaga kuivad liivanõmmed 4030 – Euroopa kuivad nõmmed 5130 – kadaka kooslused nõmmedel või karbonaatse mullaga rohumaadel Luhad e. lamminiidud. Millistel tingimustel luhad tekivad ja püsivad, kus nad levivad? • Lamminiidud on perioodiliselt magevee poolt üleujutatavad niidud • Lamminiidud asuvad jõgede, harvemini järvede madalatel tasastel kaldaaladel (lammidel). • Enamus Eesti lamminiite on sekundaarse inimtekkelise päritoluga, eriti jõgede keskjooksudel, kus levisid varem lammimetsad. Üleujutus • Suurim kevadise lumesulamise ajal, väiksemad sügisvihmade ja suviste tulvade ajal. • Kestvus sõltub paljudest teguritest: – jõgede keskjooksudel keskmiselt 1 – 3 nädalat
pihlakast lopsakas mets, kus on ka kuuske ja tamme. Ka alustaimestik on lopsakas ja liigirikas, palju on sõnajalgu. Haruldastest liikidest kasvab Kes-Euroopa varjukatele mägimetsadele omast mets-kuukressi., karulauku, mets-jürilille. Paekalda jalamil kasvab lodustuv lepik. Puisniite ja niite on väheks jäänud, need on kinni kasvanud. Mere ääres on rannaniite ja rannakooslusi. Huvipakkuv on saarte taimkate. Saared võib jaotada järgmiselt: 1. rühma moodustavad üleujutatavad puude ja põõsasteta saared, taimkate peaaegu puudub soolalembesed rannikuniidud: Keri, Kumbli, Vahekari, Tapurla karid, Vähelood, Kasispea Keskmine lood. Huvitavamad taimeliigid on suur kukehari, rohulauk, rand-seahernes ja roosa merikann. 2. Stabiliseerunud taimkattega saared, kus põõsaste (kibuvits, türnpuu, puju, pihlakas, kadakas) kõrval leidub ka üksikuid puid: Pandju, Väike- ehk Põhja-Malusi, Allu, Umblu, Kasispea Suur ja Väikene Lood, Älvi, Uhtju. 3
EESTI TAIMKATE 1. Mõisted: taimestik, taimkate, katvus, ohtrus geobotaanika, taimekooslus, kasvukohatüüp, dominantliik, boniteet, rinne ja horisont, liituvus, suktsessioon, looduslik kooslus, pool-looduslik kooslus ja kultuurkooslus. Taimestik ehk floora (flora) ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Floorat uuriv teadus floristika. Nt. liikide loend. Taimkate ehk vegetatsioon (plant cover, vegetation) mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika (vegetation science). katvus (katteväärtus) - taimeliigi isendite maapealsete elusate osade pindala protsentuaalselt prooviruudu pindalast. Määratakse kas kogemuslikult (visuaalselt) või etalonskaalaga võrreldes, samuti joon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist. ...
6.1. Kuivade lammirohumaade tüübirühm- levinud kõrgematel lammielementidel. Üleujutus lühiajaline ja ebaregulaarne. Kooslused liigivaesed või madalakasvulised. Kasutatakse heina- või karjamaadena. 6.1.1. Liigirikka kuiva lammirohumaa kkt.- levinud Lääne-Eestis 6.1.2. Liigivaese kuiva lammirohumaa kkt.- võivad olla puisniidu ilmelised. Levinud Ida- ja Kagu-Eesti lammidel 6.2. Aasarohumaade tüübirühm- regulaarselt üleujutatavad. Eesti tingimustes kõige väärtuslikumad looduslikud heinamaad. 18 6.2.1. Kuiva aasarohumaa kkt.- rohustu tihe ja lopsakas, koosneb põhiliselt heintaimedest. 6.2.2. Märja aasarohumaa kkt.- muld raskema lõimisega kuid viljakas. Rohurinne kõrge ja lopsakas kuid suhteliselt liigivaene. Levinud Lääne-Eestis Kasari jõe luhtadel. 6.3
Rohumaad jagunevad liigirikasteks ja -vaesteks Fluvisol (WRB) Fluvaquentic Hemists (ST) Tekivad: 1. maismaa soostumisel 2. veekogude kinni kasvamisel Jõgede tulvaveega üleujutatavad mullad (alluviaalsed mullad) Ka järvemadalikel perioodiliselt üleujutatavad mullad Kultuuristamisel kasutatakse püsirohumaadena Peamiselt jõgede kesk- ja alamjooksul Liigsel harimisel kiireneb org
enamasti siiski 0,5-2,5 cm. Niiskustingimustelt varieeruvad, jaotatakse selle alusel kasvukohatüüpideks: a) Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar; b) Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi- ja lammigleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine- sügisene üleujutus; c) Soostuvad lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid; d) Lammiroostikud domineerib harilik pilliroog.
taimed. Kasutavad fosfori- ja lämmastikühendeid, bakterid kasutavad jällegi taimede poolt vette antud hapnikku · Juurekihtpuhastid - taimed on istutatud filtrisse. Vesi juhitakse läbi selle filtri, kus taimed kasvavad ja taimed kasutavad sellest veest enda jaoks vajaliku ja annavad vastu hapniku. Ka ainult vegetatsiooniperioodil. · Taimkattega pinnaspuhastid üleujutatavad pinnasfiltrid (maa-ala ujutatakse üle, ainult siis kui plussis temp), reoveeniisutusalad Lemletiik Eestis pole. Lemled on pisikesed rohelised taimed, mis katavad tiiki. Spetsiaalselt lemlede abil kujundatud tiigid. Ala on jagatud väiksemateks osadeks, ujuvate vaheseintega. Lemled koristatakse ka kokku, on kompostitav materjal!
Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kasvukohatuüüpi. (jusshein) II Lammirohumaad Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kusüleujutuson väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikudon lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar. Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi-ja lammi- gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostuvad lammirohumaad on pika ajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid. Lammiroostikud domineerib harilik pilliroog III Rannarohumaad
· Pärandkultuuriväärtus; · Ekstreemse mikrokliima tõttu kujunenud erilised elukooslused; · Spetsiifiline elustik (samblikud, liblikad, taimeliigid); · Rekreatiivne väärtus; · Majanduslik väärtus karjamaana. Ohufaktorid: - Karjatamise lõppemine kadastikud, võsametsad; - Ehitustegevus taimestiku hävimine, ,,muru" ; - Kaevandamine taimestiku hävimine; - Väetamine (+saaste, prügi); - Tallamine (turism!); - Metsastamine; - Põlemine. LAMMI- EHK LUHANIIDUD Mageveega üleujutatavad rohumaad: · paiknevad jõe- ja järvelammidel; · kujunenud lammimetsadest ja pöörduvad pikkamisi tagasi metsaks pärast kasutamise lõppu. Lammi- ehk luhaniidud Põhiliseks eripäraks on looduslik mineraalainete ja kõdu sissekanne üleujutustega, mistõttu orgaanilise aine ehk heina pidev väljaviimine kooslusest ei põhjusta mullastiku vaesumist - koosluse tootlikkus säilib pika aja jooksul ilma väetamise vm agrotehniliste võteteta. Maksimaalne aastane settehulk
metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris jaHimaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht. Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Sigimine - Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses
Väljasuremisvõlg. Heina mahajätmise mõju niidule: väheneb rohumaade liigirikkus, eriti väikesekasvuliste liikide arvel. Suurim probleem: puisniidud muutuvad puiskarjamaadeks. 3. Luhad e. lamminiidud. 3.1. Millistel tingimustel luhad tekivad ja püsivad, kus nad levivad? Luhad tekivad perioodiliselt magevee poolt üleujutatud niitudele. Asuvad jõgede, järvede lammidel. Sekundaarse Inimtekkelise päritoluga, varem lammimetsadel ntks. Lamminiidud on perioodiliselt magevee poolt üleujutatavad niidud. • Lamminiidud asuvad jõgede, harvemini järvede madalatel tasastel kaldaaladel (lammidel). • Enamus Eesti lamminiite on sekundaarse inimtekkelise päritoluga, eriti jõgede keskjooksudel, kus levisid varem lammimetsad. 3.2. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. – soomaa- enamjaolt tekkinud lammimetsadest, ilmestavad üksikud puud ja põõsad. Säilinud luhaniite 1000ha. Üleujutatud ala pindalalt eesti suurim. , kasari – suurus u 4000ha
Arurohumaad mineraalmuldadel, taimestik ja niiskusreziim väga erinevad. Heina- ja karjamaad Soostunud rohumaad - niiskematel mineraalmuldadel ja soodeks ülemineku aladel, ajuti või alaliselt liigniisked. Heinamaad Soorohumaad - madal- ja siirdesoodes. Liigniisked, turbakihi paksus 0,5 ... 4 m Lammirohumaad - jõgede üleujutatavatel aladel. Ajutiselt või alaliselt liigniisked. Lopsakas taimestik, suur saak. Heinamaad Rannikurohumaad - saartel ja mandri looderannikul. Perioodiliselt üleujutatavad. Heina- karjamaad Kultuurrohumaad: Heinamaad, karjamaad, universaalse kasutusega, põldhein, murud Rohumaade rajamine -Eestis võimaldab 1 ha haritavat maad pidada loomi järgnevalt: - Kesk-Eestis -1 lehm (1 loomühik) (1 ha) -Põhja- ja Lääne-Eestis -0,75 loomühikut (1,5 ha) -Lõuna- ja Kagu-Eestis -0,5 loomühikut (2 ha) -1 veise loomühiku kohta arvestatava pinna võiks jagada järgmiselt: -teravilja kasvatamiseks -35%
MAA KUJU Maateaduse peamised osad on loodusgeograafia e. füüsiline geograafia ja geoloogia Loodusgeograafia tähtsamad harudistsipliinid on: geomorfoloogia – teadus Maa reljeefist ja pinnavormidest meteoroloogia – teadus Maa atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest klimatoloogia – teadus Maa kliimast kui pikajalisest ilmade režiimist hüdroloogia – teadus Maa hüdrosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest okeanograafia – maailmamere uurimisega tegelev teadusharu mullageograafia – muldade levikut ja selle põhjuseid uuriv teadusharu biogeograafia – teadus elusorganismide ja nende koosluste geograafilisest levikust paleogeograafia – teadus Maa biosfääri arengust geoloogilises minevikus maastikuökoloogia – teadus, mis uurib aineringete ja energiavoogude, samuti organismide ja nende koosluste dünaamikat loodusgeograafilistes kompleksides e. maastikes Kõigi maateaduste harude...
Soolakusoodes on sageli puudus lammastikust kuid sellele vaatamata on tegemist väga produktiivsete ökosüsteemidega, mille produktsioonist kuni 70% annavad hoopis kemosünteesivad bakterid, kes kasutavad merevees leiduvat väävlit. Ka sinivetikate roll primaarproduktsioonis on suur. Suurem osa orgaanilisest ainest viib endaga kaasa mõõnavesi, seega mulda kuigivõrd ei teki. 100. Mageveelised märgalad: Lammimärgalad Lammimärgalad paiknevad jõgede ääres ja on perioodiliselt üleujutatavad mageveega. üleujutused esinevad enamasti üks-kaks korda aastas tuues endaga kaasa suure koguse setteid kogu valgalalt. Settimise kiirus ja osakeste suurus sõltub kaugusest jõesangist ja seetõttu on ka lammidel märgatav vööndilisus. Suuremad osakesed settivad jõe kalda aarde ja nii moodustub kaldavall, mille taga on tasane ala. seetõttu on lammi üleujutamiseks vaja suuremat üleujutust, millised esinevad enamasti kuni paar korda aastas ja vesi jääb lammile ka
Väetiseseadus Vastu võetud 11.06.2003 RT I 2003, 51, 352 jõustunud vastavalt §-le 47. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesolev seadus sätestab väetisele ja selle käitlemisele esitatavad nõuded, mis tagavad väetise ohutuse inimese ja looma elule ja tervisele, varale ja keskkonnale ning väetise soodsa mõju taimele ja taimekasvatussaadusele. (2) Käesolevat seadust ei kohaldata: 1) töötlemata orgaanilisele väetisele; 2) töötlemata looduslikule väetisele; 3) reo- ja heitvee settele ning sellest valmistatud kompostile. [RT I 2008, 49, 271 - jõust. 01.01.2009] (3) [Kehtetu - RT I 2004, 32, 228 - jõust. 01.05.2004] (4) Käesolevat seadust ei kohaldata väetise Eestist vä...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
