seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Rohurindes kasvab rohkesti tarnu jm lõikheinalisi ja valitsevad metsasamblad. Samuti jõhvikas, sookail, kanarbik, sookask, vaevakask, pilliroog, angervaks, ubaleht, soovõhk, lääne-mõõkrohi ja erinevad tarnaliigid, millel on väga oluline osa turbalasundi moodustamisel. Madalsoodes pesitseb ligi 100 linnuliiki (teder, rukkirääk, suurkoovitaja, metskiur jne.) Siin teevad rändepeatusi sookured. Madalsoos pesitseb Euroopas haruldane soo-loorkull Kohata võib rästikut, nastikut , sisalikke ja konnasid. Soo eluskoosluses on kõige olulisemad loomtoidulised loomad (kiilid, vastsed, ämblikud) Putukatest leiab siit mardikalisi, tirdilisi, lehekirbulisi, kärbseid, sääski, ämblikke. Loomadest jalutavad läbi soo metssiga, põder, jänes, hunt, metskits, uruhiir, karihiir, rebane. Soo-loorkull 2. Asukoht Soid võib leida pea kõikjal maailmas, subarktilistelt aladelt troopikani
Eesti rabad sobivad suurepäraselt matkamiseks ja marjade korjamiseks, kuid võivad kogenematutele ka ohtlikeks osutuda. Ära matka rabas kunagi üksi ning kaalu giiditeenuse kasutamist. Parim võimalus raba külastamiseks avaneb Soomaa rahvuspargis, mille territooriumist enamuse moodustab raba. Sealne turbakiht on kohati kuni 7 meetri paksune. Sügavaim turbakiht - 17 meetrit - asub aga Kagu-Eestis Vällamäe rabas. Selliseid soid ei leidu kusagil mujal Euroopas. Sood Kõik sood on märgalad. Sooks nimetakse ala, millel on üle 30 cm turbakihti ja aastaringselt liigniiske. Soo on ala, kus tekib ja ladestub turvas. Sood võivad tekkida järvede kinni kasvamisel või madalatesse kohtadesse, kust vesi ära ei voola. Ka kobraste ülespaisutatud kohtades. Soode tähtsus: 1.Sood on väga suured magevee hoidlad. 2.Sood on tähtsad hapnikutootjad. 3.Taimede ja loomade kasvukoht ja elupaik. Soo arengujärgud 1. Madalsoo 2. Siirdesoo 3. Raba 1)Madalsoo
Suurlaht, Vasknarva vanajõgede luht, Reigi ja Kootsaare-Mudaste rannaniidud, Tõstamaa rannaniidud, Hari kurk (Keppart, 2006). Milleks kaitsta märgalasid? Märgalad puhastavad vett, rabad reguleerivad aastaringselt pinnasevee taset ja jõgede veereziimi. Kui arvestada, et rabad seovad ja talletavad turbana kliima soojenemise ohtu põhjustavat süsihappegaasi, siis saab mõistetevaks rabade eriline roll elu järjepidavuse säilitamises. Elu Maal tekkis ja arenes veekeskkonnas, märgalad on praegugi produktiivsed ja liigirikkad (Kuresoo, 1998). 4 LEPPEGA SEOTUD KOHUSTUSED Nii mitmegi konventsiooniga liitumine on sundinud Eestit omaks võtma harjumatuid ja eluvõõraidki ideid- Euroopa looduskaitsekonventsioon ehk Berni konventsioon näeb näiteks ette väga range kaitse ilvesele ja hundile, kelle arvukus Eestis on viimastel aastatel olnud tunduvalt suurem, kui söendatakse lubada. Ramsari konventsiooni
Kuna Eestis on Ramsari konventsiooni nõuetele vastavaid väärtuslikke märgalasid tunduvalt rohkem kui seni kaitse alla võetud, siis ootavad oma järge rahvusvahelise tähtsusega märgaladena veel 14 ala, teiste hulgas Puhatu soostik, Haapsalu Tagalaht koos Noarootsi jäänukjärvedega, Väike Väin, Agusalu soostik ja Häädemeeste rannaniidud. Eestist on rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirjas üksteist märgala kogupindalaga üle 200 000 hektari. Rahvusvahelise tähtsusega märgalad Eestis on: Matsalu rahvuspark, AlamPedja looduskaitseala, Emajõe Suursoo ja Piirissaar, Endla looduskaitseala, Hiiumaa laiud ja Käina laht, Muraka looduskaitseala, Nigula looduskaitseala, PuhtuLaelatuNehatu märgala, Soomaa rahvuspark, Vilsandi rahvuspark, Laidevahe looduskaitseala
1938.a. nimetati sookatsejaam Tooma Soouurimis- ja Katseinstituudiks. See näitab, kui oluliseks on meil peetud soode ja nende kasutamisvõimaluste uurimist. Nimetatud instituudis uuriti soid peamiselt põllumajandusliku kasutamise seisukohalt. Soode uurimise teine suund arenes seoses metsamaade kuivendamisega. 19. sajandiks oli selgunud, et soo- ja soostunud metsade kuivendamise järel puude kasv ja puistute tootlikkus suureneb. Metsakuivendamise tormiline periood Euroopas algas 19. sajandi teisel poolel. M. Siversi (1903) andmetel hakati metsamaid esmakordselt sihipäraselt kuivendama Eestimaal alates 1840.a. Metsakuivenduse tulemuste sihipärast uurimist alustati 1947.a. TA Bioloogia Instituudi metsasektoris kohe pärast selle asutamist. Sõjajärgse perioodi sooteadlastest-metsaparandajatest on tuntumad U. Valk, P. Kollist, V. Hainla, A. Ilves, U. Riispere, J. Pikk. Soode uurijate kolmas koolkond on kujunenud Tartu Ülikooli bioloogidest ja geograafidest.
Lihula Gümnaasium Referaat Ramsari konventsioon Juhendaja: Marje Loide Koostaja: Raili Kivisalu Lihula, 2010 Sisukord Ramsari konventsioonist............lk 3 Matsalu Rahvuspark...................lk 3 Alam-Pedja looduskaitseala.......lk 3 Emajõe Suursoo ja Piirissaar......lk 4 Endla looduskaitseala.................lk 4 Muraka looduskaitseala..............lk 4 Nigula looduskaitseala................lk 5 Puhtu-Laelatu-Nehatu märgala...lk 5 Soomaa Rahvuspark...................lk 5 Vilsandi Rahvuspark..................lk 6 Laidevahe looduskaitseala.........lk 6 Kasutatud materjalid..................lk 7
Kõik kommentaarid