Karpakala referaat (0)

Kooli nimi
Referaat
Karpkala
(Cyprinus Carpio)
Koostaja :
Juhendaja :
Koht ja aasta

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Bioloogia 3
1.1Süstemaatiline kuuluvus 3
1.2Morfoloogia 3
Joonis 1. Karpkala hammastatud ogakiir 4
1.3Levik looduses 4
1.4Kudemine 5
Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid , mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3…4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4…7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4…6 aasta vanusena. ( Väike-Emajõgi 2003-2005) 5
1.5Vanus ja kasv 5
1.6Toitumine 5
1.7Elupaik 5
2.Kasvatus 6
2.1Kasvatamine maailmas ja Eestis 6
2.2Kasvatamise nõuded keskkonnale 6
Tabel 1. Karpkalakasvatuseks sobiva vee kvaliteedinäitajad 7
2.3Kasvatusviisid 7
2.4Tegevusvõimalused 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Karpkala on kodustatud liik, kes on kasvatussüsteemidega kohastunud . Liik ei ole tundlik vee kvaliteedi ja temperatuuri suhtes. Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused . Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. („Karpkala“ juuni 2012)

Bioloogia

Süstemaatiline kuuluvus

Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv)

Morfoloogia

Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre. Kõrvuti pannes on sasaan oma kultuurvormidest pisut pikema ja ümarama kehaga . Nende kõrget (küürakat) keha palistavad pealtpoolt hammastatud ogakiirtega ( Joonis 1) pikk selja- ja altpoolt lühike pärakuuim. Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga võrdsed „ vuntsid “ – poised. Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad. Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam . Seljal valdavad, sõltuvalt veekogu põhjavärvusest, kas tumehallid ja sinkjad- või siis mustjaspruunid toonid. Küljed säravad kollakaspruunilt ning huuled ja kõht valkjalt või kollakashallilt. Noortel karpkaladel ja sasaanidel esineb huulte - ja kõhupiirkonnas sageli roosakaid toone. Kudevalmis isased uhkeldavad punakalt toonitud sabauime- ja helmeskattega. (Leili Järv)

Joonis 1. Karpkala hammastatud ogakiir

Levik looduses

Kodustatud karpkala eellaseks ja looduslikuks lähtevormiks on ulukkarpkala e sasaan, kelle looduslik levila paikneb Euraasias ning on jagunenud läänepoolseks (Musta, Kaspia ja Araali mere vesikond ) ja idapoolseks (Ida- ja Kagu- Aasia ) piirkonnaks (joonis). Need levilad on olnud isoleeritud juba sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid aastaid. Selle tulemusena on mõlema piirkonna sasaanid eristunud nii geneetiliselt kui ka morfoloogiliselt ja neid käsitletakse erinevate alamliikidena, milleks on euroopa ehk doonau sasaan, (Cyprinus carpio carpio) ja Kaug-Ida ehk amuuri sasaan (C. c. haematopterus). ( Leili Järv)
Joonis 2. Karpkala alamliikide looduslik levila. a – Cyprinus carpio carpio; b –Cyprinus carpio haematopterus; c – Cyprinus carpio viridiviolaceus

Kudemine

Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3…4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4…7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4…6 aasta vanusena. ( Väike-Emajõgi 2003-2005)

Vanus ja kasv

Karpkala võib elada 35–40 aastat vanaks . Rekordisendid on üle 1 m pikkuse juures kaalunud 25–30 kg. Kirjanduse andmeil on vanim karpkala olnud 47aastane, üksikud isendid 42–44aastased. Eesti suurim karpkala püüti 1948. a Lohja järvest ja ta kaalus 18,4 kg, ligikaudu sama suuri kalu on hiljem püütud korduvalt ka Peipsist ja Kasari jõest. ( Martin, R)

Toitumine

Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja –bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik . Karpkala sööb nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata. ( Martin, R)

Elupaik

Looduslikus veekogus on karpkala eelistatumaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Päikeselisel suvepäeval hoidub ta meelsasti veepinna lähedale. Ta suudab elada ka jahedaveelistes kiirevoolulistes veekogudes või mõõduka soolsusega (kuni 5‰) rannikumeres. Sigimiseks ja maimude kasvuks peaks vee soolsus olema alla 2‰. Karpkalale soodsaim temperatuur on 18–25 °C. ( Martin, R)
Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. (Väike-Emajõgi 2003-2005)

Kasvatus

Karpkala on tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala, mida kasvatatakse oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu. (Väike-Emajõgi 2003-2005)
Karpkala on vähetundlik stressi suhtes- kohastunud käsitlemisega inimese poolt. Väldib edukalt püüniseid. Karpkala talub hästi ka sogast ja toitaineterikast vett. ( Tiit Paaver)

Kasvatamine maailmas ja Eestis

Karpkala kasvatatakse maailmas 3,2 mln tonni aastas. Ligikaudu 95% toodangust tuleb Aasiast (sh 70% Hiinast) ja vaid 5% toodetakse Euroopas. Euroopa suurimad karpkalatootjad on Poola, Tšehhimaa, Saksamaa, Ungari ja Prantsusmaa. Kesk-Euroopas, eriti Tšehhimaal on karpkala traditsiooniline jõulukala. Eestis on teda kasvatatud üle 100 aasta. Esmakordselt toodi karpkala meile 1893. a Lätist (Kuramaalt) Kazdangast.
Eesti karpkalakasvatuse jaoks otsustava tähtsusega keskusteks on Ilmatsalu ja Haaslava kalakasvandused, kus karpkala paljundatakse ja müüakse asustusmaterjaliks (ühesuvine, aastane või kahesuvine kala). (Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistus)

Kasvatamise nõuded keskkonnale

Karpkala on keskkonnatingimuste suhtes üks kõige kohanemisvõimelisemaid kalaliike ja talub lühiajaliselt ka väga suuri kõrvalekaldeid neist näitajatest ( Tabel 1). Näiteks hapnikusisalduse taluvuse alampiir on tal 2,5 mg/l, letaalne 0,8 mg/l, temperatuuri alampiir on 0,1°C, ülempiir 35 °C ja letaalne 38 °C. (Martin, R)

Tabel 1. Karpkalakasvatuseks sobiva vee kvaliteedinäitajad

Kasvatusviisid

Karpkalu kasvatatakse ekstensiivselt, poolintensiivselt või intensiivselt.
Ekstensiivkasvatuse puhul saadakse kogu kala juurdekasv loodusliku toidu baasil, poolintensiivkasvatusel toitub kala nii looduslikust toidust kui ka lisasöödast. Intensiivkasvatuses on kalade kasvuks vajalik pikka aega püsiv üle 20 C° temperatuuri ja pidev söötmine. (Martin, R)
Tõelised kalakasvatusrajatised on tiigid ja basseinid. Karpkala on Eestis asustatud ka järvedesse ja paisjärvedesse. Need ei ole piisavalt valitsetavad, et võimaldada tootlikku kalakasvatust. Tehisveekogu kalakasvatusliku potentsiaali, tüübi ja tootmise intensiivsuse taseme määravad kasutatav veehulk, vee kvaliteet ja veekogu valitsetavus. (Martin, R)
Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, pinnase- e muldsed tiigid, mis on reguleeritava veerežiimiga – täielikult tühjendatavad ja vähemalt osaliselt sõltumatu veevarustusega. Tiigi kuju ja suurus sõltuvad tema kasutamise otstarbest. (Martin, R)
Sumbad on meie karpkalakasvandustes praegu kasutusel vaid vastsete või suurema asustusmaterjali lühiaegsel hoidmisel. Hoiusumbad valmistatakse tavaliselt teras- või puitraamidele tõmmatud kapronvõrgust. Võrgusilma suurus sõltub kasutusotstarbest ja kala suurusest . Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid soojuselektrijaamade soojas heitvees karpkala kasvatamiseks 1980ndatel aastatel. (Martin, R)
Talvitustiigid on väikesed, 0,1–1 ha suurused ja pikliku kujuga ( laiuse ja pikkuse suhe 1 : 5–1 : 8), kuid kasvutiikidest sügavamad. Suuremates tiikides saab küll kalu talvitada, kuid veevahetuse reguleerimine ja kalade talvitumise jälgimine on raskendatud. Talvitustiigid peaks olema rajatud mineraalpinnasele. (Martin, R)
Karpkalakasvatuse tsükkel algab kevadel, mais-juunis sugukaladelt järglaste saamise ja nende tiikidesse asustamisega. Tsükkel jaguneb kasvuperioodideks ja talvitamisteks. Kasvuperiood , mil kala viibib kasvutiigis, toitub intensiivselt ja võtab kaalus juurde, kestab Eesti oludes 150–180 päeva. Ülejäänud osa aastast, 180–210 päeva, on karpkala talvitustiigis või hoidlas, kus ta ei toitu ja oluliselt juurde ei kasva, pigem kõhnub, kattes energeetilised vajadused varuainete arvel. (Martin, R)

Tegevusvõimalused

Karpkala on paksude soomuste ja tugevate luude tõttu raskesti töödeldav ja teda turustatakse sisikonnast puhtaks roogitud ja jahutatud kalana, harva ka rookimata eluskalana. Filee tootmine on töömahukas ja kallis. Külmutatud karpkalale praegu Eestis turgu ei ole. Toore töötlemata karpkala eksport Lääne-Euroopasse pole perspektiivne Kesk-Euroopa (Tšehhi, Poola, Ungari, Leedu) soodsamas kliimas kasvatatud toodangu odavuse ja toore kala transportimiseks liiga kauge vahemaa tõttu. Loode-Venemaal on nõudlus karpkala järele olemas, kuid eksporti Eestist piiravad mitmesugused poliitilised ja majanduslikud takistused. Eestis jääb karpkala sesoonselt müüdavaks nišitooteks. Seda tingib ka harilikult septembri ja veebruari vahele jääv turustamisperiood. Karpkalatoodangule saab lisaväärtust anda seda töödeldes või elusana kalaturismiettevõtetele müües. Töötlemine fileeks, kuum- ja külmsuitsukalaks suurendaks turu mahtu eksklusiivsete toodete osas ja võimaldaks väikest eksporti, kuid see võimalus on uurimata ja vajab sissetöötamist reklaami abil. Kindlasti on perspektiivne väikekalakasvatus: pidamine ilukalana, kalaturism , karpkala pakkumine maaturismi lisana serveerides teda suitsutatult või küpsetatult. (Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistus)

Kasutatud kirjandus

Tartu Ülikooli loodusliku hariduse keskus
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CYPCAR2.ht m vaadatud

Martin, R. 2009. „ Karpkalakasvatus – 1. osa“
http://www.fishing24.ee/catalog/article_info.php?articles_id=17 vaadatud 17.04.2013

Väike-Emajõgi 2003-2005
http://www.hot.ee/kalameesjk/kala2.ht m

ajakiri Euroopa kultuur ja akvakultuur, juuni 2012 nr 56, „Karpkala“
http://ec.europa.eu/fisheries/documentation/publications/factsheets-aquaculture-species/carp_et.pdf vaadatud

Järv, Leili. „Karpkala, meie vete raskejõustiku tšhempion“, ajakiri Kalastaja
http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,56,1437

Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistus
http://www.pikk.ee/valdkonnad/loomakasvatus/kalakasvatus/karpkalakasvatus/ajalugu