50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-03-13
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
triin5
Õppematerjali autor
Kooli nimi Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Juhendaja: Koht ja aasta Sissejuhatus Karpkala on kodustatud liik, kes on kasvatussüsteemidega kohastunud. Liik ei ole tundlik vee kvaliteedi ja temperatuuri suhtes. Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre
RHB I Karpkala Cyprinus carpio Karpkala Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda (Cyprinidae ) ja omanimelisse perekonda (Cyprinus ) Levik Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi, Ida- ja Kagu-Aasia Karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme Eestisse toodi karpkala aastal 1893 Karpkala levik Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Karpkala elupaik Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid Elupaikades kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb
Põllumajandus ja Keskkonnainstituut Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Tanel Altement Juhendajad: Tiit Paaver Katrin Kaldre Tartu 2011 Sissejuhatus Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, keda inimene on mitmeid aastaid juba kasvatanud ja aretanud. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp ( ka nahkkarp). Karpkala on hea kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool) 1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012) 1.2 Välimus
Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Karpkala Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii
Eesti Maaülikool Referaat Karpkala ( Cyprinus carpio) Vahur Kappak Kalakasvatus I kursus Tartu, 2010 Sisukord Sissejuhatus.............................................
Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C. Vee hapnikusisaldus Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest, fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO 2 konsentratsioon). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem. Hapnikuvaegsuse (HÜPOKSIA) korral võivad kalad söötmise järel ja vikreforellid ka järsu liikumise korral (näiteks kui neid ehmatada) surra, sest sellises olukorras nende hapnikuvajadus suureneb järsult. Suvel, kui vee temperatuur on
) 22. Tõugjas, Aspius aspius aspius (L.) 23. Mudamaim, Leucaspius delineatus delineatus (Heckel) 24. Linask, Tinca tinca (L.) 25. Rünt, Gobio gobio gobio (L.) 26. Viidikas, Alburnus alburnus (L.) 27. Tippviidikas, Alburnoides bipunctatus (Bloch) 28. Nurg, Blicca bjoerkna bjoerkna (L.) 29. Latikas, Abramis brama (L.) 30. Vimb, Vimba vimba vimba (L.) 31. Nugakala, Pelecus cultratus (L.) 32. Koger, Carassius carassius (L.) 33. Hõbekoger, Carassius auratus gibelio (Bloch) 34. Karpkala (sasaan), Cyprinus carpio L. 9. sugukond: Hinklased, Cobitidae 35. Hink, Cobitis taenia L. 36. Vingerjas, Misgurnus fossilis (L.) 10. sugukond: Balitoridae 37. Trulling, Nemacheilus barbatulus barbatulus (L.) VII selts: SÄGALISED, SILURIFORMES 11. sugukond: Sägalased, Siluridae 38. Säga, Silurus glanis L. VIII selts: TUULEHAUGILISED, BELONIFORMES 11. sugukond: Tuulehauglased, Belonidae 39. Tuulehaug, Belone belone (L.) IX selts: TURSALISED, GADIFORMES 12
LÄÄNEMERE ÜLDISELOOMUSTUS Läänemeri ehk Balti meri, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri, on sügavale mandrisse ulatuv riimveekogu, mida maailmamerega ühendavad kitsad ja madalad väinad. Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³. Põhjareljeefi ja hüdroloogilise reziimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon. LÄÄNEMERE LIIGESTUS JA TÄHTSAMAD SAARED Nii bioloogiliselt kui ka kalamajanduslikult on osutunud otstarbekaks Skagerrakki, Kategatti ning Taani väinu käsitleda koos, nn. üleminekupiirkonnana. Läänemere läänepiiriks aga loetakse ühelt poolt Darssi ja Gedseri neeme vahelist veealust künnist. Läänemere sellise piiritluse bioloogili
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid