) ja antiik- mütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastju ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust. ÕES-I kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik" 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus" 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvaid humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta) kirjaviisi täpsustamiseks. 1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse. Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus
Tuglase lood kui mõistatused Tuglase novellid on täis sümboleid ja meeleoluvarjundeid. Oma juttudes kasutab ta tihti väljamõeldud tegelasi, kelle kaudu annab ta edasi tolle hetke traagikat ja paneb mõistma, selle aja probleemistikku. Tuglas kirjutas erinevates zanrites novelle, nii tragöödiat, romantikat, kui ka veidi komöödiat leidub tema juttudes. Peamiseks zanriks oli muidugi tragöödia ning see mõtestab lahti probleemid ning teeb sündmuse reaalsemaks, sest õnneliku lõpuga lood, ei ole alati kõige reaalsemad. Romantiliselt oskab Tuglas hästi kirjutada, vahel on teksti peidetud ka koomilisi situatsioone. Hästi oskab romantilist poolt seletada novell ,,Suveöö armastus". Sealses loos Maali ja Kusta armastavad teineteist, kuid erinevalt. Armastus on ikka mõistatus olnud, kunagi ei tea, kuidas ja mis ajel tunded tekivad.
Dekameron Raamat "Dekameron" kirjanikuks on Giovanni Boccaccio. Raamat ilmus esimest korda 1898 aastal. Raamat kirjeldab 1348 aastat, kui kuulsasrikkas linnas Firenzes, Itaalia kõige kauneim linn, puhkes surmakülvav katk. Sellel ajal kohtusid seitse daami ja kolm noormeest, kes kokku kümne päeva jooksul jutustasid sada novelli, et üksteist toredate lugudega lõbustada. Mina valisin raamatust esimese päeva. Kõik jutud olid seotud ristiusuga, kõige parem näide selleks oleks teine novell kus juut vahetab enda usu ristiusuks.Selle jutu jutustas Neifile. Juttudes oli sees ka palju kavalust. Iga lugu lõppes sellega kuidas keegi suutis kellegi ikka üle kavaldada, olgu selleks kas raha või positsioon. Lugusid jutustasid nad enda ja teiste kogemuste kohta ja sammuti erineid ideid võeti ka kuuldud juttudest. Kõige enam meeldis mulle esimene novell, mille jutustas Pamfilo. Tema rääkis ühest mehest kelle nimi oli Ciappe...
"Lu'ud lastele" I ja II osa (1885-1888). o J.Kunderi lastejutukogud sisaldavad peale ilukirjanduslike palade veel rahvalaule, katkendeid "Kalevipojast", jutustusi keisritest, keda on kujutatud heade ja lahketena, kohalikest eesti tegelastest (nt Jaan Adamsonist) ja "Laste raamatu" lõpetuseks on koguni ära toodud Meie Isa palve. o Jutukestes peegeldub ilmekalt omaaegne kasvatusprogramm. o Juttudes sobitab kokku materialistlikku maailmakäsitlust ja idealistlikku filosoofiat (nt "Liblikas" kuidas liblikas areneb vastsest ning jumal on selle ime autor). o Olulised olid need lood, kus jutustatakse laste ja nende vanemate igapäevasest elust või loodusest ("Ellerhein"). o Kirjanik püüab mõista laste käitumist ning psühholoogiliselt põhjendada. Tal on
jutte ja vanasõnu siis need oleksid järgmised: ,,Põhja konn" see on Kreutwaldi laul, mille peategelane on härja kehaga,konna jalgadega, maosabaga suur elukas kelle keha oli kaetud soomustega, mis olid tugevad kui kivi ja raud. Selle jutu kohta sobiks vana sõna ,,Ülekohus ei seisa kaua kotis", sest Põhja konnast sai noormees jagu ning pärast seda sai põrgupiiga noormehest jagu. Vanasõna ,,hüva nõu on kallis" käib ,,Tark mees taskus" ja ,,Pilli-Tiidu" juttude kohta. Nendes juttudes olid nõustajateks kirp ja vana mees, kelle abiga said noormehed oma tahtmise ning said rikkaks. Vanasõna ,,iga kingsepp jäägu oma liistude juurde" sobib ka minu arvates ,,Pilli- tiidu"-ga ,sest pilli Tiidu oli hea pillimängija, see oli see mida ta oskas. Ta proovis küll kokandust kuid naasis ikka pilli mängimise juurde. Mina arvan , et need vanasõnad kehtivad tänapäevani. Alati on tarvis head nõu vaja kui oled hädas või tegevus ei ole kõige säästlikum
Mind paneb imestama, kui kaunis kõla on sõnade järgnevusel luuletuses ,,Püksid piiluvad seelikut", või kui südamesse tungiv mõte on luuletuses ,,Kui tahaks nutta". Millisele lapsele ei meeldiks lugeda, või millisele emale ei meeldiks kuulata luuletust ,,Kõige ilusam"... Leelo Tungla loomingus ei puudu ka õpetlikkus ning lihtsad elutõed, samuti ka fantaasiaküllus, mida kõike saab avastada näiteks teoses ,,Anna ja Aadama lood" leiduvates juttudes. Usun, et Leelo Tungla panus lastekirjandusse on ülimalt tänuväärne. Kasutatud kirjandus: Leelo Tungal ,,Anna ja Aadama lood" Leelo Tungal ,,Küll on hea!" Leelo Tungal ,,Palju õnne sünnipäevaks!" Leelo Tungal ,,Kõige ilusam ema" Leelo Tungal ,,Lätikeelne jäätis" Postimees: Leelo Tungal läbi õuduste raamatu poole http://www.eltk
August Kitzberg August Kitzberg oli kuulus näitekirjanik, kes sündis 1857.aastal Pärnumaal, Laatre vallas, Penuja külas Niitsaadul, kus ta vend Jaan oli koolmeister (Penuja küla kirjutas Kitzberg kuulsaks oma raamatus "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused".) Kuni 1863 aastani kandis ta nime August Kits, kui aga koolmeister Jaan valmistas õppevahendite konkursile esimese eestikeelse gloobuse ja sai selle eest auhinnalise koha, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et eesti mats sellise au osaliseks saab, pani Kitse nimele "berg" lõppu ja muutis s-i z-ks, seega muutus August Kits, August Kitzbergiks. Kitzberg kasutas vestekirjanikuna varjunime Tiibuse Jaak. Vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolisid Kitzbergid Karksi valda Pöögle-Maiele, kus praegu asub Kitzbergi muuseum. Ta töötas Viljandimaal, Lätis ja Tartus ametnikuna. Mulgimaa...
triloogia "Päris kriminaalne lugu" (1968), "Lugu lendavate taldrikutega" (1969) ja "Telepaatiline lugu" (1970; ühisväljaandena pealkirjaga "Lugu lendavate taldrikutega", 1973), samuti "MärgutuledPadalaiul" (1977). R. koo-lieelikuile kirjutatud juttudest on eriti suure populaarsuse võitnud "Sipsik" (1962) koos oma järjega "Anu ja Sipsik" (1970). Suurimat tunnustust on leidnud jutustuste seeria "Naksitrallid" (I -- 1972, II -- 1975) ja "Jälle need naksitrallid" (I-- 1979, II -- 1982). R. juttudes "Helikopter ja tuuleveski" (1965), "Huviline filmikaamera" (1969), "Väike autoraamat" (1974) jt. tegutsevad personifitseeritud masinad. R. lasteluulele ("Kalakari salakaril", 1974; "Käbi käbi-häbi", 1977; "Padakonna vada", 1985; "Kilul on vilu", 1987) on omane leidlik mängulisus ja lapse keeletaju virgutav koomiline sõnalooming. Tähelepanu võitis urbanistlikku elulaadi arhailise loodusliku elutundega vastandav novell "Puujumal" (1971). R. on
isikupärane vaatenurk.Käsitleb tolle aja probleeme ning elunähtusi. 7. Nimeta Liivi 5 luuletust ,,Üle vee", ,,Rändaja", ,,Must lagi", ,,Sügis", ,,Lumehelbeke", ,,Nõmm" 8. Liivi jutulooming ( teemad, pealkirjad ) Realitlik külajuttude looja. ,,Kümme lugu", sisaldab realistlikke pilte külaelust."Käkimäe kägu", ,,Nõia tütar" 9. Kitzbergi teemad kirjutamisel, pealkirjad Kitzberg ei keskenud oma juttudes rahva viletsusele, vaid vaatleb pigem elu päikesepaistelist poolt, jäädes aga ikkagi realistiks. ,,Maimu- ajalooline romantiline jutustus. ,,Libahunt","Rätsep Õhk ja tema õnneloos", Veli Henn" ja ,,Hennu Veli" 10. ,,Libahunt"- sisu probleemistik, tähtsus Armastuskolmnurk- Tiina,Mari, Margus. Eluhoiakute konflikt- Tiina ja tammarulased. Avati Endla teater. See on hinnatuim kirjandusteos. Selles on kasutatud kohalikke rahvaluulelisi üleskirjutisi
"Vabariigi kodanikud" (28.04.15) Saate analüüs Saade juhatati sisse ütlusega, et pagulasteema on Euroopas esil ja seda "veeretatakse nagu kuuma kartulit". Tutvustati saatekülalisi: Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper, riigikogu Reformierakondlasest liige Valdo Randpere, MTÜ Pagulasabi juht Eero Janson ning riigikogu liige Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast Henn Põlluaas. Teemaga alustati Valdo Randperest, kuna ta ise on ka olnud pagulane. Valdo Randpere otse sellele küsimusele ja teemale ei läinud, vaid hakkas rääkima pikemalt ja põhjalikumalt üldteemat ja minevikust pagulasteemal üldiselt. Endast pagulase rollis arutas ta alles, kui seda telefoni teel küsiti. Saate jooksul võttis Valdo Randpere ka kõige rohkem sõna. Temast veidi vähem kuid ka kaalukalt võttis sõna Henn Põlluaas, kel oli alati midagi vastu vaielda. Kõige vähem sai sõna MTÜ Pagu...
Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosazanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (19511959) kajastub kodumaa kaotamise traagika. 2 Gailiti stiili on ehk kõige lihtsam kirjeldada tema tuntuima romaani "Toomas Nipernaadi" põhjal, sest seal on peaaegu kõik kirjaniku võttedesindatud.Liialdused ja piiritu fantaasia tulevad esile Nipernaadi juttudes, mis võivad hetkega hüpata ühelt teemalt teisele või muutuda iseenda vastandiks.Loodus on "Toomas Nipernaadi" oluline tegelane. Koos Toomas Nipernaadiga rännates saab lugejagi osa Eesti looduse imelisest mitmekesisusest ja vaheldumisest. Toomas Nipernaadi on romantiline unistaja, keda on õnnistatud piiritu fantaasia ning sõnaosavusega. Ta on kirjanik, boheemlane, rahutu hingega rändaja, kellele meeldib elada loodusega ühes rütmis, armuda uuesti ja uuesti
Hinnatud on võitlus pere, armastuse, tõekspidamiste ja kurjuse vastu. Inimesi ei krooni nende näiline süütus, vaid tegude ja käitumisega tõestatud suhtumine. Tarkus, andekus ja sellest kasvav panus ületab mõttetu suursugususe, hea välimuse ja rikkuse. Kuuenda päeva viiendas novellis räägitakse kahest mehest- seadusetundjast ja maalikunstnikust, kelle mõlema välimus on kohutav, kuid nad on väärtustatud oma ande poolest. Juttudes hiilgavad ka teravmeelsed isikud oma tabavate ütlustega. Naeruväärseks peetakse aga ahnust, isekust, kõrget enesehinnangut ja rumalust. Läbiv teema on ka pattude varjamine. Nendes lugudes on tegelased nunnad ja mungad, kelle pahelisus ja tavainimlikkus paljastatakse. Lood pilavad eelarvamusi inimeste süütusest ja korralikkusest ning näitavad, et inimene on loomulik talle loodud laiskuses, ihades ja omakasupüüdlikkuses. Boccacio eetikakäsitlus ja patumõiste on väga elulähedased
piiblijutte ja luuletusi ega lasknud ennast õppides mitte kellelgi segada. Teine pool lastest veetis aga rohkesti aega möllates ja elu nautides ning allesjäänud ajal püüdsid mõningad ka paar koolitükki ära täita. Kuid selles koolis käis poiss, keda ei ole võimalik liigitada ühtegi rühma, sest ta oli omapead tegutseja. Ta pürgis suuremate tarkuste poole mitte koolitükkides, vaid välismaailma teadmistes. Poiss, kelle jaburatest väljamõeldud juttudes ning tegevustest huvitusid pea kõik, oli Joosep Toots. Tema kireks oli indiaanlaste elu uurimine ja ka oma teadmistega teiste ees uhkeldamine, sest ta ju tundis, et ta paljudest klassikaaslastest laiast maailmast rohkem teadis ja sellega ka põnevam poiss oli. Toots, kellele meeldis tundides unistada Kentuki Lõvist ja Kolumbuse ümbermaailmareisidest, keeldus tuupimast õppetükke, mis tema meelest vajalikud polnud. Ärksa
minu omad ja sel ajal oli aega raamatuid kirjutada ning muu kirjatööga tegeleda", on kirjanik ise nentinud. 1944. aastal pages Mälk Rootsi, kus jätkas oma kirjanduslikku tegevust ja elas elu lõpuni. August Mälk sai tuntuks oma rannarahva elu kirjeldavate südamlike romaanide ja näidenditega. Oma rannaromaanides ja juttudes on ta jäädvustanud randlaste põhilisi eluhoiakuid, töökust, raskeid elutingimusi ning trotsivat optimismi. Eri raamatutena on ilmunud 18 romaani, 9 novellikogu, 3 jutustust, 8 näidendit, 2 mälestusteraamatut 1 lasteraamat. Tema teosed on ilmunud rootsi, soome, läti, saksa, hollandi ja tsehhi keeles. Enne Rootsi põgenemist tegeles ta poliitikaga ja sai
ette seda, et inimesed lasevad kergelt tuulde oma annet. Gümnaasiumi viimastes klassides hakaks ise kirjutama, esialgu vaid oma lõbuks. 79ndal aastal Astub Moskva ülikooli arstiteaduskonda. 80ndal aastal õnnestub tal jutuke ajakirjas avaldada, Antosa Tsehonta vms oli pseudonüüm. Jutud on eelkõige humoorikad, eesmärgiga lugejaid naerutada. Sellest ajast näiteks ,,Kiri õpetatud naabrile". Mida aeg edasi, seda nõudlikumaks muutus loomingu ja temaatika osas. Paljuski on juttudes purjus kaupmehed, naiste salakavalus, meeste seiklused, humoorikas sisu. Kuna oli nõudlik enda suhtes, vaatas ka kriitiliselt ümbritsevat. Talle ei meeldinud väikekodanlikkus (materiaalsuse tähtsustamine, vaimsetest väärtustest mitte lugu pidamine, oma arvamus pm puudub, arvestatakse üldiste ja heakskiidetud tõdedega). Novellid: ,,Magada tahaks", ,,Vanka", ,,Ametniku surm", ,,Paks ja peenike", ,,Kurbus", ,,Palat number 6" ,,Paks ja peenike" Kaks head tuttavat kohtusid vaksalis
See peegeldub hästi ka renessansiajastu kirjanduses. Üks renessansikirjanduse põhilisi tunnuseid on humaansus ja humanism. See külg esineb kõigis Boccaccio novellides ja on eriliselt esile tõstetud. Kirjanik ülistab maiseid rõõme, pilkab asketismi ja jumalasulaste liiderlikkust ning silmakirjalikkust. Viimane esineb eriti selles, kuidas vaimulikud ei pea lugu ristiusu reeglistest ja käituvad novellides läbivalt ebasündsalt. Juttudes on novellile kohaselt vähe tegelasi ja nende vahel tekivad sageli konfliktid, sageli tahetakse teist inimest usku vahetama sundida. Kõik tegelased soovivad head elu ja neile antakse nende patud andeks. Üldpildis olid novellid lühikesed ja tiheda ning lihtsa sündmustikuga. Igas jutukeses oli vähe tegelasi, kellel igaühel oli oma tähtis roll. Midagi ei olnud kunagi ilmaasjata või üleliia. Iga novell lõppes üllatava kuid loogilise lõpu ehk püandiga. Näiteks üheksas novell
"10 omnibuss 10" aga petetakse noore tüdruku armastust ja lootusi ning lõpuks maksab naise viha omal moel kätte ja jääb jälle mees tühjade kätega. "Silmahimus" aga läheb laadakaupmees Taaniel naise pärast peaaegu hulluks, kuigi või ehk isegi just nimelt sellepärast, et teab, milline maine Susanna Tihasel on. "Päästekangelases" leiab samuti kõrvaline naiskarakter abi ja seda seetõttu, et jutu peategelane saaks end heategijana tunda. Sellistes juttudes on selgesti äratuntav ka mõni tänapäeva naine. Ehk on muutunud vaid see, et kui 20ndatel-30ndatel ei peetud taolistest naistest eriti lugu, siis nüüd leidub selliseid tegelasi rohkem ning sellele ei pöörata enam erilist tähelepanu. Kui palju on noori naisi, kes mehi oma lõbuks hullutavad ning seda millekski ei pea, kuna noorus ongi nautimiseks ja küll jätkub aega elu tõsisemalt võtma hakata. Ka novellis "Teise eest" võib lugeda naistegelast omamoodi võitjaks, kuigi jutt on
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta). Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976). Fr. R. Faehlmanni mälestussammas Tartus.
Ametniku surm A.Tsehhov Ühel kaunil õhtul istus mitte vähem kaunis eksekuutor Ivan Dmitrits Tservjakov teises toolireas ja vahtis läbi binokli ,,Corneville`i kelli". Ta vahtis ja tundis enese õndsuse tipul olevat. Kuid äkki... Juttudes esineb tihti see ,,kui äkki". Autoreil on õigus: elu on nõnda täis ootamatusi! Kuid äkki kiskus ta nägu krimpsu, silmad kissi, hingamine peatus...ta tõmbas binokli silmade eest, kummardus ja ... atsihh!!! Aevastas, nagu näete. Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud. Kõik aevastavad. Tservjakov ei kohmetunud sugugi, pühkis rätikuga suud ja
Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse, ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald. ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid. Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Faehlmann on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed."Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21),kus ta elas 1843-1847 Pildid
· Vanarahvas ütleb, et kui toonekurg muna pesast välja viskab, tuleb sügisest poolt suvi vihmane, aga kui poja, siis tuleb kuiv suvi. · Valge-toonekurge nimetatakse Eesti rahvajuttudes ka titetoojaks. Viimase kuuekümne aasta arhiiviteadete põhjal toob toonekurg Eesti peresse tite allikast, kaevust, loigust, lombist, linaleost, kraavist, ojast, jõest, järvest, rabast, metsast, titemäelt jne. Laps tuuakse nagu teistegi Euroopa rahvaste juttudes noka vahel või tiiva peal, mähkme või sõela sees, läbi akna või läbi korstna.
TARTU ULIKOOLI NARVA KOLLEDZ PSÜHHOLOOGIA JA PEDAGOOGIKA LEKTORAAT TATJANA VIKULOVA «ENO RAUD» Referaat Lektor: T. Liiv NARVA 2008 Eno Raud on tuntud lastekirjanik. Ta on sündinud 1928 aastal 15. veebruaril Tartus. Õppis Tartu 6. ja Tallinna 10. gümnaasiumis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning 1947--52 TRÜ aj.-keeleteadusk-s eesti filoloogiat. Töötas Tallinnas Riiklikus Raamatukogus instruktorina, Eesti Riikliku Kirjastuses toimetajana, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. Abielus Aino Pervikuga, Rein Raua isa. KL-i liige 1963, ENSV teen. kirjanik 1978. Eeskätt on ta teenekas ja õigustatult tunnustatud lasteautor. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Eno Raud on üks meie laste lemmikk...
Sisukord Sissejuhatus................................................................................................................................2 Elulugu.......................................................................................................................................3 Looming.....................................................................................................................................4 Teose iseloomustus.....................................................................................................................5 Janela Kirjutab........................................................................................................................5 Üksainus.................................................................................................................................5 Kokkuvõte................................
Friedrich Robert Faehlmann Friedrich Robert Faehlmann sündis 31. detsembril 1798 Ao mõisas ja suri 22. aprillil 1850 Tartus. Faehlmann oli eesti kirjamees ja arst. Ta sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7- aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada. Ta õppis 18101814 Rakvere kreiskoolis, 18141817 Tartu gümnaasiumis ja 18171827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale. Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 18421850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 18431845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti...
Lastele kirjutanud jutukogud ,,Kuldne laev" (1938), "Noorusmaa"(1947) "Minu noorusmaalt" I-III (Tartu 1934, 1935, 1936), "Laane kurus"(1935), "Ohvrikivi" (1937 ) ,,Metsajärv" (1940), "Õngitsemas" (1946) jpm. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele-inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele. Lastelemõeldud jutud on kirjutanud J.Vahtra oma lapsepõlve mälestustele toetudes. Neid jutte on põnev lugeda, juttudes on elavalt kirjeldatud laste töödest ja tegemistest kodus, karjas ning looduses. Lugemise ajal võid ennast tõemeeli ette kujutada istumas metsas lõkke ääres, tondilugusid kuulamas. Olles ise pärit samast kandist on tore ettekujutada eluolu, külasid ja talusid ajast, mil Vahtra seal elas, ning oma poistetempe tegi, millsena nägi tema külaelu ja milline on see tänapäeval. Väljavõtteid lugudest: Ohvrikivi, "Võu-lell" "Oh-oh! Milline suur poiss sa oled! Kas oskad ka juba lugeda?"
Uue- Riisipere mõis (Neu- Riesenberg) Referaat Tallinn 2009 Uue- Riisipere ehk Neu- Riesenberg Kirjalikes allikates on Riisiperet mõisana mainitud 14. sajandi lõpul. Nime sai see kunagise Taani vasallide Risberite (ka Riesebieter, Risbiter) järgi. Kuni 19. sjandini alguseni asus mõisakeskus Vana- Riisipere mõisas, mis hiljem jäi karjamõisaks. Vana- Riisipere kunagine parun Johann von Uexküll (srn 1535) oli tähelepanuväärne isik Eesti ajaloos. Tema elukäigust ja talupoja tapmisele järgnenud surmanuhtlusest Tallinnas said inspiratsiooni ka eesti mängufilm ,,Verekivi" loojad. Kõnealused sündmused on teada ajalooürikute, mitte suulise pärimuse kaudu. Uue- Riisipere omanikena on 1598. aastast saadik nimetatud Christopher Treydenit ja 1641. aastast Otto Wilhem von Taubet. Alates 1663. aastast kuulus mõis Rootsi kindralmajorile maanõunik Georg ( Jürgen) von Bistramile (1624- 1687), kes ühendas Vana- ja Uu...
„Maailmalõpp Hiiumaal“ ilmus 1996. aastal „Loomingu raamatukogu“ sarjas. Liina Lukase poolt tõlgitud lühijutud on pärit Edzard Schaperi 1968. aastal ilmunud kogumikust „Schicksale und Abenteuer. Geschichten aus vielen Leben“ („Saatused ja seiklused. Lugusid paljudest eludest“). Kogumikust on välja valitud neli lühijuttu: „Epitaaf patrioodile“, „Maailmalõpp Hiiumaal“, „Vaenulik õnn“ ja „Pagendatu kodu“. Valiku printsiibiks oli Balti- temaatika. Mainitud juttudes tuleb ilmsiks Schaperi mõnus soe huumor, millel ei puudu küll nõrk irooniavarjund ja muie, ent mis pole väga sarkastiline, isegi mitte koomiline. „Maailmalõpp Hiiumaal“ puhul võlub Schaper lugejat esiti oma suurepärase Baltimaade rahvaste tundmise ja tunnetamisega ning olenemata tihedalt lugudesse pikitud kohanimedest on tegu valdavalt lugudega, mis sünnivad inimeses eneses. Tegemist ei ole pelgalt ajaloolise
laastus öelda, et juttu, ta konflikti ja lõpplahendust kannab ikka mingi väärtus. Tegelane, kes seda väärtust omab, pärib jutu lõpul see- või teistsuguse võidu, saab preemia, kes ei oma, saab kaotuse ja karistuse osaliseks. Selle kandva väärtuse plaanis jagunevad rahvajutud kaheks: imemuinasjuttudes ja legendilaadilistes muinasjuttudes on selleks selekteerivaks põhiväärtuseks voorus (vahe moraalse hea/kurja vahel), loomamuinasjuttudes, juttudes rumalast kuradist ja naljandites on selekteerivaks väärtuseks intellekt (vahe tarkuse/lolluse vahel), novellilaadilistes juttudes võivad töötada mõlemad. Lisaks on juttudes olemas "mootor", määrav jõud, mis sündmusi põhjustab ja konfliktidele lahendusi annab. Rahvajutte on tavatsetud liigitada ka selle järgi, kas neis toimub või ei toimu midagi üleloomulikku. Selgub, et kandva väärtuse plaanis ja üleloomulikkuse plaanis tekkivad põhijaotused langevad kokku
Juhan (Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. a. Alatskivi vallas. Õppis vaheaegadega Kodavere kihelkonnakoolis, oli 1882-83 Jakob Liivi juures Väike-Maarjas õpetaja abiline. Töötas 1885. a. ajalehe "Virulane", 1888-89 Viljandis ajalehe "Sakala" ja 1890-92 Tartus ajalehe "Olevik" toimetuses. Haigestunud skisofreeniasse, elas aastast 1893 sugulaste ja tuttavate juures peamiselt Alatskivil. Alustas loometeed prosaisitina. Pildistanud varaseis, kohati humoristliku tooniga juttudes iseloomulikke talupojatüüpe ja külaelusündmusi. Kujutanud omaelulooliste sugemetega jutustuses "Vari" (1894) vaestekülast põlvneva luuleandelise noormehe traagiliselt lõppenud haridus- ja eneseteostuspüüdlust. Jutustuse "Nõia tütar" (1895) peategelane on külakeskkonnas tagakiusatav kasulaps. Ilmeka tõepärase elukujutajana oli Liiv sajandivahetuse eesti kriitilise realismi eelkäija. Hilisproosat koondab miniatuurikogu "Elu sügavusest" (1909). 1885. a
muinasjutte (Barbara-diloogia, Kollitame! Kummitame!, Anna ja Aadama lood), eetilisi ja sotsiaalseid probleeme (alkoholism, lähedase inimese surm jms) lahkavaid jutustusi keskastme lugejale (Kirju liblika suvi, Pille, Madis ja teised), noorsoojutte (Neitsi Maarja neli päeva, Varesele valu), luuletusi ja värsslugusid igas vanuses lastele ja noortele. Esiletõstmist väärib teismeliste mõttemaailma tundmine ja õpilasslängi kasutamise oskus. Nooremale lugejale mõeldud juttudes ja luuletustes kujutatakse lapse igapäevast kodu- ja koolielu vahelduvas emotsionaalses helistikus, kuid alati siira kaasaelamisega väikese inimese muredele (Väike ranits, Pururikas laps, Kristiina, see keskmine). Positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel ei jäta autorit ka tõsiste teemade käsitlemisel. Teosed on südamlikud ja lapsekesksed, kaasakiskuvad ning ka liigutavad, kirjutatud lähtuvalt laste armastuse- ja tähelepanuvajadusest. Lapsed suudavad rõõmu tunda elu pisiasjadest ja
Juhan Kunder- TÕSi kasvandik, pedagoog Rakveres. Looming: ,,Lood lastele", ,,Laste raamat", ,,Eesti muinasjutud", ,,Looduse õpetus", ,,Maakera elu ja olu". Arvab, et loodust mitte tunda tähendab oma ema mitte tunda. Jakob Pärn- TÕSi kasvandik, pedagoog, rahvusliku liikumise tegelane. Looming: ,,Muistena juttud noore rahvale", ,,Lühikesed juttud armsa lastele", ,,Vanad jutud". Tähtsus: viljakaim jutukirjanik; kõlbelise kasvatuse vahend-lastejutt; juttudes väljenduvad konkreetsed, ajajärgule ja eesti elule iseloomulikud nähtused ja ideed. Friedrich Kuhlbars (pse. Villi Andi; Mangu Sild; Fritz Klüse)- TÕSi kasvandik, koolmeister Viljandis, kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi ja tegutses Eesti Aleksandrikooli liikumises. Looming: ,,Laulik koolis ja kodus"; ,,Laste laulik"; ,,Kooli kannel". Tähtsus: viis ilmaliku laulurepertuaari koolidesse; ,,Teele, teele, kurekesed", ,,Kungla rahva" sõnade autor; ,,Lõikuselaul"
või gruppide vahel on Kivirähu põhiteema. Näiteid võib tuua kümnete kaupa: ugrilane ja rahvusromantik1, linlaste ekspeditsioon maale2, lumememm ja kubjas ning ülejäänud tegelased "Rehepapis", setu ja vurle3, kui nimetada esimesi pähetulevaid. Tavaliselt vastandab Kivirähk idealiseeriva ning praktilise (või küünilise) eluvaate. Naeruks võib autor panna nii ühe kui teise opositsioonipoole või ka mõlemad korraga. Rõhuvas osas Kivirähu juttudes ajab autor lisaks mõtteviiside konflikti kirjeldamisele veel "Eesti asja", s.t. tõstab kord ühe, kord teise rahvusliku stereotüübi või omamüüdi iroonilise muige paistusesse. "Kaelkirjakus" on olemas nii selge konflikt kahe maailmanägemisviisi vahel kui üks rahvuslikest stereotüüpidest: surmtõsine töökas eestlane, kes on ammu kaotanud võime eristada eesmärke ja vahendeid ning elab seetõttu selleks, et töötada ja mammonat koguda
Kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986). Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid. 1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845". Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19
mõttetu organisatsioon. Pühakirjas pole tegelikult mingit kirikut olemas, kogu see süsteem ja rituaalid on vaimulike endi poolt enda tähtsaks tegemiseks välja nuputatud. See, kui inimene millessegi usub, nagu näiteks lapsed usuvad päkapikkudesse, see on armas, aga kohe, kui ilmub mingi organisatsioon, kes häbi tundmata ütleb, et tema esindabki päkapikke ja ainult tema kaudu käib suhtlemine päkapikkudega, siis muutub asi võikaks." Ka oma juttudes, nagu loos ,,Paljad", kasutas Kivirähk kirikutegelasi, et naeruvääristada inimeste hirmusi. Antud kirjatükis kartis vend Johannes inimeste alasti olemist. Minu meelest sümbolisaarib see kõike seda, mida mõtetut ja ohutut surelikud kardavad. Mõeldakse välja endale muresi ja hirme. Ilmselt kirjaniku enda poole pole mõtetki usuteema lõpetamise asjus pöörduda, sest tema oma arvamust ei muudaks. Mina isiklikult olen tema mõtteavaldustega päri ega laida seda maha.
leidub seal ka omakasupüüdlikust. Susi tahab saada sama kirjuks kui rähn, rebane annab ''head'' nõu, mis viib tegelikult selleni, et hunt sureb ja rebane saab endale tema luud, mille eest ostab hobuse. Rebase ''hea'' nõu taga peitus omakasupüüdlikkus, et luid endale saada ning sellise kavalusega sai ta ka hobuse. Eeltoodud näite põhjal väljendubki hundi ahnus ning rumalus. Lisaks sellele, et hunt tahtis välja näha nagu rähn, on tal erinevates juttudes olnud teisigi kavatsusi, tahtnud ta ükskord koera nahka pista. Koer jõudis aga üle aia hüpata ning eest ära joosta, hunt hüpanud aga kaevu. Karu on kohtlane ja kergeusklik, aga suure jõuga, millega võrdne ei ole tema vaimne konstitutsioon. Ka tema laseb end rebasel petta. Loos ''Käpp puulõhes'' tahab karu mett ning rebane väidab talle, et kust seda saab abiks pidi olema vana puulõhe, kus mesi sees. Tegelikult lõhuti seda tammepakku ja rebase käpad jäid sinna vahele
Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega eesti keelde. Kokku sisaldasid tema 3 avaldatud teost, 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. 1845. aastal ilmunud ,,Sioni-Laulo-Kannel", mis ka aastatel 1853 ja 1860 omale järje sai, levis tuhandetes eksemplarides, oli rahva hulgas väga populaarne ning julgustas Jannsenit edasi kirjutama. Ta kirjutas umbes 220 küla- ja ajalooainelist juttu. Juttudes ilmneb moraalipedagoogilist suunitlust ja kirjandusliku kultuuri nappust, kuid nende nagu ka ta ajalehtede rahvalikult kujukas ja vestelis-humoorikas sõnastus on mõjutanud eesti proosastiili kujunemist. Saades Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla, hakkas ta 1848. aastal välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis
jpg) Sägad kaaluvad Araali meres tihti kuni 2 tsentnerit. Dnepris leidub veelgi suuremaid, kuni 3 tsentrenisi sägasid. Kaspia meres elavad sägad kaaluvad üle 160 kilogrammi. Säga suurimaks pikkuseks on 5m. Pilt 16. Säga ( Silurus glanis). (http://www.planetcatfish.com/images/full/siluridae/silurus/glanis/1.jpg) Arvatavasti olete te kuulnud hiiglasuurtest haugidest kaaluga 3, 4, 5 puuda, kes peavad jahti veelindudele ja vette sattunud väikestele imetajatele. Juttudes kujutatakse haugi apla 17 mageveehaina. Nendes juttudes on küllalt palju fantastilist, kuid palju ka tõele vastavat. Tõepoolest, harva tuleb ette kuni 3 puuda (umbes 50kg) raskusi ja üle pooleteise meetri pikkusi hauge. Amuuri jões esineb karplaste hulgas, keda tavakohaselt loetakse keskmise suurusega kaladeks, kuni kahe meetri pikkusi ja 40 kg kaaluvaid eksemplare.
Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega eesti keelde. Kokku sisaldasid tema 3 avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. 1845. aastal ilmunud ,,Sioni-Laulo-Kannel", mis ka aastatel 1853 ja 1860 omale järje sai, levis tuhandetes eksemplarides, oli rahva hulgas väga populaarne ning julgustas Jannsenit edasi kirjutama. Ta kirjutas umbes 220 küla- ja ajalooainelist juttu. Juttudes ilmneb moraalipedagoogilist suunitlust ja kirjandusliku kultuuri nappust, kuid nende nagu ka ta ajalehtede rahvalikult kujukas ja vestelis-humoorikas sõnastus on mõjutanud eesti proosastiili kujunemist. Otto Wilhelm Masingu ,,Marahwa Näddala-Lehe" mõjul esitas
1. Kuningas Oidipus on teos mehest, kellel, hoolimata püüdlustest, ei õnnestu ettekuulutatud saatust muuta. Oidipus iseloomult on ennesekindel, heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine. Kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma, et ta ise ongi Laiose hukkaja. Teose alguses Oidipus oli julge, kõrk, mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda oma. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennast vihkavaks meheks. Süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta, aga muidugi see pimedus näitab seda, et oma viha ja võimu tõttu teda ei taha mittemidagi märkata. Oma tragöödia kaudu Sophokles rõhutab, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab alati ju...
Ta on kirjutanud fantaasiaelementi sisaldavaid lugusid ja muinasjutte („Barbara-diloogia“, „Kollitame! Kummitame!”, „Anna ja Aadama lood”), eetilisi ja sotsiaalseid probleeme (alkoholism, lähedase inimese surm jms) lahkavaid jutustusi keskastme lugejale („Kirju liblika suvi”, „Pille, Madis ja teised”), noorsoojutte („Neitsi Maarja neli päeva”, „Varesele valu”), luuletusi ja värsslugusid igas vanuses lastele ja noortele. Nooremale lugejale mõeldud juttudes ja luuletustes kujutatakse lapse igapäevast kodu- ja koolielu vahelduvas emotsionaalses helistikus, kuid alati siira kaasaelamisega väikese inimese muredele („Väike ranits”, „Pururikas laps”, „Kristiina, see keskmine”). Positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel ei jäta autorit ka tõsiste teemade käsitlemisel. Esiletõstmist väärib teismeliste mõttemaailma tundmine ja õpilasslängi kasutamise oskus. [2] Loomingust leiab näiteid 6. Lisast. Lisaks lasteraamatutele on L
Vahepeal oli vastuhakanud talupoegade rahustamiseks Tallinnast välja saadetud karistussalgad Kose kihelkonda, kus mitmes mõisas oli keeldumist abiteost. 30. maiks kutsuti Mahtra talupojad Habajale, kus eelmine päev karistati peksuga Habaja ja Harmi mehi. Teade sellest jõudis 30. mai hommikuks tüdruk Miina Ermesega Mahtrasse Hans Tertsiuse Sepa tallu, kus parasjagu nõu peeti. Mahtras pidi sõnnikuvedu algama alles 2. juunil, seega taheti neid karistada veel tegemata teo eest. Omavahelistes juttudes öeldi nüüd välja sõna "sõda". ,,Me ei või ennam, meie otsime abbi ja kui ea ei aita, siis akkame wasta ja sõdda piddama."Seejärel toimus Juuru kirikukõrtsis naabervaldade esindajate nõupidamine, kus Tertsius palus abi teistelt talitajatelt. Osa neist siiski keeldus ja lahkus. Samal õhtul läks Tertsius Liivimaale Kärusse vene vaimuliku juurde seadust seletama ning jõudis sealt tagasi mõni tund pärast "sõda". Laupäeval, 31
täpselt teada viimase kõne kellaaeg. FBI uuris põhjalikult Robert Kennedy iga viimast kui sammu - miski ei oleks olnud magusam kui mõjuvõimsa perekonna seostamine kuulsa näitlejatari mõrvamisega -, ent ei leidnud piisavalt kahtlustäratavaid fakte. Kennedyte süütus võib sellega olla tõestatud. Monroe surma uurimine võeti uuesti käsile paarkümmend aastat hiljem, kui vahepeal avanenud eraarhiivid olid paljastanud vasturääkivusi tunnistajate juttudes. Aga midagi, mis kinnitaks mõrva, ei leitud. Näitlejatari kolmas abikaasa, näitekirjanik Arthur Miller on öelnud, et päästis Monroe surmast vähemalt kolm korda. "Ta oleks end tapnud ka siis, kui poleks olnud kuulus ja filminäitleja," ütles kirjanik resigneerunult. Marilyn suri tõenäoliselt hingevalusse - Robert Kennedy, keda ta armastas (omal moel muidugi, sest ta ei keelanud oma voodisse tulla ka teistel), ei vastanud rüütellikult tema tunnetele, ei jätnud
uurijad seda nimetavad, leiab muidugi aset ainult peategelase peas. Tegelikult võib Kafka kirjutatu puhul põhjendatult küsida, kas miski tema poolt kirjapandust üldse tegelikkusele viitab? Eitava vastuse puhul tuleb Kafka kindlalt lahterdada «metafüüsiliseks kirjanikuks», nagu seda vahel ka tehtud on. Tüüpiliselt kafkalik, st ülalkirjeldatud tüüpülesehitust järgiv on ka Kafka kuulsaim novell «Metamorfoos». «Metamorfoos» on Kafka juttudes kõige järsema algusega ses mõttes, et siin ei tehta «reaalsusest» mingit numbrit. Novell algab nii: «Ühel hommikul rahututest unenägudest ärgates leidis Gregor Samsa, et ta oli oma voodis tohutu suureks putukaks muutunud.» Kafka jätkab sama vaoshoitud ja kaastundlikus stiilis kuigi loo tüüpiliselt kafkalikku ülesehitust teades on lugejale muidugi juba algusest peale selge, et Gregori saatus on otsustatud. Järgneb Gregori, kes seni on olnud oma perekonna poolt
Müüt Müüt on pärimuslugu, mis räägib maailma loomisest, erinevate loodusnähtuste tekkest, jumalatest, iidsetest kangelastest ning paljudest üleloomulikest olenditest. On olemas loomismüüdid, kangelasmüüdid, tänapäevamüüdid. Loomismüüdid räägivad elu ja maailma tekkimisest. Igal rahval on omalaadne lugu. Paljude rahvaste maailma loomise müüt on seotud uskumusega. Kangelasmüüdid räägivad muinasrahvaste kangelastest nagu näiteks ,,Kalevipoeg" jt. Tänapäevamüüdid, mis on varieeritud ja tänapäevastatud iidsed müüdid. Üks ehe näide on Andrus Kivirähki raamt "Rehepapp"-selles raamatus on kirjeldatud eestlaste elu ülemöödunud sajandil. Tänapäevamüüt tõuseb esile semioloogiast: viimane lubab kindlaks teha müütilist ümberpööra, tükeldades sõnumi kaheks semantiliseks süsteemiks:konnotatiivseks, mille tähistatav on ideoloogiline ja denotatiiveks, mille funktsioon on loomulikustada klassilist kuuluvust. Sõna müüt tule...
Mängimist harrastati eriti talveperioodil - sügiseste välistööde lõppemisest kuni kevadtalveni. Üheks tähtsamaks mängude mängimise ajaks oli jõuluaeg. Laulud-mängud olid varasematel aegadel oma loomingulise iseloomu ja emotsionaalsuse tõttu ka laste kasvatamise ja arendamise põhiliseks vahendiks. Tähtsusetu ei ole seegi, et juba üsna varases eas puutus laps kokku lauludes, mängudes, juttudes, vanasõnades, aga ka kommetes, tavades ja igapäevastes käitumisnormides väljenduva esivanemate traditsioonilise maail- mavaatega. Siit ammutati hingelist tasakaalu ja sisemist kindlustunnet. Mitmete põlvkondade lastele on rõõmu ja mängulisust pakkunud eesti folklooris liisutuste näol mitmesugused kõnemängud ning tänapäevagi lapsed kasutavad neid omavahelistes mängudes. Liisusalme teab ja peab neist lugu iga laps. Neid korrutatakse, jorutatakse,
Kalevipojast visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; Kokkuvõte Kokkuvõtteks oli see ajastu eestlaste jaoks rahvusliku eneseleidmise. Sel ajal elustati Eesti eneseteadvust oma pärandi kohta ja loodi eepos Kalevipoeg. See aeg oli Eesti rahva jaoks hea aeg kuna eestlased said minna õppima ülikooli ja eestlased vabastati pärisorjusest ning anti võimalus elada oma elu nii kuidas nad ise tahtsid ilma et keegi neid takistaks
üles, nende silmad on tinataldriku suurused, suu kui veetoober ning käed nii pikad ja jämedad kui palgid. Nad pidavat olema inimestest kümme korda pikemad ja käivad pimeduse varjus näiteks jõuluõlut näppamas[3]. Varasemas folklooris elavad inimvaenulikud trollid kindlustes ning kollitavad pimeduse saabudes piirkonnas elavaid inimesi. Päevavalguse käes troll plahvatab 12 või muutub kiviks. Hilisemates juttudes on trollid sageli inimesesuurused või väiksemad olendid, kääbuste või haldjate sarnased[4]. Sarnaselt päkapikkudele toimetavad, koovad ja ketravad ning pruulivad trollid lakkamatult ning tänu oma usinusele on ülimalt rikkad. Trollide tänapäevasele populaarsusele loodi alus 19. sajandi keskel, kui Asbjørnsen ja Moe rahvasuust kogutud trollilood avaldasid ning andsid tõuke nende kasutamisele norra kirjanduses ja kunstis [2].
Oskar Luts Lastekirjanduse referaat Tartu 2008 Sisukord 2. Sissejuhatus..........................................................................................................3 3. Elulugu...............................................................................................................4 4. Loomingust üldiselt...........................................................................................6 5. Lastekirjandus....................................................................................................8 6. Kokkuvõte........................................................................................................14 7. Kasutatud kirjandus..........................................................................................15 8. Lisad.................................................................................................................16 8.1. Oskar L...
rõõmus, kurb, vihane) ja väljendab kõnes tundeid ja emotsioone. Kuueaastane laps eristab olulist infot ebaolulisest ja annab edasi peamiselt olulist infot. Lapse jaoks on eelkõige oluline see, mis seostub tema emotsioonidega. Ta jutustab meelsasti oma kogemuste, kuuldud teksti ja pildi põhjal. Laused on nüüd juba paremini seotud, jutustamisel kasutatakse rohkem liitlauseid. Laps armastab ka ise jutte luua. Jutustamist mõjutab oluliselt see, mida laps peab oluliseks (selle toob ta juttudes välja). 7-aastane laps suhtleb aktiivselt nii eakaaslaste kui täiskasvanutega. Ta püüab arvestada suhtlemisel kaassuhtlejat ja suhtlemispaika. Laps kasutab õigesti enamlevinud traditsioonilisi viisakusväljendeid (Hallap&Padrik 2008). Koolieelik koostab jutu tegevus- ja olupildi järgi, annab edasi nii põhisisu kui ka mõningaid detaile; mõistab mõttelünga tekste (kui stsenaarium/ sündmus on tuttav) ja tuletab ise puuduva info (või küsib täiskasvanult abi).
Pealkiri ei anna otsest informatsiooni selle kohta, et sisuks on realistlikud koolilood. Kindlasti on raamat loetav ka tüdrukutele, kellele peaksid meeldima ka fotod raamatu lehekülgi kaunistavad fotod õitsvatest õunapuudest. Lugu ,,Säde" sobib tüdrukutele kõige enam, sest seal on peategelase eneseotsingute käivitajaks soov näha sädet tüdruku silmades. Oluline kõrvaltegelane kõikides lugudes on isa. Last karistav või teda mures üksi jättev lapsevanem puudub juttudes täiesti. Isa on arusaav ja toetav, kellelt poeg saab nõu küsida. Enamasti ei paku isa poja küsimustele valmis lahendusi, vaid jääb salapäraselt mõistukõneliseks, lastes lapsel ise oma vigadest õppida. Kollektiivse kõrvaltegelasena esinevad koolikaaslased, kellede seast loos ,,Säde" eristub sümpaatse tütarlapse tegelaskuju. Klassikaaslasi üldiselt ilmestav omadus on see, et nad on millegi poolest peategelasest rikkamad: loos ,,Metallkroonine" on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
