Johann Voldemar Jannsen (3)

TALLINNA PÄÄSKÜLA GÜMNAASIUM
JOHANN VOLDEMAR JANNSEN
referaat
10b klass
Juhendaja : õp. Aida Tender
Tallinn 2008
SISUKORD
Sissejuhatus……………………………………..………………………………3
Elulugu………………………………………………………………………….4
Looming……....………………………………………………………………...7
Perno Postimees ………………………………………………………………...9
Eesti Postimees.………….……………………………………………………11
Eesti esimene üldlaulupidu……………………………………………………13
Kokkuvõte……………………………………………………………………..15
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………...16
SISSEJUHATUS
Kes meist poleks kuulnud seoses 19.sajandi rahvusliku liikumisega Johann Voldemar Jannseni nime. Teda teatakse kui eestluse äratajat ja kirjanduse arendajat. Kaasmaalaste seas saavutas ta rahvamehe tuntuse ja hüüdnime Papa Jannsen juba oma eluajal. Ta sündis lihtsasse mõisaveski perekonda. Lapsepõlv oli tal isa surma tõttu raske, kuid ta rühkis edasi oma eesmärgi poole ning saavutas midagi suurt.
Jannsen oli üks Eesti iseseisvuse rajajaist, olles eeskujuks paljudele teistele iseseisvuse eest võitlejatele, samas kui tal endal ei olnud eriti eeskujusid. Ometi süüdistati teda reetmises ja liigses passiivsuses.
Keegi ilmselt ei kahtle, et ta on olnud Eesti jaoks üks väga oluline inimene, kuid kuidas siiski kulges ta elutee ning mida ta tegi meie riigi ja kultuuri heaks, et me kõik temast midagi teame?
ELULUGU
Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma “suurkooliks”. Siin talletas ta veskiliste kõnepruugi ning omandas hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa."
Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end Vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis Jannsen õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist.
1838. aastast sai Jannsenist Vändra kantor , hiljem köster ja koolmeister, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse. 1843. aasta märtsis abiellus tollal veel Vändras elav Jannsen oma õpilase, endise köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen, kes mängib edaspidi väga olulist osa perekonna avalikus elus. Jannsenil oli kokku neli last.
Põhilise töö kõrvalt oli ta ka kirjamees , kes kirjutas eesti keeles. 1850. aastal lahkus Vändrast, et tööle asuda Pärnus Ülejõe ehk Rääma vallakooli õpetajana. Siiski räägitakse rahva seas, et ta ei läinud kohe Pärnusse, vaid kolis alguses Taali valda, kus ta oli kaks aastat kooliõpetaja. Lühemat aega töötas lisaks veel ka alevivalitsejana. 1857. aastal ilmus „Perno Postimees”, mille väljaandjaks oli Jannsen. Leht oli pika eeltöö tulemus, sest ta lehe tegemise palved olid korduvalt tagasi lükatud. Ajalehe kasvu tõttu oli ta sunnitud 1863. aastal kolima Tartusse . Seal saavutas Jannsen kiiresti rahvamehe tunnustuse . Polnud ühtki suuremat ühisüritust, milles “papa Jannsen” poleks algataja, ergutaja, juhi või toetajana kaasa löönud. Tartus osales ta ka rahvusliku liikumise juhtimisel.
1865 aastal oli Papa Jannsen ka laulu- ja mänguseltsi „ Vanemuine ” rajajate seas.. 1867 esitas Johann Voldemar Jannsen seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu . Johann Voldemar Jannseni eesmärgiks oli igalt poolt Eestist rahvast kokku tuues neist vaimselt üks tervik luua. Tänu tema organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis Tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis ", on sees tugev tõetera. Friedrich Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm " muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks.
1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva.
Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
LOOMING
Köstriameti kõrvalt hakkas Jannsen ka kirjatööga tegelema. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega eesti keelde. Kokku sisaldasid tema 3 avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. 1845. aastal ilmunud „Sioni-Laulo- Kannel ”, mis ka aastatel 1853 ja 1860 omale järje sai, levis tuhandetes eksemplarides, oli rahva hulgas väga populaarne ning julgustas Jannsenit edasi kirjutama. Ta kirjutas umbes 220 küla- ja ajalooainelist juttu . Juttudes ilmneb moraalipedagoogilist suunitlust ja kirjandusliku kultuuri nappust, kuid nende nagu ka ta ajalehtede rahvalikult kujukas ja vestelis- humoorikas sõnastus on mõjutanud eesti proosastiili kujunemist.
Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Lehe” mõjul esitas Jannsen 1845 taotluse rahva harimiseks ajalehte välja anda, kuid sai eitava vastuse. Saanud heatahtlikult Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla , hakkas ta 1848. aastal lehe asemel välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest.
Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu „Eesti Laulik ”. Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg. 1865. aastal asutas Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. Peale seda eeskuju hakati seltse rajama muudesse linnadesse. Tallinnas tegutses “Estonia”, Viljandis “ Koit ”, Võrus “Kannel” ning Pärnus “Endla” selts. 1870. aastal pani aluse Eesti Põllumeeste Seltsile.
Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud : "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ning "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga on Eesti hümniks.
PERNO POSTIMEES
Jannseni esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai oma ajalehe asutamine. Selleks loa taotlemine nõudis üle kümmekonna aasta, enne kui 5. juunil 1857 sai Pärnus ilmuma hakata nädalaleht “Perno Postimees”. Lisaks "Postipapale" aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863, mis teeb kokku kuus aastat. Just see pani aluse eesti ajakirjanduse järjepidevale arengule.
Pärnu Postimees väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta ning soovitas talusid hakata päriseks ostma. Üldse üritas Jannsen hea seista selle eest, et rahvas saaks teateid kodu- ja välismaalt, haridust, juhiseid põllumajanduse, majanduse ja tervishoiu kohta. Samas jäi ta tagasihoidlikuks poliitiliste ja ühiskondlike kitsaskohtade käsitlemisel. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise " maarahva " asemel "Eesti rahva" poole. "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Ajalehe kaudu organiseeris ta rahvuslikku liikumist ning sidus selle keskuseid.
Tõsiseks tõkkeks ajalehe tegevusele oli karm tsensuur . Ametlikult olid välistatud poliitilised juhtkirjad , publitsistika laiemaski plaanis. „Perno Postimehe“ juturubriigiga pandi alus ilukirjanduse avaldamise traditsioonidele eestikeelses ajakirjanduses. Raskustele vaatamata saavutas Perno Postimees enneolematu menu omades 1862 . aastaks 2262 tellijat, olles sellega siinmail piibli järel enimloetud trükis.
Eesti keele seisukohalt oli oluline, et nii „Perno Postimees” kui lühidalt ilmunud „Tallorahva Postimees” olid mõlemad kirjutatud põhja-eesti kirjakeeles, mis kahandasid lõuna-eesti kirjakeele tähtsust ja andsid tugeva tõuke ühtse eesti kirjakeele loomisele.
EESTI POSTIMEES
Aastaks 1863 oli väike Pärnu Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul Perno Postimehe toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusse Tartusse, kus asus välja andma ajalehte, mis kandis juba nime „Eesti Postimees” ja selle lisalehti.
Võrreldes vana ajalehega oli uus nii sisuliselt kui ka vormiliselt tubli samm edasi. See saavutas veelgi suurema populaarsuse, olles rohkem kui 2500 tellijaga Eesti suurim ajaleht. Ka oli uue lehe toimetusel rohkem kaastöölisi kihelkondades. Jannsen rakendas ajalehe juurde tööle ka kogu oma perekonna, eriti silmapaistvat rolli etendas selles tütar Lydia, keda tuntakse paremini kirjanikunime Koidula järgi.
„Eesti Postimehe” rahvuslik hoiak radikaliseerus laulupeo järel tunduvalt, mis tõi kaasa konflikti baltisakslastega. Võitluse ägedusest kohkunud Jannsen üritas vene mõju kasvu kartes saksa poolega kokkuleppele jõuda. 1871. aastal asusid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad „Eesti Postimeest” salaja materiaalselt toetama . See tõi kaasa ka suurema mõju ajalehe üle.
Kui Jannsen vabastas ametist Jakobsoni , kellega tal juba varem teravad lahkhelid olid valitsenud, nõudsid sakslased ka tugevalt eestimeelse Jakob Hurda vabastamist „Eesti Postimehe Lisalehe” toimetaja kohalt. Jannsen tegigi nii nagu talt nõuti ning see tõi kaasa lisaks erimeelsustele tütre Lydiaga ka süüdistused reetmises.
Olgugi et ajaleht „Eesti Postimees” polnud tol perioodil küll mingil juhul saksameelne väljaanne, oli ta antud olukorras eesti rahva jaoks selgelt liiga passiivne. Antud olukorda kasutas ära Jakobson , kelle tunduvalt radikaalsem ja energilisem ajaleht „Sakala” koondas „Postimehe” ümbert enda ümber rahvusliku liikumise juhid. Tänu sellele, et „Sakala“ nii populaarne oli, hakkas Jannseni tähelend vaikselt lõppema.
ESIMENE EESTI ÜLDLAULUPIDU
Saksameelsust pooldanud Jannseni suurim üritus oli 1. üldlaulupidu, mille korraldamisel olid eeskujuks Saksamaal toimuvad laulupeod. Jannsen taotles luba laulupidu korraldada 1867 aastal. Pidu ise leidis aset 18.-20. juunil 1869. aastal, ametliku nimetusega " Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli - ja Tänulaulupidu".
Laulupeo kava koosnes enamjaolt saksa heliloojate ilmalikest ja vaimulikest lauludest. Eestit esindasid Saebelmann-Kunileid lauludega „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”, sõnad Lydia Koidulalt ning Jannsen, kes kirjutas sõnad laulule „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (praegune eesti rahvushümn) mille viisi autor on soomlane Friedrich Pacius . Seetõttu koges see üritus nii Jakobsoni, kui ka teiste demokraatlike tegelaste vastuseisu . Laulupeo peakomisjoni esimeheks oli Tartu Maarja kiriku pastor Adalbert Hugo Willigerode.
Ometi sai see sündmuseks kus eesti rahvaks end üheks laulis. Jannsen hoidis oma lugejaid kursis ettevalmistuste käiguga ning õhutas koore harjutama juba aegsasti. Ehkki paljud koorid olid segakoorid , nõudis Jannsen, et laulupeole tuleksid ainult mehed. Segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks ja “ülimalt ohtlikuks”. See tähendas paljudele kooridele laulude ümberseadmist ja ümberõppimist.
Laulupeo peaproov toimus Tartu Maarja kirikus suletud uste taga, kuna ei oldud kindlad, kas nii suur hulk siiski suudab korralikult koos laulda . Eelkõige kardeti kohalike saksa ajalehtede õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga suurepäraselt.
Laulupidu algas rongkäigu ning Maarja kirikus toimunud piduliku jumalateenistusega. Pidu leidis aset “Ressource” seltsi aias. Tuju oli ülev. Peole oli kogunenud esinema 45 meeskoori ja 4 mängukoori, kokku umbes 800 lauljaga. Aukartustäratav oli ka vaatajate arv, ligikaudu 12 000. Suurele lauljate arvule tuli kokkulaulmine hästi välja ja see oli tõukeks muusikalise isetegevuse ning kogu rahvusliku muusika edasisele arenemisele. Esimesel laulupeol sai alguse ka kooride võistulaulmise traditsioon.
Lisaks muusikale oli oluline ka poliitilis-kultuuriline osa. Erilise tähtsuse omandas tollal veel noore kooliõpetaja Jakob Hurda esimene avalik esinemine, kus avaldati kolm soovi: et seltsielu, üldised huvid ja ettevõtted leviksid, et ükski eestlane, kes koolitamise läbi talurahvast kõrgemale tõuseb, sellepärast omast rahvast ei lahkuks ja et eesti rahvas saaks endale eestikeelse keskkooli.
Laulupeo tähtsust on raske alahinnata. See oli esimene kord, kus eestlased jälle ülemaaliselt kokku said tulla.
Ka said laulupeol tuule tiibadesse esimesed Eesti rahvuslikud organisatsioonid nagu Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, Aleksandri keskkooli komiteed, põllumeesteseltsid jne. Sel üritusel sõlmiti ka esimesed tutvused soomlastega.
KOKKUVÕTE
Johann Voldemar Jannsen ehk rahvakeeli Papa Jannsen või Postipapa mängib Eesti ajaloos väga suurt rolli. Tema üksikisikuline püüdlus avas tee eesti ajakirjandusele, mis tõstis tublisti rahva eneseteadvust. Jannseni tahe eesti rahvast aidata sellega aga ei piirdunud. Luues lauluselts „Vanemuise” andis Jannsen rahvale võimaluse näha maakeelset näidendit. Sellele aitas palju kaasa tütar Lydia. Jannseni südamesoov eestimaa eri piirkondi üksteisele lähendada ja rahvustunnet tekitada saavutas täistabamuse, kui toimus eesti esimene üldlaulupidu, kus eestlased end üheks laulsid. Tänu kindlameelsele tegutsemisele viisid Jannseni teod teda eesmärgi suunas – eesti rahvas tekkis tõesti rahvustunne ja selle najal liiguti vabaduse suunas. Papa Jannsen andis eesti rahvale seda, mida tal tol hetkel vaja oli ning see aitas ka iseseisvuseni jõuda.
1892. aastal algatas “Vanemuise” selts rahva hulgas korjanduse, et püstitada kultuuritegelase hauale mälestusmärk. Saadi kokku ligi 900 rubla. Hauasammas Johann Voldemar Jannseni kalmul avati 10. septembril 1893. See oli esimene eesti rahva rahade eest püstitatud hauamonument .
KASUTATUD KIRJANDUS
Eesti elulood . Eesti Entsüklopeedia 14. köide. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000, lk 108
M. Laur , A. Pajur, T. Tannberg “Eesti ajalugu II” - I trükk , kirjastus “ Avita ” Tallinn 1995, lk 9-10
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_%C3%BCldlaulupidu
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=75&ItemID=243
http://miksike.com/docs/referaadid2006/jvjannsen_info_liisisokmann.doc