Franz Kafka (3)

Franz Kafka
Franz Kafka (1883-1924) sündis Prahas rikka juudi lihakaupmehe
pojana ja veetis seal suurema osa oma elust. Konflikt isaga mängib
Kafka kujunemisloos olulist rolli, samuti püüded luua stabiilsemaid
suhteid naistega. Kafka oli kolm korda kihlatud – kaks korda Felice
Baueriga ja korra Julie Wohryzekiga, kuid ei abiellunud kunagi.
Alles viimasel eluaastal (Kafka suri 40-aastaselt tuberkuloosi) alus-
tas ta kooselu Dora Dymantiga. Enamik Kafka eluloost lähtuvaid
kirjanduseuurijaid on seisukohal, et need kaks konflikti – konflikt
isaga ja konflikt naistega – olid Kafka loomingu jaoks pöördelise
tähtsusega. Oma eluajal avaldas Kafka vaid ükskuid novelle ja
esseid. Suurem kuulsus saabus peale surma, kui tema sõber Max
Brod avaldas Kafka käsikirjalise pärandi, mille autor ise oli mää-
ranud põletamisele.
Kafka looming jaguneb kahte suurde gruppi: novellid ja romaa-
nid. Kui esimestest osad ilmusid juba Kafka eluajal, siis kolm lõpe-
tamata romaani «Ameerika», «Protsess» ja «Loss» on ilmunud
postuumselt.
Olulisemad eesti keeles avaldatud teosed: Franz Kafka «Ameerika.
Protsess. Loss» (Tallinn: Eesti Raamat 1987). Franz Kafka «Hiina
müüri ehitamisel . Kõik lühemad ja lühilood» (Varrak 2002).
Mõneti põhjendatud on pidada Kafkat just lühivormide meistriks,
ning vastandada tema teravas, kujundlikus, kohati ka absurdses
stiilis jutte lõpetamata jäänud romaanidele, mille avaldamisele ta
ka ise vastu oli.
Kirjanduslooliselt on Kafka positsioon erandlik. Oma tunnus-
joontelt võiks tema loomingut seostada kirjandusliku eksistentsia -
lismiga – kuid see tekkis liikumisena alles tunduvalt peale Kafka
surma, ning oli hoopis ise temast mõjustatud. Samal põhjusel on
Kafka puhul raske rääkida «maagilisest realismist», lisaks teeb
sellise määratluse laialivalguvus selle kasutamise mõttekuse peh-
melt öelda küsitavaks. Õigusega on märgitud sümboli ja allegoo-
ria suurt osatähtsust tema loomingus – peaaegu kõik Kafka poolt
kirjapandu on mõistetav nii otseses kui ka sümboolses, allegoo-
rilises tähenduses. Nt võib nii «Protsessi», « Metamorfoosi » kui
ka peaaegu kõiki ülejäänud Kafka teoseid üldistavalt tõlgendada
kui inimeksistentsi väljapääsmatuse sümboleid. Inimeksistentsi
väljapääsmatus (olemasolu väljapääsmatu seotus talle etteantud
oludega), fatalism , ja eelmainitud tegurite koostoimest tulenev
võõrandumine on Kafka kõige olulisemad teemad. Need teemad
seovadki teda aja- ja kirjanduslooliselt hilisema eksistentsialismi
ja absurdiga. Kokkuvõttes võime Kafkas näha ühelt poolt süm-
bolisti – ja seda pigem selle sõna algses, mitte sümbolismi kui
kirjandusvoolu tähenduses (mis oli tunduvalt varasem ja Kafka
enda loomingulisi taotlusi tegelikult kuigi hästi ei kirjelda) – teisalt
aga mõningate hilisemate stiilide, nagu võõrandumist käsitleva
kirjanduse (eksistentsialism, absurd ) ja «maagilise realismi» eel-
käijana. Kafka mõju 20. sajandi kirjandusele on olnud erakordselt
suur – võimalik, et suurem, kui ühelgi teisel autoril. Temaatiliselt
tuleb teda pidada pioneeriks ka ühe 20. sajandi palet olulisemalt
kujundanud nähtuse – bürokraatliku masinavärgi – ebaõigluse,
hullumeelsuse ja juhmuse kirjeldamise alal. Oluline on siinjuures
see, et oma nö tavaelus oli Kafka jurist, Austria-Ungari Keisririigi
bürokraatliku masinavärgi kuulekas osa.
Franz Kafka «Protsess»
«Protsessi» alul vahistatakse pangaametnik Josef K. silmnähta-
valt absurdsetel asjaoludel. Kõige absurdsem on see, et ei esitata
vähimatki süüdistust, ja seda kuni romaani lõpuni. K-l lasub abst-
raktne «süü», kuid mitte ühtki konkreetset süüdistust. Sisuliselt
modelleerib Kafka siin olukorda, kus ümbrus (ümbritsevad inime-
sed, nt ühiskond), võib ükskõik kelle panna endast arvama mida
iganes – k.a seda, et ta on «süüdi». K. süüle, niisamuti nagu ka
selle absurdsusele, viitab «Protsessis» kõik. Võiks ju arvata, et
tegu on lihtsalt Josef K. paranoilise unenäo või fantaasiaga, kuid
see labastaks romaani tõlgenduse viimase piirini . Palju huvita-
vam on vaadelda teost kui instrumenti inimese ja tema ümbruse,
või inimese ja ühiskonna suhete uurimiseks. Sellisel juhul näitab
«Protsess» ümbruse täieliku meelevalda üksikinimese üle, seda,
et ümbrus võib igaühe meist panna endast arvama mida iganes.
Sellisena avaldub esmapilgul teose sotsiaalkriitiline, analüütiline
pool. Kafka on siiski suutnud vältida üheseltmõistetavat ühiskonna
(ja «Protsessi» puhul spetsiifilisemalt bürokraatia) kriitikat. Selle
asemel on meie ees ambivalentne tekst, mis toimib niihästi kujut -
luse kui reaalsuse tasandil, hullumeelse absurdikomöödiana kui
ka kõige süngema hinnanguna inimese eksistentsile ühiskonnas.
«Kohus», mille piiramisrõngasse K. satub, kujutab endast lõputute
ruumide, käikude ja kohtu- uurijate ja kohtu käsilastena ilmuvate
naiste rägastikku, kus liikuja kaotab paratamatult vähimagi suuna-
ja reaalsustaju, kuid võib K. näitel säilitada vähemalt kriitilise
meele ja mõistuse, mis teeb tema rännaku (protsessi) sel pööra-
sel bürokraatilisel maastikul talle kahekordselt painajalikuks. On
peaaegu ime, et K. kõige selle juures mõistuse suudab säilitada
– see õnnestub tal küll ehk vaid seetõttu, et protsess tihti masi -
navärgi kõige absurdsemais keerdkäikudes takerdub, pakkudes
sellega K-le üürikest meelelahutust ja hingetõmbeaega.
Olukordade, büroode ja kohtuametnike kujuteldamatus, hullu -
meelsus hoiab romaani käigus, ega lase igavusel või lootusetusel
lõplikult võimust võtta. Sama funktsiooni täidavad «Protsessi»
naistegelased preili Büchner, põetaja Leni ja kohtuteenri naine.
Nemad hoiavad käigus nii K. kui ka lugeja huvi, tekitades «juriidi-
lises» kontekstis täiesti kohatu ja seda põnevama erootilise pinge,
kuid jäävad samas kogu oma erootilise otstarbe juures täiesti üks-
kõikseteks K. käekäigu vastu, või aitavad protsessi ebasoodsale
arengule koguni veel omalt poolt kaasa, nii et jääb lausa mulje,
et tegu on kohtu käsilastega. Või kardavad nad süsteemiga vas-
tuollu minna?
Kohtute süsteemi analüüsi teeb praktiliselt võimatuks selle
ülim keerukus , ebamäärasus, laialivalguvus ja petlik iseloom.
Viimase heaks näiteks on «kohtunikke» kujutavad pildid. Tühine,
kääbusekasvu ja enamvähem anonüümne kohtu-uurija laseb end
portreteerida troonil istuvate kõikvõimsa, jumalataolise hiiglastena,
kuigi «tegelikult istub ta köögitöölil, millel on vana kokkulapatud
hobusetekk peal».
See kirjeldab väga hästi kogu teose juhtmõtet, et ülim mõt-
tetus, jaburdus ja totrus varjavad end tähtsuse ja tõsisuse maski
taga. Pealtnäha on asi palju tõsisem, kui tegelikult – kuid samas
määrab kogu Josef K. elukäigu üks tähtis otsus, mille teeb ei-tea-
kes ei-tea-kus, ja mitte see üleüldine tsirkus, mida kogu süsteem
endast faktiliselt kujutab.
Lisaks süüdistuse puudumisele iseloomustab K. protsessi ka
see, et puuduvad kohtunikud. K-l tuleb tegemist teha ainult alama
astme tegelastega, kellest – nagu talle pidevalt mõista antakse
– ei sõltu mitte vähimatki. Tegelikud kohtunikud jäävad alati
tundmatusse, kuhugi viirastusliku «kohtu» lõputute käikude ja
pööningute rägastikku peitu. On nad üldse olemas? Selleski ei saa
kindel olla. Kindel on vaid see, et on olemas hoomamatu ja mõis-
tetamatu kohtute süsteem, mille tööpõhimõtted on samamoodi
hoomamatud ja mõistetamatud. Kohtu esindajate, käsilaste ja
neutraalsete tegelaste vaheline piir on ähmane. Selge on vaid piir
ohvrite ja süsteemi vahel, mida tähistab kohtute kõikjaleulatuv
hirmuvalitsus ja ülemvõim.
Niisiis leiab peategelane Josef K – väikeametnik nagu Kafkagi
– end vastamisi olematute süüdistuste ja absurdse «protsessiga»,
mis oma ülimas tabamatuses ja venimises on otsekui õigusemõist-
mise paroodia – kui ta vaid ei tunduks nii tõeline. Sündmustiku
kogu traagikat kõrvale jättes on just kirjaniku poolt edasi antud
tõelisuse ja käegakatsutavuse atmosfäär see, tänu millele lugeja
suudab – õigemini, on sunnitud – «Protsessi» tõsise näoga lugema.
See on toosama «kafkalik», teravalt väljajoonistunud, paranoiline,
kahtlustustest ja takistustest umbne atmosfäär, mis sellest hoolimata
igalt pool hulgaliselt petlikke võimalusi välja pakub (meenutagem
«Protsessi» naistegelasi, Tintorellot või advokaati, keda kõiki Josef
K. «süütus» huvitavat näib).
Stseenide sisu edasiandmisel on Kafka stiil maalähedane ja
realistlik , kuid arutlustes kohtu olemuse ning seal aset leidva
üle vallandub peadpööritav, hullumeelne detailipeenus ja täp-
sus, kalduvus spekulatiivsete loogiliste süsteemide rajamisse ja
pedantismi.
Kui esimeses – oma kalduvuses loogilistele spekulatsioonidele
– sarnaneb Kafka vahest kõige rohkem sümbolistide suurele ees-
kujule Edgar Allan Poe’le, siis teda kummitavast pedantismist vaba-
neb Kafka siin vaid stseenide ja sündmustiku seosetu, absurdse,
otsekui unenäoliselt ja sihitult fataalse lõpu poole triiviva arengu
tõttu. See näiline, unenäoloogikast lähtuv vabadus muudab Josef
K. protsessi oma detailides ettearvamatuks, ning lõppkokkuvõttes
lugejagi jaoks huviga jälgitavaks. Kafka lemmikautorid olid Goethe
ja Heinrich von Kleist, eriti viimase stiilist on ta teadlikult õppinud.
Protsess areneb ebaühtlaselt ja omasoodu, jõnksude kaupa – vahel
näib see nagu täiesti ununenud olevat, ja Josef K. võib õnnelikult
hinge tõmmata, kuid siis sekkub protsess taas täiesti ootamatu ja
kohatu ägedusega tema ellu.
Ülim ja täielik kohatus , mida omakorda võimendab Kafka jahe
ja diskreetne, peaaegu tundeid välistav stiil, iseloomustavad nii
Josef K. olukorda kui ka protsessi ennast kõige täielikumalt. Kafka
ülim skepsis mistahes lahenduste ja väljapääsude suhtes kumab
läbi igast «Protsessi» reast, raskendades sellega teose tõlgenda-
mist pelgalt subjektiivse mässu ja kriitikana valitseva bürokraatia
ja ülekohtu aadressil.
Kafka novellid
Nagu juba öeldud, oli Kafka oma eluajal kirjandusringkondades
tuntud kui meisterliku stiiliga novellist. Nagu ta ise oma kirjan -
duslikus « testamendis » märgib: «Kõigest, mis ma olen kirjutanud,
kehtivad ainult raamatud «Otsus», «Kütja», « Metamorfoos »,
«Karistuslaager», «Maa-arst» ja jutustus «Näljakunstnik».» Kõik
need on kas novellid või novellikogud. Kõik need on 2002. aastal
ka eesti keeles ilmunud.
Novell «Otsus» on Kafka üks esimesi teoseid üleüldse. Selle
valmimist on kirjanik ise kirjeldanud nii: «Selle loo «Otsus» kirju-
tasin ma 22. ööl vastu 23ndat ühe hooga kella 10nest õhtul kella
kuueni hommikul . Suutsin vaevalt istumisest kangeks jäänud jalgu
kirjutuslaua alt välja tõmmata. Kohutav pingutus ja rõõm, kuidas
lugu minu ees arenes, kuidas hoovus mind edasi viis. Mitu korda
sel ööl kandsin ma oma raskust seljas .» «Otsusega» õnnestub
Kafkal esmakordselt läbimurd oma kirjanduslikule pärusmaale,
milleks on «selgeltnägevad seisundid» ja «unenäoline siseelu ».
Novell kujutab endast peategelasest noormehe (Georg – esimene
Kafka alter egode pikas reas) kummalise «allakäigu» lugu: para-
noilisest nõrkusest ja kahtlustamisest tõugatuna satub ta olukorda,
kus vähehaaval selgub , et tegelikkus on veel palju hullem, kui ta
oma kõige hullemates «luuludes» ette kujutada oskas. Analoo-
giliselt «Protsessiga» areneb «Otsus» seega äärmisse süngusse,
peategelase totaalse kaotuse suunas, kuid Kafka jahe ja – jällegi
täiesti kohatult – isegi nagu veidralt optimistlik stiil ei luba novelli
lõppedes ühemõtteliselt «süüdlasele» osutada. Novell on nagu
üksainus koletu kärgatus: «Vandenõu!» Kogu lugejale avanevate
vandenõude (isa vandenõu poja vastu, pruudi vandenõu peigmehe
vastu) hullumeelsusest ja ennekuulmatusest hoolimata on Georg
kõigi suhtes, kes tema hukku plaanitsevad, vankumatult surmani
truu. Georg võib olla surmamineja, kuid sammub sinna kuutõbi-
sena, ja püstipäi.
«Otsus» on esimene tõeliselt «kafkalik» novell juba kasvõi
sellepärast, et paljud siin esmakordselt ilmunud jooned korduvad
väga paljudes teisteski Kafka novellides. Milline on siis Kafka novelli
(või «kafkaliku» situatsiooni) tüüpülesehitus? Üksik hukkumisele
määratud meestegelane, keda varitsevad vägivaldsed, hullumeelsed
või saatanlikult õelad tegelased, sepitsused või süsteemid, viib
vääramatult, otsekui unes , oma tahtest ja vabadusest täiesti
äralõigatuna (võõrandatuna) täide oma saatuse , milleks on huk-
kuda võimalikult suurte ja vaatemänguliste paranoiliste teooriate
ilutulestiku saatel. Kogu see ilutulestik , või «tsirkus», nagu mõned
uurijad seda nimetavad, leiab muidugi aset ainult peategelase peas.
Tegelikult võib Kafka kirjutatu puhul põhjendatult küsida, kas miski
tema poolt kirjapandust üldse tegelikkusele viitab? Eitava vastuse
puhul tuleb Kafka kindlalt lahterdada «metafüüsiliseks kirjanikuks »,
nagu seda vahel ka tehtud on.
Tüüpiliselt kafkalik, st ülalkirjeldatud tüüpülesehitust järgiv
on ka Kafka kuulsaim novell «Metamorfoos». «Metamorfoos» on
Kafka juttudes kõige järsema algusega ses mõttes, et siin ei tehta
«reaalsusest» mingit numbrit. Novell algab nii: «Ühel hommikul
rahututest unenägudest ärgates leidis Gregor Samsa, et ta oli oma
voodis tohutu suureks putukaks muutunud.» Kafka jätkab sama
vaoshoitud ja kaastundlikus stiilis – kuigi loo tüüpiliselt kafkalikku
ülesehitust teades on lugejale muidugi juba algusest peale selge,
et Gregori saatus on otsustatud.
Järgneb Gregori, kes seni on olnud oma perekonna poolt
austatud ja hinnatud kui pere ainus toitja, lõputu alandumine
jälgiks sitikaks, kellega keegi enam mingit tegemist ei taha teha.
«Metamorfoosi» eristab teistest Kafka novellidest see, et see
liigub unenäolisuse ja võõrandumise skaalal veel ühe sammu
edasi – unenäolisusest unenäkku, võõrandumisest absoluutselt
võõrani, inimesest sitikani. «Metamorfoosist» ongi kirjanduse
ajaloos saanud ülima võõrandumise sümbol – ja omamoodi kaf-
kalikkuse kvintessents.
Kõik Kafka lood väljendavad ülimat, sageli lausa kurioosset
väljapääsmatust ja kimbatust. Sageli saab see kurioosne – või
absurdne – mõõde ülekaalu loo peaaegu alati traagilise alatooni
üle, mispuhul novelli võib lugeda kui ülimalt lõbustavat (ent samas
muidugi ka vältimatult traagilist ) lugu. Novellis «Külakoolmeister»
(algselt avaldatud pealkirja all «Hiidmutt») jutustatakse meile
külakoolmeistrist, kes on külatagustel nurmedel täheldanud hiid-
mutti , ning kelle elu sisuks saab sestpeale teadusliku avalikkuse
(kes sellest avastusest midagi teada ei taha) mutist teavitamine .
Selles, nagu juba öeldud, ülimalt kurioosses, naljakas ja kurvas
novellis kohtuvad kaks meest, külakoolmeister ja minategelane
– kaks ainsat inimest kogu maailmas, keda huvitab «hiidmutt»
ja kes mõlemad põlevad soovist kaitsta külakoolmeistri kui muti
esmaavastaja au, kuid kes sellegipoolest omavahel lävida ei
saa, kuna samamoodi kui minategelane põleb ihast tõsta küla-
koolmeister «teaduse troonile», põleb külakoolmeister ägedast
umbusust minategelase vastu. Tulemuseks on absoluutne null,
täielik kontaktivõimetus – lüüasaamine alal, mis on ometi ainus,
mis neid kaht huvitab (ega huvita peale nende terves maailmas
mitte kedagi).
«Maa-arst» eristub teistest lugudest unenäolisuse poolest
– tõepoolest, erinevalt peaaegu kõigist teistest novellidest võiks
oletada, et see on lihtsalt unenäo üleskirjutus. Ei-tea-kust ilmuvad
täiesti etteaimamatult ja ebaloogiliselt käituvad tegelased, sünd-
mustik areneb ja kannab peategelast omasoodu ja vägisi, ilma et
sel vähimatki sõnaõigust oleks. Täiesti vastu oma tahtmist satub
maa-arst kuidagi kuhugi, haige juurde, keda pole lootustki aidata.
Novell on nagu unenägu või absurdne tseremoonia: kasutu maa-
arst võetakse riidest lahti ja pannakse sureva haige juurde voo-
disse, otsekui sest mingit abi võiks olla. Lõpuks leiab ta end jälle
«alasti selle üliõnnetu ajajärgu külma kätte jäetud, maise kaari-
kuga, ebamaiste hobustega – nii ekslen ma vanamees ringi. Mu
kasukas tilpneb kaariku taga, aga ma ei ulatu seda võtma, ja keegi
patsientide sagivast karjast ei liiguta sõrmegi. Petetud! Petetud!
Korragi kuulda võtta öökella eksihelinat – seda ei tee enam iial
heaks!» Novell lõpebki sel somnambuulselt soiguval noodil. Siin
ilmneb Kafka üldine vastumeelsus maailma suhtes ning omalaadne
«õnnetusefilosoofia», mille ta ise on sõnastanud nii: «Kõik inimeste
hädad saavad alguse sellest, et kodust välja minnakse.» Kõige
üllam võimalik eesmärk või ajend kodunt väljaminemiseks – maa-
arst võtmas kuulda raskelt haige kutset – osutub iseenda jälgiks
paroodiaks, pettuseks ja seatembuks, mis on otsekui lavastatud
selleks, et maa-arst oma praksisest, väärikusest, kodust, riietest
ja teenijatüdrukust ilma jätta (antakse mõista, et ei-tea-kust välja
karanud tallipoiss vägistab teenijatüdruku peale seda, kui maa-
arsti jalust ära on saatnud).
«Majaisa mure» esitab taas ühe uskumatu loo. Majaisa on
tegelikult kõrvaltegelane, peategelane Odradek meenutab väli-
muselt «eelkõige lamedat tähekujulist niidirulli, ja talle paistab
tõepoolest olevat niiti peale keritud, igatahes võivad need küll olla
vanad jupid, kokku sõlmitud ja ka pasmaks läinud, täiesti eri värvi
ja sorti niidijupid.» Pealekauba on temaga võimalik rääkida ja «ta
naerab nii, nagu võib naerda ainult kopsudeta olend . See kõlab
umbes nagu langenud lehtede krabin.» Vahest rohkem kui ükski
teine lugu illustreerib see tegelane Kafka suurepäraset fantaasiat
– antud loo puhul lähendab see teda juba peaaegu sürrealismile.
Kafkat on püütud ka sellega seostada, kuid sürrealism on siiski
Kafkast hilisem nähtus, nii et siingi oli ta taas kord originaalne.
Majaisa mure väljendub sellise, pealtnäha absoluutselt kasutu
olendi nagu Odradek lõppematus eksistentsis, mis on miski, mille
üle kellelgi ega millelgi vähimatki võimu ei näi olevat. «Majaisa
mure» on omamoodi pahupidi pööratud Kafka «tavaline» novell
– kui tavaliselt kannab tema lugusid vägivald, juhus ja «unenäo-
line triiv », siis siin on see kõik ümbrusest välja toodud ja Odradeki
kujus isikustatud. Odradek on ise nagu elav juhus, arusaamatus,
vägivald, ülim kohatus ja unenäoline seik – erinevate Kafka lugude
atmosfääridest kokkuehitatud mootor.