Referaat Gailitist (0)

Tallinna Läänemere Gümnaasium
August Gailit
Referaat
Õpilane: Romanov Pavel
Õpetaja: Krivenko Ljudmilla
Tallinn
2010
Elukäik
Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal, üles kasvas ta Laatre mõisas. Sarnaselt kodukandi pinnamoega oli ka Gailiti elu värvikas, selles oli nii väiksemaid, kui ka suuremaid käänakuid. Ta elas ja töötas mitu aastat Prantsusmaal, Lätis, Saksamaal ja Itaalias ning siirdus 1944. aastal pagulusse Rootsi, kuhu jäigi elu lõpuni.
Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis.
Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.
Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana, Vabadussõjale on pühendatud romaan " Isade maa" (1935).
Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru".
Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas.
Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor.
Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili .
Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi, kus ta elukohaks sai Örebro lähistel olev Ormesta mõis. Suri 5. novembril 1960 ja tuhastatud põrm on maetud Örebro põhjakalmistule. Matusetalitus toimus 13. novembil Örebro Olaus Petri kirikus. Hauakivi (kus leegitseva Tallinna silueti alla on kirjutatud "Üks leegitsev süda / üle rahutu vee") kujustas E. Raudsepp
Looming
On öeldud, et Gailiti keelekasutus sarnaneb tema kodukoha, Lõuna – Eesti vahelduva maastikuga : künkad, orud, käänulised teed, üksikud metsatalud ja samas avarad heinamaad. Kuigi Gailit on kirjutanud mitu romaani, võib teda Fridebert Tuglase ja Peet Vallaku kõrval pidada ennekõike sädelevaks novellimeistriks.
Gailiti varane proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad ( romaanid "Muinasmaa" (1918) ja "Purpurne surm" (1924) ning novellikogud " Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu "Klounid ja faunid " (1919)).
1920. aastatest pärinevad novellikogud "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid "Karge meri" (1938), "Ekke Moor " (1941) ja "Leegitsev süda" (Vadstena 1945). Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosažanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (1951– 1959 ) kajastub kodumaa kaotamise traagika .
Gailiti stiili on ehk kõige lihtsam kirjeldada tema tuntuima romaani "Toomas Nipernaadi " põhjal, sest seal on peaaegu kõik kirjaniku võttedesindatud.Liialdused ja piiritu fantaasia tulevad esile Nipernaadi juttudes, mis võivad hetkega hüpata ühelt teemalt teisele või muutuda iseenda vastandiks .Loodus on "Toomas Nipernaadi" oluline tegelane. Koos Toomas Nipernaadiga rännates saab lugejagi osa Eesti looduse imelisest mitmekesisusest ja vaheldumisest.
Toomas Nipernaadi on romantiline unistaja , keda on õnnistatud piiritu fantaasia ning sõnaosavusega. Ta on kirjanik, boheemlane , rahutu hingega rändaja, kellele meeldib elada loodusega ühes rütmis, armuda uuesti ja uuesti. Paljud tegelaseg, kellega Nipernaadi kohtub on liiga tosimeelsed, unustanud unistamise – Nipernaadi üritab neid sellest tardumusest üles äratada.
Värvikatele karakterile lisavad vürtsi Gailiti tegelaste kummalised ja meeldejäävad nimed: Toomas Nipernaadi, Naanu Moor, Katariina Jee, Habahannes, Jaak Prügi, Pille Riin.Minu arvates on August Gailit põnev kirjanik, soovitatav lugemiseks kõikidele.
3