Jaan Vahtra elulugu (2)

JAAN VAHTRA

• Sündinud 23. mail 1882. aastal Võrumaal, Mooste vallas, Kaaru külas Kitse talus . Pere kolis taludest tööd otsides tihti.
  
• 1893-96 Vanaküla vallakool. Õpiraha teenis taludes .
  
• 1896-99 Räpina kihelkonnakool. Raha nappusel arendas ta oma kirjanduslikke ja kunstikalduvusi esialgu iseseisvalt.
  
• 1900 alates trükiti temaluuletusi ja jutukesi ajakirjanduses sh “Lastelehes”
  
• 1900-01 Töötas vallakirjutajana Räpina ja Meeksi vallas.
  
• 1901-02 Õpeteja Parapalu külakoolis.
  
• 1902 -09 Õpetaja Metste koolis.
  
• Seejärel “Viljandi teataja ” toimetuses. Pikapeale sai kunst ülekaalu ja jäigi Vahtra põhialaks, kuid selle kõrval tegeles ta pidevalt ka ajakirjandusliku tööga, tõlkis ilukirjandust eesti keelde, kirjutas jutte , rahvajuttude töötlusi ja mälestusi.
  
• Asus õppima Riia Kunstikooli .
  
• 1913 asus õppima Keiserliku Kunstiseltsi Kunstikoolis Peterburis .
  
• 1914–1915 aitas ta toimetada käsikirjalist kunstiajakirja " Ronk ".
  
• 1915–1916 kuulus kunsti-, muusika - ja kirjandushuviliste üliõpilaste ühendusse "Ritsikate ring".
  
• 1916 jätkas õpinguid Peterburi Kunstiakadeemias
  
• 1918-19 oli J. Vahtra Võrus tegev kunstivarade kaitsmisel ja säilitamisel.
  
• 1918-21 töötas joonistusõpetajana Võru tütarlaste gümnaasiumis ja
  
• 1921-24 Võru Õpetajate Seminaris .
  
• 1923. aastal sai Vahtrast tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühma asutajaliige.
  
• 1935 kunstikooli “Pallas” õppejõud.
  
• 1936-40 “Noor-Eesti Kirjastuse” kunstiline konsultant .
  
• 1940 Määrati Jaan Vahtra Võru maakonna keskkultuurimaja direktoriks. Selleks ajaks oli J.Vahtra Eesti viljakamaid raamatuillustraatoreid.
  
• 1944. aastal rajas Võru ajalehe „Töörahva Elu“ ja oli selle esimene toimetaja .
  
• 1947 27. Jaanuaril suri Võrus ning maeti Põlva kalmistule.
  

JAAN VAHTRA
Jaan Vahtra on küll rohkem tuntud kunstnikkuna kuid on kirjutanud hulga raamatuid nii täis-kasvanutele kui ka lastele ja noorsoole. 1930ndate keskpaidast keskendus peamiselt kirjandusele. Avaldanud ümaberjutustusi rahvajuttudest ja kodukandi-lugudest ning tõlkekirjandust. Noorusaastali avaldati tema jutte ja luulet ajakirjanduses. Lastele kirjutanud jutukogud „Kuldne laev“ (1938), “Noorusmaa”(1947) “Minu noorusmaalt” I-III (Tartu 1934, 1935, 1936), “ Laane kurus”(1935), “Ohvrikivi” (1937 ) „Metsajärv“ (1940), “Õngitsemas“ (1946) jpm. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele-inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele. Lastelemõeldud jutud on kirjutanud J.Vahtra oma lapsepõlve mälestustele toetudes. Neid jutte on põnev lugeda, juttudes on elavalt kirjeldatud laste töödest ja tegemistest kodus, karjas ning looduses. Lugemise ajal võid ennast tõemeeli ette kujutada istumas metsas lõkke ääres, tondilugusid kuulamas. Olles ise pärit samast kandist on tore ettekujutada eluolu, külasid ja talusid ajast, mil Vahtra seal elas, ning oma poistetempe tegi, millsena nägi tema külaelu ja milline on see tänapäeval.
Väljavõtteid lugudest: 
Ohvrikivi, “Võu-lell”
“Oh-oh! Milline suur poiss sa oled! Kas oskad ka juba lugeda?” “Jah,” vastasin mina ja Võu-lell silitas mu pead. Ta oli kõrget kasvu, pikkade valgete juuste ja samasuguse habemega, seisis sirgelt , tõmbas suurt piipu ja kõneles valju, selge häälega. Ta majakese akna all kasvas lai õunapuu, mis oli täis punaseid õunu, ning otse maja ukse ees peenral kõigutasid mingid väga pikavarrelised lilled oma kuldkollaseid õietutte. Viis lell meid aeda , laia õunapuu alla. Tuul oli hulk ilusaid õunu puu otsast maha raputanud. Korjasime suuri punaseid õunu, ema ja mina. Kui ma üht väga ilusat õuna hammustama hakkasin, ütles lell: “Poja, vaata ette: ilusa õuna sees on mõnikord palju usse.” Märkasingi siis, et õuna teisel küljel olid koore sees väikesed augud, ning õuna lahates tui ta südamest nähtavale kole vingerdav uss. Tänapäevani on seisnud meeles see lugu ja tänini kõlavad kõrvus Võlu- Lelle targad sõnad.
 Õngitsemas, “Õngitsemas”
“Miks nii palju korke on ühel nööril?” imestasin mina. “Vaata, poiss, ja õpi! Pikal õngenööril, millega sügavas vees tuleb püüda, peab mitu korki olema. Üks suurem kork on eesotsas see kannab allalangevat õnge, aga teised väiksemad tagapool kannavad nööri, et see mitte sügavale vette ei vajuks. Õng ujub kaugele, järvele, ja kui nöör sügavale vajub, siis on raske äkilist lööki anda, kui kala võtab. Jääb löök hiljaks , rabeleb kala lahti ja läheb minema.”
Minu lapsepõlve kodud , „Sammi“
Oli mul hea karjasõber, meie vahva koer Sammi, tugev, must-valget kirja, tark ja arusaaja. Olime mõlemad koos kasvanud, mõistsime teineteist ülihästi. Oli tarvis talle vaid öelda, et teed seda või seda, ja kohe oli ta valmis. Hulkusime temaga mööda metsi ja sookääre, ajasime jäneseid ja oravaid ning materdasime rästikuid, milliseid jõledaid loomi oli seal söökäärudes, jah, isegi väljas põllul, kohutavalt palju. ]...[ Tarvitses Sammile ainult öelda“ Sammi, - orav, orav!“ kui juba ta lidus metsa poole, otsis kustki orava üles ja haukus seni puu all, kui tulin järele. Ja kui ma oravat ühe puu otsast teisele hirmutasin, valvas Sammi teraselt, kuhu orav hüppab, ning polnudki juhtu, et ta silmast oleks kaotanud orava. Mõnikord istus ta pool päeva puu all ja haukus, ning tuli ainult kutsumise peale ära.
Minu lapsepõlve kodud, „Külatänaval“
Väikese Kiisajärve kõrgel kaldal asu reas 7-8 talu. See oli Kiisaküla, kus elasin neli aastat Oro talus, käies suvel karjas ja talvel Vanaküla vallakoolis. Pikki Kiisaküla käis tee, mis oli ühtlasi küla karjatänavaks, lai ja söödine, tallatud küla karjadest. See karjatänav, piiratud vanaaegsest viltuaiast, oli meie, karjapoiste mänguplats. Kogunes poistekari sinna lõunavahel, tunniks-paariks, istus murule aia äärde, lõi käratsedes „tuusa“, nagu nimetasime kaardimängu, heitis ketast, mis lõigati lihtsalt paraja paku otsast, käis palavail päevil Kiisajärves „paju all“ suplemas ja noris üksteisega väikest tüli.
Kasutatud kirjandus

• http://lib.werro.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=6&Itemid=16
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Vahtra
  
• http://lib.werro.ee/index.php/jaan-vahtra.html
  
• Põlvamaa luule, Põlva 1999, lk 65-66
  
• Eesti kirjanduse ajalugu, Eesti raamat 1984, lk 444-445
  
• Lapsepõve kodud, Jaan Vahtra, Tallinn : Eesti Raamat, 1982
  
• Metsajärv, Jaan Vahtra, Tallinn : Eesti Raamat, 1982