Boccacio "Dekameron" (0)

Boccacio novellide maailm
Dekameron on kogumik sajast lühijutustusest, mida esitavad seitse neidu ja kolm noormeest kümnel järjestikusel päeval. Novellid on Boccacio kirjutanud alates 1350. aastast.
Lood räägivad erinevatesse seisustesse kuuluvatest inimestest. Esinevad nii kaupmehed , käsitöölised, kerjused, kelmid, kui ka valitsejad , kõrgaristokraat ja vaimulikud . Vaatamata klassikuuluvusele ja seisustele paljastab autor inimeste pahelise olemuse ning näitab, et iseloom ja käitumine ei ole alati kooskõlas inimese staatuse või esmamuljega.
Boccacio käsitleb abielukommetesse suhtumist ja selle seotust armastusega. Tuleb päevavalgele, et üldiselt on levinud salatsemine ja abikaasa petmine , armukestega aega veetmine. Abielu traditsioon selle pühamas tähenduses on kadunud või ei ole seda kunagi olnudki. Naudingu nimel ohverdatakse truudus . Samas jutustatakse armastusest kui kõige õilsamast kogemusest ja suhtest . Selle eelduseks on lihtne armumine erinevatest seisustest noorte vahel, see toob tihti kaasa armastuse nimel võitlust ja tülisid sugulastega. Kirglikust armastusest räägib neljanda päeva viies novell , kus neiu armsama tapavad mõistmatud vennad. Truuduses ja armuvalus istutab naine mehe pea lillepotti, mille juures ta iga päev unistamas ja nutmas käib. Selle viljkakusest kasvab mullast hiiglaslik basiilik.
Novellide sisu on seiklused ja vingerpussid, pettused ja inimeste kirjeldus erinevaates olukordades . Pea igas loos on mängus kavalus . Boccacio näitab seda ühest küljest südametunnistust mitte koormava kasuliku omadusena, kuidas see annab võimu vähem nutikate üle, isegi tegelikele süüdlastele. Kaval inimene suudab igast olukorrast võitjana väljuda. Näiteks naine, kes peitis armukese oma mehe eest tünni ja suutis olukorrast täiesti teise mulje luua.
Lugudes väärtustatakse kangelaslikkust ja truudust, puhtaid emotsioone. Hinnatud on võitlus pere, armastuse, tõekspidamiste ja kurjuse vastu. Inimesi ei krooni nende näiline süütus, vaid tegude ja käitumisega tõestatud suhtumine. Tarkus, andekus ja sellest kasvav panus ületab mõttetu suursugususe, hea välimuse ja rikkuse. Kuuenda päeva viiendas novellis räägitakse kahest mehest- seadusetundjast ja maalikunstnikust, kelle mõlema välimus on kohutav, kuid nad on väärtustatud oma ande poolest. Juttudes hiilgavad ka teravmeelsed isikud oma tabavate ütlustega. Naeruväärseks peetakse aga ahnust, isekust, kõrget enesehinnangut ja rumalust. Läbiv teema on ka pattude varjamine . Nendes lugudes on tegelased nunnad ja mungad , kelle pahelisus ja tavainimlikkus paljastatakse. Lood pilavad eelarvamusi inimeste süütusest ja korralikkusest ning näitavad, et inimene on loomulik talle loodud laiskuses, ihades ja omakasupüüdlikkuses. Boccacio eetikakäsitlus ja patumõiste on väga elulähedased. Nad eemaldavad kõrgelt moraalilt suitsukatte ja vaatavad otsa päris elule. See on väga uudne ja julge lähenemine keskaja kontekstis. Võiks öelda, et novellides jagunevad inimesed üldiselt kaheks: esiteks need, kelle vooruseid ülistatakse ja keda saadab pooldav suhtumine ning teiseks petturid ja negatiivsed isikud, kes põhjustavad teistele kannatusi ja kellesse ei suhtuta hästi või lihtsalt pahelised või isekad ja rumalad , kelle üle heidetakse nalja . Nende näidetel kajastabki Boccacio oma moraalitaju. Tema elukäsitlus on kõrvuti nii humoorikas ja kerge, kui ka sügavatundeline ja kirglik.
„Dekameron” on kirjutatud renessansi ajastul, mil toimus vaimne ja kultuuriline murrang Lääne- Euroopas. Vabaneti rangetest usupiiridest ning hakkas levima vabamõtlemine. Boccacio novellide maailm osa sellest. Ta tuli välja lühijuttude kogumikuga, mis intrigeeris inimesi ja tekitas kirjandusse vabaväljendusliku suhtumise . Sellega sai temast ka novelližanri alusepanija ja tema teos kuulub tänapäevani maailmakirjandusse. Tänapäeval on ta väärtuslikuks saanud ka tolleaegse sõnakasutuse ja kommete poolest, vastava ajastu tegelaste ja sündmuspaikade kirjelduste poolest.