Andrus Kivirähk elulugu ja looming (5)

Andrus Kivirähk
Referaat
Tallinn 2009

Sissejuhatus

Andrus Kivirähk on eesti näite- ja romaanikirjanik ning humorist . Arvatavasti on ta kaasaegse Eesti hinnatuim autor, kelle teosed on suurt populaarsust võitnud. Kuigi Kivirähki romaanid on väga edukad, eelistab mees siiski näidendeid kirjutada ning oma arvamust avaldada Eesti Päevalehe veergudel.
„Mulle lihtsalt meeldib näidendeid rohkem kirjutada kui romaane. Romaani kirjutamine on raske töö ja neid ei ole nii palju vaja. Näidendeid on palju vaja, teatrid ju kogu aeg töötavad ja aina tellivad . Romaani on aega veel sada aastat lugeda.” ( Postimees , 2009)

Elulugu

Andrus Kivirähk sündis 17. august 1970 Tallinnas. Tema ema on endine Nukuteatri näitleja, isa oli samuti näitleja ja seitse aastat Nukuteatri direktor . Tal on vend sotsioloog Juhan Kivirähk ja õde Tiina Vapper. Kivirähk on abielus Tähekese peatoimetaja Ilona Martsoniga. Neil on kolm tütart: Kaarin, Liisa ja Teele.
Kivirähk lõpetas 1988 Tallinna 32. Keskkooli ning see järel läks õppima Tartu ülikooli ajakirjandust, mille ta lõpetas aastal 1993. Selle kohta, miks ta just seda eriala õppis, ütles ta saates Augustivalgus aastal 2003: ‚‚Lihtsalt ajakirjandus Tartus tundus mulle selline koht, kuhu on väga lihtne sisse saada. Ma kunagi pole tahtnud saada ajakirjanikuks, selliseks , kes teeb saateid: istub ja küsitleb teisi. Mul pole inimestelt midagi küsida.’’ Aastal 1996 astus Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liitu.

Looming

Andrus Kivirähk kirjutab nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ta eelistab teatrit romaanide kirjutamisele ning seda näitab ka see, et tema kirjutatud näidendeid on tunduvalt rohkem, kui romaane.
Kivirähk ei taha liigitada oma tegevust põhitööks ja kõrvaltööks, ta ütleb, et kõik, mis ta teeb, on tema põhitöö. Ta on humorist, romaani-, näite-, lastekirjanik, kolumnist Päevalehes ja juhib koos Mart Juurega saadet Rahva Oma Kaitse.

Lastekirjandus

Andrus Kivirähki tunnevad juba väikesed lapsed. Ta tuntumad lasteraamatud on „ Kaelkirjak ” (1999), „ Sirli , Siim ja saladused ” (1999), „ Lotte reis lõunamaale” (2002), „ Limpa ja mereröövlid” (2004), „ Sibulad ja šokolaad” (2002), „Leiutajateküla Lotte” (2006).
“Lastele kirjutamine ei erine minu meelest kuigivõrd täiskasvanutele kirjutamisest, nii nagu ma ka loen võrdse huviga head täiskasvanute raamatut ja head lasteraamatut. See on umbes nagu söömisega – kotletid on head, aga ega pannkoogidki halvemad pole. Peaasi , et mõlemad oleksid hästi küpsetatud! Ma ei ole kunagi suhtunud lastele kirjutamisesse nagu mingisse humanitaarabisse – et hea küll, olen lahke onu ja kirjutan   lastele ühe jutukese, et neil vaesekestel ka midagi lugeda-vaadata oleks. Minu jaoks moodustavad kõik tekstid, mis ma olen kirja pannud , ühe terviku, nii lastele kui täiskasvanutele kirjutades ajan ma ikka ühte ja sama asja. Vahel lihtsalt tikuvad pähe mõtted, mida saab kõige paremini edasi anda just lasteraamatut või ‑näidendit kirjutades, nii nagu näiteks kirssidest on mõtet teha ikkagi moosi , aga mitte tatraputru.”

Täiskasvanutele

Teemad

Üheks teemaks, mis Kivirähki tähelepanu alati tõmbab on usk ja kirik . Kivirähk ise on veendunud ateist ning naeruvääristab tihti kõike seda, mis on kirikuga seotud. See pole ka märkamatuks jäänud usuringkondadeis endis ning leida võib mitmeid pöördumisi Eesti Päevalehe poole, kes Kivirähki arvamusi avaldab.
Tegelikult Kivirähel otseselt usu vastu midagi pole. Igaüks võib tõeks pidada seda, mida tahab, aga Kivirähki ärritab kirik kui organisatsioon : „Pigem kiriku, mis on minu arust mõttetu organisatsioon. Pühakirjas pole tegelikult mingit kirikut olemas, kogu see süsteem ja rituaalid on vaimulike endi poolt enda tähtsaks tegemiseks välja nuputatud. See, kui inimene millessegi usub, nagu näiteks lapsed usuvad päkapikkudesse, see on armas, aga kohe, kui ilmub mingi organisatsioon, kes häbi tundmata ütleb, et tema esindabki päkapikke ja ainult tema kaudu käib suhtlemine päkapikkudega, siis muutub asi võikaks.”
Ka oma juttudes , nagu loos „ Paljad ”, kasutas Kivirähk kirikutegelasi, et naeruvääristada inimeste hirmusi. Antud kirjatükis kartis vend Johannes inimeste alasti olemist. Minu meelest sümbolisaarib see kõike seda, mida mõtetut ja ohutut surelikud kardavad. Mõeldakse välja endale muresi ja hirme .
Ilmselt kirjaniku enda poole pole mõtetki usuteema lõpetamise asjus pöörduda, sest tema oma arvamust ei muudaks. Mina isiklikult olen tema mõtteavaldustega päri ega laida seda maha. Kivirähk ei naera mitte ainult nende teemade üle, mis käivad selle kohta, mis talle ei meeldi, vaid on irooniline ka enese ja kogu eesti rahva üle.
Kivirähk kirjutab eestlastest eestlastele. Intervjuus Eesti Päevalehes lugeja küsimusele, kas „ Rehepapp ” ka inglise keelde tõlgitakse, vastas ta: „Mul on tegelikult ükskõik, kas see raamat tõlgitakse inglise keelde või ei. Kirjutatud on ta ikka eestlastele.”
Andrus Kivirähk peab seda iseeneses mõitsetavaks, et ta kirjutab oma rahvusest, sest selle eripärasi tunneb ta kõige paremini. Ja pealegi on neid, kes inglastest ja ameeriklastest kirjutaks, ju küllaga. Seda, et eestlasi just pilab, põhjendab ta oma olemusega: "Üsna loomulik, et eesti autor kirjutab eestlastest ja ilmselt on juba kord minu loomingulaad selline, et ülistavaid oode ja kauneid melodraamasid ma kirjutada ei mõista ega viitsi kah.
Ja ma arvan, et veidi irooniline vaatenurk tuleb alati igale asjale kasuks. Liiga tõsine või pühalik hoiak on minu jaoks läila".
Andrus Kivirähk avaldab oma arvamust ka poliitika teemadel . Nende kohta ta raamatud või näidendeid ei kirjuta, aga teeb seda avalikult Eesti Päevalehes ning ega need tähelepanuta jää. Kindlasti teab iga inimene, kes on Kivirähe tegemistega vähegi kursis, ka tema ideoloogilisi vaateid. Oma poliitiliste vaadete kohta on ta öelnud: „Isamaaliidust ja Mart Laarist pean ma isiklikult väga lugu, ehkki hääletanud olen viimastel valimistel ikka Mõõdukate, nüüd siis sotside poolt. Tõsi, usumeestel on Isamaaliidus minu meelest liiga palju sõnaõigust. Aga kahjuks polegi Eestis ühtki erakonda, mis 100% minu veendumustele vastaks .”
Tema meelsus , eriti Keskerakonna vastumeelusu, tuleb väga hästi välja ka ta artiklites. Ühes tema hiljuti ilmunud arvamusloos „ Krokodill ja ninja” naeruvääristas ta Katrin Siska tööle võtmist Keskerankondlikku linnavalitsusse ning loos „Kuus tähte eurotaevas” ironiseeris ta valimisreklaame. Ka niivõrd õrna teema juures, nagu seda on poliitka , oskab Kivirähk oma mõteid avaldada ilma, et ta kasutaks labast sõimu või otseselt kedagi süüdistaks. Ta kirjutab väga peenelt ning minu meelest ongi see üks tema võlusi.

Stiil

Kivirähk iseloomustab tema irooniline maailmavaade ning, nagu ta on öelnud, tuleb sellinne vaatenurk igale asjale kasuks.
Tema tekste ja üllitisi lugedes olen tähendanud, et Andrus Kivirähk armastab oma jutu ilmestamiseks kasutada võrdlusi. Need on väga tabavad ja lisavad palju juurde. Kõige rohkem olen võrdluste kasutamist tähele pannud tema arvamusveergudel Eesti Päevalehes. Just seal annab kõrvutamine loole iroonilise vaatenurga, mis Andrus Kivirähki iseloomustabki.
Ühes oma nupus, kus ta arutles usumeeste üle, ütles ta: „Seegi kord haarati kinni vanast heast nõukogude võimu poolt läbiviidud ajupesu teemast ja targutati ateismi olemuse üle. Ikka, ikka ka ateism on omamoodi religioon jne.
See tuletab meelde kleptomaani, kes ei suuda nõustuda oma tõve ainukordsusega, vaid kinnitab veendunult, et ka mittevarastamine on omamoodi haigus. Umbes nii: sa ei varasta , kuna tunned paanilist hirmu tabamise ees või midagi muud säärast. Kui asi segaseks ajada, on alati võimalik väita ja tõestada mida tahes. Ning teemast mööda rääkida kirikutegelased juba oskavad.”

Romaanid

„Rehepapp”
„Rehepappi” peetakse uuema kirjanduse raamatuks, mille üks eestlane võiks oma elu jooksul läbi lugeda. Vastu ma sellele väitele vaidlema ei hakka, sest tegemist on ühe tabava teosega . Selles kujutatakse eestlast kui varast ja logelejat. Kuvandatut eestlane on veidi rumal ega tee vahet seebil ja maiustusel.
Raamatu „Rehepapp” peategelaseks on Rehe -Sander, kes on nii nagu teisedki selle aja elanikud osavad vargad . Võetakse, mida võtta annab, ja kõikjalt, kust annab, sealhulgas ka oma naabritelt ja sõpratelt. Kivirähk on kasutanud eesti rahva uskumusi, muistendeid ja muinasjutte ning põiminud need oma loomingu sisse.

Lühijutud

„Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed”

Ivan Orav on Kivirähki loodud tegelane, kes esmalt võitis tähelepanu Eesti Päevalehe huumorirubriigis. Hiljem, aastal 1995, ilmusid tegelase fiktiivsed mälestused ka raamatuna.
Ivan Orav oli eestimeelne sepp , kes oli sõber Pätsi, Laidoneri ja teiste Eesti Vabariigi aegsete riigitegelastega. Tema nn mälestused teeb eriliseks huumor, mida Kivirähk sinna on lisanud. Naljad on lihtsad ja loogilised, kuid samas on need väga absurdsed. Kasutatud on inimesi, kes on päriselt elanud või veel elavad.
„Jah, ma olen nüüd koputaja,” ütles Runnel uhkelt. „Nad küsisid, kas meil oli Pätsiga sidemeid . Ma ütlesin, et oli küll ja viisin kogu oma marli neile.”
„Miks?" ei saanud ma aru. „Mis marli?"
„Noh, nad küsisid ju sidemeid," seletas kojamees. „Ja siis tegid nad mu koputajaks. Kop-kop! Kop-kop!"

Näitekirjandus

Andrus Kivirähk on Eestis ka väga populaarne näitekirjanik ning ta kirjutatud etendusi on lavastatud nii Nuku-, Noorsoo, Draama -, Raadiotearis, VAT teatris, Endlas ja Vanemuises. Tema koduteatriks on siiski Eesti Draamateater, kus etenduvad ka enamik tema näidentitest. Kivirähk on kätt proovinud ka lavastamises. Isegi, kui ta oma etendusi ei instseneeri, siis üritab ta kontsulteerida lavastajaga ning protsessis kaasa lüüa.
Üks tuntumaid Kivirähe teatritükke on „Eesti matus”, mis räägi ühest suguvõsast ja sellest, et tihti saadaksegi kokku ainult matustel. Suguluse ja inimeste suhete teemadel räägib ka lavastus „ Vombat ”

Vombat

„Vombat” on Kivirähki värskeim etendus, mis esietendus 29. märtsil 2009. Näidend oma humoorika sisuga viib inimesteni selle, millest tihti ei mõelda. Lugu paneb mõtlema mineviku teemade üle: kui palju me üldse oma päritolust teame ja kas meil on õigus hukka mõista oma esivanemaid? Kivirähk ise ütles „Kultuuriuudistele”: „Üks on tõesti see mäletamise ja ajaloo pool ja see, kui palju tänapäeva inimesed, kes mööda Euroopat ringi kappavad ja ei tea, kus õppimas käivad, kui palju neid huvitavad eestlaste vanad müüdid ja ajalugu, millest siin nii pikalt laialt räägitakse, kuidas ajalugu üldse mõjutab meie elu.”
Näidend oli Kivirähele iseloomulikult humoorikas ja kergelt tögab eestlase loomust. Etenduses on kindlasti nalju, millest teatud vanusegrupid paremini aru saavad ning igaüks võib endale leida selle aspekti, mis lavastuse koomiliseks teeb. Arvatavasti mõistavad vanemad inimesed paremini teatritükis olevaid vorstinalju, nagu noored mõistavad paremini Tolkieni maailma.
Kivirähki karakteriseerib see, et ta kirjutab elus enesest ja just sellest, mis igapäevaselt toimub. Iseenda elu ära tundmine Kivirähki näidendis pole üldse võimatu. Kui ta kirjutab tööd, mis nõuab ajaloolise tausta tundmist, siis ei pelga ta uurimuse tegemist tõetruu ilmestiku saamiseks: „Kui on ikka selline tükk, mis nõuab eeltööd arhiivides, siis ma teen seda suure rõõmuga. Mulle meeldib väga otsida detaile ja ammu unustatud faktikesi.”

Kokkuvõte

Kui enne selle uurimustöö tegemist polnud ma Andrus Kivirähki tööde-tegeistega väga kursis, siis nüüd, peale põhjalikku tuhnimist, olen ma ta isikust ja loomingust vaimustuses.
Kivirähk suunab lugeja, vaataja teemadele, mille üle tuleks mõelda, ilma, et ta huvilist kurnaks. Ta ei kasuta rasket teksti, millest saab aru ainult juhul, kui olemas on teaduskraad kirjanduses.

Kasutatud kirjandus

Pärnu Postimees: Oktoobrikuu kirjanik Andrus Kivirähk
http://www.parnupostimees.ee/041006/esileht/uudised/10068131.php
ETV Saadete arhiiv: Augustivalgus 3/7. Andrus Kivirähk
http://etv.err.ee/arhiiv.php?kullafond_id=135
EPL: ANDRUS KIVIRÄHK: Paar lihtsat küsimust seoses usuvaidlusega
http://www.epl.ee/artikkel/276738
EPL: ANDRUS KIVIRÄHK: Kuus tähte eurotaevas
http://www.epl.ee/artikkel/466643
EPL: ANDRUS KIVIRÄHK: Krokodill ja ninja
http://www.epl.ee/artikkel/463575
EPL: ONLINE INTERVJUU: Andrus Kivirähk
http://www.epl.ee/artikkel/321404
Eesti Lastekirjanduse Keskus: Andrus Kivirähk
http://www.eltk.ee/lastekirjandus/eesti-lastekirjanikud-ja-illustraatorid/andrus-kivirahk
Raadio 2: Rahva Oma Kaitse

Postimees: Näidendeid on palju vaja, romaane jõuab veel sada aastat lugeda

http://www.postimees.ee/?id=67423
„Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed”Andrus Kivirähk
„Rehepapp” Andrus Kivirähk
„Jutud” Andrus Kivirähk