Dekameroni seosed renessansiaja kirjandusega (0)

Renessansikirjandus ja Dekameron
Novellikogumik ''Dekameron'' on Boccaccio , keda peetakse novelli kui kirjandusžanri loojaks, peateos. Raamat sisaldab seitsme neiu ja kolme noormehe kümne päeva jooksul jutustatud sadat novelli. Kuna raamat on kirjutatud renessansiajastul, siis on sel palju ühiseid jooni ja tunnuseid renessansikirjandusega. Millised on seosed renessansiajastu ja selle kirjanduse vahel?
Üheks tunnuseks või renessansiaja sümboliks on seitse põhipattu: uhkus, ihnus , kadedus, viha, himurus, aplus ja laiskus. Need on Boccaccio esimeses novellis hästi välja toodud. Kui notar Ciappelletto oli väga haige ja suremas, siis talle kutsuti koju munk , kellele ta saaks oma patud ära pihtida. Ta oli elus olnud väga jumalakartmatu, et tal ei tulnud kordagi meeldegi pihtida või mingit sakramenti vastu võtta. Kui ta oleks pihtimata surnud, ei tahtnuks ükski kirik ta surnukeha vastu võtta ja ta oleks aetud auku nagu koera . Munk tuli ja päris Ciappellettolt läbi kõik põhipatud ja pihtija suutsis kuidagi kõik patud nii ära pihtida, et ta õige ja aus tunduks. Kui notar suri võeti ta surnukeha kirikusse vastu ja ta tunnistati pühakuks, kuna munk rääkis temast niivõrd palju head.
Boccaccio teises novellis on jutt juudist, keda üritatakse ristiusku pöörata. Mees on aga väga selle vastu, kuid kaupmees Gianotto suudab ta kõhklema panna. Juut Abraam hakkas kaaluma ristuusku pöördumist, kuid tahtis enne Roomas ära käia. Sealsed vaimulike mittekristlikud eluviisid, aga välistasid tema jaoks sellesse usku pöördumise. Poistepilastamine ja lihahimu olid Abraami jaoks vastuvõetamatud. Renessansiajastul oli kirikuelu väga halb ja segane. Inimestele suruti ristiusku ja selle reegleid peale, kuid vaimulikud ise käitusid vastupidiselt ja elasid vägagi ristiusu tõekspidamiste kohaselt keelatud elu. Nad himustasid liha ja võimu ning kasutasid väikseid poisse ära. See peegeldub hästi ka renessansiajastu kirjanduses.
Üks renessansikirjanduse põhilisi tunnuseid on humaansus ja humanism . See külg esineb kõigis Boccaccio novellides ja on eriliselt esile tõstetud. Kirjanik ülistab maiseid rõõme, pilkab asketismi ja jumalasulaste liiderlikkust ning silmakirjalikkust. Viimane esineb eriti selles, kuidas vaimulikud ei pea lugu ristiusu reeglistest ja käituvad novellides läbivalt ebasündsalt. Juttudes on novellile kohaselt vähe tegelasi ja nende vahel tekivad sageli konfliktid, sageli tahetakse teist inimest usku vahetama sundida. Kõik tegelased soovivad head elu ja neile antakse nende patud andeks.
Üldpildis olid novellid lühikesed ja tiheda ning lihtsa sündmustikuga. Igas jutukeses oli vähe tegelasi, kellel igaühel oli oma tähtis roll. Midagi ei olnud kunagi ilmaasjata või üleliia. Iga novell lõppes üllatava kuid loogilise lõpu ehk püandiga. Näiteks üheksas novell . Kunagi oli tavaks, et tähtsad kodanikud said kokku ja moodustasid grupid. Üks grupi liige nimega Betto Brunelleschi, tahtis meelitada oma gruppi väga tarka ja mõistlikku filosoofi, kelle nimi oli Guido, kuid Guido ei tahtnud seda teha. Ühel päeval surnuaial, nägi kogu grupp Guidot, ning nad otsustasid minna teda oma gruppi meelitama, Guido aga vastas sellele: ''Siin omas kodus võite te muidugi öelda, mis te ise tahate.'' Keegi peale Betto ei saanud aru, mida see tähendas. See tähendas seda, et Guido arust on nad harimatud ja lollid, ning halvemad kui surnud, et surnuaias viibides on nad omas kodus. Püänt oligi see kui tabavalt Guido sellele grupile ütles. Ta ütles nii tabavalt, et tegi nad lolliks, kui grupp ta ütlusest aru ei saanud.
Boccaccio novellid on perfektne näide renessansiaja kirjandusest ja sellele iseloomulikkudest joontest. Esile on tõstetud humaansus ja inimväärikus. Tollal suruti inimestele ristiusku peale, kuid kirikukorraldus ja elu olid ebasündsad ka kaootilised. Boccaccio ülistas oma novellides vaimseid rõõme, pilkas asketismi ja jumalasulaste liiderlikkust ning silmakirjalikkust. Novellid olid lühikesed, lihtsad, väheste tegelastega ning tabava püantliku lõpuga.