Johann Voldemar Jannsen ( 16. mai 1819. a. ) (0)

TALLINNA POLÜTEHNIKUM
Johann Voldemar Jannsen
(Sünninimi: Jaan Woldemar Jensen)
Referaat
Koostaja : Robertallan Tuisk
Rühm: IT – 14E
Juhendas: Hilja Kattago
Tallinn 2015
SISUKORD
Sisukord…………………………………………………………………………2
Sissejuhatus……………………………………..……………….………………3
Elulugu………………………………………………………….……………….4
Looming……....……………………………………………...……………..…...6
Perno Postimees ehk Näddalileht…….……………………………….….……...7
Eesti Postimees ehk Näddalaleht……………..……….……………….…..….…8
Eesti I- üldlaulupidu……………………………………………………………..9
Kokkuvõte……………………………………………………………….……..10
Kasutatud kirjandus……………………………………………………..……...11
Lisad (JANNSENI TSITAADID) ....…………………………………..…12 - 13
SISSEJUHATUS
Johann Voldemar Jannseni teatakse kui eestluse äratajat ja kirjanduse arendajat. Eestlaste seas saavutas ta rahvamehe tuntuse ja hüüdnime Papa Jannsen juba oma eluajal. Ta sündis lihtsasse mõisaveski perekonda. Lapsepõlv oli tal isa surma tõttu raske, kuid ta rühkis edasi oma eesmärgi poole ning saavutas midagi suurt. Jannsen oli üks Eesti iseseisvuse rajajaist, olles eeskujuks paljudele teistele iseseisvuse eest võitlejatele.
Jannseni perekond:
ELULUGU
Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. a. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma “suurkooliks”. Siin omandas ta hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke.
Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, peale lõpetamist täiendas end Vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis Jannsen õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist.
1838. aastast sai Jannsenist Vändra kantor , hiljem köster ja koolmeister, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse. 1843. aasta märtsis abiellus endise köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen. Jannsenil oli kokku neli last.
1850. aastal lahkus Vändrast, et tööle asuda Pärnus Ülejõe ehk Rääma vallakooli õpetajana. Rahva seas räägitakse, et ta ei läinud kohe Pärnusse, vaid kolis alguses Taali valda, kus ta oli kaks aastat kooliõpetaja. Lühemat aega töötas lisaks veel ka alevivalitsejana. 1857. aastal ilmus „Perno Postimees”, mille väljaandjaks oli Jannsen. Leht oli pika eeltöö tulemus, sest ta lehe tegemise palved olid korduvalt tagasi lükatud. Ajalehe kasvu tõttu oli ta sunnitud 1863. aastal kolima Tartusse .
Seal saavutas Jannsen kiiresti rahvamehe tunnustuse . Polnud ühtki suuremat ühisüritust, milles “papa Jannsen” poleks algataja, ergutaja, juhi või toetajana kaasa löönud. Tartus osales ka rahvusliku liikumise juhtimisel.
1865 aastal oli Papa Jannsen ka laulu- ja mänguseltsi „ Vanemuine ” rajajate seas..
1867 esitas Johann Voldemar Jannsen seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu . Jannseni eesmärgiks oli igalt poolt Eestist rahvast kokku tuues neist vaimselt üks tervik luua. Tänu tema organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis Tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis ", on sees tugev tõetera.
Friedrich Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm " muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks.
1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva.
Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
LOOMING
Köstriameti kõrvalt hakkas Jannsen ka kirjatööga tegelema. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega eesti keelde. Kokku sisaldasid tema 3 avaldatud teost, 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. 1845. aastal ilmunud „Sioni-Laulo- Kannel ”, mis ka aastatel 1853 ja 1860 omale järje sai, levis tuhandetes eksemplarides, oli rahva hulgas väga populaarne ning julgustas Jannsenit edasi kirjutama. Ta kirjutas umbes 220 küla- ja ajalooainelist juttu . Juttudes ilmneb moraalipedagoogilist suunitlust ja kirjandusliku kultuuri nappust, kuid nende nagu ka ta ajalehtede rahvalikult kujukas ja vestelis- humoorikas sõnastus on mõjutanud eesti proosastiili kujunemist.
Saades Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla , hakkas ta 1848. aastal välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest.
Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu „Eesti Laulik ”. Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg. 1865. aastal asutas Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid.
Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt "Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud". Tuntud on ka isamaalaulud : "Eesti vennad laulgem rõõmsast", "Minu kallis isamaja" ja " Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ".
PERNO POSTIMEES EHK NÄDDALILEHT
Jannseni esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai oma ajalehe asutamine. Selleks loa taotlemine nõudis üle kümmekonna aasta, enne kui 5. juunil 1857 sai Pärnus ilmuma hakata nädalaleht “Perno Postimees”. Lisaks "Postipapale" aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863, mis teeb kokku kuus aastat. Just see pani alus eeesti ajakirjanduse järjepidevale arengule.
Pärnu Postimees väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta ning soovitas talusid hakata päriseks ostma. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Jannsen esmakordselt senise " maarahva " asemel "Eesti rahva" poole. "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme! " armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Ajalehe kaudu organiseeris ta rahvuslikku liikumist ning sidus selle keskuseid. Tõsiseks tõkkeks ajalehe tegevusele oli karm tsensuur. Ametlikult olid välistatud poliitilised juhtkirjad , publitsistika laiemaski plaanis. „Perno Postimehe“ juturubriigiga pandi alus ilukirjanduse avaldamise traditsioonidele eestikeelses ajakirjanduses. Raskustele vaatamata saavutas Perno Postimees enneolematu menu omades.
EESTI POSTIMEES EHK NÄDDALALEHT
1864. a alates avaldas J. V Jannsen Tartus uut ajalehte - "Eesti Postimees ehk Näddalaleht", milles jätkas nendesamade probleemide ja ainevaldkondade käsitlemist(nagu Perno Postimehes). ,,Eesti Postimehe" lisalehtedest olulisemaks oli ilukirjanduslikku materjali pakkuv ,,Eesti Postimehhe juttotubba" mida toimetas väljaandja tütar Lydia, selle ajastu tippluuletaja Koidula. ,,Eesti Postimees" käsitles maa ja valla omavalitsustega seotud probleeme, avaldas tehnika- ( raudtee , aurulaev jm) ja välisuudiseid, sõnumeid seltsielust, laulupeost. Olulisel kohal oli koolide, laiemalt haridusega seotud temaatika , samuti uue kirjaviisi küsimus. ,,Eesti Postimehele" tegid kaastööd F. R. Kreutzwald , J. Adamson, J.Jürison (reisikiri ,,Eestimehhe teekond ümber mailma ,,Askoldi" laewa peal"), J. Hurt (toimetas 1871.aasta ka lisalehte) ja teised ärkamisaja nimekad tegelased. Eriti tähenduslik oli aga C.R. Jakobsoni kaastöö koolide, ilmaliku hariduse, kirjaviisi, väljarändamise, põllumajanduse jm probleemide osas. Tema põhjendatult teravaid seisukohti taunisid vanameelsed , samuti rüütelkond, kelle survel J. V Jannsen pidi 1871.aastal oma ajalehe veerud Jakobsonile sulgema. 1880.aastal haigestus Jannsen afaasiasse ning pidi lehe toimetamisest loobuma . Selleks ajaks oli Eesti Postimees juba ka Sakalale alla jäänud. 1881. aastal oli vastutav toimetaja Ado Grenzstein , toimetamisel aitas kaasa Harry Jannsen. Aastail 1882– 1886 toimetas lehte Karl August Hermann.
I- EESTI ÜLDLAULUPIDU
Saksameelsust pooldanud Jannseni suurim üritus oli I- üldlaulupidu, mille korraldamisel olid eeskujuks Saksamaal toimuvad laulupeod. Jannsen taotles luba laulupidu korraldada 1867 aastal. Pidu ise leidis aset 18.-20. juunil 1869. aastal, ametliku nimetusega " Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli - ja Tänulaulupidu".
Laulupeo kava koosnes enamjaolt saksa heliloojate ilmalikest ja vaimulikest lauludest. Laulupeo peakomisjoni esimeheks oli Tartu Maarja kiriku pastor Adalbert Hugo Willigerode.
Laulupidu algas rongkäigu ning Maarja kirikus toimunud piduliku jumalateenistusega. Pidu leidis aset “Ressource” seltsi aias. Tuju oli ülev. Peole oli kogunenud esinema 45 meeskoori ja 4 mängukoori, kokku umbes 800 lauljaga. Aukartustäratav oli ka vaatajate arv, ligikaudu 12 000. Suurele lauljate arvule tuli kokkulaulmine hästi välja ja see oli tõukeks muusikalise isetegevuse ning kogu rahvusliku muusika edasisele arenemisele. Esimesel laulupeol sai alguse ka kooride võistulaulmise traditsioon.
Lisaks muusikale oli oluline ka poliitilis-kultuuriline osa. Erilise tähtsuse omandas tollal veel noore kooliõpetaja Jakob Hurda esimene avalik esinemine, kus avaldati kolm soovi: et seltsielu, üldised huvid ja ettevõtted leviksid, et ükski eestlane, kes koolitamise läbi talurahvast kõrgemale tõuseb, sellepärast omast rahvast ei lahkuks ja et eesti rahvas saaks endale eestikeelse keskkooli.
Laulupeo tähtsust on raske alahinnata. See oli esimene kord, kus eestlased jälle ülemaaliselt kokku said tulla. Said ka laulupeol tuule tiibadesse esimesed Eesti rahvuslikud organisatsioonid nagu Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, Aleksandri keskkooli komiteed, põllumeesteseltsid jne. Sel üritusel sõlmiti ka esimesed tutvused soomlastega.
KOKKUVÕTE
Ärkamisajal tegutsesid paljud tänapäeval tuntud kirjanikud nagu näiteks: Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Johann Voldemar Jannsen ehk rahvakeeli Papa Jannsen või Postipapa oli ärkamisaja ja rahvusliku liikumise üks tähtsamaid tegelasi. Tema üksikisikuline püüdlus avas tee eesti ajakirjandusele, mis tõstis tublisti rahva eneseteadvust. Jannseni tahe eesti rahvast aidata sellega aga ei piirdunud. Luues lauluselts „Vanemuise” andis Jannsen rahvale võimaluse näha maakeelset näidendit. Jannseni südamesoov eestimaa eri piirkondi üksteisele lähendada ja rahvustunnet tekitada saavutas täistabamuse, kui toimus eesti esimene üldlaulupidu, kus eestlased end üheks laulsid. Tänu kindlameelsele tegutsemisele viisid Jannseni teod teda eesmärgi suunas – eesti rahvas tekkis tõesti rahvustunne ja selle najal liiguti vabaduse suunas. Papa Jannsen andis eesti rahvale seda, mida tal tol hetkel vaja oli ning see aitas ka iseseisvuseni jõuda. 1880.aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890.a Tartus.
1892. aastal algatas “Vanemuise” selts rahva hulgas korjanduse, et püstitada kultuuritegelase hauale mälestusmärk. Saadi kokku ligi 900 rubla. Hauasammas Johann Voldemar Jannseni kalmul avati
10. septembril 1893. See oli esimene eesti rahva rahade eest püstitatud hauamonument .
KASUTATUD KIRJANDUS
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_%C3%BCldlaulupidu
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=75&ItemID=243
http://miksike.com/docs/referaadid2006/jvjannsen_info_liisisokmann.doc
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_%C3%A4rkamisaeg_%281860%E2%80%931885%29
http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/johann_voldemar_jannsen
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jannsen_johann_voldemar1
( Lisa N. 1 ) JANNSENI TSITAADID
’’Eesti rahvas peaks siis, kui lubate ütelda, südamlikum ja üksmeelsem olema, kui ta on.,,
’’Kui mõni mees teaks, kuda mõni teine mees kibekiire lehepeksmise juures kikkis varvastega mööda tooreid munasi käima peab! Küll siis jätaks nii mõnigi mees elik naene oma kivid toimetaja-ärra kapsaaeda pildumatta!,,
„Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“

Eesti Vabariigi hümn

Muusika: F. Pacius

Sõnad: J. V. Jannsen
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial tääl,
see suure laia ilma pääl,
mis mull' nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand.
Sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani.
Mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Eesti Postimees 1866. a. Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest' õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
( LISA N. 2 ) Pärnu Ülejõe vallakooli hoone, kus aastail 1850-1863 elasid J. W. Jannsen ja L. Koidula, präegu asub seal Koidula muuseum; Maja, kus aastail 1865-1868 elasid Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen:
14