Ametniku surm - täispikk tekst (0)

Ametniku surm
A.Tšehhov
Ühel kaunil õhtul istus mitte vähem kaunis eksekuutor Ivan Dmitritš Tšervjakov teises toolireas ja vahtis läbi binokli „Corneville`i kelli “. Ta vahtis ja tundis enese õndsuse tipul olevat. Kuid äkki… Juttudes esineb tihti see „kui äkki“. Autoreil on õigus: elu on nõnda täis ootamatusi ! Kuid äkki kiskus ta nägu krimpsu, silmad kissi, hingamine peatus…ta tõmbas binokli silmade eest, kummardus ja … atšihh!!! Aevastas , nagu näete. Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud. Kõik aevastavad. Tšervjakov ei kohmetunud sugugi , pühkis rätikuga suud ja vaatas nagu viisakas inimene enese ümber: kas ta vahest oma aevastusega kedagi ei tülitanud? Kuid siin pidi ta juba kohmetuma. Ta nägi, et tema ees esimeses toolireas istuv vanahärra hoolikalt kindaga oma kiilaspead ja kaela pühkis ning midagi pomises. Vanahärras tundis Tšervjakov ära tsiviilkindral Brizžalovi, kes teenis teedevalitsuses.
„Ma piserdasin ta üle!“ mõtles Tšervjakov. „Pole küll minu ülemus, võõras, kuid ikkagi piinlik. Peab vabandust paluma.“
Tšervjakov köhatas, kallutas keha ettepoole ja sosistas kindralile korva:
„ Vabandage , teie ekstsellents , ma piserdasin teid…ma kogemata…“
„Pole viga, pole viga…“
„Jumalapärast, vabandage. Mina ju…ma ei tahtnud seda!“
„Ah, istuge palun! Laske kuulata!“
Tšervjakov kohmetus, naeratas rumalalt ja hakkas näitelavale vahtima. Ta vahtis, kuid ei tundnud enam õndsust. Teda hakka rahutus vaevama. Vaheajal läks ta Brizžalovi juurde, kõndis tema kõrval, ja võitnud oma arguse, pomises:
„Ma piserdasin teid, teie ekstsellents…Vabandage…Ma ju…Mitte et…“
„Ah, jätke…Ma olin unustanud, aga teie…ikka sedasama !“ ütles kindral ja liigutas kannatamatult alumist huult.
„Unustanud, aga enesel on tigedus silmis ,“ mõtles Tšervjakov, vaadates kahtlevalt kindralit. „Ei taha enam kõneldagi. Peaks talle selgitama, et ma sugugi ei tahtnud…et see on looduse seadus, muidu mõtleb, et tahtsin talle sülitada. Kui praegu ei mõtle, siis mõtleb hiljem!...“
Koju jõudnud, jutustas Tšervjakov naisele oma mühaklusest. Talle paistis , nagu oleks naine suhtunud juhtunusse liiga kergemeelselt; ta ainult ehmus, aga pärast, kui kuulis , et Brizžalov on „võõras“, rahunes jälle.
„Kuid siiski, sa mine palu vabandust,“ ütles ta. „Mõtleb veel, et sa ei oska publiku hulgas käituda!“
„ See`p see ongi! Ma vabandasin, aga tema kuidagi imelikult … Ei öelnud ühtegi mõistlikku sõna. Ega olnudki mahti kõnelda.“
Järgmisel päeval ajas Tšervjakov selga uue univormi, laskis juukseid pügada ja läks Brizžalovile seletama …Kindrali vastuvõtutuppa astudes nägi ta seal palju palujaid, aga palujate hulgas ka kindralit ennast, kes oli alustanud juba palvekirjade vastuvõtmist. Ära kuulanud mõned palujad , tõstis kindral silmad ka Tšervjakovile.
„Eile „Arkadias“, kui mäletate, teie ekstsellents,“ alustas eksekuutor seletust, „kui ma aevastasin ja …kogemata piserdasin…Vab…“
„Kah asi…Hoidku jumal! Teie soov?“ pöördus kindral järgmise paluja poole.
„Ei taha kõneldagi!“ mõtles Tšervjakov kahvatades „Tähendab, on vihane …Ei, seda ei või niisama jätta…Ma seletan talle…“
Kui kindral viimase palujaga vestluse lõpetas ja oli siseruumidesse minemas, astus Tšervjakov talle järele ja pomises:
„Teie ekstsellents! Kui ma söandan tülitada teie ekstsellentsi, siis nimelt kahetsustunde pärast, võin öelda…Mitte meelega, võite ise arvata!“
Kindral tegi nutuse näo ja lõi käega.
„Te ju pilkate päris, mu isand !“ ütles ta, kadudes ukse taha.
„Mis pilget siin võib olla?“ mõtles Tšervjakov. „siin pole hoopiski mitte pilget. Ise kindral, aga ei suuda sest aru saada. Kui lugu on sedasi, siis ei hakkagi ma selle kehkenpüksi ees enam vabandama. Tont temaga! Kirjutan talle kirja ega hakka enam ise tulema ! Jumala eest, ei hakka!“
Nii mõtles Tšervjakov koju minnes. Kirja ta kindralile siiski ei kirjutanud. Mõtles, mõtles ega suutnud kuidagi seda kirja välja mõelda. Tuli järgmisel päeval enesel seletama minna.
„Ma käisin eile teie ekstsellentsi tülitamas,“ pomises ta, kui kindral oma küsivad silmad tema poole tõstis, „mitte sellepärast, et pilgata, nagu te suvatsesite öelda. Ma vabandasin sellepärast, et piserdasin teid aevastades.. aga pilgata ma ei mõelnudki. Kas mina söandaksin pilgata? Kui meie hakkaksime pilkama , siis poleks ju kõrgete isikute vastu iial mingit austust …siis poleks…“
„Käi välja!!“ kraaksatas äkki kindral, kes oli läinud siniseks ja vabises.
„Kuidas?“ küsis Tšervjakov sosinal, uimasena hirmust. „Käi välja!“ kordas kindral, trampides jalgadega.
Miski rebenes Tšervjakovi kõhus. Midagi nägemata, midagi kuulmata taganes ta ukseni, astus tänavale ja tuikus minema…Masinlikult koju jõudnud, heitis ta mundrit seljast võtmata diivanile ja …suri.