Tuglas ja noor lugeja (0)

Tuglase lood kui mõistatused
Tuglase novellid on täis sümboleid ja meeleoluvarjundeid. Oma juttudes kasutab ta tihti väljamõeldud tegelasi, kelle kaudu annab ta edasi tolle hetke traagikat ja paneb mõistma, selle aja probleemistikku.
Tuglas kirjutas erinevates žanrites novelle , nii tragöödiat, romantikat, kui ka veidi komöödiat leidub tema juttudes. Peamiseks žanriks oli muidugi tragöödia ning see mõtestab lahti probleemid ning teeb sündmuse reaalsemaks, sest õnneliku lõpuga lood, ei ole alati kõige reaalsemad. Romantiliselt oskab Tuglas hästi kirjutada, vahel on teksti peidetud ka koomilisi situatsioone. Hästi oskab romantilist poolt seletada novell „Suveöö armastus“. Sealses loos Maali ja Kusta armastavad teineteist, kuid erinevalt. Armastus on ikka mõistatus olnud, kunagi ei tea, kuidas ja mis ajel tunded tekivad.
Metafoorsed sümbolid, mis peituvad Tuglase novellides , loovad igale tegelaskujule oma iseloomuomadused. Sümbolid teevad novellist aru saamise palju lihtsamaks, sest tegelasi on kujutatud võrdkujude abil ning nii tuleb silme ette kujutluspilt tegevustikust. Kui näiteks võtta novell „Popi ja Huhuu “, siis seal on tegelasteks inimeste asemel koer ja ahv. Kirjanik on nende kaudu kirjeldanud kahe omapead jäänud olendi üksindust ja seotust, võimuvõitlust, peremeheigatsust, hirmu ja harjumist ning nende hävingut.
Paljudes novellides esineb oma traagika , kus Friedebert Tuglas kujutab realistlikult just seda ajajärku, kus tema elas. Tema lühijuttudest tuleb välja selle aja eripära ja tegevustik, kuid asjale vürtsi lisades kasutab ta ka väga palju fantaasiat. Tragöödia ja loo lõpp jääb õhku eriti novellis „Inimese vari“. Sealses loos ema Maret ootab koju oma poega sõjast. Sõda ja sellega kaasnevat painet ja muret on Tuglas kirjeldanud läbi Mareti unenägude, kus reaalsus vaheldub sõjakoleduste fantaasiaga. Traagika tuleb välja selles, et arvatav poeg saabub koju haigena ning ei jaksa emaga peaaegu rääkidagi.  Sündmused toimuvad peamiselt öösiti, viirastuslikus kuuvalguses. Jubedam tragöödia tuleb, siis kui Maret enda poega matab ja saab tuttavalt teada, et maetu polnud avatavasti tema poeg, vaid tolle mõrvar. Samas jääb naisele mõistatuseks, kes oli ikkagi see mees, keda ta südamest põetas.
Traagika ja fantaasia tuleb välja ka Tuglase novellis „Maailma lõpus“. Merehädaline, kes seilab läbi pimedusemüüri ning satub muinasjutulisele ja romantilisele saarele , kus elavad targad lambad , sinised linnud , kes ei laula ning hiiglased. Kuigi tegemist on armastuslooga hiiglasneiu ja üksikule saarele sattuja vahel, lõpeb lugu kurvalt. Mõistatuslikus teeb selle see, et sellel saarel ei suhelda rääkides. Üksnes silmadest ja tegudest loetakse mõtteid välja. Armastus on saarele sattuja jaoks liiga tundeline ja tugev ning aja möödudes merehädaline tüdineb fantastilise hiiglasneiu armastusest, sest see on tema jaoks liiga emotsionaalne ja jõuline. Lõpuks otsustab meremees hiiglasneiu tappa, et ta ei peaks lämbuma armastuse käes. Traagika seisneb aga selles, et ta ei tea veel sel hetkel, et sureb ka ise igatsusse neiu vastu.
Tuglas kirjutas oma jutud reaalses võtmes, kuid igas jutus leidub midagi fantaasiarikast. Ta võis kirjutada muinasjutu tegelastest, aga samas kujutada neid nii reaalses olukorras. Mõnes loos aga, olid reaalsed tegelased ehk siis inimolendid, kuid tegevuskoht võis olla üsnagi ulmeline . Tuglas armastas oma novellidesse sisse kirjutada mõni ebarealistlik tegelaskuju. Hästi tuleb välja tema fantaasiarikkus novellis „Maailma lõpus“, kus armastus on hiiglasneiu ja merehädalise vahel. Juba see, et armastus nende vahel on, on üsna ulmeline, sest nende kasvuvahe ja tunnetus pole sama. Sealt tulebki välja juba tegelaskuju ulmelisus, päriselus meil ei tule vastu hiiglased, kuigi sealsed on kujutatud üsna kiviaja elanike võtmes, sest neil on seljas heal juhul mõned loomanahast ribad. Kiviaja võtmes kirjutamine teeb jutu jälle omamoodi reaalseks.
Lugedes Tuglase novelle, siis meeldis mulle sümbolit kasutamine, mis nendes lühijuttudes peitus . See tegi jutu arusaadavamaks ning pani rõhku just sellele, mida peaksin märkama jutus. Iga tema novelli lugedes ei oska kunagi aimata, milliseks kujuneb loo lõpp. Lugedes meeldis, et Tuglas kirjutas oma novelle põhimõttega, et nendes leiduks nii realistlikku kui ka fantaasiarikast poolt. Nii tuli juttudesse elavust juurde, kui juttude tegelased olid fantaasiast võetud ja elasid mõistatuslikes oludes.