„Eestlaste pärimuskultuurilised traditsioonid ja tavad – rahvamängud“ (0)

Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar
Rahvusvaheline noorsootöö
NT-12
Loore Kääramees
„Eestlaste pärimuskultuurilised traditsioonid ja tavad – rahvamängud“
Referaat, eesti rahvakultuur
Juhendaja : Margus Abel
Tallinn 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1.Rahvamängust Üldiselt 4
2.Rahvakalendri pühad 5
2.1.Mardipäev 5
2.2.Kadripäev 6
2.3.Jõulud 7
2.4.Lihavõtted ehk munadepühad 8
2.5.Jaanipäev 9
3.Mängude liigitamine A. Kalamehe raamatu „Eesti rahvamänge“ põhjal 10
3.1.Liikumismängud 10
3.2.Õuemängud 11
3.3.Seltskondlikud mängud 13
3.4.Laulumängud 14
Kokkuvõte 17
Kasutatud allikad 18

Sissejuhatus

Eesti rahvamängud on erinäolised ning huvitavad. Rahvamängud on mõnus ajaviide nii lastele kui ka täiskasvanutele. Algselt olid rahvamängud rituaalsed – nendega taotleti viljakust ja tõrjuti kurja. Tänu erinevatele kihelkondadele on mänge palju ja õnneks on väga suur hulk nendest ka tänaseni säilinud.
Referaadis kasutatavate mängude näited on kirja pandud Aleksander Kalamehe poolt, kes oli hinnatud spordipedagoog. Antud tegevused valis Aleksander Kalamees välja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi materjalide hulgast, mida tolleks ajaks (1973. aastaks) oli talletatud juba rohkem kui poole sajandi vältel. Paljud rahvamängud on võrdse füsioloogilise toimeväärtusega igale teisele kehalisele harjutusele. Nende põhjal on võimalik noortes arendada kõiki kehalisi omadusi – osavust, kiirust, jõudu ja vastupidavust . Mängudega saab noori tihti ka köitvamalt kehalistesse treeningutesse rakendada.
Eesti rahvamänge annab üldiselt lahterdada nelja eri liiki. Nii mõnigi neist liikidest lahterdub veel omakorda. Selles referaadis toon näiteid erinevatest liikidest ning sellest, milliste vanade eestlaste pühade ajal milliseid mänge mängiti. Mängutraditsioon on niivõrd rikkalik, siis kõigisse süveneda ei jõua. Seetõttu valisin laulumängud, kuna antud alaliik on minujaoks kõige põnevusttekitavam ning olles muusikaga tihedalt juba aastaid seotud, tundus seda liiki veidi rohkem süvitsi uurida põnev.

Rahvamängust Üldiselt

Celia Roose oma teoses „Kooli Folkloorikogumik“ räägib mängu olemusest nii - vanasti oli mängimine noorte kooskäimistel üks armastatumaid meelelahutusi. See aitas lõbusamaks muuta tavapäraseid ühiseid tööõhtuid ning oli oluline ka tähtpäevade ja pühade tähistamisel. Mängimist harrastati eriti talveperioodil - sügiseste välistööde lõppemisest kuni kevadtalveni. Üheks tähtsamaks mängude mängimise ajaks oli jõuluaeg.
Laulud-mängud olid varasematel aegadel oma loomingulise iseloomu ja emotsionaalsuse tõttu ka laste kasvatamise ja arendamise põhiliseks vahendiks . Tähtsusetu ei ole seegi, et juba üsna varases eas puutus laps kokku lauludes, mängudes, juttudes, vanasõnades, aga ka kommetes, tavades ja igapäevastes käitumisnormides väljenduva esivanemate traditsioonilise maail -mavaatega. Siit ammutati hingelist tasakaalu ja sisemist kindlustunnet.
Mitmete põlvkondade lastele on rõõmu ja mängulisust pakkunud eesti folklooris liisutuste näol mitmesugused kõnemängud ning tänapäevagi lapsed kasutavad neid omavahelistes mängudes. Liisusalme teab ja peab neist lugu iga laps. Neid korrutatakse, jorutatakse, ümisetakse suurima mõnu ja rõõmuga. Liisutustes kohtame tihti olematuid või absurdseid tegelasi, keda seovad omavahel kummalised ja täiesti ootamatud seosed. Kummalised ja ootamatud on ka nende tegemised-toimetused. Tegelikult aitab olematu ettekujutamine just pärismaailma kiiremini ja kergemini omaks võtta. Samamoodi on ka keelelise külje pealt. Erinevate grammatiliste vormidega mängimine, sõnade kokkupanemine ja lahtivõtmine, silpideks lammutamine , märkamatu üleminek ühest sõnaliigist teise- kõik see tugevdab ja tervendab lapse keeletaju.
Liisutustel on palju ühist ka regilauluga. Regilaulu vormiprintsiibid ( algriim , parallelism jne.) dikteerivad sageli sisu, mis loogiliselt võttes tavamaailma mallide järgi tegelikult ei kehti (...kus need kuked kulda söövad) või pööratakse tegelikkus pahupidi (... lammas läks laudile munele).
Mängu kaudu õppimine pakub lastele mitmesuguseid võimalusi nii kõnekeele tekstide kui ka rahvalaulu puhul (N: liisusalm / rahvalaul ja rütmiline liikumine; liisusalm / rahvalaul ja rütmiline kaasmäng plaksutades, "kehapillil" või rütmipillil jne.).

Rahvakalendri pühad

Folklooris on mängudel alati oluline osa olnud. Mänge mängisid nii noored kui vanad ka erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel. Eesti vanarahval on palju suuremaid ning väiksemaid pühasid. Igaühte neist kirjeldada ma ei jõua, mistõttu valisin välja mõned kõige suuremad, millest põgusalt jutustan, lisades juurde, milliseid rahvamänge nendel pühadel mängiti.

Mardipäev

Algselt tähistati mardipäeva 11. novembril katolikus kirikus Tours’i piiskopi Martini surma mälestuspäevana. Hiljem hakati seda protestantlikus kirikus tähistama 10. novembril kui Martin Lutheri sünnipäeva. Euroopa rahvaste kalendris on mardipäev üks talve alguse tähiseid. Mardipäeval lõpetati sügisesed põllutööd, aeti kari karjamaalt, peeti karjaste püha ja valati vein vaatidesse. Eesti rahvakalendris on mardipäev peale talve alguse tähisena ka ühtlasi hingedejaa piirtähtpäev. Mardipäeva eelõhtul käisid maskeeritud külanoored – mardid – peres perre . Mardipäeva laud oli rikkalik – mardihane söömine on eestlastel küll hiline , germaani rahvailt laenatud kuid siiski levinud komme.
Üks tuntumaid mänge, mida mardipäeval ka tänaseni mängitakse, on laulumäng, millega mardisandid paluvad endid tuppa sisse lasta. Sõnad võivad olla kohati erinevad, kuid põhimõte siiski sama – „ Laske sisse mardisandid, marti -marti; mardi varbad külmetavad, marti-marti.“
Samuti on mängitud kivimängu „Kes õigesti ütleb, saab endale“, mille põhimõte on selles, et mardiemal on peos väike kivike ning selle pere lapsed peavad mõistatama, kummas käes on kivi. Kes selle õigesti ära arvab , saab kiita.
Kolmanda mänguna tooksin välja „ Konnade võidujooksu“. Selles mängus kükitavad lapsed kahes reas näod vastamisi . Mängijad peavad hüppama kükakil vastasreani, seejärel tagasi pöörama ning oma kohale jõudma. Esimesena tagasi jõudnud rida on võitja ning võitjale plaksutatakse.

Kadripäev

Kirikukalendris on kadripäev Püha Katariina surmapäev ning seda tähistatakse 25. novembril. Eesti rahvakalendris tähendas kadripäev aga talve algust. Kadripäeval lõppesid tüdrukute tööaasta ja naiste sügistööd. Keelatud oli igasugune villane töö – ketramine, kudumine, nõelumine – et mitte kahjustada lambaid. Lammaste pügamine see-eest oli aga soovitatav. Peamine oli kadripäeva eelõhtul sandiks käimine. Kadrisantideks olid vallalised külanoored, algselt tüdrukud, hiljem ka noormehed . Sageli olid nad vastassugupoole rõivas ning rõivad olid puhtad ja valgest riidest. Kadrisid kostitati toidukraamiga.
Sarnaselt mardipäevale on ka kadripäeva tuntuim mäng „Laske sisse kadrisandid“, mille saatel kadrid end tuppa laulda üritasid. Kadrid laulsid rohkem kui mardid. Kui sandid tuppa lasti, tuli laulda perenaisele – „Tere õhtust perenaine , minu kõht on ette vaena, palun natukene leiba, ega see pole võlga“. Enne lahkumist tuli kodu õnnistada laulusõnadega – „ Kadri toob lauta lambaõnne, keset lauta kitseõnne, kadri toob põllule põrsaõnne“.
„Herneste kukutamine“ on samuti üks kadripäevale omaseid mänge. Selles mängus seisab mängija tooli ees, kummardub üle selle seljatoe ja laseb tooli taga olevasse pudelisse üksteise järel 20 hernest kukkuda. Võidab võistleja, kellel neid sinna kõige rohkem kukub.

Jõulud

Algselt, eesti rahvakalendris, tähistasid tänapäeval jõulude all tuntud kuupäevad (25.-27. detsember) talvist pööripäeva. Neljandal sajandil paigutas aga ristiusu kirik 25. detsembrile Jeesus Kristuse sünnipäeva, millest tuleneb jõulude nimetus enamikes Euroopa keeltes. Tänapäeval on jõulud usulist tähtsust minetamas. Jõulude ajal tähistati vanasti talvist pööripäeva, uue tööhooaja algust ning aastavahetust (pikad pühad, mis kestsid toomapäevast 21.12 nuudipäevani 7.01). Tavapärased olid laulu-, jõu- ja osavusmängud ning külanoote ringikäimine.
Jõulude ajal oli tuppa toodud õled, millel oli väga hea mängida jõuludele omaseid mänge. Üks nendest mängudest oli „Liig ja paar“. Seda mängu mängiti just jõulude ajal, kuna siis oli kasutusel rohkesti pähkleid. Ühel mängijal on pihku peidetud 2-3 pähklit ning teine peab mõistatama, kas pähkleid peos on paaris või paaritu arv. Kui vastaja tabab märki, saab ta pähklid endale.
Populaarne oli ka „Kindamäng“, milles mängijad istuvad ringis ning üks ringisolijatest võtab kinda, mille ta viskab kellelegi sülle, samal ajal hüüdes kas õhk, vesi või maa. Kinda saaja peab ütlema kiirelt ühe linnu või looma nime, kes vastavas keskkonnas elab. Õige vastuse korral viskab vastaja kinda edasi, suure viivituse või valesti vastamise puhul annab ta aga midagi panti.

Lihavõtted ehk munadepühad

Ülestõusmispüha on üks vanimaid ja tähtsamaid ristiusu pühasid. Lihavõtted on liikuvad pühad, mis Nikaia kirikukogu otsusel algavad esimesel täiskuujärgsel pühapäeval peale kevadist pööriaega ning määravad paastu alustava, vastlapäeva, palmipuudepüha, taevaminemispüha ja nelipüha asukohad kalendris. Eestlastel on lihavõtte kombestikku kuulunud elamu korrastamine, külanoorte kiigelkäimine, munade värvimine, muna ja kohupiimatoitude valmistamine ning uuemal ajal ka kaartide saatmine .
Kuna munade värvimine on üks lihavõtete traditsioonidest, siis selle juures käib ka väike laulusalmikene munade koksimisest. Koksimise ajal lauldi – „Muna koks, muna koks, kelle muna katki läeb, oma munast ilma jäeb.“
Mängiti ka „Jooks munaga“ mängu. Igal jooksjal on käes lusikas munaga. Joostakse võidu määratud punktini. Mängu mõte on see, et muna peab püsima lusikal.

Jaanipäev

Jaanipäeva, iidset suvepüha, mid pärast ristiusu levimist üle kogu Euroopa seostati kirikukalendris Ristija Johannese mälestuspäevaga, tähistatakse 24. juunil. Selle püha tähistamise kombetalitused pärinevad põhiliselt ristiusueelsest ajast ja on kõigil Euroopa rahvastel valdavalt sarnased – püha peetakse öösel, süüdatakse lõkked, lauldakse, tantsitakse, hüpatakse üle lõkke, punutakse pärgi ja korjatakse taimi. Eesti rahvakalendris on jaanipäev tähtsaim suvine püha. Tähistati kevadtööde ja noorte lõbutsemisperioodi lõppu ning heinateo algust. Rahvausundi järgi põlevad jaaniööl rahaaugud ning õitsevad sõnajalad. Sõnajalaõite leidmine arvati toovat suurt õnne.
Jaanipäeval mängiti rohkem õuemänge, kuna tegu on suvise pühaga ning ideaalis peaks ilm sel ajal olema väga hea. Üheks mänguks, mida tihti mängiti, oli „Jaan on haige“. Mängijad jaotatakse kahte võistkonda ning need omakorda peavad seisma üksteisest eemal. Ükshaaval teineteisele liginedes vajutab kumbki võistkonna esindaja sõrma mängukaaslase ninale, öeldes, et Jaan on haige. Mõlemad eemalduvad. Seejärel teevad sama võistkonda ülejäänud liikmed. Mängu mõtteks on jääda tõsiseks, seega naerma hakanud mängija langeb mängust välja. Võitjaks on meeskond, kellele jäi mängu lõpuks kõige rohkem mängijaid.

Mängude liigitamine A. Kalamehe raamatu „Eesti rahvamänge“ põhjal

Nagu sissejuhatuses mainisin , võib A. Kalamehe raamatu põhjal eesti rahvamänge laias laastus liigitada nelja eri liiki – liikumismängud (näiteks „Rongisõit“), õuemängud (nt. erinevad peitusemängud), seltskondlikud mängud (nt. „Kelle süles sa istud ?“) ja laulumängud (näiteks kõigile teada ja tuntud „Kes aias?“). Antud osas räägin igast ühest neist oma sõnadega täpsemalt.

Liikumismängud

Kuna liikumismängudele täpset raamatudefinitsiooni leida on üsna keeruline, tulenen selle kirjapanemisel põhiliselt loogikast. Liikumismängud on mängud, mida üldiselt mängiti suuremates gruppides. Nagu ka nimi ütleb, on peale lõbu ja seltskonna, mis on mängude juures tähtis, oluline ka see, et neis mängudes kasutatakse suuremat või väiksemat kehalist aktiivsust. Liikumismängud võivad olla jooksumängud, jõumängud (näiteks „Vägikaikavedamine“) või näiteks osavusmängud. Tihti kasutati ka erinevaid abivahendeid mängude läbiviimiseks, näiteks palle („Muna“) või klotse, toikaid („Kaikamäng“) või salli („Pimesikk“).
Liikumismänge mängiti ka pühadel. Mardipäeval mängiti „Haraka hüppamist“, mis seisnes selles, et mängijad hüppavad kükkis haraka moodi (jalad veidi harkis). Kes kauem või kaugema piirjooneni hüppab, on võitja. Jõulude ajal meeldis noortele õlgedel mängida „Vägikaikavedu“. Selles mängus istuvad vedajad sirgete jalgadega, tallad vastamisi, ning hoiavad mõlema mäega kaikast, kusjuures ühe vedaja käed on kas teise omade vahel koos või on mõlema käed vaheliti. Kaigas peab vedamise algul asetsema jalataldade kokkupuutekohal. Kumb teise üle veab, on võitja. Mõningates Eesti kohtades mängiti seda mängu ka nii, et kaikavedajaid on mitu ning nad asetsevad kolonnis.

Õuemängud

Õuemängude põhimõtteks, nagu seda ütleb ka liigi nimi, on see, et kõiksugu mänguga seotud tegevus toimub õues. Mängu põhimõte on siiski sama, mis liikumis - ning kõigil teistelgi mängudel – mäng peab olema lõbus, hariv ning õuemängu puhul väliskeskkonnas läbi viidud . Õuemängegi on erinevaid, näiteks vee-, jää- või lumemängud (tuntuimad on näiteks veesõda ning lumesõda). Tehnika suhtes ei ole õue- ja liikumismängudel väga suurt erinevust. Õuemängu tegevus toimub väljas, seeõttu on mängu läbiviimisel palju liikumisruumi, mistõttu on nad oma olemuselt üsna sarnased.
Jaanipäeval mängiti „Kotisjooksu“. Ronitakse poolest saadik suurde kotti ning hüpatakse sellega võidu enne kindlaks määratud vahemaa. Võidab see, kes enne lõppu jõuab. Seda mängu võib kasutada ka võistkondliku teatejooksu mänguna.

Seltskondlikud mängud

See liik mänge ei erine väga palju eelnevalt kirjeldatud liikidest. Nagu ikka, on mängu puhul oluline see, et ta oleks hariv, pakuks lõbu ning võib-olla ka väikest võistlusmomenti. Seltskondlike mängude olemuseks erinevalt õue-ning liikumismängudest, võib pidada fakti, et mänge mängitakse kindlasti suuremas seltskonnas näiteks tuttavaks saamise eesmärgil. Tänapäeval on seltskonnamängud suur osa sünnipäevadest ning tutvumispidudest. Seltskondlikke mänge saab jagada väga mitmeks alagrupiks, näiteks on mängud pantide lunastamisega ja pantide lunastamiseta (nt. „Pime tedrelaskja“).
Jaanipäeval mängiti tihti „Käelappamist“, mis on väga tore seltskondlik mäng. Esimene mängija asetab käe lauale, teine paneb oma käe esimese peale, kolmas teise käe peale ja nii edasi. Siis asetatakse kordamööda peale veel ka teised käed. Edasi hakatakse kordamööda peale tooma kõige alumist kätt, kiirendades sealhulgas pidevalt tempot. Proovitakse, kui kiiresti kätelappimise tempo saab tõsta, ilma et mängijad segamini läheksid. Käsi tuleb asetada kuuldava laksakuga teiste käte peale. Kel segamini läheb, lahkub mängust. Viimasena vastupidanud mängija on parim käelappija.

Laulumängud

Sissejuhatuses mainisin, et kuna mängutraditsioon eestlastel on alati olnud rikkalik, on keeruline kõikidest mänguliikidest põhjalikult rääkida. Otsustasin veidi rohkem rõhku panna laulumängudele, seda enam, et olen pärit üsna muusikalisest perekonnast ja tegelenud muusikaga väga pikalt ka ise, sealhulgas õppinud folkloori , kus päris palju ka laulumängudega tegelesime.
Ingrid Rüütel oma raamatus „Eesti uuemad laulumängud I“ nimetab laulumängudeks mänge, mille juurde kuulub laul. Nii on neid nimetatud ka rahvapärases kõnepruugis, vastandina lauluta mängudele.
Laulumängus on üheks tervikuks põimunud kahekõned, laul ja tants. Neis võib leida nii viiteid muistsetele uskumustele kui ka argitoimingute jäljendamist. Mõlema kaudu avaldub inimeste suhtumine ümbritsevasse ellu ja oma töösse. Kadudes ajapikku täiskasvanute repertuaarist, jäid vanad laulumängud mugandatuna tihti püsima laste meelelahutusena, millele omakorda lisandus kasvatuslik ja õpetuslik külg. Laulumängudesse kätketud maagilised mõjutustaotlused viljakuse edendamiseks ja muud taolised kuuluvad aga siiski täiskasvanute maailma.
Mängud, millele on iseloomulik suletud ringis liikumine, kannavad Põhja-Eestis ja Mulgimaal nimetust ringmäng, neid saatvad laulud aga ringmängulaul või ringilaul. Kagu-Eestis kutsutakse taoliseid mänge hoopis tsõõrimängudest, tsõõrilauludes või rattalauludeks, harvemal juhul ka ringilauludeks. Kõige suurem osa laulumängudest ongi just ringmängud.
Vanemate ringmängude tunnuseks on ringis liikumine laulu saatel ning spetsiifilised puändid. Vanemad ringmängud on näiteks paarimängud („Me lähme rukkist lõikama“), vahetusmängud („Kes aias?“), pandikorjamismängud („Karumäng“) ning sportliku puändiga ringmängud („Midrilind“).
Peale vanemate ringmängude eristatakse ka dramaatilise tegevusega ja vahetantsuga ringmänge. Dramaatilise tegevusega ringmängud („Üks peremees võttis naise“) levisid üle maa, eriti aga Põhja-ja Lääne-Eestis ning saartel, kus püsisid veel käesoleva sajandi alguseski. Vahetantsuga ringmängud („Viljade mõistatus“) on arvatavasti varem levinud Lõuna-Eestis.
Folkooriõpingutest mäletan eredamalt „Väravamängu“ erinevaid versioone. Kõige rohkem meeldis mulle Suure-Jaani kihelkonna versioon sellest. Selles mängus seisavad mängijad rongis, üksteise taga. Kaks tükki üksteise käest kinni hoides seisavad rongile vastas ja kõik laulavad –
„Meie tahme läbi minna,
selle laia laberi.
Kuldse , juldse,
viiratsi ja värava.
Kui see laber katki läheb,
kellega te parandate.
Kuldse, juldse,
viiratsi ja värava.
Siidiga, niidiga,
punapuldse paelaga.
Kuldse, juldse jne...
Kust sa siidiniidi said,
punapuldse paela said,
verevildse lindi tõid?
Kuldse, juldse jne....
Tunaeile Tallnas käisin,
Punaeile Pärnus käisin,
Sealt ma siidiniidi sain,
Punapuldse paela sain,
Verevildse lindi tõin.
Kuldse, juldse jne...
Viru neiud juttu löövad,
Harju kangaste kudujad
Soome sua laksutajad.
Kuldse, juldse jne...
Ei mina anna ainust lasta,
sui mina söödan suhkrurida
talvel tangutuumadega.
Kuldse, juldse jne...
Ei mina taha hulgakesta,
Ma tahan ühteainukesta.
Kuldse juldse jne...“
Kui lauldakse viimast salmi, siis läheb rong väravate alt läbi ja need püüavad oma kätega kõige viimast lahutada. See aga peab end nii kõvasti rongi küljes hoidma, et teda ei saa lahutada. Nii kaua mängitakse mängu, kuni väravad on kõik viimased rongis olijad endale saanud. Aususe ja õigluse pärast, lauldakse seda laulu kordamööda. Kui rong laulab – „Meie tahme läbi minna...“, siis väravategijad „Kui see laber katki läheb?“ jne.

Kokkuvõte

Rahvamäng on pärimuslik ajaviide ja lõbustus. Kõigil rahvail on olnud omi mänge. Eesti rahvamängud on erinäolised ning nende traditsioon on pikk. Laias laastus annab eesti rahvamänge liigitada neljaks. Kõigil neljal liigil on väga palju ühist – mängijal peaks olema lõbus, mäng peaks teda arendama (kas siis füüsiliselt või vaimselt) ning et seda saaks teha mitmekesi, kuna üksinda mängida on üsna nukker . Samas on kõik liigid erinevad. Liikumismängude puhul pannakse rõhku liikumisele, jõule ja osavusele. Õuemängud toimuvad eranditult õues. Seltskondlikud mängud liidavad inimesed üheks suureks grupiks . Neid on hea mängida tutvumiseks või vihmasel päeval toas. Laulumängud on põhiliselt ringmängud ning neid mängitakse, samal ajal endale saateks lauldes.
Antud referaadis olen kirjeldanud põgusalt kõiki nelja rahvamängu liike ning toonud nende kohta näiteid. Samuti on siin olemas lühike kirjeldus viie suurema tähtpäeva kohta ning ka näited, milliseid mänge neil pühadel mängitud on ning siiamaani ka mängitakse. Kõige rohkem rõhku panin laulumängudele, kuna laul ja muusika on mu elus rolli mänginud esimesest klassist saadik, kui alustasin muusikakoolis folklooriõpinguid.
Olen arvamusel, et eesti rahvamäng on huvitav. Olles pisut teadlik eesti pärimusest, austan seda väga ning isiklikult soovin ja proovin teha kõik, et eesti rahvamäng sellisel viisil säiliks. Usun, et minu referaat annab hea ülevaate mänguliikidest Eesti rahvapärimuses ja võib olla Eesti pärimuslike tavade ja mängude traditsiooni hoidmisele.

Kasutatud allikad

„Eesti uuemad laulumängud I“ Ingrid Rüütel
„Eesti rahvamänge“ Aleksander Kalamees
„Kooli Folkloorikogumik“ Celia Roose
"Laps ja Folkloor" Maie Vikat - Maie Vikati artikkel „Folkloori osa lapse arengus“
„Laps ja Folkloor“ Maie Vikat – Monika Pulleritsi artikkel „Kõnekeelest regilauluni“
„Eesti Entsüklopeedia nr. 6“ 1994
„Eesti Nõukogude Entsüklopeedia nr. 4“ 1989
http://oppematerjalid.onepagefree.com/?id=16361 &