Peet Vallak “Elu nullpunkt” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (0)

Peet Vallak “Elu nullpunkt ” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas ”
Peet Vallaku novelle lugedes liigub aeg linnutiivul. Tema kirjastiil on kergest hoomatav ja kaasaviiv. Kui esimesed novellid “Elu nullpunktis” on sünge varjundiga ning kujutavad pigem tegelaste õnnetut saatust, siis lõpupoole ja eriti Lambavaras Näpsi lorijuttudes saab lugeda lustlikemaid lugusid ning endiselt kirevate tegelaste kentsakaid ja muigama panevaid elu keerdkäike. “Epp Pillarpardi Punjapa potitehases” on samuti kirjutatud võrdlemisi humoorikas võtmes. Ühendavaks lüliks nii süngete ja kohati kõhedate lugude ning lõbusamate juttude vahel on aga Vallaku uskumatult kirevad ning erinevad karakterid. Iga järgmise loo tegelaste puhul saab paralleele tõmmata ka tänapäeva inimesega. Kui ümbritsev maailm muutub ja areneb, läheb sellega kaasa ka inimene, aga põhiline loomus jääb. Lahkus, kadedus, isekus , lootus, härdus, õiglus, viha, armastus, kahjurõõm jms on ja jääb inimese sisse. Nii oli see Peet Vallaku loominguperioodil ja nii on see tänapäeval. Novelle lugedes jääb pidevalt õhku küsimusi ning enamasti ei lõpe jutud resoluutselt avaldades täit tõde. Selline salapärasus on kaasakiskuv ning paneb tegelaste ning nende elu üle järele mõtlema.
Peet Vallaku novelli on nimetatud karakterinovelliks, millega rõhutatakse inimesekujutise erilist kaalukust tema teostes. (Puhvel, 1985, lk321)
Paljudes lugudes võib ühise joonena näha meeste hukutamist või lolliks tegemist naiste poolt, kuigi naisi ei esitata pea üheski novellis peategelasena. Peamiselt kujutab Vallak mehi ja nende hulgas eriti ätte, naisi esineb aktiivsemas osas ainult paarikümnes teoses. Näiteks “ Lodjavahi surm” on ainus teos, kus naisel on aktiivne juhtiv osa sündmustikus, Epp Pillarpart aga, on juba üsna passiivne. ( Palgi , 2011, lk502.)
Epp Pillarpardi loos võistlevad kaks peremehekandidaati. Mõlemad limpsavad keelt pigem potitehase kui Epu enda peale, kuid lõpuks on siiski Epp see, kes otsustab ja asjad enda äranägemise järgi seab. Ei võta valelikku ja keevalist end tublit meistrimeest Niilast endale peremeheks, aga noort Tiiskäppa meelitab tulevase meistrikohaga selleks, et temast tegelikult endale peremees valmis kasvatada. Ja näiteks loos “ Puusepp Reos ” on tegu iseenesest nurka looga, kus vana Villem Reos on õnnetult armastusest ilma jäänud, leiab siis uue lootuse , et naine võtta ja lõpuks läheb seegi ühe plikatirtsu õrritamise ja hoolimatu flirdi pärast luhta. Noor Ann ei võta elu üldsegi tõsiselt, teda ei heiduta, mis külas temast rääkida võidakse ning pressib aina Reosele külje alla ainult selleks, et hiljem, kui mees juba järele annab, ta noorema vastu välja vahetada. Tüdruku jaoks on see ainult flirt ja mäng, aga Villem Reos jääb selle tõttu tõsiseltvõetavast pruudikandidaadist ilma. “10 omnibuss 10” aga petetakse noore tüdruku armastust ja lootusi ning lõpuks maksab naise viha omal moel kätte ja jääb jälle mees tühjade kätega. “Silmahimus” aga läheb laadakaupmees Taaniel naise pärast peaaegu hulluks, kuigi või ehk isegi just nimelt sellepärast, et teab, milline maine Susanna Tihasel on. “Päästekangelases” leiab samuti kõrvaline naiskarakter abi ja seda seetõttu, et jutu peategelane saaks end heategijana tunda.
Sellistes juttudes on selgesti äratuntav ka mõni tänapäeva naine. Ehk on muutunud vaid see, et kui 20ndatel -30ndatel ei peetud taolistest naistest eriti lugu, siis nüüd leidub selliseid tegelasi rohkem ning sellele ei pöörata enam erilist tähelepanu. Kui palju on noori naisi, kes mehi oma lõbuks hullutavad ning seda millekski ei pea, kuna noorus ongi nautimiseks ja küll jätkub aega elu tõsisemalt võtma hakata.
Ka novellis “Teise eest” võib lugeda naistegelast omamoodi võitjaks, kuigi jutt on traagilise lõpuga. Lesknaine Leili saab abi võhivõõralt mehelt, kes selle eest lõpuks oma eluga peab maksma. Leili aga pääseb aga tüssamisest ja veelgi vaesemaks tegemisest.
Selle loo idee seisneb küll tegelikult selles, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ideaalses elus saaks vana ihnuskoi ja röövel Jakob Mesilane oma õiglase palga, kuid ometi on Peep Lõo see, kes oma eluga maksab ja pealegi tembeldatakse ta veel röövliks, kes tahtis “ausat” ärimeest röövida. Selliseid keerdkäike leidub ka teistes novellides . Nimiloos “Elu nullpunkt” arutletakse samuti selle üle, et kas on üldse mõtet elada ausat elu ja seejuures vireleda, kui valetades ja varastades on palju kergem ning jääb ka tulevatele põlvedele midagi pärandada. Vastasel juhul elab iga järgmine põlvkond samuti peost suhu .
Midagi pole võrreldes tänapäevaga muutunud. Võibolla on olukord ehk hullemgi. Puhas ja siiras heategu on haruharv nähtus ning ikka võidab tavaliselt see, kes on ainult iseenda heaolu eest väljas. Siia sobiks hästi ütlus “Jagajale jäävad näpud”. Jagamisrõõmu saab endale lubada see, kellel on palju, aga selleks, et palju saada, peab omama kavalust ja vahel isegi julma võiduhimu. Alati leidub inimesi, kes lahkust ning suuremeelsust ära kasutavad ning kui on juba selge, et kuskilt saab, siis istutakse jagajale päris kiiresti lihtsalt pähe. Et mitte liiga kibestunult kõlada, mainiksin siiski ära, et ma ei usu ainult nendesse kahte äärmusesse. Tark ja tubli inimene oskab elada ka ilma teistele liiga tegemata või ennast nöörida laskmata, aga ka selleks on tänapäeval vaja soodsaid eeltingimusi.
Teisiti on kujutatud naisi novellides “Lodjavahi surm” ja “Armuleib”. Esimeses on naine kannatanud mehe truudusetust ja kui ta lõpuks otsustab ka endapoolse truudusetusega kätte maksta, selgub, et ta on hiljaks jäänud. Kuigi osaliselt tundus see novell lausa kummitusjutuna, oli selles siiski palju õpetlikku. Ka seda saab siduda igasuguste erinevate elu keerdkäikudega. Oldi kannatatud liiga kaua ning oodatud nauding kättemaksust jäi tulemata. Inimene vastutab siiski enda eest ise ning kes on juba vabatahtlikult kaua kannatanud, ei pruugi enam suuta oma elu ümber pöörata. Ohjad tuleb haarata enda kätte. Teises loos suhtub perenaine Mari mehe sugulasse Tõnni külmusega ning peab teda tülikaks kuni hetkeni, mil vanamees peaaegu sureb püüdes enda väärtust perele tõestada ning siis tärkab perenaises lahkus ning hool sugulase suhtes. Siingi on vanamehenässi tülikus mõistetav, kui inimene ei näe endast kaugemale. Kui nad oleksid vana Tõnni linna virelema ja surema saatnud, oleks see jäänud neist kaugele ning poleks olnud enam tarvidust tema peale mõelda. Ebameeldivusi tahetakse ju ikka endast eemale ajada. Las keegi teine muretseb. Kui aga häda on juba enda silma ees, jääb inimene siiski inimlikuks ning perekond hoiab kokku. Selles loos on minu jaoks midagi eriti positiivset . Usk inimlikkusesse jääb.
Mõnedes novellides on teravalt kirjeldatud elu pahupoolt. Karaktereid, kes on mõne pahe küüsis ning seetõttu oma eluga kimpus. Eriti tuleb see välja loos “Raudne sõber”, kus alkoholilembus sunnib elama meest üks päev(pits) korraga selleks, et üldse oma eluga toime tulla. Korra teelt eksinud ja pea täis kaaninud, tõuseb temas aga raev . Tiimu hävitab teda mõnitava viinakasti, kuna ei taha elada mõõdupuu järgi. Kurb on aga tõsiasi, et alkohoolikule on selline ainus mõeldav elu. Kui ei suudeta end võõrutada või kontrollida, libiseb kõik käest. Loos “Viis vana ruuna” võitlevad laisad perepojad isa varanduse eest. Pealehakkamist pole neist kellelgi ja ega isa varanduski väga kopsakas pole, kuid nõuavad oma õigusi. Selge on, et keegi neist ei tuleks vastutusega toime ning ilma isata laostuksid nad lühikese ajaga . Selle jutu juures tekkis kujutlusse pilt tänapäeva noortest , kes nõuavad hirmsuurt palka, aga tööd teha ei oska ega tahagi. Palju leidub inimesi, kes hindavad ennast üle ning nõuavad oma õigusi ilma, et annaksid endale aru, et ka omalt poolt peab selleks panustama . Novell lõppes nurkasurutud isaga, kes poegadele järele andis. Kui massid nõuavad ja streigivad, on järeleandmine vahel ainuvõimalus, kuid kas sellest ka midagi head sünnib, ei ole eriti loota .
Elu paratamatusest räägib jutt “Sõbra surm”, kus vaene lesknaine ja kahe lapse ema ei oska oma hobust õigesti hoida. Naaber näeb, et on head inimesed ja aitab tihti hobust ravida. Lugu lõpeb aga õnnetult. Hobune on harjunud abi saama ja kui seda ühel ööl ei tule, on ta hommikuks surnud. Naaber soovis ainult head, aga võttis sellega endale suure kohustuse ja vastutuse ning pärast hobuse surma valdas teda suur süütunne. Nõnda on ka elus. Kui harjutakse headusega, siis minnakse seda aina uuesti ja uuesti otsima . Selle kohta käiks ütlus “annad sõrme, võtab käe”. Oma heatahtlikkusega teeb inimene abivajajad endast sõltuvaks ning sellest pole enam tagasiteed. Midagi pole öelda, mis oleks võinud sellisel juhul teisiti teha. Headus on väärt omadus, kuid maksab tihti kätte.
Omamoodi õpetlik, kentsakas ja müstiline on lugu “Laip metsas”. Minu jaoks oli see lugu mõtlematusest. Metsas ringiluusijat tabas kiire hukkamõist. Ilma igasuguse tõenduseta omistati talle suur süü olgugi, et veel toimepanemata kuritöö eest ning tegevuse käigus lisati süüdistusele veel vürtsi juurde, et seda veel paremini kinnistada. Ilma igasuguse kohtumõistmiseta otsustati juba ära hukkamise kasuks, kuid müstilistel põhjusel sai hukka hoopis äraostetud kordnik. Mis olid loo tegelikud tagamaad, mis põhjusel kahtlustatav mees tegelikult öös ringi luusis ja küünlaid kaasas kandis ning kuidas see juhtus, et hoopis kordnik kuuli sai, jääb selgusetuks. Jääb selgusetuks kuna keegi ei võtnud vaevaks asja põhjalikult ja õiglaselt järele uurida. Tormakad ja mõtlematud teod viivad küll kiire lõpuni, kuid alati ei pruugi see olla oodatud tulemus.
Varasemates teostes ei tõusnud konflikt negatiivse ja positiivse võitlusest. Tavaliselt maalis autor mingi omapärase, positiivsusest kaugele jääna eranditüübi, kuid ei vastandanud talle positiivset tegelast. (Puhvel, 1936, lk426.) Novellis “Teod pahupidi” on aga peategelaste näol kujutatud mõlemat tüüpi. Kuigi nii Lui Ränneldil kui ka Ants Paoskil on oma tõde, kujutatakse esimest pigem negatiivse ja teist positiivsena, kes halva mõju üle võidu saab. Mõnes mõttes on see minu arvates kogu novellikogu kõige õpetlikum lugu.
Teistlaadi novellid on sarjast Lambavarga Näpsi lorijutte. Lorijutt on rahvapärane termin, see tähendab, et sisu ei vasta täpselt tõsidusele, sisaldab väljamõeldist, luiskamist, et asja huvitavamaks teha.(Palgi, 2011, lk398.) Eelmistest eristab neid lugusid seega humoorikas fantastilisus. Küll ajab Näps end seaduseesindajaks valetades tülikad mustlased külast välja, korvitegija Siim leiab oma kodu ukse eest maa sisse kaevatud rahapaja , Piibumeister laristab segamatult nõidadest naise ja ämma raha maha ning valerahategija Ado pääseb juhusliku õnnetuse kaudu kriminaalkaristusest. Neis juttudes on kõigis omajagu muinasjutulisust kuid mitte üleliia ebareaalset. Kui ülejäänud novellides on sellised keskpärased ja veidi heitlikud tegelased pigem hädas ning õnnetu eluga, siis lorijuttudes käib samasuguste meestega alatasa õnn kaasas ning soosib nende riukaid. Õpetlikku kui sellist on neis vähem, aga ainsate lugudena leiavad need õnneliku lõpu ja panevad ka lugeja sellega mõnusalt muhelema. Peet Vallak oli tähelepanelik eluvaatleja, ta oli veendunud realist. Juba tema reaalsustajust pidi järgnema, et ta teoste ainestikku sattus negatiivset palju rohkem kui positiivset. Negatiivse kujutamisest ei ole meil õigust järeldada, nagu oleks autor kibestunud, pessimist või midagi sellelaadilist. Autor oli ainult tõeline realist. (Palgi, 2011, lk510.)
Kasutatud Allikad
Vallak, Peet (1985). Elu nullpunkt. js: Heino Puhvel. Tallinn: Eesti raamat
Vallak, Peet (1968). Tuuled ümber maja. js: Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat
Palgi, Daniel (2011). Peet Vallak: elu ja looming. Tartu: Ilmamaa