Retsensioon Edzard Schaperi teosele „Maailmalõpp Hiiumaal“ (0)

Retsensioon Edzard Schaperi teosele „ Maailmalõpp Hiiumaal“
Baltisaksa juurtega Edzard Schaper sündis 1908. aastal Posenis (praegune Poznan) sõjaväeametniku perekonda. Ta alustas muusikaõpinguid Hannoveri konservatooriumis, kuid olles pärit suurest perest , oli ta sunnitud loobuma oma ambitsioonidest ja tööle minema. Ta töötas mõnda aega teatris lavastaja assistendina, kuid vahetas selle õige pea meremeheameti vastu. 1932. aastal tuli Schaper Eestisse ja abiellus Tallinnast pärit baltisakslanna Alice Pergerbaumiga, kelles leidis endale kaaslase ja sõbra terveks eluks. Siin kirjutatud Eesti-ainelised teosed tähendasid Schaperile kirjanduslikku läbimurret. Eesti jäi kirjaniku kodumaaks kuni viimase võimaluseni: Hitleri 1939. aasta ümberasumisüleskutse peale ta Saksamaale ei läinud. Tal õnnestus pageda Helsingisse; neli aastat hiljem ähvardas teda venelastele üleandmine ning ta põgenes Rootsi, kus ta töötas maal ning temast sai sõjavangide heaolu eest hoolitseva organisatsiooni sektretär. 1947. aastal rajas ta omale kodu Šveitsi , kus 1984. aastal ka suri. Külma sõja ajal oli ta rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik ja esseist, kes nõudis oma kirjutistes Balti riikide iseseisvuse taastamist ja nende tunnustamist täieõiguslike Euroopa riikidena.
„Maailmalõpp Hiiumaal“ ilmus 1996. aastal „Loomingu raamatukogu“ sarjas. Liina Lukase poolt tõlgitud lühijutud on pärit Edzard Schaperi 1968. aastal ilmunud kogumikust „Schicksale und Abenteuer. Geschichten aus vielen Leben“ („Saatused ja seiklused. Lugusid paljudest eludest“). Kogumikust on välja valitud neli lühijuttu: „ Epitaaf patrioodile“, „Maailmalõpp Hiiumaal“, „ Vaenulik õnn“ ja „Pagendatu kodu“. Valiku printsiibiks oli Balti- temaatika . Mainitud juttudes tuleb ilmsiks Schaperi mõnus soe huumor, millel ei puudu küll nõrk irooniavarjund ja muie, ent mis pole väga sarkastiline , isegi mitte koomiline.
„Maailmalõpp Hiiumaal“ puhul võlub Schaper lugejat esiti oma suurepärase Baltimaade rahvaste tundmise ja tunnetamisega ning olenemata tihedalt lugudesse pikitud kohanimedest on tegu valdavalt lugudega, mis sünnivad inimeses eneses . Tegemist ei ole pelgalt ajaloolise sissevaatega, vaid teos suudab puht informatiivsuse kõrval pakkuda ka psühholoogiliselt ja esteetiliselt köitvat sisu. Edzard Schaperi maailmalõpulood toimuvad Paldiskis, Hiiumaal, Kostromas, Peterburis, Kretingas ja Jenisseiskis. See sündmuspaikade varieerumine seab jutustatavad lood mugavalt hoomatavatesse perspektiividesse. Schaper oskab osavalt luua ajastule kohase, kergelt tuhmades toonides kujutluspildi, millel on sellegipoolest olemas vajalik atribuutika, et lugu töötama panna. Miski ei näi olevat ülearune. Autor on hästi suutnud välja tuua iga tegelase olemasolu traagika kvintessentsi.
Schaperi tegelased on äärmiselt mitmekülgselt karakteriseeritud, kuid selgelt joonistub välja üks neid ühendav omadus – tugev ja siiras pühendumus. Jutustuses „Epiteef patrioodile“ näeme tegelast Gnidinit, keda saadab kuni tolle viimaste hingetõmmeteni vankumatu truudus oma kodukoha vastu. „Maailmalõpp Hiiumaal“ peategelane Gottlieb Adalbert Hinrichson võtab omale pärast viimsepäeva ettekuulutuse teatavakssaamist südameasjaks kohalike abistamise. Jutustuses „Vaenulik õnn“ võtab peategelane Pavel Petrovitš Komissarov juhusliku sündmuse ajel omale paranoilise kohustuste kaitsta tsaar Aleksander Teist mistahes hinna eest. „Pagendatu kodu“ räägib aga loo leedu päritolu noormehest, kes on sõja tõttu sunnitud kodust eemal elama, kuid ei jäta hetkekski maha unistust tagasipöördumisest ja armastust oma kodumaa vastu. Tegelased on tugevad isiksused igaüks omamoodi, kuigi paljuski näib, et nende tegutsemine on pime ja nad ei oska situatsiooni adekvaatselt ja mõistusepäraselt hinnata. See asjaolu tingib iga loo puhul teatava absurdsuse, mille Schaper oskab siiski usutavana mõjuma panna.
Huvitava efekti tekitab surma-temaatika, mille Schaper lahendab iga loo lõpus erimoodi. Kohati võib näha selles ka autori absoluutse lõpetatuse saavutamise püüet. Seejuures ei käsitleta surma tegelase ebaõiglase saatusena, vaid seda on eos juba aktsepteeritud kui paratamatust. Schaper lahendab surmaküsimuse iga tegelase puhul erinevalt, kuid alati väärikalt, kujutamata seda üleliia suurejooneliselt. Gnidin jutustuses „Epitaaf patrioodile“ sureb oma au ja põhimõtteid kaitstes, loos „Maailma lõpp Hiiumaal“ kirjeldab autor tegelase loojakarja lahkumist äärmiselt ilmekalt järgmiste sõnadega: „Tema petrooleumilamp, mille kõrval ta tugitoolis istus ja mis veel surnu kõrvalgi truult põles, hakkas ükskord koledasti tahma ajama, täites kogu toa tahmalooriga, mis sadestus kõikjale. Tema pääsenud hing aga oli valge ja puhas nagu lumi, mis tol ajal Hiiumaale langes.“ Peategelase Komissarovi lahkumine „Vaenulikus õnnes“ illustreerib samuti hästi Schaperi head tunnetust: „Kaks päeva hiljem leidis Vaska oma eaka härra kokkuvajunult muresohval istumas, käte vahel von Engelhardti põldude ilusaim linapeo, kahvatul tardunul näol väga õnnelik naeratus.“ Leedu päritolu noormehe Jonas Jasulaitise surm „Pagendatu kodus“, mis loo üldist konteksti arvestades mõjub ehk kõige traagilisemalt, leiab endale siiski ilusa lõpplahenduse, kui surija lausub oma viimased tähenduslikult olulised sõnad: „Daragaja! Milaja!“ Autori jaoks on surm püha, kuid ta väldib selle ületähtsustamist.
Kindlasti on oluline mainitud lühijuttude põhjal välja tuua Schaperi tugev religioonile suunatus. Kirjeldades aegu, kus lihtinimese oma tahtest olenes vähe ning mõtlematu võõrvõimu dominatsioonile vastu astumine võis kaasa tuua rohkem kasu kui kahju, on enesestmõistetav, et viimases hädas pöörduti oma abipalvetega usu poole. Ent kõige värvikamalt tuleb religiooni roll esile loos „Maailma lõpp Hiiumaal“, kus hirmu külvajaks on ettekuulutus viimsepäeva kohta ning kohalikud näevad ainsa seletusena seda, et nad on jumala kuidagi millegagi välja vihastanud. „Maailma lõpp Hiiumaal“ demonstreerib hästi religiooni tolleaegset tugevat positsiooni ühiskonnas ning ka seda, kuivõrd kerge on usuga külvata kaost. Autor näitlikustab hästi, et olukorras, kus midagi justkui enam peale hakata ei ole, tuleb sellegipoolest teha kõikvõimalik.
Schaperil õnnestub hästi välja tuua ühiskonna keerukus ja inimene selle segaduse keskel. Kuigi mainitud lühijuttude puhul on tegemist fiktsiooniga, suudab autor panna piiratud arvu lehekülgede peal tegelased tõeliselt elama ning muuta nad oma tegudes ja mõtetes nõnda usutavaks, et näib nagu jutustataks päriselt toimunud sündmustest. Ning arvestades Edzard Schaperi pea kümne aasta pikkust seotust Eesti ja siin toimuvaga, võib lugusid pidada vägagi audentseks dokumentaalmaterjaliks. Autor on selgelt olnud äärmiselt tähelepanelik kõige osas, mis puudutab kujutatud ajastu ühiskondlikku keerukust ning jaksanud lahti mõtestada ka inimhinges toimuvat. Ma usun, et on ainult õiglane, kui me oma mineviku tõlgendamisel toetume peale balti rahvaste endi seisukohtade ka kõrvaltvaataja nägemusele, mis ei pruugi tähendada, et me hakkame minevikusündmusi nägema täiesti teises valguses, kuid kahtlemata toob see esile aspekte , mis varem võisid jääda märkamatuks. Konkreetse teose puhul on kindlasti oluline täheldada, et kuigi meile on kombeks okupatsiooniaegadele mõeldes pidada silmas peaasjalikult oma eestlastest esivanemaid, avavad Schaperi lood hästi ka nende Baltimaades elanud inimeste traagika, kes ei olnud ei kohalikku päritolu, ega sattunud siia võõrvõimu kehtestamisega. Nii Schaperi oma elusündmused ja kõnealused lühijutud avasid uue perspektiivi sellele, millise identideedikriisi käes vaevlesid siinmail inimesed, kes ei kuulunud ei ühte ega teise rahvusesse, olles sündinud eri rahvustest pärit vanemate perekonda. Konkreetne asjaolu aitab näha, et meie ajalugu pole sugugi nii mustvalge , vaid selles peitub palju olulisi pisemaid nüansse ning üldpilt on palju dünaamilisem, kui võiks arvata.