Andrus Kivirähk 'Kaelkirjak' (2)

ANDRUS KIVIRÄHU “ KAELKIRJAK ”
ANDRUS KIVIRÄHU “KAELKIRJAK”
“Kaelkirjak” on üks neist lasteraamatuist, mis meeldivad ka suurtele. Ilmunud 1995. a., pole raamat oma aktuaalsust kaotanud: pigem võib öelda, et tegu on ajatu teemaga - lapse ja täiskasvanu maailmade erinevus. (Lapse kui rikkumatu ja vaba vaimu kujutamine on küll iseenesest noor nähtus, pärinedes valgustusajast, varem täitis lapse kui Teise ülesandeid poeet , prohvet, ullike või metslane.)
Erinevus, kultuurikonflikt, kokkupõrge erineva mõtte- resp elulaadiga isikute või gruppide vahel on Kivirähu põhiteema. Näiteid võib tuua kümnete kaupa: ugrilane ja rahvusromantik1, linlaste ekspeditsioon maale2, lumememm ja kubjas ning ülejäänud tegelased “Rehepapis”, setu ja vurle3, kui nimetada esimesi pähetulevaid. Tavaliselt vastandab Kivirähk idealiseeriva ning praktilise (või küünilise) eluvaate. Naeruks võib autor panna nii ühe kui teise opositsioonipoole või ka mõlemad korraga. Rõhuvas osas Kivirähu juttudes ajab autor lisaks mõtteviiside konflikti kirjeldamisele veel “Eesti asja”, s.t. tõstab kord ühe, kord teise rahvusliku stereotüübi või omamüüdi iroonilise muige paistusesse.
“Kaelkirjakus” on olemas nii selge konflikt kahe maailmanägemisviisi vahel kui üks rahvuslikest stereotüüpidest: surmtõsine töökas eestlane, kes on ammu kaotanud võime eristada eesmärke ja vahendeid ning elab seetõttu selleks, et töötada ja mammonat koguda.4 Autor on ühendanud selle stereotüübi ning oma põhiopositsiooni negatiivse poole – “Kaelkirjakus” on autori positsioon täiesti selge: ta on vaba mõtlemisega lapse poolel ning vastandub nürinenud täiskasvanutele. Seda tõestab seegi, et jutustuse kulminatsioonis laseb ta lapse fantaasiamaailmal reaalsuseks muutuda: kraanad (mitte üksnes see, mida laps oli lõvi eest hoiatanud, vaid terve kraanade mets sadamas) muutuvad (või osutuvad) kaelkirjakuiks ning tormavad lõvi eest põgenedes Aafrika poole.
Binaarsete opositsioonide komplekt “Kaelkirjakus” joonistub välja reljeefselt ning seda võib hõlpsasti tabelina esitada.

Täiskasvanud

Laps

“normaalne mõtlemine”, reaalsus
fantaasia
suletus
avatus
töö
mäng
teistsugususe mitteaktsepteerimine
teistsugususe aktsepteerimine
rollis püsimine
rollide vahetamine
elututest asjadest hoolimine
elusolenditest hoolimine
paksud (pidev söömine)
kõhn (toidust keeldumine )
Lugu algab vanemate tutvustamisega lugejale. Nad on tüsedad, nende liigutused on vaevalised ja riided ragisevad neil seljas. Isa muretseb pidevalt, et keegi võib üle plangu aeda ronida ja marju varastada. Ta on ööl ja päeval valvel. Temagi mõttetegevust võib fantaasiaks nimetada, kuid tegu on paranoilise fantaasiaga. (“Ma just nüüdsama käisin aias – sõstraid on kuidagi hulga vähem.”) Muret teeb vanematele ka tütre teistsugusus: Kai on üksildane, kõhn ja kahvatu ning kõigele lisaks fantaseerib kogu aeg. Pärast seda, kui arst on diagnoosinud lapsel kõhuussid, tunnevad vanemad tütrele tema häda pärast kaasa ning rahustavad end samas, sest viimaks on tüdruku omaetteolek ja haiglus ratsionaalselt ära seletatud. Nad loodavad, et ussirohi teeb nende lapse normaalseks – Kai fantaasiad muudavad neid järjest närvilisemaks ja ärritavad neid väga, eriti isa. Ema hoiatab Kaid, kes järjekindlalt kraanast kui kaelkirjakust räägib: “Aga ära sa isale kogu aeg vastu vaidle. Isa on väga aus mees ja ei salli valetamist.” Sallimatus teistsugususe suhtes ilmneb ka ainukeses loos , mida täiskasvanute maailma esindaja “Kaelkirjakus” jutustab: Kai isa räägib, kuidas mustlaseit tema vanemate koduõuelt pesunöörilt valge voodilina varastas , sellest endale seeliku tegi ja selles seelikus almust paluma tuli ning kuidas tema isa seelikut vaadates nuttis. Kivirähk ei hoia irooniat kokku: kui ema ütleb, et oleks tulnud politsei kutsuda, vastab isa “Ta ei suutnud, mustlaste alatus muutis ta jõuetuks, /---/ sellepärast ma ei salligi vargaid .”
Täiskasvanute-maailma esindab raamatus veel onu Robert. Tema söögiisu on küll Kai vanematest erinevalt närb, kuid ta on sama rõõmutu, sama suletud oma masinate maailma kui Kai vanemad oma aia külge. Robertilt laenavad Kai vanemad koera , et too valvaks aeda.
Vanemad loodavad probleemid Kaiga lahendada ussirohu ning lapsele kingitava Barbie abiga. Kõhuussi ja Barbie vastandus loob teoses uue struktuuritasandi, mis peegeldab põhitasandi – lapse-täiskasvanute oma. Barbie kuulub tegelikult täiskasvanute maailma. (Kai ema on nukust märksa enam huvitatud kui Kai ise.) Barbie tuuakse lapsele kompensatsiooniks mõru ussirohu neelamise eest ning ta püüab otsekohe mängu dikteerima asuda; paraku oskab ta ainult üht mängu, ta ei suuda olla keegi muu kui Barbie, olles sama vähe võimeline rollivahetuseks kui Kai vanemad. “Milline originaalsus !” on Barbie suus äärmiselt halvustav lause. Kõhuuss on hoopis teistsugune: ta jagab Kai fantaasiamaailma, nende mängud seisnevad peamiselt ühises kujutlusvõime lennus, millesse mõlemad annavad oma panuse; kõhuuss Tõnise oma paistab silma eriliselt hoogsa absurdilembusega.
Lood, mida Kai ja kõhuuss koos välja mõtlevad, moodustavad teksti tekstis. Lugu tontidest, kes näevad välja nagu makaronid , pakub väljamõtlejaile palju lusti ning ajab hiljem, kui Kai oma vanematele makarontontidest räägib, ema ja isa peaaegu paanikasse. Tüdruku ohjeldamatu fantaasia on teiseks ajendiks, miks vanemad otsustavad tüdrukule Barbie osta – et ta mängiks nagu normaalsed lapsed. Nõnda on erinevad jutustamise tasandid üksteisega seotud ja tingivad üksteist.
Kai ja kõhuussi lugudes on täheldatavad samasugused opositsioonid kui jutustuse põhitasandil: neis esineb sageli tüütuid täiskasvanuid, kellele vastanduvad ettearvamatu käitumisega fantaasiaolendid. Näiteks loos pagarist käib pagaripoes iga päev pirtsakas tädike, kellele kõigepealt vastandub taignast valmistatud leivapoiss ning kui kohkunud tädike enam poodi minna ei julge ja endale ise leiba hakkab tegema, tekib küpsetuspannile mitte leib, vaid mouk. Tädikese alla neelanud, ta “matsutas ja lendas aknast välja” - kuu peale, oma ema juurde.
Opositsioon suletus-avatus ilmneb eriti teravalt. Negatiivsed tegelased on sageli seotud väikeste, kinniste ruumidega, neile vastanduvad aga piiramatult liikuvad tegelased (mouk sealhulgas). Kai filmistsenaariumis “ Tubli kilu ” tuleb kilu merest, “ujub mööda jõgesid ja järvesid /---/ läheb kraani kaudu tuppa ,” et päästa oma konservikarpi pandud abikaasa. Ta leiab oma naise külmkapist ja peab tema päästmiseks võitlema kurja vangivalvurist viineriga . (Ka siin ilmneb kõhnuse-ümaruse opositsioon.)
Teost läbiv reaalsuse ja fantaasia vastandus tuuakse jutustuse kulminatsioonis põhitasandile. Sündmused käivituvad, kui isa laenab aiavalvuriks koera, kelles Kai näeb lõvi. Koer hüppab üle plangu ja põgeneb ning Kai hoiatab kaelkirjakut, et lõvi on tulemas. Öösel aknast välja vaadates näeb ta tervet karja kaelkirjakuid põgenemas ja lõvi neid jälitamas – fantaasiast saab reaalsus (kraanast kaelkirjak, elutust elusolend). Tütre toast hääli kuulnud isa tuleb murelikult asja uurima ning soovitab Kail rohkem magada – ehk ei näe siis ka igasuguseid viirastusi. Ja Kai heidab voodisse, nentides leplikult, et ka Barbie arvates on magamine kasulik, sest kui end korralikult välja magada, näeb hommikul hea välja. Ning kui isa ütleb, et Barbie on nukk ega oska tegelikult rääkida, on Kai rõõmuga nõus. Kui isa toast lahkub, ütleb Kai Barbiele, et ta enam ei fantaseeri ja nukk on järelikult edaspidi vait. Nukk, kes on kogu aeg olnud agressiivselt sõnakas, jääbki vait, muutub “päris” nukuks, elutuks esemeks . Laps tunnistab (ühe tülikama) osa oma reaalsusest fantaasiaks (ehk väljamõeldiseks selle sõna täiskasvanulikus, negatiivses tähenduses) ning elimineerib ühtlasi täiskasvanute maailmast tema fantaasiaruumi tunginu. On Kivirähu iroonia, et Kai teeb seda täpselt oma vanemate soove täites.
Raamat lõpeb eriti vaimuka kujundiga, mille Kai ja kõhuuss koos välja mõtlevad, kui täiskasvanud ning nende horisontaalne, raskelt maadligi surutud maailm on üle mängitud: ““Millest me nüüd räägime?” küsis Kai. “Nüüd? Nüüd räägime ühest jänesest, kes ehitas sibulatest tsirkuse, kus kõik kogu aeg nutsid,” ütles kõhuuss. “Ta ise esines seal klounina.” “Ja nuttis samuti!” sõnas Kai.”
Selles võluvas miniatuuris on peidus valem rõõmutu argipäeva vastu, ülesehitusprintsiip, mida järgides on loodud nii “Kaelkirjak” kui ka Kai ja Tõnise jutud. Ka kõhuuss Tõnis ise – parasiit , kes on inimese parim sõber – on “sibulatest tsirkus”, retooriline figuur, mis ühendab võimatuid asju ja tekitab hämmastavaid tähendusi. Kivirähu lasteraamatus elab idee loovast geeniusest, kelle tegevus annab argisele, determineeritud maailmale paradigmaatilise telje, muudab joone tasapinnaks, tasapinna ruumiks.
1 “Ugrilane”. Rmt.: “Õlle kõrvale”, lk. 5-8
2 “Maa-rahvas? Kes nad õieti on?” Rmt.: “Kalevipoeg”, lk. 3-16
3 “Setu vurle küüsis”. Rmt.: “Õlle kõrvale”, lk. 35-38
4 Motiiv kordub Kivirähu loomingus sageli ning on hiljuti taas läbi töötatud näidendis “Eesti matus”.
5