Uue- Riisipere mõis (0)

Uue- Riisipere mõis (Neu- Riesenberg)
Referaat
Tallinn 2009
Uue- Riisipere ehk Neu- Riesenberg
Kirjalikes allikates on Riisiperet mõisana mainitud 14. sajandi lõpul. Nime sai see kunagise Taani vasallide Risberite (ka Riesebieter, Risbiter) järgi. Kuni 19. sjandini alguseni asus mõisakeskus Vana- Riisipere mõisas, mis hiljem jäi karjamõisaks. Vana- Riisipere kunagine parun Johann von Uexküll (srn 1535) oli tähelepanuväärne isik Eesti ajaloos. Tema elukäigust ja talupoja tapmisele järgnenud surmanuhtlusest Tallinnas said inspiratsiooni ka eesti mängufilm „Verekivi“ loojad . Kõnealused sündmused on teada ajalooürikute, mitte suulise pärimuse kaudu.
Uue- Riisipere omanikena on 1598 . aastast saadik nimetatud Christopher Treydenit ja 1641 . aastast Otto Wilhem von Taubet. Alates 1663. aastast kuulus mõis Rootsi kindralmajorile maanõunik Georg ( Jürgen) von Bistramile ( 1624 - 1687 ), kes ühendas Vana- ja Uue- Riisipere. Mõisa päris tema poeg Bengt Heinrich, seejärel pojapoeg Bengt Friedrich (1711- 1773), kes oli samuti maanõunik. Viimase viiest lapsest jäid ellu kolm tütart. Mõisa päris Anna Wilhelmine ( 1737 - 1800), kes abiellus Saaremaa Tumala mõisa Stackelbergide soost vabahärra ja Prantsuse armee brigaadikindrali Karl Georgiga (1725- 1804). Nende poeg, major vabahärra Peter Gustav von Stackelberg (1762- 1826 ) sai mõisa endale perekonna omandi jaotamisel 1791. aastal. Tema kui Stackelbergide Riisipere haru esiisa viis mõisakeskuse Vilumäele, mida hakati kutsuma Uue- Riisipereks. 1820. aastal valmis seal paleetaoline härrastemaja, mis kuulub klassitsistliku ehitusstiili tippude hulka Eestis. Hoone keskosas paiknevas kuppelsaalis oli Stackelbergide aegu esivanemate portreegalerii, saali seinakarniisides olevat varem asetsenud raudrüütli kujud. Riisipere mõisast jutustasid 19. sajandil paljud balti aadlike reisikirjeldused . Siinsed härrased olid tihedalt sugulussidemete kaudu seotud Hiiumaa Suuremõisaga- Peter Gustav oli abielus kuulsa „mereröövli“ vabahärra Ludwig vin Ungern - Sternbergi tütrega, kes sai endale hiljem miniaks oma venna Constantini tütre.
Riisipere mõis ja selle omanikud väärviad tähelepanu ka neid puudutava mitmekesise rahvapärimuse poolest, milles annavad tooni naisterahvad- nii ajalooliste isikute kui kummitustena. Mõisa rikkalikust kunstikogust oli nähtavasti aimu ka talupoegadel. Kohalikud inimesed on jutustanud prouast, kes kasutas endast tehtud maali (või kuju) praktilistel eesmärkidel- tööliste valvurina. 20. sajandi lõpul talletatud loo tõelevastavust ei ole võimalik kontrollida, kuid legendaarsest prouast oli olemas vähemalt üks portreemaal , mille fotokoopia on säilinud Eesti Rahva Muuseumi kogudes. Tõenäoliselt jäi „kurja prouana“ rahva mällu Peter Gustavi poja, maanõunik Karl Otto von Stackelbergi (1797- 1865) abikaasa Wilhelmine (Minette ), sündinud vabapreili von Ungern- Sternberg (1804- 1881), kes oli ühtlasi oma mehe nõbu. Koos aiandusarhitektide ja adnikega tegeles ta Riisiperes maastikukujundusega 19. sajandi keskpaiku, kokku seitsmeteistkümne aasta jooksul, täiendades ulatuslikult juba varem rajatud inglise stiilis parki ja laiendades tiike. Tegusa naise 100. sünnipäeval paigaldati parki tema auks mälestuskivi. Rahvajutud loovad Stackelbergi (kellest 20. sajandi lõpu juttudes pr Riesenberg on saanud) juhitud tiigirajamisest mõnevõrra teistsuguse pildi kui romantilised reisikirjeldused. Osa töid on ilmselt toimunud ikalduse ja näljahäda ajal (1868. aastal?). Paistab, et tegemist oli ambitsioonika aadlidaamiga, kel ei puudunud ka peen kunstimeel. Pärast mehe surma loobus leskproua 1873. aastal talle abikaasa testamendi põhjal kuuluvast omandiõigusest poja Konstantini (1826- 1894) kasuks. Konstantinil poegi ei olnud, tema noorem tütar Helene abiellus Vääna omaniku vabahärra Peter Ernst von Stackelbergiga (1846- 1919). Riisipere läks seejärel Konstantini onupoja poja, kreisisaadik vabahärra Karl Otto von Stackelbergi (1861- 1916) kätte. Mõisateenijad olid meenutanud erinevaid episoode seoses tema ja ta abikaasa Adina , sündinud vabapreili von Dellingshauseniga (1870- 1925). Pärimus vahendab ka proua leina seoses esmasündinud tütre Anna Elisabethi ( 1891 - 1902 ) surmaga.
Mõis võõrandati 1919. aastal nende poja, vabahärra Karl Otto von Stackelbergi (snd 1894) käest. Aastail 1921- 1984 oli mõisas lastekodu. Hiljem jäi peahoone tühjaks kuni 1990. aastate lõpuni, misl see läks eraomandisse. Vana- Riisipere mõisasüda kingiti Eesti Vabadussõjas osalemise eest kolonel Oskar Raudverele, kes selle mõne aja pärast rendile andis.
Praeguseks on Riisipere mõisast jäänud alles ainult suur vana lagunenud hoone, millel on aknad laudadega kinni löödud. Kuna seal pole mitte mingisugust järelvalvet on ka seest kõik saalid täis soditud graffiteid. Kohaliku lapsena olen isegi uudishimust seal sees käinud ja ka katusel, millelt on väga väga ilus vaade Riisiperele.
Legendid
SUUR LIIKLUS VAJAB RAUDTEED
Enne oli raudtee Tallinn- Keila - Paldiski. Läänemaa ja Harjumaa mõisnikud tahtsid, et tehtaks raudtee ka Haapsalusse. Siis tahetigi ehitada Keila- Kloostri- Haapsalu raudtee. Sellega ei olnud aga suurem osa nõus. Taheti ehitada Keila- Kloostri- Munalaskme- Haapsalu raudtee. Kuid siis saatis Riisipere mõisnik riigivalitsusele palvekirja, et siin on liiga suur liiklemine ja siit peab raudtee läbi viima. Siis tulidki revidendid vaatama, kui suur siin liiklemine on. Seks ajaks ajas mõisnik kõik Riisipere ümbruse inimesed kokku, küll härgadega, küll jala. Inimesed pidi käima mööda teed. Revidendid nägid siis, et siin on väga suur liiklemine ja siit peab raudtee läbi ehistama.
Selle jutustuse kuulsin mina oma emalt
Anton Kitsik