Kommunikatsiooniteooria (0)

Sissejuhatus
Kommunikatsioon on imeline
Kommunikatsiooni seos ühiskonnaprotsessidega,
kommunikatsiooniteooria võimalused sotsiaalsete protsesside
mõtestamisel ja mõistmisel.
o Mõned sotsiaalteadlased on järjest rohkem seisukohal, et
sotsiaalsed protsessid on eeskätt kommunikatsiooniprotsessid.
o Ühtlasi on saanud enesestmõistetavaks, et kommunikatsioon (sh
meediakommunikatsioon) ei ole mitte ainult nüüdisaegse
kultuuri integraalne koostisosa , vaid selle kandev element.
Seetõttu arvatakse üha enam, et mitte sotsioloogia, vaid eeskätt
just kommunikatsiooniteooria on esmavajalik, et mõtestada
ja mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse.
1.Kommunikatisooni mõiste
Mõiste „kommunikatsioon‟ tekkis 19 sajandil ning silmas peeti
sõnumite või signaalide transporti mingite vahemaade taha.
Keskne idee: sõnumite transport vahemaa taha eesmärgiga
kontrollida. See eeldab, et sõnumeid luuakse tsentraalselt, kõige
olulisem tegelane on „ saatja
Niimoodi kommunikatsioon on protsess, kus sõnumeid
transporditakse ja levitatakse ruumis eesmärgiga kontrollida seda
ruumi ja inimesi.
Kommunikatsioon on raadiouudised, töömäärused, ajalehereklaam,
ilmateated televisioonis või valgusfoori värvi muutumine.
Ajalugu
Esimene kommunikatsiooni analüüs pärines filosoof Aristoteleselt (384-
322 eKr), kes töötas välja teooria, mis sai hiljem tuntuks retoorikana.
Kommunikatsiooni uurimine algas seoses propaganda uurimisega.
Psühholoogid võtsid kommunikatsioonile lähenedes aluseks stiimulireaktsiooni mudeli.
Eeskätt huvi interaktsiooniprotsesside vastu on ajendanud
kommunikatsiooni uurima paljusid sotsiaalpsühholooge. Tuntuim
seesugune kommunikatsioonimudel pärineb Theodore M. Newcombilt
20. sajandi 40ndatel aastatel hakati kommunikatsiooni uurima sotsioloogia
Perspektiivist
Kõne: Aristoteles (384-322) “ Retoorika ” ja “Toopika”
Ajakirjandus: Walter Lippmann,Otto Groth, Karl Bücher, Emil Dovifa
Propagandauuringud- Harold Lasswell
Sümbolilise interaktsionismi teooria- George Herbert Mead
Expirimental Approach- Carl I Hovland
Small Group Approach- Kurt Lewin
Olulisemad kommunikatsiooni määratlused:
1sõnumite siirdamine a-lt b-le
2 tähenduste loomine ja vahetus
3 sümboliline protsess, mis loob, peab üleval ja muudab ühist
sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust
4 kommunikatsioon on sotsiaalne protsess, milles osalejad
konstrueerivad üheskoos tegelikkust. See protsess on
sotsiaalse süsteemi ehituskivi. Kommunikatsioon on
operatsioon , mille abil sotsiaalsed süsteemid end loovad ja
taasloovad
Kommunikatsioon on sõnumite vahetamine saatja ning vastuvõtja vahel teatavas kultuurilises ja füüsilises kontekstis
See on ka sotsiaalne interaktsioon sõnumite kaudu.
Realism ja konstruktivism
Kommunikatsiooniteoorias võib eristada kolme lähenemisviisi:
● mehhaaniline: selle järgi on kommunikatsioon sõnumi transport
saatjalt vastuvõtjale;
● sotsiaalkonstruktsionistlik: see arusaam peab
kommunikatsiooni interaktsioonide ehk vastastiktoimete
tulemuseks. Selle käigus suhtlejad jagavad ja loovad tähendusi;
● süsteemne: selles arusaamas on kommunikatsioon sõnumite
loomine through -put‟i abil. Püüab mõista, mis toimub
sõnumitega, kui need ringlevad inimeste seas ning inimesed neid
interpreteerivad ja reinterpreteerivad.
Mehhaaniline lähenemisviis on realistlik, sotsiaalkonstruktsionistlik
ja süsteemne aga konstruktivistlikud.
Realism(Rene Descartes ) on seisukoht,et inimtunnetus annab võimalikult täpselt edasi temast(inimestest) sõltumatut reaalsust.
Konstruktivism(Immanuel Kanti ) on seisukoht, et meil puudub neutraalne juurdepääs meist sõltumatule reaalsusele.Maailm mida me tunneme ,on maailm mida me ise loome .
Mis on kommunikatsioon?
Real : Sõnumite või
informatsiooni transport
punktist A punkti B
Konstrukt :Interaktsiooni
(vastastiktoime) ergutaja
Mis seoses on sõnum
reaalsusega?
Real:Sõnumid peegeldavad
reaalsust, nende tähendus
on antud ühemõtteliselt ja
objektiivselt
Konstrukt:Sõnumid on
mitmetähenduslikud ja
subjektiivselt
konstrueeritud. Sõnu
tajudes loob või muudab
vastuvõtja oma kujutlusi ja
see määrab sõnade
tähenduse
Mis on keel?
Real: Keel on informatsiooni
transportimise vahend.
Sõnad (märgid) tähistavad
tegelikkuses juba
olemasolevaid asju
Konstrukt:Keel on koostöövahend ega
kirjelda tegelikkust
sellisena, nagu see
tegelikult on
2.Protsess. Kom. Mudelid
Stiimuli-reaktsiooni mudel (SR-mudel: the stimulus – response
model).
o Idee vene psühholoogilt Ivan Pavlovilt.
o Arthur ja Carolin Staats : üks ja sama stiimul võib esile
kutsuda enam-vähem samasuguse mõju igaühele.
o Sisuliselt oli see biheiviorismi rakendamine kommunikatsiooni
seletamisel (biheiviorismi rajaja – Ameerika psühholoog John
Broadus Watson (1978–1958))
Shannoni ja Weaveri kom. Mudel
Infoallikas -Saatja- Kanal -Vastuvõtja-Adressat
Mudel koosneb 5 elemendist:
1) Informatsiooni allikas, mis loob sõnumi
2) Saatja, mis kodeerib sõnumi signaalideks
3) Kanal, mille kaudu signaalid liiguvad
4) Vastuvõtja, mis dekodeerib (rekonstrueerib) signaalidest sõnumi.
5) Adressaat, kes sõnumi saab.
Teave ja informatsioon
Informatsioon- See, mida kanalis saatjalt vastuvõtjale siirdatakse, on realismi arusaamas
Teave tähendab seda, et miski on saanud teatavaks või midagi on õpitud
kas siis oma kogemuste või teabevahetuse kaudu. See teadmine talletatakse
mälus
Tänapäeval teabe ja informatsiooni vahel vahet ei tehta. Info tekib teadvuses.
Informatsiooniteooriad.
Informatsioon traditsioonilises arusaamas on vorm või järjestus, mida saab
edasi anda ühelt inimeselt/seadmelt teisele.
Sarnaneb energiaga: vorm või järjestus sisaldab infot siis, kui tal on võime
teha tööd – korrastada ennast või mingit teist järjestust.
Lasswelli 5 küsimuse mudel
Ameerika poliitikateadlane ja
propaganda uurija. Väitis, et kõige
kindlam viis kirjeldada
kommunikatsiooniakti (-tegu) on
vastata järgmistele küsimustele:
– Kes (Who)
– ütleb mida (Says What)
– mis kanali kaudu (In Which
Channel )
– kellele (To Whom )
– millise efektiga ? (With what
effect ?)
Lasswelli kujutluses on kommunikatsioon mitte ainult lineaarne,
vaid ka juhitav ja kontrollile alluv protsess.
o Seda saab kontrollida võttes luubi alla protsessi erinevad
positsioonid ja kõrvaldades neist tegurid, mis pärsivad
kommunikatsiooni mõju.
Mudeli oluline mõiste on mõju, mis tähendab vastuvõtjas
kommunikatsiooniprotsessi tagajärjel toimunud muutust.
Gerbneri Mudel
Gerbneri mudel ületab Shannoni ja Weaveri oma kahes suhtes:
a) Gerbner on seostanud sõnumi tegelikkusega. See võimaldab
käsitleda tähenduse ja arusaamisega seotud küsimusi.
b) Ta mõistab kommunikatsiooni kui protsessi, millel on kaks
dimensiooni :
o taju, st. märkamise ja arusaamisega seotud mõõde;
o vahendite ja kontrolli mõõde
New´Combi mudel
o Kõik mudelid ei ole sirgjoonelised. Theodore Newcomb’i
sotsiaalpsühholoogiline mudel on kolmnurkne.
o Newcomb‟i mudeli tähtsus: käsitles esimesena kommunikatsiooni
rolli ühiskonnas ja sotsiaalsetes suhetes.
– Newcombe meelest on see roll lihtne – kommunikatsioon peab
üleval sotsiaalse süsteemi tasakaalu.
Maletzke mudel
Gerhard Maletzke mudel (1963) võtab kokku ajakirjandusteaduse
nägemuse kommunikatsiooniprortsessist.
o Too mudel kujutab ainult massikommunikatsiooni ja vaatleb
tegureid, mis massikommunikatsiooni protsessi mõjutava
o Maletzke eristab nelja elementi või positsiooni:
– saatja (kommunikaator – K),
– sõnum (S),
– meedium (M) ja
– vastuvõtja ( retsipient – R).
o Kõik need elemendid mõjutavad üksteist (joonisel kujutatud nooltena).
o Samas on saatja ja vastuvõtja mitmekesistes sidemetes: neid mõjutavad
enesepilt, isiksuseomadused , rollisidemed ja sotsiaalsed suhted.
3 Kõneakti teooria
Kõneteo teooria lähtub sellest, et:
(a) keelelise suhtluse põhiühik ei ole lause või märk (ka sõna on
märk), vaid nende tarvitus konkreetses olukorras.
(c) Kõne on ( taotluslik ) tegu (akt = tegu).
(b) keel ei ole pelgalt väljendusvahend, vaid on ka tegelikkuse
kujundaja.
Seda on rõhutanud Ludwig Wittgenstein , John Austin ja
John Searle .
Kõnetegu(akt)
jaguneb Austinil kolmeks dimensiooniks või küljeks:
• Lokutiivne (ld loquor, locutus sum, loqui – rääkima, vestlema) kõneakt –
lihtne kõnetegu, omavahel grammatikareeglitega (kokkulepetega) seotud
häälikute tekitamine. Sel moel öeldakse midagi, millel on tähendus. Seega:
grammatiliselt õigesti koostatud lause, millel on tähendus.
● Illokutiivne kõnetegu – küsimine, käskimine, vastamine, lubamine jne on
tegu, millel on eesmärk. Te kasutate keelt (teete midagi) selleks, et midagi
saavutada. ).
● Perlokutiivne kõnetegu, millel on mõju vastuvõtjale ehk sellele, kes
kuuleb tähenduslikku ütlust (tondijutt [mis on illokutiivne tegu] hirmutab
last).
Need kolm ei ole kolm eraldi kõnetegu, vaid ühe kõneteo dimensioonid –
neid ei saa teistest eraldi sooritada . Ütluses võib alati leida neid aspekte .
4 Semiootikakoolkonna kommunikatsioonikäsitlus
Semiootika keskne termin on „märk‟. Märkide ja nende toime
uurimist nimetatakse semiootikaks.
Semiootilises uurimises võib eristada kolme põhiobjekti:
• märk;
• koodid ehk süsteemid kuhu märgid asetsevad;
• kultuur, kus koodid ja märgid toimivad .
Semiootika keskendab oma tähelepanu tekstile.
Teine oluline erinevus on vastuvõtjale (retsipiendile) antud
positsioon.
Märk on:
• füüsiline, aistingute abil avastatav asi;
• see viitab muule kui iseendale ;
• tema kasutaja peab aru saama, et tegu on märgiga.
Kommunikatsiooni traditsiooiline saatja ja vastuvõtja mudel (mis
tugineb biheiviorismi ) kujutab
kommuniktsiooni lihtsalt rektsioonina välisele ärritjale või stiimulile
– umbes nii, et teile lastakse pimedas autotuled näkku ja te
reageerite sellele (panete silmad kinni, ehmatate, hüppate eest ära...).
Semiootiline kolmnurk
Semiootiline kolmnurk on keeleteaduses ja semiootikas
kasutatav kolmurk, mis näitlikustab, et märk ei ole
keelevälise asjaga vahetult seotud. See seos kulgeb mõiste
(kujutluse, ingl concept) vahendusel
Semiootiline kolmnurk näitab märgi mitmemõõtmelisust.
Seda kolmnurka interpreteeritakse erinevalt – sõltuvalt sellest,
kuidas keegi tunnetust mõistab. Igal juhul näitab semiootiline
kolmnurk, et märgi ja asja vahel ei ole otsesidet, nende vahel
on vähemalt üks vahendaja .
• Semiootiline kolmnurk tugineb Ferdinand de Saussure
arusaamisele märgist.
Kood
Kood on kultuuri või subkultuuri liikmete ühine märgisüstee
Kood koosneb:
• märkidest ja
• tavadest (reeglitest), mis määravad, kuidas ja millistes seostes märke
kasutatakse ning kuidas võib neid üksteisega ühendada keerukamate
sõnumite moodustamiseks.
+ käitumist reguleerivad koodid- (seadused, laua- ja
seltskonnakombed, korvpallireeglid jne) ning
+ tähendust aitvad koodid Need on märgisüsteemid – me vaatleme
Neid
Kood (=reeglid) tagab, et määrmatuse (korrapäratuse) asemele astub
tõenäosuslik kord.
See ei ole objektiivne reaalsus, vaid ainult .
Kood on , mis võimaldab kommunikatsioonis
osalejate vastastiktoimet (interaktsiooni).
Nii nagu märgid (märkija ja märgitu), pole ka kood midagi lõplikku.
Ta areneb ja muutub pidevalt sedamööda, kuidas arenevad ja
muutuvad meie kogemused.
Kultuur on tähenduste kogum (süsteem), mis võimaldab
inimestel oma keskkonnas toime tulla (efektiivselt
tegutseda)
Semantija ja pragmaatika
Semiootika vaatleb kommunikatsiooni tähenduste loomisena.
• Seejuures pole vahet, kas looja on sisse- või väljakodeerija.
• Tähenduse loomine on aktiivne protsess.
Paradigma ( kogum, mille seast üks või mõni valitakse kasutamiseks.
Paradigma peab vastama kahele tingimusele:
a) kõigil elementidel peab olema midagi ühist – midagi, mis
määravab nende osaluse paradigmas.
b) üksikelemendid peavad teiste seast selgesti eristuma nii
märkija (märgi füüsilise vormi) kui ka märgitava (ainetu
käsituse) poolest.
Süntagma ( seostatud keeleüksusest koosnev rühm lauses ) on sõnumiks
valitud märkide rida või kooslus.
5 Kommunikatsiooni transmissioni ja rituaalidemudel
James Carey
Hiljemalt 19. sajandist alates on kõigi
tööstusmaade kultuurides kaks
kommunikatsioonikäsitust:
kommunikatsioon kui transmissioon
(ülekanne) ja
kommunikatsoon kui rituaal .
Transmissioonikäsitus on enam
levinud (ja seetõttu tavalisem ).
Rituaalimudel
Ajaleht rituaalimudeli järgi
.. avaneb sootuks teine pilt. Ühtäkki hakkame tähele panema, et leht
ei olegi niiväga informatsiooni saatmise ja saamisega seotud. Pigem
pakub ta massile pildikesi ja olukordi, milles ei ole midagi uut ja
kust ei ole midagi õppida.
Leht (meedia) esitab vaid ühte pilti maailmast (paljude võimalike
seast) ja kinnitab seda pidevalt.
Uudiste kirjutamine ja lugemine on rituaal, kombetalitus, ja ühtlasi
ka teatraalne akt.
See, mida lugeja või vaataja ette ritta seatakse, ei ole pelk
informatsioon vaid maailma ning võistlevate jõudude kujutamine ja
kirjeldamine teatud moel. Lugejani jõuab see, mida talle esitatakse.
Kommunikatsioon on sümboliline protsess, kus luuakse,
säilitatakse, parandatakse ja kujundatakse ümber ühist
sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust
Kommunikatsiooni õppimine on selle sotsiaalse protsessi
tundmaõppimine, kus luuakse, tajutakse ja kasutatakse olulisi
sümbolilisi vorme
Sotsiaalne konstruktsionism
mehhaaniline: selle järgi on kommunikatsioon sõnumi -realistik
transport saatjalt vastuvõtjale;
 sotsiaalkonstruktsionistlik: see arusaam peab
kommunikatsiooni interaktsioonide ehk vastastiktoimete
tulemuseks. Selle käigus suhtlejad jagavad ja loovad
tähendusi;
 süsteemne: selles arusaamas on kommunikatsioon - konstruktivistlikud
sõnumite loomine through-put‟i abil. Püüab mõista, mis
toimub sõnumitega, kui need ringlevad inimeste seas
ning inimesed neid interpreteerivad ja
reinterpreteerivad.
realistlik
konstruktivistlikud
Sotsiaalne kontstruktsionism
Tegu ei ole tervikliku teooria, vaid arvukate lähenemistega, millel on
palju ühist. Seda ühisosa võimegi nimetada sotsiaalseks
konstruktsionismiks (SK).
6 Kommunikatsioon kui süsteem
Kommunikatsiooniteoorias võib laias laastus eristada kolme lähenemisviisi
mehhaaniline: kommunikatsioon on sõnumi transport saatjalt
vastuvõtjale ( );
● sotsiaalkonstruktsionistlik peab kommunikatsiooni interaktsioonide
ehk vastastiktoimete tulemuseks. Suhtlejad loovad interaktsioonide
käigus ühiseid tähendusi ( );
● süsteemne: kommunikatsioon on sõnumite loomine läbilaske
(throughput) abil. Püüab mõista, mis toimub sõnumitega siis, kui need
ringlevad inimeste seas ning inimesed neid interpreteerivad ja
reinterpreteerivad.
Paljudes traditsioonilistes teadusharudes alustas pärast Teist
maailmasõda võidumarssi uus arusaam või lähenemisviis (taas
paradigma mõttes).
Eri teadusharudes kandis see lähenemisviis erinevaid nimetusi:
küberneetika, süsteemiteooria, kommunikatsiooniteooria, kaose
teooria, komplekssuse teooria jne.
Kõigile neile oli ühine perspektiivimuutus, mida võib nimetada
pöördeliseks:
1) isoleeritud objektide asemel vaadeldakse seoseid objektide
vahel;
2) seniste lineaarsete kausaalsete seletuste asemele astuvad
tsirkulaarsed.
Kolm autopoieetilist süsteemi Luhmanni järgi:
● bioloogilised süsteemid (organismid): operatsioon – “elamine”;
● püühilised süsteemid: operatsioon – “teadvus”;
● sotsiaalsed süsteemid: operatsioon – “kommunikatsioon”.
Bioloogilised süsteemid (organismid), püühilised süsteemid ja
sotsiaalsed süsteemid on autopoieetilised – nad on iseennast
pidevalt taasloovad ja tegevuslikult suletud
Psüühilised süsteemid on:
● tegevuslikult (operatsiooniliselt) suletud;
● teineteisele läbipaistmatud (ei võimalda otsest juurdepääsu endale);
● loovad oma maailmapildi.
● autopoieetilised
Sellest hoolimata ei tule süsteem ilma keskkonnata toime (nt elu ilma toiduta).
– Psüühilisele süsteemile olulised asjad asuvad keskkonnas suhteliselt
stabiilselt .
Süsteemid reageerivad keskkonnale ainult väljavõtteliselt –
see kehtib nii psüühiliste kui ka sotsiaalsete süsteemide kohta.
Põhjus: keskkond on palju keerukam kui süsteem. Et
lihtsam süsteem saaks keerukama keskkonna mõjule
reageerida, peab ta valima (selekteerima)
Süsteemiteooria eelised kommunikatsiooni käsitlemisel:
● tunnetusobjekt on dünaamilised protsessid;
● vaatleb protsesse tervikuna , mistõttu tema analüüs on terviklik;
● ei ole seotud sirgjoonelise põhjuslikkusega (kausaalsusega);
● lubab seletada kommunikatsiooni funktsiooni ühiskonnas –
hiljemalt siin lõpevad muude kommunikatsiooniteooriate
võimalused
7 Kommunikatsiooni liigid
Tähtsamad kommunikatsiooni analüüsi ühikud on vorm ja liik.
Suhtluse vormide puhul on eristuse aluseks kood.
Sellest tulenevalt kõneleme näiteks suulisest, kirjalikust, visuaalsest
jms kommunikatsioonist. Vormide teema on tähtis eeskätt ühenduses
suhtlusvahenditega, sest eri vahendid kasutavad erinevaid suhtlusvorme
– raamat näiteks sõnu, kirja, pilte, graafikat; raadio kõnet, muusikat jne.
Kommunikatsiooni liikide puhul on aga eristamise aluseks
sõnumeid vahetavate subjektide iseloom, suhtlejate koosseis
Soomlased liigitavad kommunikatsiooni kolmeks:
● suhtlemine (viestinta) –kordamööda kõnelemine (st
kahesuunaline).
● teada andmine (tiedotus) – info ühesuunaline jagamine.
● massiteave (joukkotiedotus) – info ühesuunaline jagamine
paljudele (massile).
Sakslased Gerhard Maletzke, Heinz Pürer liigitavad
kommunikatsiooni nii :
● vahetu või vahendatud;
● ühe- või mitmepoolne,
● privaatne või avalik.
Kõige sagedamini liigitatakse kommunikatsioon neljaks :
intrapersonaalne kommunikatsioon – suhtlus iseendaga ,
sisemonoloog. Suhtluspartneriks on sisemine hääl, teine mina jms;
individuaalne kommunikatsioon – vahetu ja personaalne suhtlus;
telekommunikatsioon – tehniliselt vahendatud suhtlus. Selle
vormid on:
● kõnekommunikatsioon (telefon, raadio);
● tekstikommunikatsioon (telex, teletekst, e-mail);
● fikseeritud pildi kommunikatsioon (telefax, telefoto);
● liikuvpildi kommunikatsioon (pilditelefon, televisioon)
● andmekommunikatsioon (telemeetria, arvude edastamine
arvutivõrkudes jne.)
Individuaalne (ka informaalne, düaadiline, fece-to- face , interaktiivne )
kommunikatsioon hõlmab kõiki protsesse, milles kommunikatsioonis osalejad
suhtlevad teineteisega:
● vahetult ja
● düaadiliselt ( vastastikku mõjutades.
 Ei kasutata meediume.
 Ei pruugi olla keelega seotud – väga suures ulatuses sõnatu, kusjuures
mitteverbaalne kommunikatsioon saadab ja ka juhib verbaalset
kommunikatsiooni
Mitteverbaalne kommunikatsioon
Väljad 1, 2, 5 ja 6 joonisel kirjeldavad mitteverbaalset ehk sõnatut
düaadilist suhtlust, mis kulgeb:
 miimika (näoilmete, eriti silmade ja suu liikumise) ning
 viibete (žestide) abil.
Sõnatus suhtluses on esmatähtis roll silmadel, mis on ühteaegu nii
sõnumite saatjad kui ka vastuvõtjad.
Sõnatu suhtlus – selline suhtlus, kus sõnumeid edastatakse
sõnalisi märke kasutamata.
Mitteverbaalne kommunikatsioon ei ole enamasti intensionaalne,
kuid on siiski indikatiivne, st osutab kindlatele asjaoludele ja
olukordadele.
Mitteverbaalne suhtlus kulgeb otseste koodide abil.
 Ka žestid on indeksilised märgid. Kuid mitte ainult.
 Žestid võivad olla ka sümbolid: tuntud keskmise sõrme sirutus
või pöidla asetamine nimetissõrme ja teise sõrme vahele.
Sümbolliigutused on sageli solvavad.
 Žest võib olla ikooniline märk, näiteks käte abil millegi vormi
jäljendamine.
Mitteverbaalses suhtluses on oluline eristada
● näitlemist (ingl acting) ja
● esinemist (ingl performing).
8. Kommunikatsiooni teke
Klaus Merten eristas monograafias “Kommunikatsioon” (1977)
nelja liiki suhtlust:
1) subanimaalne kommunikatsioon,
2) animaalne kommunikatsioon,
3) inimkommunikatsioon ja
4) meediakommunikatsioon.
9.Kommunikatsiooni protsessi positsioonid
Kommunikatsiooni analüüsides võime vaadelda:
●positsioone (suhtlusprotsessi üksikuid elemente)
●seoseid elementide vahel
Saatjale esitatakse kõrgemad nõudeid kui vastuvõtjale.
Suhtlus ja võim on omavahel seotud: suhtluspädevus on kõrge
positsiooni saavutamise eeldus.
Suhtluspädevus (kommunikatiivne kompetentsus)
— kompetents (ld competentia) – õigus- või
võimupädevus, võimkond, võimu piirid.
— kompetentsus – asjatundlikkus, pädevus.
Suhtluspädev on isik, kes suudab teha end mõistetavaks ja usutavaks
(peab olema usutav ka iseendale)
Suhtluspädevust saame määratleda viie tunnuse põhjal:
1) kommunikaatorivõimed
2) suhtumine
3) teadmised
4) positsioon ühiskonnas
5) kultuur
Kommunikatsioon täidab ühiskonnas kolme funktsiooni:
a) keskkonna seire (valve - surveillance of the environment), ohtude ja
võimaluste avastamine mis mõjutavad kooskonna väärtusi ja selle
komponente.
b) ühiskonna osade sidumine (ingl the correlation of the parts of
society), et reageerida keskkonnale
c) sotsiaalse pärandi ülekandmine ühelt põlvkonnalt teisele (ingl
transmission of the social heritage from one generation to the next).